„Mulle tundub, et kõige lihtsam on tulla mööda Tartu maanteed Kosele ja sealt Alavere risti kaudu Lehtmetsa ristile. Seal on juba ka viit muuseumi, kuhu on 15 km. Kohtumiseni Vargamäel!“ kirjutab abivalmis külastusjuht Kaire mulle ühel kirkal märtsipäeval. Enne seda olin läbi uurinud bussi-, rongi- ja trammimarsruudid, kuid ei midagi. Vaatasin isegi läheduses asuvaid majutuspaiku, et kui kohe põhjalikum reis ette võtta, aga – pea olematud. Kuhugi jahionni ennast varajasel kevadööl justkui ka ei säti. Lihtne üksik naisterahvas, kes n-ö Tammsaare-radadel oma identiteeti tahaks kinnistada – niisama kergelt see läbi ei lähe. Vargamäe on ühistranspordi kasutajale põhimõtteliselt kättesaamatu. Eks siis tuleb osta auto ja see nelja tee rist kuidagi üles leida.
Kõik nüüd nii traagiline ka ei olnud, kirjanduslikud liialdused. Reedel, 13. märtsil istusin murevabalt tumesinise Kia Souli, üpris naljaka väljanägemisega auto kõrvalistmel ja ei pidanud oma pead vaevama, kas, kuhu ja millal me üldse jõuame. On olemas usaldusväärseid sohvreid.
Traagiline on pigem põhjus, miks selle reisi ette võtsin. Põhjus on eestlaste vaimne tervis, mille seisukorra olid luuletaja Maarja-Liis Mölder ja kunstnik Kelli Gedvil, abiks toimetaja Kaur Riismaa, nimekad psühholoogid ja nende järelkasv ning „Tõde ja õigus“ ise, Tammsaare-Põhja talu karjalauda seintele ja põrandale hindamiseks ja kaasatundmiseks välja pannud.
Isiksust ja enesekindlust pisendavad detailid algavad õigupoolest juba muuseumi lähedusse saabudes. Milleks asfalt, kui võib olla kruusatee. Milleks kruusatee, kui võib olla mudatee… Ega laias mõistes meiesugused oma jalanõudega ju kuningalossi ei satu, seega võib nendega vabalt pealseni savis sõtkuda ja ega sest pole midagist, kui see savi- ja mudasodi muuseumitoa valgele põrandale satub ja siis veel auto porimattidesse hangub ja koju tagasi jõudes esiku kalasabaparketi lipivahedesse pudeneb. Mitte et mul nüüd esikus parkett oleks, aga ikkagi. Paljudel ju on ja kas pank sellest hoolib, et põranda on rikkunud just Tammsaare-mailt pärit puru ja hindamisaktis korteri väärtus madalam… Saatan peitub detailides ja inimese õnn samuti. Hiljem seletab muuseumitöötaja, et ligateed ei asfalteerita kokkuleppel muinsuskaitseametiga, et „säilitada veidigi olustikku kirjaniku lapsepõlve ajast“.
Aga näituse juurde. Saatetekstis selgitatakse, et „kirjanduslikul näitusel põimuvad luule, kunst ja eesti inimeste isiklikud läbielamised tervikuks, mida raamib Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus“. … Mölder ja Gedvil vastavad sajandivanuse tüviteksti tegelastele ja teemadele omaenda pliiatsi-pintsli ja teravate küsimustega.“ Ütlen kohe alguses ära, et iidne karjalaut on kujundatud hubaseks-mõnusaks teraapiaruumiks, lausa nii, et ega tükk aega sealt välja ei tahagi. Pealegi on ju oma murepuntras ikka hea tuttav tunne sipelda ja kui leiad veel hingesugulasi tänapäevastest sajanditagusteni, mis siis viga. Kuid see on esimene liiga kerge mulje ja knihv on selles, et näitus on nii targalt ja läbimõeldatult koostatud, et välja ei taha sealt seepärast, et äkki taipad, kui palju lahendusi on ära näidatud. Ainult võta ja korja üles. Jäta meelde ja kasuta. Kuid kõigest järgemööda.
Siiski! Enne veel, kui oma murede mõttekaaslastega tutvuma saab hakata, tabab laudaukse lahtitõmbajat kerge poliitiline šokk. Eee… misasja… kuidas ta siia sai… kas on Vargamäe ka üle võtnud… sõja kuulutanud? Nimelt vaatab tulijale aknaaluselt pingilt vastu kahtlaselt jumekas helehallipäine figuur, kes igapäevasele uudistetarbijale esmapilgul meenutab väga meest, kes on lubanud Ameerika taas suureks teha ja muud seesugust segast. Hingetõmbehetk ja külastusjuhi rahustavad sõnad värskenduskuuri läbinud Anton Hansen Tammsaare vahakuju kohta toovad õnneks reaalsusse. Nüüd näen ise ka, et pingi seljatoele nõjatuv härra on kogult väiksem ning ka soliidne tume lips on tumeda ülikonna juures. AHT on igal juhul Vargamäe suureks teinud, ja mitte ainult sõnades. See on korralikus kirjakeeles ka kirja pandud. Huh, sellega läks õnneks, rahu on Järvamaa peal. Siia igaüht istuma ei lubatakski. Aga luba istuda on külastajal ning kuna inimene ikka enne pilti kui sõna haarab, nii ju lihtsam, siis on kohe majaperemehe kõrvale lahti tõmmatud ekraan, millel meie kaasaegsed oma elu raskuspunkte harutavad ja leitud lahendusi pakuvad. Kakskümmend viis minutit vagusat kuulamist-vaatamist. Maarja-Liisi kaadritagused ja filmis hääletud küsimused suunavad seitset peategelast. Karl, Kaupo, Marika, Kristel, Kristi, Rein ja Evelyn. Aga vaatad ja imestad. Kõik kenad inimesed, mis neil ometi viga on? See on sama, kui vaatan ennast peeglist ja küsin ikka ja jälle juba vähemalt 40 viimast aastat – mis mul ometi viga on? Mitukümmend peotäit värvilisi tablette, enamus küll valgeid, olen ma nende aastate jooksul alla neelanud, mitmele psühhiaatrile sügavalt silma vaadanud küsimusega, miks mina? Mitusada hommikut ma lihtsalt ei ole tahtnud teki alt välja pugeda, mitu tuhat korda olen endale sisendanud, et just mina olengi see eikeegi? Elu eesmärk ongi vist olnud teha kõik selleks, et ükskord oleks võimalus lihtsalt päevade kaupa liikumatult lebada ja ühte punkti vahtida. See oleks nauding, see on peaaegu saavutatud. Keegi toob küll süüa, keegi toob juua, keegi kutsub välja, kontserdile, kinno, reisile, eks ma hädapärast lähen ka, aga rõõmu ei ole. Ikka tahaks tagasi sinna oma õnnetusehunniku otsa. Olen nagu Oja Pets selles vanas sketšis Uuspõlluga, väänlemas kaubanduskeskuse põrandal –
„Mul ei ole kedagi! Mul ei ole mitte kedagi!“ Mäletate? Kui ei mäleta või olete veel liiga noored, siis guugeldage! Mul ka ei ole – ei ole vanemaid, ei ole päritolu, ei ole isegi kodumaad. Aga mis siis. Nüüd ma arusaadavalt muidugi üldistan, kui oled juba umbestäpselt 58, siis umbestäpselt tead, et elu pole mitte ühtlase sisumassiga viineripirukas, vaid mitmekihiline võileib. Samastan end lihtsalt esinejatega filmist, neil kõigil on oma isiklik õnnetusehunnik ja viis neist on end sellest nii hästi läbi kaevanud, et saavad nüüd tegutseda kogemusnõustajatena. Vähemasse kui pooltundi seitse eri lahendust mahutada on meisterlik. Taas kord – nii nagu saatan, nii peitub ka õnn detailides – kes on leidnud koguduse, kes mõistnud, et lapsed vajavad ennastväärtustavat emakuju, kes on vanemas eas tutvunud noore jutukaaslasega, kes leidnud lohtu loodusest, kes on avastanud suguvõsa kui alusmüüri, mille najal püsida, kes aga kuldkollase kleidi selga tõmmanud ja lennukiga lausa Rooma. Seegi pealtnäha lihtne tegu oli osutunud osaleja jaoks eneseületuseks, teha reis läbi üksi, olla ise.
Kõik need loo alguses jutustajaile banaalsena tundunud soovitused, abiks pakutud ideed minna jalutama (sic!), võtta haigusleht, saada üle, jätta maha – see on banaalne, aga just nii see on. Leida mingi väike pide, kasvõi hüplev orav kuusetüvel, siis saadki aru, et maailm pöörleb nagunii ja ega tal pole meist suurt sooja ega külma. Ikka ise leiad oma tee. Maailm pöörleb olenemata sellest, kas sa viid oma vana tolmuimeja kuhugi metsa alla või mitte. Tolmuimeja on endiselt planeedil ja planeedil on sellest tegelikult suva. Kui Päike veel mõnikümmend miljardit aastat paistab, siis ega kõik muud mured on olematud.
Filmiteema võtaksin kokku ühe esineja sõnadega: „Noh, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Aint tahaks teada, kui tugevaks me lõpuks saame siis? Et surematuks? Võib-olla hinges küll, jah.“
Aga ma pidin ju Vargamäest ja… Andresest ja Indrekust ja Tiinast ja Karinist ja Ramildast-Miraldast… Kino tulnuks magustoiduks jätta, tean ma tagantjärele tarkusega, sest see oli valdavalt ainus Vargamäe-vaba ja seega ka masendusevaba episood muude muremülgaste vahel. Ei, ärge valesti aru saage! Enne tulebki eestlane ikka veel korra oma armastatud õnnetusehunniku sisse suruda, sest ega ta enne väljapääsu otsima ei hakka, kui silmad ja kõrvad ääreni kannatust täis saavad.
Kelli on loomingulise tumeduse-heleduse lõuenditele maalinud ja need on kõige paremas mõttes täpselt seda värvi nagu ühe korraliku (loe: depressiivse muidugi) eestlase hingeelu. Veidi hiljem maalidest pikemalt.
Sest lisaks liikuvale pildile paeluvad näitusekülastajat seintel olevad valgustatud peeglid, ja inimene on ikka edev ja tahab näha, milline ta välja näeb, justkui ei teaks, ning ebakindel inimene eriti peab seda ju järjepidevalt kontrollima. Et kas ta on ikka piisav ka väljanägemise poolest??? Aga peegli ette astumine püüab su lõksu. Nimelt on Maarja-Liis osavalt „Tõest ja õigusest“ mõnedki tumedamad kohad välja kraapinud ja neid oma nõtke luuletajahingega viimistlenud. Peeglid on kaetud luulevormis küsimuste ja/või vastustega eelnimetatud romaanikangelastele. Tsiteerin küsimust Andresele:
mis see küll on
et me eestlased
ka Vargamäelt alla tulnuna
oskame elada vist ainult
taludes[1]
Minu vastus vana Andresena noorele tütarlapsele oleks, et „kuule tüdrik, ää tahha talusse tagasi. Vaata isi, mis sul kõik on. Sul on tervve mailm valla“.
Seda on vanaperemehed ikka soovinud, et lapsed, vähemalt ühe, taluväravast välja saata, kooli, linna, maailma… aga mis seal parem, saad targemaks, loed rohkem, mõtled rohkem, kannatad rohkem, ja siis hakkad oma kartulivagu taga igatsema. Tuled parasjagu teraapiast, bussiistmele su kõrval potsatab järsku kellegi kandekorv, sellest kikitavad välja rohelised taimehakatised, päris pontsakad, tomat äkki. Silme ette ilmub pilt värskest suvehommikust avatud ustega verandal, sai (!), või ja kasvuhoonekuum tomativiil. Sitsikleit, varbavaheplätud ja lakitud küüned. Siiski, me vist tahame talu „mängida“ või veelgi parem, sinna vaid mõneks nädalavahetusetunniks maanduda. Et võileib haarata. Seda peab ju oskama, selle tomatiga jantida, ette kasvatama ja kastma ja mingeid võrseid näpistama ja siduma ja siis on jälle öökülma oodata ja tuleb looriga katta või kasvuhooneaknad kinni panna. See on terve põllumajandusteadus ju. Andres, mina ei taha tallu tagasi, mulle piisab viiest minutist linnulaulust Stroomi rannas. Ja tead mis, või noh, tegelikult sa ei tea. Need leedlambiribad peeglite küljes, need on 3D prinditud jublakate abil sinna kinnitatud. Maarja-Liisi õemees ise tegi. Näed siis, meil on 3D printer, sinul oli kolmehõlmaline ader, ega üks pole teisest kehvem seepärast. Sul ikka oli selline ader üldse? AI ütles mulle, et teie ajal juba majapidamistes oli. Ega sa ometi ei arva, et ma sinu perekonnaloo otsast lõpuni läbi lugenud olen? Veel ei ole, sellest maaparandusraamatust arusaamiseks on mul vaja veidi areneda. Tead, kuidas seda veel nimetatakse? Tüvitekst. Paljud korüfeed ütlevad niimoodi, Veidemann näiteks. Praegu me otsime uut tüviteksti, aga seda pole veel leitud. Mis see AI on, seda ma sulle parem ei selgita, me ei tea veel ise ka hästi. Kui teada saame, kirjutan sulle. Või kohtume, siis on see ka võimalik, ma usun.
Andresega läks lihtsalt, aga Karin, vaeseke, on ajalehest uudist lugenud, et „Inglismaal oli olnud ankeet, et teada saada, millal on naine oma täiusetipul. Ja kas tead, millal? Siis, kui ta on kolmkümmend neli aastat vana. Just nõnda seisis lehes. … Ja ma mõtlesin: veel paar aastat, paar lühikest aastakest, siis on tipp ja peale seda algab allaminek, mäest alla veeremine, kuni oled põhjas – hauas ja teised ajavad sulle mulda peale“ („Tõde ja õigus IV“, Karin Paas Indrek Paasile).
Maarja-Liis, kes on na Karini-vanune, ei usu sellesse hätta, ta vastab Karinile hoopis imetlevalt peegliluuletuse kaudu:
mulle näib et sina ei pelga
sus on janu ja julgus
püsimiseks mägede ilu ja jonn
ja veetlust alla vaadata
Karin ütle on see mäehaigus
või kutsutaksegi
sind tegelikult hoopis kaja
et edasi ronida
mul on sind nii väga vaja
Mina, rohkem kui paarkümmend aastat vanem, tean juba, et tolleaegne 35 ongi tänapäeva 55. Aga naiste arhetüüpsed mured on ometi muutumatud. Jooksid sukasilmad siis ja jooksevad nüüd. Ja võrdleme end ikka samamoodi teistega ja veel hulleminigi, sest kättesaadav võrdluskogum on mõõtmatult suur, kaod uksest ja aknast ning igast võimalikust vilkuvast lukuaugust sissevoogava massi alla, ja mitte ainult naised/Tiinad, vaid mutukast madalamaks muserduvad seetõttu ka moodsad mehed/Indrekud:
Ja toobrid ja ämbrid on täis
mōru võrdlemisevett, mis aina tuleb
üle kõrge lävepaku
tuppa upitada. Ja kuulata, kuidas
eriti öösel panges tohutu tilkade ühendkoor
laulab, et ikka ja ikka
on keegi sust parem.
Ja jalad nagu lehmal
jäävad kinni, üksildusesohu,
raskemeelsuse rabasse.
Tuleks rahu me oma vereringe Vargamäele
Samasuguse äga all oskas kannatada ka päikesekiir – või oli ta kuukiir – Ramilda-Miralda. Tundis tema ennast kui mittemidagi, tühisemana kui möödajooksev peni, tunneme meiegi. Ikka:
Et ma pole midagi.
Naine, N, nagu lämmastik
värvitu, lōhnatu, maitsetu,
ei põle ega toeta põlemist.
Üles mööda mäekülge minnes
mu jalad on nii valusad,
tahaksin kellelgi käest kinni vōtta,
aga kardan. Kardan vaikselt,
märkideta hinge matta,
happevihma kaela kutsuda,
sudu sõnuda mööda mäekülge minnes
üles ma kardan iseennast.
Lisaks peeglitekstidele on üles seatud ka justkui pudelipostiga täidetud varakirst, kus kümme klaaspudelit sisaldavad igaüks paberirulli särava tekstipingpongiga „Tõe ja õiguse“ tsitaatide ning Maarja-Liisi ja Kauri luuletuste vahel. Siin saab veel kord selgeks, et:
hingehäda on eestlasele nagu
seenekoht,
mida eluski teisele ei reeda
ja
sinul on uue aja sõnad
mina veel neid ei teagi
küll me kunagi vaatame üles
mina ja alla sina mu peale
eks siis räägi kust leidsid sa
neid uute murede murakaid[2]
See viimane annab kindla tulevikulootuse, et ega mured õnneks ei kao ja küllap neile ka uusi nimetusi leiutatakse. ATH, BSH, XYZ, KOA…
Aga! Hakkame lõpetama. Ja positiivsete nootidega. Kui ma enne märkisin, et Kelli maalid on samuti kui depressiivse põliselaniku sisemaailm, siis mida rohkem ma näituseruumi meenutan, ja õnneks on abiks ka pildifailid, seda enam tunduvad need tasastes toonides enamjaolt abstraktsed värvilaigud justkui omamoodi rahunemispunktid hoopis. Tasakaaluhoidjad. Osa neist ongi raamipidi põrandale asetatud ja tasakaalu nad seal hoidma peavad. Ja nii ei saa neist ka muidu mööda, vaid peab hoolega tähele panema, et peale ei astuks. See on muidugi väikseim põhjus neid vaadata, aga tõesti. Uhutud olemisega puitraamis hingekosutajad on nagu punktid lauses. Loed ühe pika segasevõitu lause, st närid oma järjekordsest puntrast läbi ja punkt. Rahuned. Loed järgmise ja punkt. Rahuned. Peale selle on maalidel sisukad ja ilukirjanduslikud pealkirjad, mis omakorda mõtte tööle panevad. Näiteks: „Vargamäel suudad kümne aastaga rohkem kui hingepõllul tuhandega“; „Tassikõrvadeta“; „Tegid temast silmuse ja mina läksin sisse“; „Indrek läks aita, astus kirstu juurde. Kuis olid ta kirjad tuhmunud ja lihtsaks muutunud! Aga kirstus oli sama lõhn, nagu mitmed aastakümned tagasigi“. Lihtsalt suurepärane. Maaliseeria kõrgpunktiks on teos pealkirjaga „Tõde ja Õigus VI“, mis vastupidiselt abstraktsioonidele kujutab kutsuvkollast aknaruutu, justkui annab lootust, et. Aga võta näpust, lähemale suumimisel selgub, et ruutudel on trellid ees. No korras! Ega liiga hästi ei saa ka minna.
Näituse juurde kuulub ka interaktiivne murekaev, kuhu kaasaegne inimene qr-koodi abil saab psühholoogilistele nõustajatele küsimusi uputada ning meiliaadressile tulevad ka vastused. See on päris hea leid, sest niisama kaevu hüppamine ei aitaks kuidagi. Või kuhu ikka pageda, sohu või töhe või öhe. Ja väga-väga sisukaks abimeheks oli väike voldik, mis mahutas samuti nõustajate soovitusi läbipõlenu, leinaja, depressiooni või üksilduse all kannatajate toetamiseks. Kõige ilusam lause kõigile neile lohutuseks oli minu meelest: „Inimesel on tihti vaja ainult üht tähenduslikku suhet, et mitte tunda end üksildasena.“
Minul on nii, et kui jälle Oja Petsina põrandal visklen, siis ei aita muud, kui tuleb oma südamest loobuda. Mõneks ajaks. Muudkui tunneb midagi, elada ei lase. Viimati juhtus see eelmisel sügisel. Austria, Ehrenberg. Mäed. Taevas. Minu mäed on sünged. Pudenevad. Võõrale asu ei anna. Taevas aga helge, olen seal olnud, udused pilved või päikeseloojang. Pilet liftiga mäkke on kaheksa eurot ja lisaks vaatamisväärsuse eest kah kaheksa. Alla on võimalik tulla mööda matkarada. One ticket, please, yes, only up. Thank You!
Astusin turistidesalgast eemale ja Danger-silte eirates pugesin piirete alt läbi. Ei olnudki nii järsk nõlv. Kuused, männid, mõned tundmatud, aga tuttavlikud lehtpuud, riga-räga, nagu meilgi. Alusmets samblane, kõrred, mingid seened. Ei proovi. Kas siin oleks sobilik koht? Mets hõre ja kaugemal läbi puude haljendas alpiaas. Toetusin vastu jämedat männitüve. No ma proovin. Tõmbasin jopeluku lahti, libistasin käe fliisi ja T-särgi alla. Kompisin käega kusagil seal, kus süda võiks asuda. Aga siin on ju need kondid ees. Roided või ribid või… Öeldakse, et ribid paranevad kergesti, ei panda lahasesse. Aga kas ma löön nad rusikaga puruks või, või kiviga? Valus ka ju. Panin silmad kinni ja mõttejõul. Sõrmed liikusid läbi naha, sees oli soe ja niiske, aga verd ei tilkunud. Need ribid tundusid elastsed, kahe näpuga sai veidi laiali painutada ja mu rusikas mahtus nende vahelt edasi. Kas see? Kui see just maks ei ole. Maks on mujal, paremas küljes. Kompisin edasi, sõrmede alla jäi midagi ümarat ja siledat, veidi tukslevat. Nojah, ma ju hingan, tähendab, ta töötab. See vist ongi. Panin peo ümber. Ah siin sa siis oledki, kurivaim. Miks sa mulle niiviisi haiget teed? Ise selline väike ja vedel. Tead ka, mis nüüd juhtuma hakkab või? Ma rebin su rinnust ja jätan raisakullidele nokkida. Et sa kärvaks. Tõmbasin õrnalt. Midagi on siin küljes, kelmed mingid või sooned, ahjaa, veresooned ju, artrid, värgid. No ei saagi siis või. Peab saama, kõrini on mul sinust. Süda nagu kuulnuks seda, muidugi ta kuuleb, kuuleb ja näeb ja tunneb ju kõike, andis järele ning libises mu peopessa. Palus justkui andeks. Aga mul olid teised plaanid, tahtsin veidikesekski rahu. Sirutasin käe ette ja vaatasin taevasse. Mõned kullid tiirlesid, küllap haistsid saaki. Noh, tulge, võtke. Üks neist laskus ringjalt madalamale. Hoidsin end paigal. Veel mõni hetk, ja suur kotkas maandus mu paljale käsivarrele, küünised ei olnudki teravad, vaid otsekui pehmed kassikäpad. Vaatasin tema kollaseid silmi. Kõik oli selge. Lind justkui noogutas ning haaras südame ettevaatlikult noka vahele. Tiivakahin ja läinud ta oligi, osavalt puude vahelt kõrgusse. Hingasin aeglaselt. Rahulikult. Küll ta tagasi toob.
Mis aga puutub nüüd juba kevadisel ajal praktilisse ellu, siis paar päeva tagasi sain kingiks kotitäie kurgimulda. Taimed kah. See tähendab, et ei pääse nii lihtsalt. Ega muud kui tallu! Tee tööd ja näe vaeva, siis… Eks ma võtan selle vana tolmuimeja kah näppu, äkki saab tee peal kuhugi poetada.
Lisan siia ka kõige olulisemad lühiteed, mis samuti brošüürikeses ära toodud, ja õigustan sellega oma tähemärkide sisuturunduslikkust:
peaasi.ee
lahendus.net
eluliin.ee
palunabi.ee/et
Kaks elu- ja hingetoe telefoninubrit ka – 655 8085 ja 116 123
Olgem!
[1] Siin ja edaspidi tsiteeritud Maarja-Liisi luuletusi, kui ei ole märgitud teisiti.
[2] Kaur Riismaa luule.
