Karl August Hindrey on eesti karikatuuriloos erakordne tegelane. Ta on esimene kunstiharidusega karikaturist, esimene karikatuuriteoreetik, esimeste pikemate koomiksivormis piltjutustuste looja ning omas ajas mitmes mõttes uuendusliku huumorilehe Sädemed esimene tegevtoimetaja. Selle taustal on kummaline, et Hindrey pildilist loomingut pole seni põhjalikumalt käsitletud. „Karikaturist“ näib olevat vaid üks märksõna tema nime saatvas pikas ametite loetelus. Võrreldes tema kaasaegsete Gori ja Otto Krusteniga, kelle teoseid on avaldatud ka omaette monograafiatena, on Hindrey pildilooming jäänud võrdlemisi raskesti kättesaadavaks. Erandiks on vaid tema lasteraamatud, mida praegugi kodustelt raamaturiiulitelt leida võib.
Hindrey 150. sünniaastapäeva puhul ongi ehk paras aeg uurida, kuidas tema naljapildid on ajahambale vastu pidanud. Vaatame, mille poolest olid nad uuenduslikud ja olulised oma kaasajas ning millest kõnelevad tänapäevasele vaatajale. Keskendun siin eelkõige karikaturisti stiili, tehnilise võttestiku ning huumoriloome uurimisele. Kirjutise peamiseks alusmaterjaliks on tema huumori- ja satiiriajakirjas Sädemed ilmunud looming. Ajakirja esimesel tegutsemiskümnendil (1905–1915) täitiski selle külgi suuresti Hindrey ise. Alustuseks aga Hindrey enese vaadetest karikatuuri ülesandele ning väljendusvahenditele. Moodustavad ju just Hindrey teoreetilised kirjutised hea raamistiku, millest lähtudes tema pildilist loomingut mõista ja hinnata.
Hindrey kirjutised karikatuurist
On sümptomaatiline, et Hindrey karikatuuride üheks sisukamaks käsitlejaks on siiani Hindrey ise. Ühelt poolt on see seotud pedagoogilise missiooniga – vajadusega uut meediumi laiemale publikule tutvustada. Teiselt poolt Hindrey enesekindla vaimuga, mis pidevalt selgitusi, vastulauseid ja hinnanguid jagas. Kuna ta on Sädemete toimetaja ning vähemalt algusaastatel peamine seal avaldav autor, on oma piltide selgitamine peaaegu et loogiline samm täiuslikult eneseküllase hermeneutilise ringi tekkeks – mis hõlmab nii teose sündi, avaldamist kui tõlgendust.
Kaks peamist Hindrey sulest ilmunud karikatuurialast kirjutist on igati asjakohased ka sajand hiljem. Esimene neist, 1923. aasta kogumikus „Õitsituled 2“ varjunime Hoia Ronk all ilmunud „Eesti Karrikatuur“, teeb väikese ülevaate karikatuuri arengust Euroopas ja Eestis ning vaatleb siis lähemalt Hindrey, Otto Krusteni ja Gori loomingu näiteid. 1929. aasta juuni Loomingus ilmunud „Karikatuur ja karikaturist“ keskendub karikatuuri väljenduslikele võimalustele, tuginedes mõtisklustes Euroopa karikatuuri suurkujude, eelkõige Adolf Oberländeri ja Daumier’ loomingule ning seades neist lähtudes sihte Eesti alles arenevale karikatuurikunstile.
Hindrey enese positsioon neis kirjutistes kõigub kunstniku, ajakirjaniku ning õpetaja vaatenurkade vahel. Enese produktiivsust karikaturistina näeb ta just eelkõige rahvavalgustuslikest kaalutlustest lähtuvana: „See, mida ta karrikaturistina suudab, seda on ta – jällegi tema kindla sõna järele – autodidaktina pärast [õpinguid] otsinud, kui elu ise kategoorilise imperatiiviga tuli. Juure tuli veel, et ta Eestis karrikatuuri esimese järgu tarviduseks pidas – seda ju veel ei olnud, kuna teised distsipliinid esitatud – ja seega sai K. A. Hindrey karrikaturistiks.“[1] Ehkki ta eelnevas lõigus peab vajalikuks rõhutada, et kümme aastat mööda Venemaad ja väljamaa kunstitsentrumeid kolades kunagi tööd ei ole teinud, on toonased kunstisuunad tema käekirjale ometi selgelt oma jälje jätnud. Peterburi Stieglitzi Kunsttööstuskooli akadeemilise joonistamise taust kohtub Hindrey piltidel 20. sajandi alguse Euroopa moodsamate kunstivoolude, värvikäsitluse ja kompositsiooniga. Oma tõde on ilmselt siiski ka väidetavas seanaha vedamises – Hindrey joonistuste viimistletus ja jooneline elegants jätab pahatihti soovida.
Hindrey sulg on karikatuuri pakutavaid võimalusi kirjeldades kõrgelennuline: „See ilmatu suur tunnetusteskaala, mida karikatuur võimaldab, seab nõudmistena ette suure hulga karakteriseerivaid sõnu, nagu vaba-kunstiline mäng esemetega, ilmavaate avarus, liigutav-koomiline tõde, süütu huumor, bizarr, grotesk, teravmeelsus, napp teravus, jõurikkus, poeetiline hardumus, hingeline sügavus, kohut mõistev võim, poliitiline küpsus, vaimline ja hingeline haridus, kunstiline võimine, maaliline meel, usutavus; fantaasia, kujundamisvõim, vestlemis- ja fabuleerimisrõõm
j. n. e.“[2]Naljapiltide olemust on Hindrey sügavuti ja mitmetahuliselt mõistnud ning paljudele tema mõtetele karikatuurižanri eripärade ja väljendusvahendite kohta on tänapäevalgi vähe lisada. Karikatuur on üks eredamaid kunstilise ime avaldusi selle mõiste lotmanlikus tähenduses – napis vormis avanev kontsentreeritud tähendus.
Hindrey karikatuurikäsitlus on ajastuvaimule omaselt evolutsionistlik. Ta eristab humoristlikku joonistust, poliitilist ja sotsiaalset karikatuuri, pidades nende teket kultuuriloos üksteisele järgnevaks ning omavahel hierarhilises suhtes olevaks. Humorismi all pidas ta silmas pilte, mis kommenteerivad kaasinimest – mõnd rahvuslikku tüüpi, perekondlikke suhteid või kultuurilisi avaldusi. Ometi möönab ta, et karikatuuri suurkujud küünivad ka oma humoristlikes piltides mingile kõrgemale, eksistentsiaalsele-filosoofilisele tasemele, haarates üksiku episoodi kaudu „kogu inimkonda tema iseloomu iseäralduste ja mõtteviisiga“. Areng „kirvetööst raffinemangini“ peab aset leidma nii mõttes, joones kui ka värvis.[3] Viimane tähelepanek on omas ajas üsna eesrindlik, pöörates tähelepanu ka karikatuuri trükitehnilisele kvaliteedile. Nii Hindrey juhatuse all ilmunud Sädemed kui ka tema hilisemad lasteraamatud torkasid toonasel (aja)kirjandusmaastikul tõepoolest silma oma erakordselt säravates värvides trükiga. Sädemete tervet esikülge kattev juugendliku stilisatsiooni ning kahe täiendvärviga trükitud pilt esindas täiesti uut kvaliteeti eesti karikatuuriloos.
Sädemed, mis ilmus Postimehe lisana ning sai hoo sisse Jaan Tõnissoni initsiatiivil ja rahalisel toetusel, ei olnud kindlasti erapooletu väljaanne. Eriti sisepoliitikat puudutavad pilapildid olid sihitud just Tõnissoni poliitiliste vastaste pihta ning Hindrey ei olnud autor, kes ka muudes, võib-olla vähem poliitilistes küsimustes oleks enda maitse-eelistusi ning vaateid kuidagi pehmendanud. Nõnda võib järgnevat tähelepanekut „Karikatuuris ja karikaturistis“ lugeda isiklikust kogemusest tärkavana: „Meil ei ole kergesti mõeldav, et mõni joonistaja maksma võiks panna oma isiklikku arvamist, mis risti vastu käib selle lehe toimetuse omale, kus ta töötab. Või kui siiski, siis alati suurte jõupingutustega, kokkupõrgetega, mis vabale töötamisele mitte kasuks ei ole.“[4] Ehkki siin on taoline sõltumuslikkus esitatud negatiivses toonis, ei olnud poliitilises angažeerituses toonasel ajakirjandusmaastikul midagi erakordset.
Kui rahvavalgustuslikud ja poliitilised kaalutlused kõrvale jätta, oli kahtlemata ka Hindrey enese iseloomus midagi, mis karikatuurižanri talle lähedaseks muutis. Rutt Hinrikus on kirjutanud, et Hindrey loojanatuuri kandvaks elemendiks tuleb pidada vastuseisu.[5] Tema konfliktse ning teravasõnalise isikuga paistab see iseloomustus sobivat. Enamgi veel, see paistab vähemalt osaltki selgitavat ka karikatuuri kui väljendusvahendi atraktiivsust Hindreyle. Iga nalja(pildi) keskseks mehhanismiks on ju mingite üksteisest kaugel asuvate nähtuste vastandamine, nende ootamatu kõrvutus. Karikatuur on olemuselt opositsiooniline meedium, toetudes tihti ootamatutele kõrvutustele, valitsevate võimusuhete küsimärgi alla seadmisele ning kõikvõimalike autoriteetide ja valitsevate tõdede naeruväärsuse paljastamisele.
Karikatuuri ootamatule seosteloomele toetuv huumor toob meelde veel ühe, Hindrey kirjanduslikust loomingust pärit mõiste – „välkvalguse“. Ülo Tedre on seda Hindrey novellide kogumiku „Kaugekõne“ järelsõnas kirjeldanud nii: „inimese hingeelu kõige salajasemate soppide intuitiivne mõistmine, teatavad selgeltnägemise välgatused“.[6] Samamoodi toimib õnnestunud karikatuuri või tegelikult ükskõik millise nalja puäntki: arusaamine naljast saabub publikule tervikliku, oota-matu ja vabastava heureka-elamusena. Kui naljas on ka sügavust ja see puudutab meile olulisi teemasid, siis võibki selle kogemist näha ülalpool kirjeldatud välkvalgusena.
Ehkki Hindrey tugines loomingus suuresti saksa ja vene eeskujudele, rõhutas ta kirjutistes korduvalt eesti karikatuurikeele väljakujunemise olulisust. Tema kaasajal oli karikatuur Eestis võib-olla tõesti veel suuresti importkaup ning toetus üksikute hiiglaste õlgadele, kelle autorikäekirjad suuri üldistusi ei luba teha. Koolkondlikkusest eesti karikatuuris saame rääkida alles hilisnõukogude perioodil, mida nii karikatuuride ühiskondliku tähtsuse kui ka tiražeerituse poolest võib pidada selle žanri hiilgeajaks. Toonane karikaturistide põlvkond lõi oma visuaalse keele, mis toetus suuresti sõnatule eneseväljendusele, sürrealismile ja ambivalentsusele. Nendega võrreldes on Hindrey võimukriitilisedki pildid üllatavalt otseütlevad ning toetuvad oluliselt rohkem pildi alla, kohale ja peale kirjutatud sõnale. Ometi oli just Hindrey esimene, kes sõnastas need horisondid, mille poole nõukogude perioodi ning hilisemadki eesti joonistajad on püüelnud. Sihtide seadmise oskus ja maastiku kaardistamine on iga teekonna alguseks.
Hindrey karikatuurid
Oma kaasajal sai Hindrey pildiloomingule osaks üksjagu kriitikat – ja seda mitte ainult pilkealustelt. Näiteks kirjutab Romulus Tiitus Hindrey 60. sünnipäevale pühendatud kirjutises, küll juubilari tähtsust kultuuriloos kuidagi pisendamata, et tema piltide tehniline tase jätab soovida: „Joonistajana ei ole ta küll mahti leidnud end tehniliselt täiuseni arendada, anatoomia tundmine lonkab sageli…“ Samas toob kirjutaja Hindrey tugevusena esile hea inimestetundmise ja rahvuslike
tüüpide loomise oskuse: „Sellevastu aga käsitletava mateeria psühholoogiline külg, miimika, karakter, tundeavalduste tõlgitsemine, liikumine ja liigutuste loomutruudus on laitmatud. … Ka on tema poolt loodud tüübid elavad inimesed ja liha Eesti lihast ning veri Eesti verest.“[7]
Ilmselt takistas ka huvialade rohkus ning ambitsioonikus paljudes eri valdkondades tal joonistajana isikupärast ja tundlikku käekirja lõpuni välja arendamast. Hindrey karikatuuridest ei leia me seda lopsakat groteski, mis 20. sajandi algupoole karikatuurile Euroopas laiemalt iseloomulik oli. Ainult kunstile pühendunud autorite, näiteks Natalie Mei ja Erna von Brinckmanni, eriti aga puhtakujuliste karikaturistide Gori ja Otto Krusteni loominguga võrreldes jäävad Hindrey pildid üsna naivistlikeks.
Kui paljude karikaturistide meelisvõtteks oli tol ajal kehaliste liialduste lisamine kujutatavale, siis Hindrey püüdles koomilise efekti poole pigem pealkirjades ja sõnastustes. Tema populaarsust kodumaal kinnistas aga tundlik närv päevapoliitiliste teemade suhtes, rahvuslik meelestatus ning oskus kodumaiseid tüüpe luua. Dialoog Euroopa modernismiga toimub tema joonistustes eelkõige läbi juugendliku dekoratiivsuse ning ekspressionistliku jõulisuse.
Korduvad teemad ajakirja piltidel olid tsarismi, baltluse ja kadakasaksluse kriitika, aga ka loodushoid, haridus- ja kultuurielu. Mitmed toona käsitletud probleemid, nagu õpetajate alatasustatus või metsade liigraie, ei ole oma teravust kaotanud ka tänase vaataja jaoks. Eri aastakäikude kõrvutamine annab aimu Hindrey küpsemisest joonistajana, eelkõige oskuses sõna ja kujutist omavahel paremini sünteesida.
Sädemete esimestes aastakäikudes kohtab tihti pilte, mis mõjuvad pigem illustratsioonidena juures olevatele anekdootidele. Nalja raskust kannab ainuüksi tekst. Joonistus, olgugi et stiliseeritud ja mõningate liialdustega, toetab teemat minimaalselt. Näitena üks tagakaanepilt (Sädemed, 1906, nr 4), mis kujutab jõukalt riides ja sigariga vanemat meest ühe koolipoisiga kõrvuti käivat, mõlemad üsna ilmetute nägudega. Pildi alt võib lugeda: „Abjakad: „Kulle esä, mis vahe om äpärtuse ja õnnetuse vahel?“ – „Vaate, äpärtus om see, ku Kariste miis Kariste pool jõkke putub, aga õnnetus om see, ku ta Abja pool vällä ronib.““ Pildil olijad ise ei paista seda mõttevahetust naljakaks pidavat ning teisalt ei vaja ka nali ise mingisugust visuaalset toetust.
Hilisemates numbrites leiame juba sootuks peenemaid visuaalide ja teksti kombinatsioone. Näiteks 1908. aasta mainumbri kaanepilt pealkirjaga „Ämblik“, millel näeme õllevabrikuid ja viinakööke, mis koos üle maastiku sirutuva teedevõrguga meenutavad pikajalgseid ämblikke. Pildi alt võime lugeda: Mõisnik: „Kui ka metsad maas ja põllutöö midagi ei too – senikaua kui need ämblikud veel olemas on, imevad nad talupojalt veel küllalt meie taskudesse“. Tekst ja pilt on siin tasakaalus – üks kaotab teiseta mõtte, maanteevõrgu stilisatsioon loob mängulise kujundi ning ootamatu, vaimuka seose. Nutikalt ja endiselt värskena mõjub sama aasta novembrinumbri kaas alapealkirjaga: „Kuidas soomlane ja eestlane üksteist vaatavad.“ Pildil kissitavad soomlaslik ja eestlaslik tüpaaž läbi pikksilma üksteise poole – eestlasel pikksilma suurendav, soomlasel pisendav ots teisele suunatud.
Toonane kriitika kiitis eriti Hindrey mitmepildilisi seeriaid, mis ühepildilistest karikatuuridest avaramaid jutustamisvõimalusi pakkusid. Neid võib pidada ka kodumaise koomiksikunsti alguseks. Mitmepildiliste, üle kahe lehekülje laiuvate sarjadena ilmusid Sädemetes sellised rubriigid nagu „Kuulsate meeste elulugu“ (paroodilises võtmes piltjutustused mitmesuguste poliitikute kujunemisteest ja lapsepõlvest), aastalõpu numbrites „Mida jõulumees kellegile toob“ (satiirilised kingisoovitused poliitikutele ning kultuuritegelastele), „Uus kuldne aabits“ (mis iga tähe juures, tihtipeale absurdimaigulises võtmes, väikese vemmalvärsi pakkus) ja mitmed teisedki.
20. sajandi algust Eestis iseloomustab hoogsalt tärkav kirjanduselu, ning võrreldes tänapäevaga oli karikatuur neil aastakümnetel kirjanike tegemistega tihedas dialoogis. Üksikasjalikult on eesti kirjanduslikku karikatuuri 19. sajandist kuni 1938. aastani kaardistanud Eduard Laugaste. Kirjanduslik karikatuur mitmekesistus oluliselt revolutsioonijärgsetel aastatel, keskendudes siis ka tugevamalt kirjanduselu küsimustele. Noor-Eesti perioodi sellealast pildiloomingut iseloomustavat seevastu pigem kujutatud literaatide poliitilisest kuuluvusest ning ajakirjanduslikust tegevusest tõukuvad hinnangud.[8] Ometi on toonased karikatuurid jäänud heaks indikaatoriks sellest, milline oli kirjandusteoste vastuvõtt nende kaasajal – ka siis, kui antud hinnangud lähtusid kirjandusvälistest kaalutlustest.
Hindrey loomingus on võib-olla üks õnnestunumaid kirjanduslikke karikatuure Sädemete 1910. aasta jaanuari-veebruari numbris ilmunud „Ruth“. Ilmudes vastukajana J. Randvere raamatule, kujutab see valget paabulindu üllatunud kanakarja keskel. Pildis võib näha Ruthi kõrvutamist „tavaliste“ naistega, aga ka kirjandusteose enda kui uuendusliku ja kirjandusringkondades segadust tekitanud teksti jahmatavat ilmumist.
Karikaturistina on Hindrey enamasti väga otsekohene ning tema võttestik otsib lühimat ning üheselt mõistetavat lahendusteekonda. Ometi vilksatab siin-seal ka metanalju, kus tegelased on oma staatusest kahemõõtmelise trükikujutisena teadlikud. Näiteks kahele leheküljele jaotatud karikatuur 1910. aasta jaanuari-veebruari Sädemetest, kus ajakirja algusesse paigutatud joonistusel teatab napsutav mees restoranis kelnerile: „Kellner, kutsuge need naesed säält 7. lehekülje päält siia, katsume kumb kumba laua alla joob.“ Ajakirjanumbri 7. leheküljelt aga leiame foto õlletoopidega poseerivatest naistest pealkirjaga „„Deutscher Vereini“ naesterahwaste paleus“. Metavõttestikku leiab ka Hindrey lasteraamatutest, näiteks teosest „Vanast oli vaar…“ (1929), mille lõpus pahandatud tegelased tassivad kohale suured käärid ning lõikavad jutu lihtsalt pooleks. Juuresolev värss suunab aga lugejaid taas looga otsast peale alustama.
Toomas Liiv on Hindrey sõnalist ja pildilist loomingut kõrvutades leidnud, et need on vaid ühe lehe kaks poolt. Nii kunstile kui kirjandusele on võimalik läheneda metatasandilt, joone ja paberi vahelise suhtena. Kirjutamine ja joonistamine jätavad mõlemad paberile jälje, erinevus on vaid selles, kas tegu on esimese või teise astme visualiseerimisega. Hindrey „joone ontoloogiat“ võib ette kujutada sirgena, kus joone ja keele vahelisel teljel toimub pidev „tõlkimine“. Loomeprotsessi seisukohalt muutub paber territooriumiks (ruumiks), milles kunstnik tegutseb.[9] Hindrey loomingu tõlgendamine joone ja sõna vahelisel pingeväljal tegutsemisena näib seda kohasem, et maailma mõtestamine mitmesuguste opositsioonide kaudu oli tema elutunnetusele ka laiemalt omane.
Ning tõesti, sõna ja pildi vaheliste piiride kompamine, selle rajajoone mahamärkimine eesti karikatuuris tuletab end Hindrey piltides korduvalt meelde. Kas tekst on trükitud pildi alla või kohale? Kirjutatud käsikirjaliselt või liigutatud hoopis pildi ruumi? Kas karikatuuril kujutatud vajavad oma nimede eraldi väljatoomist või piisab joonistuslikust sarnasusest? Kirjakeeles tundis Hindrey end kodusemalt, kuid ometi otsis ikka ja jälle võimalusi kirjutatud sõna laiendamiseks ja ületamiseks. Ma ei julgeks öelda, et ta selles vallas tõelise tõlkeosavuse saavutas. Pigem toimivad Hindrey pildilised teosed kakskeelse sõnastikuna, kus sõna ja pilt enamasti eraldi veergudesse jäävad, olgugi et nad sama sõnumi teenistuses on.
Hindrey lasteraamatud
Hindrey värvikad ja värvilised lasteraamatud pälvisid palju tähelepanu juba tema eluajal. Eeskujuks oli siingi saksa autorite, eelkõige Buschi ja Hoffmanni looming. Omas ajas mõjusid need värske tuulena – senine eesti lastekirjandus oli maheda tonaalsusega, üsna huumorivaene ja selgelt didaktiline. Romulus Tiitus on Hindrey lastele suunatud teoste puhul kiitnud nii omapärast maailmaloomet kui ka põnevat pildikeelt, huvitavat ainestikku, rahvuslikku omapära ning lõbusa ja eetilise lähenemise põimumist.[10] Pildid ja tekst on neis raamatukestes üsna võrdse kaaluga, nii et lugudes võib näha ka eesti koomiksikunsti varaseid eelkäijaid.
Hindrey ammutas lasteraamatuteks ainest nii rahvusvahelistest arhetüüpidest kui eesti folkloorist. Tema ilmselt tuntuim teos „Lõhkiläinud Kolumats“ (1918) kasutab just toonases Euroopas populaarset tegelaskuju, kes sobis nii laste hirmutamiseks (kasvatuslikel eesmärkidel) kui ka poliitiliste vastaste pilkamiseks. Kolumatsist on ohtralt parafraase ja tõlgendusi. Hindrey on kasutanud tema kuju ka Sädemetes ilmunud satiirilistel karikatuuridel. Sootuks kodumaisema värvinguga on lugu „Matsi poeg Mats“ (1928). Karjapoiss Mats on raamatus otse triksterlik tegelane, kel on üliinimlik jõud ja isu ning kes kõik vastased uljalt üle kavaldab. Jutustuse kulminatsiooniks on stseen, kus karjapoiss odraputru täis topitud moonakottidega Türgi kuninga alamaid tuuseldab. Seejärel naaseb ta türklastelt saadud kullaga kodumaale ning ostab kurja mõisniku mõisa ära.
Sootuks sagedamini saab aga Hindrey lasteraamatute tegelastele osaks õnnetu lõpp. Rumalaid nägusid tegev Pambu-Peebu müüdi mustlastele, kes teda raha eest laatadel näitama hakkavad. Piripilli-Liisu uppus oma pisaratesse, kui vanemad ta üksi koju jätsid. Seene-Mikk koos oma peniga muutus seenteks. Nina-Jass elas välja veninud ninaga ja Näpp-Mall üles paisunud näppudega. „Loomade mässus“ (1920) aeti loomi kiusanud Prits vardasse ja praeti ära.
Selline toorus ja julmus äratas kriitikute tähelepanu juba oma kaasajal. Kriitik Marta Lepp on 1930ndatel kirjutanud: „Halb eeskuju, ning selle halva eeskujuga kollitamine leiab rohkem järeltegijaid, kui suudab juhtida heale. Ei saa lapsi võõrutada pahedest, petmisest, valetamisest, varastamisest, joomisest – igasugusest ulakusest, kui neid pahesid elavalt kirjeldatakse.“ Hindrey andis ilmunud kriitikale kärmesti vastuse, selgitades, et laps ei analüüsi tegevustikku sellest seisukohast, kas see eeskujuks peab olema või ei. Teda huvitab tegevus, sündmustik. Seejuures on tal kindlasti omad sümpaatiad ja antipaatiad. Hindrey rõhutab lapse vajadustega arvestamist. „Laps teab ise, mis teda huvitab.“[11] Positiivse poole pealt tõsteti esile Hindrey tekstide selgust ja lihtsust, lugude mitmekihilisust ning Eestile omaste tüüpide loomist. Sarnaselt Sädemetega torkas ka Hindrey lasteraamatute puhul silma puhas ja selge värvitrükk.
Mitmed Hindrey lasteraamatud mõjuvad koomiksilikult, kuna pildid pole lihtsalt ühe stseeni, episoodi või tegelase kujutised, vaid kujutavad sündmustiku kulgemist ajas. Näiteks Piripilli-Liisu nutustseen üha kasvavate pisaratega, mis on ka üsna koomiksilikult küljendatud, või karupoeg Summi mäng palliga raamatus „Jõngermannide jandid“ (1920). Me näeme karupoja keha peaaegu animatsioonilikus episoodis keerlevaks pööriseks muutumas ning pilte saatev tekst muutub kohati täiesti üleliigseks.
Loomtegelastel on Hindrey lasteraamatutes eriline koht. Kui karikatuuridel võisid loomad ka negatiivse kujundi teenistuses olla, siis lastele suunatud teostes esinevad nad pigem positiivse vastukaaluna jonnakatele või kiuslikele lastele. Arno Oja on eelkõige Hindrey kirjanduslikust loomingust lähtudes märkinud, et vastandustele ja vastuseisule orienteeritud autor elaski oma kaastunde välja eeskätt loomadest, eelkõige koertest kirjutades.[12] Hindrey pildilises loomingus näeme seda eriti selgesti teoses „Loomade mäss“ (1920), kus loomi kiusanud poisike Prits loomade tribunali ette viiakse ja lõpuks suisa nahka pannakse, loomasõber Endel aga loomakaitse ministriks tehakse. Isegi kui loomad on sündmustiku suhtes tagaplaanil, pakuvad nad vastukaalu inimeste hullustele. Näiteks värssjutustuses „Nina-Jass ja Näpp-Mall“ (1929) saadavad loomade pilgud ebaviisakalt käituvaid lapsi läbi elu: „külapenid Tuks ja Tommi / naersid endid päris kõmmi. / Suureks saivad Mall ja Jass, / naersid lehm ja mullikas, /isegi va’ notsusiga / naeris Jassi ninaviga, / naeris Malle kolgatskäppe / tema omatehtud näppe.“ Hindrey on oma piltidel kujutanud paljusid loomaliike, alates Eesti taluõuele omastest pudulojustest kuni sootuks eksootilisemate elukateni välja. Tihti hiilivad loomakesed pildile ka siis, kui sündmustik või sõnum seda otseselt ei nõua. Inimelu jaburuste vaikivate tunnistajate ja moraalse vastukaaluna on nad Hindrey pildilise maailma lahutamatu osa.
Hindrey võimendas negatiivseid nähtusi ja nende tagajärgi absurdini. Need saavutasid koomilise efekti ning panid lapsi kaasa elama. Üle võlli viidud korrarikkumised võimaldasid lastel end raamatutegelaste kõrval suurte ja tublidena tunda. Tänapäevaks on absurdihuumor leidnud omale kindla koha nii eesti karikatuuris kui ka animatsioonis. Pakkudes lõputult stsenaariume, mis pole aga realiseerimiseks mõeldudki, on absurd puhas loominguline generaator.
Lõpetuseks
Hindrey tõi siinsesse pildikeelde moodsa kunsti eeskujusid – piltide ülesehitus, aines ning joonetöö leidis innustust välismaise kunsti moodsamatest suundadest. Karikatuuride teemadering ulatus üldinimlikest naljadest värskeimate päevauudisteni. Ühepildiliste teoste kõrval eksperimenteeris ta hoogsalt ka pikemate pildisarjadega, piltide võttestik ulatub jämekoomikast metahuumorini. Nõukogude perioodil vajus Hindrey looming suuresti unustusse. Niisiis ei saa me rääkida järjepidevusest või eesti pilapildi sajandivanustest traditsioonidest. Pigem on eesti karikatuur end igal ajajärgul taasloonud.
Sõdadevahelise Eesti karikatuur võttis visuaalses keeles eeskuju Euroopa modernismist, kuid pööras oma teraviku otsustavalt kodumaise publiku poole. Pilapiltidest sai kiiresti linnastuva elanikkonna ja muutuva kultuuri pahede ning kasvava varandusliku ebavõrdsuse kommenteerija. Hilisnõukogude ajal suundus karikatuur suuresti sõnatusse, kombates joone väljenduslike võimaluste piire ning eelistades sõnalisele otseütlemisele pildilist ambivalentsust. Tänapäeva karikatuur on taas lülitunud dialoogi rahvusvaheliste trendide ning internetikultuurist tõukuvate teemade ja kujunditega.
Kuidas siis hinnata Hindrey panust igimuutuvasse eesti karikatuuri? Eelkõige territooriumi kaardistajana. Ta ei tõusnud ehk sellistesse kõrgustesse kui mitmed tema järeltulijad, ent oma mahuka ja äärmiselt mitmekesise loomingulise pärandi ning läbinägelike karikatuurialaste kirjutistega visandas ta üsna ammendavalt selle ala, millel hilisemate aastakümnete eesti karikatuurgi liikunud on. Just karikaturisti territooriumi, paberi ruumiliste võimaluste kaardistaja ning sõna ja pildi vaheliste kõrguste mõõtjana võiksime teda tänagi eesti karikatuuriloos meenutada.
Kirjutis põhineb 16.09.2025 Tartu Kirjanduse Majas konverentsil „Karl August Hindrey 150“ peetud ettekandel.
[1] Hoia Ronk, Eesti karrikatuur. Rmt-s: Õitsituled, 2. Tallinn, 1923, lk 72–73.
[2] K. A. Hindrey, Karikatuur ja karikaturist. Looming, 1929, nr 6, lk 777.
[3] Sealsamas, lk 772–773.
[4] Sealsamas, lk 776.
[5] M. Laak, Karl August Hindrey – 120. Keel ja Kirjandus, 1996, nr 2, lk 139.
[6] Ü. Tedre, Järelsõna. Rmt-s: K. A. Hindrey, Kaugekõne. Koost Ü. Tedre. Tallinn, 1986, lk 412.
[7] R. Tiitus, K. A. Hindrey karrikaturistina ja ajakirjanikuna. Postimees, 14.08.1935, lk 5.
[8] E. Laugaste, Eesti kirjandus karikatuuris. Tartu, 1939, lk 221–222.
[9] M. Laak, Karl August Hindrey – 120, lk 139.
[10] R. Tiitus, K. A. Hindrey karrikaturistina ja ajakirjanikuna.
[11] J. Palm, Eesti lastekirjanduse teooria ja kriitika kuni aastani 1939. Magistritöö. Tartu, 2010, lk 54.
[12] A. Oja, Vaimuaristokraadi mitu elu. Looming, 2017, nr 2, lk 257.
