Aro Velmet: Praegu muutuvad sündmused Lähis-Idas nii kiiresti, et käimasolevast sõjast pole mõtet liiga palju rääkida. See info vananeb tundidega. Nii palju tahaks sellel ikkagi peatuda, et aru saada, millised on üldse USA eesmärgid Iraanis. President Donald Trump on andnud Ameerika eesmärkide kohta vastuolulisi selgitusi. Kord on ta öelnud, et eesmärk on Iraani tuumaprogrammi peatamine. Kord on ta öelnud, et loodab režiimimuutusele, et Iraani rahvas kukutab islamistliku režiimi. Kord on ta öelnud, et teda huvitab ligipääs Iraani naftale. Mida on tegelikult üldse võimalik öelda USA strateegiliste eesmärkide kohta selles sõjas?
Sven Mikser: Selle üle spekuleeritakse Ameerika ajakirjanduses palju ja juhitakse tähelepanu, et administratsioon on olnud oma operatsiooni eesmärkide sõnastamisega suurtes raskustes. Mõnes mõttes ilmselt kõik nimetatud eesmärgid on Ameerika n-ö wish list’is olemas. Aga Trumpi tegelikud sammud ja retoorika ei ole ei ta praegusel ega eelmisel ametiajal olnud ühegi eesmärgi osas järjepidevad.Näiteks kui rääkida eesmärgist peatada Iraani tuumaprogramm, siis JCPOA (Iraani tuumaleppe – toim.) väga demonstratiivne puruksrebimine Trumpi esimesel ametiajal läheb selle sooviga justkui vastuollu. Tõsi, Obama administratsiooni kokkulepe oli seaduseks kodifitseerimata ja oli tõesti üksnes tegevuskava, mitte ratifitseeritud välisleping. Ent see suutis siiski suhteliselt tõhusalt Iraani tuumaprogrammi ohjeldada. Kui nüüd öelda, et aastaid hiljem mindi sõtta, kuna Iraan oli jälle jõudnud loetud päevade või tundide kaugusele tuumavõimekuse saavutamisest, siis see põhjendus selles kontekstis kõige veenvamalt ei kõla.
Mis puudutab režiimimuutust, siis teokraatlik šiiitlik režiim Teheranis on Ameerika administratsioonidele olnud pinnuks silmas ju mitte aastaid, vaid aastakümneid. Samas, Trump oma mõlemas valimiskampaanias rõhus väga palju „Ameerika ennekõike“ lähenemisele, mille järgi peaks Ameerika hoiduma sellistest sõjalistest avantüüridest kodumaast kaugel, eriti kui need võivad panna ohtu ameeriklaste elud ja kesta määramatult kaua. Ta lubas prioritiseerida Ameerika valijate vahetuid soove ja ootusi. Samuti süüdistas ta nii oma vabariiklastest eelkäijat George W. Bushi kui ka demokraatlikke presidente selles, et nad on uisapäisa tormanud selge lõputa ja selgelt defineerimata eesmärkidega konfliktidesse. Minnes nüüd ilma informeerimata oma Lähis-Ida liitlasi – Euroopast rääkimata – sellisesse sõtta, läheb ta ka selle eesmärgiga vastuollu. Esimese nelja sõjanädala jooksul on mitmed vabariiklased kongressis, aga ka Trumpi enda administratsiooni liikmed andnud mõista, et režiimimuutus ei ole nende eesmärk. Tegelikult ka Trump ise on öelnud, et ta on valmis jagama näiteks kontrolli Hormuzi väina naftatranspordi üle „uue ajatollaga, kes iganes see ka oleks“.
Nii et sõnumiühtsust, selgust ja järjepidevust ei ole nende nädalate jooksul olnud. Seetõttu ei ole lihtne öelda, mis on siis see tõeline eesmärk. On tõsi, et Trump andis järele oma olulisima regionaalse liitlase Iisraeli, õigemini Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu survele. Iisraeli jaoks on režiimimuutus Iraanis tõepoolest selgelt defineeritud eesmärk. Trump on mitmetelt oma MAGA või „Ameerika ennekõike“ liitlastelt saanud teravat kriitikat selle eest, et ta on prioritiseerinud kolmanda riigi, antud juhul küll olulise liitlasriigi, aga siiski kolmanda riigi huve omaenda vahetute rahvuslike huvide ees. Ka siin on paljud vaatlejad tabavalt öelnud, et Ameerika ja Iisrael on ilmselt lähedased liitlased sõjas, aga praeguses olukorras, kus Trump püüab sellest konfliktist ilma suuremate kaotusteta kuidagipidi väljuda, ei pruugi nad olla tegelikult strateegiliselt ühel meelel konflikti lõpetamise osas. Nii et partnerid küll sõjas, aga mitte ilmtingimata rahus.
AV: Siia võib lisada spekulatsiooni, et seda sõda võis ajendada Trumpi positiivne kogemus Venezuela sõjalise operatsiooniga ja Maduro arreteerimisega ning talle lihtsalt tundus, et see on hea võimalus telekas äge välja näha ja endale populaarsuspunkte võita.
SM: See on võimalik. Ma usun küll, et ka Trumpi sõjalised nõuandjad, niipalju kui ta neid on võimeline kuulama, nende antavale nõule keskenduma ja seda ka mõistma, tõenäoliselt siiski suutsid talle öelda, et Iraan ei ole Venezuela, Iraan on kaugel, Iraan on suurem, Iraan on oluliselt tugevam vastane, Iraanil on tegelikult käes tunduvalt rohkem hoobasid mõjutamaks regionaalset stabiilsust ja kogu maailma majandust.
Üks šokeerivamaid asju selle sõja esimeste nädalate jooksul on olnud Trumpi puhtsüdamlik ülestunnistus, et mitte keegi ei osanud ette näha – Trumpi sõnastuses see tegelikult tähendab, et tema ei osanud ette näha –, et Iraan võiks kasutada asümmeetrilisi vastusamme, mis tema käsutuses on, ehk siis Hormuzi väina sulgemist ja Araabia riikide ründamist.
Ameerika administratsioon on siin eksinud ühe olulise koolitarkuse vastu, et mis tahes planeerimine, iseäranis sõjaline planeerimine, peab lähtuma ikkagi kõige hullemast, mitte ideaalsest stsenaariumist. Konventsionaalses sõjalises mõttes ei ole Iraan Ameerika Ühendriikidele võrdväärne vastane, see oli ja on ilmselge. Aga seetõttu oleks pidanud olema ilmselge ka see, et Iraan ei hakka seda sõda pidama sümmeetrilisel moel konventsionaalsete vahenditega, vaid kasutab enda käsutuses olevaid viise, mis võiksid Ameerika presidendi poliitilist positsiooni kõige enam haavata. Ja selles on Iraan olnud edukas. Trumpi niigi kõikuma löönud populaarsus kodumaal on selle sõja esimese nelja nädala jooksul saanud täiendavaid hoope ja kuigi nafta hind ei kujuta Ameerika Ühendriikidele niivõrd vahetut ohtu nagu mõnele vaesemale riigile, siis ometi vahevalimiste aastal võib see poliitiliselt osutuda oluliseks kirstunaelaks.
AV: Ma tuleks tagasi selle juurde, et USA suhted Iraaniga on olnud vaenulikud mitte aastaid, vaid aastakümneid. Kuidas need suhted on täpselt selliseks kujunenud? 20. sajandi jooksul on Iraan ja USA olnud ka väga lähedased. USA aitas kaasa riigipöördele, kindlustades šahh Mohammad Reza Pahlavi võimu viiekümnendatel kuni šahhi kukutamiseni 1979. aasta revolutsiooni käigus. Põgusalt tarnis USA kaheksakümnendatel relvi ka islamistlikule režiimile. Aga üldiselt on USA ja Iraan olnud revolutsioonist saadik ikkagi vaenlased. Mis selle taga on?
SM: Suurel määral on asi regiooni geopoliitikas. Seesama käib kindlasti ka Iraani ja Iisraeli suhete kohta. Teise ilmasõja järel ja külma sõja puhkedes üritasid ameeriklased Nõukogude Liitu ohjeldada, ümbritsedes ta regionaalsete alliansside vööndiga. Neist on kõige püsivamaks osutunud NATO, mis rajati suurel määral ühisele väärtussüsteemile. Aga lisaks NATO-le eksisteerisid ka SEATO ja CENTO ehk Baghdadi Pakt, kuhu kuulus ka Iraan. Need olid selgelt huvidepõhised liidud. Ka šahhi režiimi aegne Iraan nägi nõukogude ideoloogia ekspansioonis ohtu. Tegemist oli taktikalise alliansiga, mis teatud mõttes ka töötas.
Möödunud sajandi 53. aasta oli tõepoolest Ameerika Lähis-Ida poliitika üks suuri möödalaskmisi. Kui toonane ilmalik ja suhteliselt reformimeelne peaminister Mohammad Mossadegh otsustas natsionaliseerida brittidele kuuluva Anglo-Iraani naftakompanii, siis pöördusid britid oma huvide kaitseks ameeriklaste poole. Trumani administratsioon oli Ameerika sekkumise osas esmalt võrdlemisi skeptiline ja üsna kriitiline ka brittide poliitika suhtes. Ent Eisenhoweri presidendiks saades ameeriklaste suhtumine muutus ja brittidel ilmselt õnnestus ameeriklasi veenda, et Mossadegh on potentsiaalne nõukogude käsilane regioonis. Üldises makartismi ja kommunismihirmu tuules võtsid ameeriklased aktiivse rolli ja toetasid läbi oma luureametkondade Mossadeghi kukutamist ja šahhi võimu konsolideerimist.
Ühest küljest sillutas see teed Ameerika ja Iraani soojadele suhetele šahhi võimu viimasel veerandsajandil. Teisest küljest oli tegemist luureoperatsiooniga, millest maailm väga palju ei teadnud kuni islamirevolutsiooniaegse pantvangikriisini, kui islamistid võtsid pantvangi Ameerika saatkonna töötajaid ja omandasid ligipääsu saatkonna dokumentidele, mida ei õnnestunud hävitada. Neist tehti suur propagandašõu. Ühest küljest selleks, et oma sekulaarsemaid konkurente marginaliseerida, sest revolutsioon ei olnud ju algselt mitte üksnes islamistlik. Šahhi võim oli ebapopulaarne üleüldiselt ja revolutsioonis osalesid ka vasakpoolsed intellektuaalid, üliõpilased, akadeemikud, kuni kommunistideni välja. Ameerika 1953. aasta mahhinatsiooni paljastamine töötas seega [1979. aasta revolutsiooni tulemusel võimu haaranud ajatolla] Khomeini juhtrolli konsolideerimise kasuks.
Teisest küljest tekitas see ka autentse viha ja hirmu ameeriklaste vastu. Kui siis USA president Jimmy Carter tõi kukutatud šahhi Ameerikasse vähiravile, aitas see islamistidel veenda rahvast selles, et ameeriklased proovivad taaskord sekkuda Iraani siseasjadesse, et tuua uuesti võimule šahh ja kukutada „rahva poolt armastatud“ uued liidrid. Nii et see kindlasti oli üks ameeriklaste ajalooline möödapanek, mis on nüüdseks suhteid väga pikalt mürgitanud. See ei õigusta ega õilista kuidagi seda äärmiselt repressiivset ja ebademokraatlikku režiimi, mis on 1979. aastast Iraanis võimul olnud, aga võib-olla aitab natuke lihtsalt mõista seda, kuidas Iraani islamirežiimi juhid ameeriklasi näevad ja miks neil on keeruline ameeriklasi usaldada.
AV: Kuidas mõelda Iraani praeguse režiimi tegudest? Väga lihtne oleks stereotüpiseerivalt väita, et nad arendavad tuumaprogrammi sellepärast, et nad vihkavad meie vabadusi, ja rahastavad regionaalseid äärmusorganisatsioone nagu Hezbollah või Jeemeni huthid või Hamas ja teised Palestiina äärmusorganisatsioonid sellepärast, et nad on nii kurjad, aga tegelikult on selle taga ikkagi ju mingid geopoliitilised kaalutlused?
SM: Kindlasti on. Tegemist on ühest küljest äärmusliku, väga radikaalse režiimiga, kes vähemalt oma algusaastatel üritas islamirevolutsiooni agressiivselt ka eksportida. See oli surnult sündinud üritus, sest et šiiidid on regioonis tervikuna vähemuses, kuigi nad on enamususund Iraani kõrval ka Liibanonis ja Iraagis. Püüd seda revolutsioonilist ideoloogiat eksportida polnud kunagi määratud edu saavutama. Teisalt on Iraan ikkagi tohutult pika ajalooga uhke, väärikas rahvas, aga tsivilisatsiooniliselt ikkagi mõnevõrra ka isoleeritud. Nad seisavad nii keeleliselt kui ka usuliselt üsna eraldi, võrreldes araabia maailmaga ja sunni islamimaailmaga. Niisiis on nad pidevalt balansseerinud, üritanud ennast kaitsta, sekkudes ühel või teisel moel ümbritsevate riikide siseasjadesse ning mahitades neid liitlasi, kes enamasti ei ole ühes või teises araabia riigis domineerival positsioonil. See on olnud pikaajaline poliitika ja see pole otseselt suunatud üksnes Ameerika huvide frustreerimisele. See on olnud üldiselt läbiv joon Iraani välispoliitikas.
AV: Mis on Iraani huvi oma tuumaprogrammi arendamisel? Võiks arvata, et üks kaalutlus on lihtsalt tõdemus, et Ameerika Ühendriigid kipuvad üldiselt paremini läbi saama riikidega, kellel on tuumarelv. Et Iraaki, Afganistani või Venezuelat võidakse sõjaliselt rünnata, aga Põhja-Koread ja Venemaad ei rünnata mitte. Kas see on lihtsalt külm kalkulatsioon või on seal midagi muud, mida peaks silmas pidama?
SM: Kindlasti on tuumarelv kõige mõjusam heidutusvahend, see on selge. Iraan on küll väga palju susinud oma regioonis kõigi oma proxy’de kaudu, on toetanud tõesti erinevaid relvarühmitusi ja terroristlikke organisatsioone, püüdnud nende abil destabiliseerida oma vastaseid ja edendada oma huve. Aga konventsionaalses mõttes ei ole Iraan ka islamivabariigi ajal palju sõdu alustanud. Iraani-Iraagi sõda alustas ju Saddam Hussein, kui Iraan tundus revolutsiooni järel nõrgana ja see paistis hea võimalus vallutada ja annekteerida peamiselt araabiakeelne Khuzestani provints, kus on suured naftarikkused. Kui Saddami esialgne rünnak läbi kukkus ja ta üritas sellest sõjast kuidagi väljuda, siis ei olnud Iraan enam huvitatud sõja kiirest lõpetamisest. Aga lõpuks ei ole Iraan konventsionaalses mõttes sõdu väga palju alustanud. Küll on ta retooriliselt sõjatrummidega päris palju trummeldanud, kuulutanud kadu oma regionaalsetele rivaalidele ja vastastele. Nii et kindlasti on tuumaprogramm ka rahvusliku eneseväärikuse küsimus, sest Iraan näeb ennast regionaalse suurriigina, iidse tsivilisatsioonina, kellel on enda arvates samad õigused nagu kõigil teistel.
Lisaks, Iraani sõja alguses oli Iraak tegelikult massihävitusrelva programmides palju edenenum kui Iraan toona. See oli üks ajend, miks Iraan leidis, et ka tema peab vähemalt olema valmis vajadusel seda lõplikku heidutusvahendit omandama. Seda veendumust kinnitas ka asjaolu, et Iisraelil oli üldlevinud arvamuse järgi tuumavõimekus olemas. Iraani seisukohalt on tuumaprogramm ilmselt ka sümmeetriline vastus sellele, mida on teinud regionaalsed rivaalid ja vaenlased.
Rahvusvahelise õiguse mõttes ei ole Iraanil õigust tuumarelva luua ega omandada. Iraan on oma retoorikas pidevalt väitnud, et nende tuumaprogramm on rangelt rahumeelne, ja rahumeelset tuumaprogrammi ju tuumarelva leviku tõkestamise leping lubab. Kuid Iraan on teinud asju, millel oleks väga vähe mõtet, juhul kui nad tuumarelva omandada ei ürita, näiteks raskevee tootmine või uraani kõrgrikastamine.
AV: Varasemad USA administratsioonid on otsest sõjalist konflikti Iraaniga vältinud. Me juba mainisime niinimetatud tuumalepet, mis Obama administratsiooni juhtimisel 2015. aastal kokku pandi. Lisaks on üritatud Iraani piirata range sanktsioonirežiimiga. Miks on varasemad administratsioonid eelistanud diplomaatilist ja majanduslikku piiramist sõjale?
SM: Ma arvan, et need põhjused on Trump oma kampaania sõnumites kokku võtnud. Ameerikal on ülekaalukas konventsionaalne sõjaline jõud ja selle abil on võimalik tekitada tohutuid purustusi. Ühelgi võimalikul vaenlasel ei ole potentsiaali Ameerika võitmiseks lahinguväljal. Ainult et sõjaline jõud ei ole kõige parem tööriist, mille abil panna kokku uus status quo, luua mingi uus stabiilsus maa peal. Geostrateegiliselt on Iraani eri aegadel nähtud Ameerika teiste regionaalsete vastaste tasakaalustajana. Pikalt oli kasutusel lähenemine, kus Saddam Husseini Iraaki ja siis Khomeini ja hiljem Khamenei juhitavat Iraani nähti teineteist tasakaalustavate regionaalsete jõududena, kes mõlemad on küll vaenujalal Ameerika Ühendriikidega, aga veelgi enam teineteise kõri kallal ning seetõttu hoiavad teineteist vaos, ilma et Ameerika peaks panema ohtu omaenda sõdurite elu. See strateegia sai otsa siis, kui langes Saddam Husseini režiim.
Sarnane mäng on käinud ka Iraani ja Iisraeli vahel. Külma sõja ajal olid Iraani ja Iisraeli suhted üsna soojad. See ei tulenenud mitte ainult sellest, et Iraanis oli võimul šahh ja mitteislamistid, sellel oli ka teisi põhjusi. Nii Iisrael kui ka Iraan nägid ohtu nii nasseristlikus Egiptuses kui ka monarhia-järgses Iraagis. Sestap panid nad oma ressursid kokku selleks, et seista ühiselt vastu mõlemat ähvardavale ohule. Samal ajal kui Iraanis toimus 1979. aasta islamirevolutsioon, suutis Iisrael sõlmida rahuleppe Egiptusega, nii langes ära üks Iisraeli seisukohalt ohufaktor, millele vastamiseks oli vaja teha koostööd Iraaniga. Need alliansid on olnud muutlikud, kuna režiimid pole olnud püsivad.
AV: Niimoodi kirjeldades kõlab see viimaste aastakümnete status quo ikka ääretult ebastabiilsena. Alati on üks osapool, kes tunneb ennast põhjendatult ohustatuna teisest osapoolest. Olgu siis Iisrael, kes vaatab, kuidas Iraan rahastab erinevaid äärmusrühmitusi, või siis Iraan, kes vaatab, kuidas Iisrael on omandanud tuumarelva ja muutunud selgelt domineerivaks sõjaliseks jõuks regioonis. Kas nende viimaste aastakümnete jooksul on olnud märke ka sellest, kuidas saaks seda püssirohutünni maha jahutada või deeskaleerida?
SM: Keeruline öelda, sest Iraani režiimi käed on erakordselt verised ja esmajoones määritud omaenda rahva verega. Olukorrast väljumise võimalusi on kindlasti olnud, kui näiteks Oslo protsess oleks viinud tulemusteni, kui Iisraeli-Palestiina rahuprotsess oleks õnnestunud, siis kindlasti oleks langenud ära üks tähtis propagandavahend, millega despootlikud režiimid, olgu Teheranis või mitme araabia maa pealinnas, on üritanud oma rahva tähelepanu kõrvale juhtida siseriiklikelt sotsiaalmajanduslikelt probleemidelt.
Võib-olla väiksemal määral või strateegiliselt mitte nii olulisena oli üks võimalus kindlasti ka seesama Iraani tuumalepe, millesse olid kaasatud ju kõik olulised rahvusvahelised suurjõud. See ei lahendanud loomulikult piisaval määral Iraani ballistiliste rakettide arendamise programmi, aga suutis siiski kontrollitaval moel takistada Iraanil oma tuumaprogrammiga lõpuni minekut. See lepe lõpetas õnnetult. Aga JCPOA kurb saatus ei peegelda ainult Trumpi destruktiivset suhtumist, seda ju ei ratifitseeritud Ameerika Ühendriikide senatis, mistõttu temast ei saanudki lepet. Tegelikult polnud Obamal ka siis, kui senatis olid enamuses demokraadid, piisavalt toetust leppe ratifitseerimiseks. Nii et usaldamatus oli ka toona väga-väga suur.
Kas JCPOA püsimine oleks Iraani kui regiooni konfliktiõhutaja ära taltsutanud? Vaevalt. Aga on selge, et Iisraeli vaatevinklist ongi tuumarelvastatud Iraan kindlasti eksistentsiaalne oht, selles osas on iga Iisraeli valitsus olnud täiesti siiras. Ja teisest küljest hakkaks tuumarelvastatud Iraan kindlasti oma regionaalseid proxy’sid kasutama tunduvalt jultunumalt, kui ta juba niigi teeb.
Eks arvamused lähevad lahku selles, kui lähedal tuumarelvale käimasoleva sõja eel Iraan tegelikult oli, sest alarmistlikke hüüatusi, kuidas Iraan on kohe-kohe võimeline tuumapea kokku panema, on olnud viimase paarikümne aasta jooksul palju ja enamik neist on lähemal vaatlusel osutunud ennatlikuks.
AV: Jah, praegune olukord ilmselt suurendab regionaalset ebastabiilsust veel ja tõenäoliselt on sellel ka laiemaid geopoliitilisi tagajärgi, millest kõige akuutsemad puudutavad hüppeliselt kerkinud naftahinda, mis ühelt poolt teeb kahju Donald Trumpile ja Ameerika autojuhile, aga samal ajal toob kasu Venemaale, kelle majandus suuresti naftaekspordist sõltub.
SM: Kahtlemata, ja isegi geopoliitikasse minemata on sõja sotsiaal-majanduslikud tagajärjed väga rängad. Esimesed Kagu-Aasia riigid on juba kuulutamas välja erakorralist seisukorda. Kui naftahinnad tõusevad poolteist või kaks korda, siis ameeriklased ja eurooplased kiruvad oma valitsusi ja maksavad kaks korda rohkem. Aga paljude kolmanda maailma riikide inimesed ei saa sellist luksust endale lubada, nemad lihtsalt lõpetavad siis söömise ära.
AV: Söömise selles mõttes, et jutt ei käi ju ainult mootorikütuse hinnast, vaid näiteks ka väetistest, mis on samuti suuresti naftasaadused.
SM: Väetisehinnaga on veel selline lugu, et lähemal ajal teevad päris paljud põllumehed oma otsused majandustegevuse tasuvuse kohta ära ja pärast seda, kui need otsused on selleks hooajaks tehtud, võib Hormuzi väin isegi avaneda ja nafta transiit taastuda, aga külvamata jäänud saaki selleks aastaks ikkagi enam ei ole. Need mõjud võivad niisiis olla sellised, mida ei ole võimalik kiiresti tagasi pöörata.
Kütuse osas, jah, ameeriklased võib-olla Lähis-Ida naftast vahetult ei sõltu, aga Ameerika valija valis Trumpi ju selleks, et ta lahendaks ära Ameerika kohalikud mured, ning kütusehinna kasv valimiskäitumist kindlasti mõjutab. Selline tagajärg kindlasti on Trumpi jaoks soovimatu. Seda kummalisem on, et ta selle läbianalüüsimisele nii vähe energiat kulutas, enne kui selle üsna dramaatilise sammu astus.
Samavõrd üllatav on see, kui mitu korda Ameerika eri administratsioonid võivad astuda sama reha otsa lootuses saavutada seestpoolt tulevat režiimimuutust. Muidugi, Iraani islamirežiim on erakordselt ebapopulaarne. Ta on väga repressiivne, ta on majanduslikult saamatu jne. Aga sellises aastakümneid võimul olnud väga repressiivses režiimis ei saa tekkida ka arvestatavat opositsiooni, kellel oleks üleriigiline tuntus ja toetus ja struktuur ja võime organiseeruda. Kogu vägivalla kasutamise monopol on ikkagi režiimi käes. Suur osa sõjalisest jõust, esmajoones revolutsiooniline kaardivägi, on ju valitseva režiimi kuriteokaaslased. Neil pole võimalust oma tuleviku pärast hirmu tundmata poolt vahetada. Teiseks on nad peamised kasusaajad patronaažisüsteemist, pärast režiimi langemist nende privilegeeritud positsioon ühiskonnas igal juhul kaob, nii et nad on väga tugevasti investeerinud selle režiimi püsimisse. Selles olukorras kindlasti ei ole lihtsalt võimalik esile kutsuda režiimimuutust üksnes retooriliste üleskutsetega massimeedias.
Ameeriklased oleksid pidanud palju pikemalt katsuma võimestada mingit potentsiaalset uut võimu. Kui vaadata Trumpi administratsiooni esimese aasta poliitikaid, kus keerati kinni kogu humanitaar- ja välisabi, pandi kinni Vabadusraadio ja Ameerika Hääl, mis olid ju põhilised viisid, kuidas varem taolistes olukordades on repressioonide all ägavaid inimesi võimestatud. Need on sammud, mis lähevad otseselt vastuollu kõigi deklareeritud eesmärkidega, mida sellele sõjalisele operatsioonile on omistatud. Nii et kummaliselt vastuoluline ja läbimõtlematu on see viis, kuidas režiimimuutusele on lähenetud.
AV: Milline võiks olla Euroopa Liidu roll selle konflikti menetlemisel? See puudutab ju Euroopat väga otseselt naftahindade tõusu ja Venemaa võimestamise kaudu. Samas ei ole näha, et Euroopa välispoliitika oleks sellel suunal palju tegutsenud.
SM: Samamoodi nagu Ameerika regionaalseid liitlasi Saudi Araabiat või Emiraate, tabas ka Euroopat see sõjaline operatsioon ikkagi suure üllatusena. Euroopa oli võrdlemisi aktiivne siis, kui küsimuse all oli JCPOA tulevik, sest Euroopal oli selle suhtes teatav omanikutunne ja see oli võib-olla ka emotsionaalselt oluline, kuna Euroopa Liit ei ole ju tuumajõud. Üks meie liige [Prantsusmaa] omab tuumarelva, aga Euroopa Liit kui organisatsioon ei ole tavaliselt laua taga siis, kui tuumaleppeid läbi räägitakse. JCPOA oli siin erand, kus ka Euroopa Liit oli üks osalisi. Pärast seda on Euroopa Liit piirdunud üleskutsetega hoiduda eskalatsioonist ja proovinud vargsi toetada diplomaatilisi initsiatiive, aga mingit erilist aktiivsust ei ole ning ükski sellesse konflikti aktiivselt hõlmatud osapool seda meilt tegelikult ka ei oota.
Trump on esitanud vastuolulisi sõnumeid selle kohta, kuidas ta sooviks näha NATO Euroopa liitlaste osalemist Hormuzi väina sõjalises avamises, aga kuivõrd ka see plaan pole kordagi olnud väga tõsiseltvõetav, ei ole Euroopa liitlased sellesse väga suure entusiasmiga suhtunud. Kindlasti ei ole Euroopal Ameerikaga võrreldavat sõjalist võimekust, aga teiseks ei ole neil ka mingisugust isu tormata sõjaliselt konflikti, mille eesmärke ei ole selle algatajadki ju suutnud defineerida.
Intervjuu toimus 26. märtsil ega kajasta hilisemaid sündmusi.
