***
Puidurikked:
1. Tüüakus
2. Kõverus
3. Kaldsüülisus ehk keerdkasv
persse see ilus nukrus ajal kus telefon lükkab mulle iga päev
mitu korda ette videot nälgivatest imikutest iga päev mitu korda
vajutan „skip“ minister ütleb et 500sest kuupalgast 10 eurot
rohkem makse maksta ei tohiks ju probleem olla minister ütleb
kõik me solidaarselt persse introvertne igatsus ja õilis
melanhoolia
peedikeeduvesi on pruunikas nagu peseks vana vereplekki
mõtted nagu vana krooniline põletik – isegi kui välja ravid, kui
oled kord lasknud neil hulluks kätte minna, võivad nad tagasi
tulla mingi väikese lolli asja peale hallvanakesed hammusta ja
löö vihka end karista end sa ei ole enda kaastunnet väärt
nii hästi õppinud endale rõõmu keelama ei tohi enam heade
inimestega kokku saada tundeelu liiga perses liiga krõnksus
krõllis krampis ängis kolmandas vältes keerdus enese ümber
liiga ere hellus kui mõtlen neile eemalt liiga kramplik hirm
kui meie kehad on samas ruumis
mida teha valu vastu?
tömbi esemega vastu pead
mida teha hirmu vastu?
tömbi esemega vastu pead
meel paremat ei kannata
mida teha kõige selle vastu
kui teeleht ikkagi talub kõik usub kõik loodab kõik
***
impulss sirutada käsi kuristikku kukkujale
impulss virutada molli nina alla tikkujale
kas on olemuselt õilis
kas on olemuselt vale
jääda hetkeks kõhklema kas ma ise koos temaga ei kuku
jääda hetkeks kõhklema kas rusikat vastu viibutada teeb asja
paremaks või äkki ei tee
kas on olemuselt arg
kas on selgrootu
kas on nahahoidja loomus
kukkudes mõtete kuristikku pöörata pilk kaltsakalt kes
magab bussipeatuse pingil
sending hopes and prayers pöörata pilk vereloigult mis on
minust liiga kaugel
maailmalõpp mitmel rindel
tugevama õigus on ka tugevama mugavus
mõelda praegu muust
kellele ma suudan silma vaadata?
***
olla elus siin on õudset riski
kuulan oma keha ja ta ütleb et mul on midagi viga eluks kõlbmatu
tuul pühkis taeva puhtaks aga kolba siseküljele kleepuvad
rasvased pilvelaigud
mis siis juhtub kui kõik näevad küsib psühholoog
olen iseenda tagatuppa peidetud vigane tütar, iseenda
salahull iseenda pööningul
ma ei oska sellest normaalselt rääkida – ma ei oska üldse
normaalselt rääkida – aga – kas ma võiksin kunagi õppida
rääkima ilma iseendale vahele segamata –
kas saan siiski velskrilt tõendisse templi EI KUULU HÄDATAPULE
mõtetest raske keha
kordab
KURBUS EI OLE TÄHTSAM KUI RÕÕM
KURBUS EI OLE TÕELISEM KUI RÕÕM
KURBUS EI OLE ÕILSAM KUI RÕÕM
***
sooltest keelte vaikne plõnn pilli pingul keha
Eva kanneldel ei ole nime sest nende kõigi nimi on Eva
minu kandlel on teise oktavi g nõrk nagu mingi achilleuse kõõlus
kärsitu kolmeteistaastasena keerasin katki ja kuigi panin
uue keele
mis kord välja väänatud annab end alati tunda
toonilt õige veidi plekisem olekult kuidagi vabisev vajub alati
esimesena ära
külma ilmaga tuikab
see keel esimene isiklik kehaline kogemus kuidas mõni
vigastus jääbki
unelaul Olesja vanaemale ja minu vanavanaemale mida ei saa aga laulda paljudele teistele vanaemadele maailmas
kuss kuss kallike meil on süüa meil on piisavalt süüa rohkem
kui küllalt meil on konservid ja moosid tangud sool kuskil
ikka mingi kartulimaa me ei jää nälga meid ei jäeta nälga
meid ei jäeta üksi meid ei jäeta üksi eksju kuss kuss kallike
meil on väike gaasipliit ja me ei karda seda kasutada no ma
natuke kardan tegelikult aga küll hakkama saame meil on
paksu betoonlaega kelder keldris veekanistrid gaasiballoonid
meil on mitu-mitu tekki sooje riideid meil on nii palju riideid
nii palju riideid mida ma ei viska kunagi ära mitte kunagi
mitte ühtegi asja mida saaks veel selga panna ümber mässida
kui enam midagi muud ei ole aga meil on kuss kuss
meil on kallike ja meid ei jäeta üksi meid ei jäeta ju üksi
palja kõriga
kas me kunagi veel oma meeli
saame tarvitada rõõmu hääks?
uudise juures fotol terroristliku riigi värsked ajateenistujad
reas, ühel kiitsakas kael nii pikalt jopekaelusest väljas
noorem kui minu väike vend
kõri paljas nagu hooletult surmale välja sirutatud, võta, rebi
tuletab äärmiselt kohatult meelde usaldust, mis ajendab
inimest sirutama kaela välja suudluseks: võta, rebi, kui
tahad, sest ma tean, et sa ei taha, ei rebi. see on ju õieti
uskumatu – veri me kehades on kogu aeg nii lähedal
kehast väljas olemisele – ühe õrna sinaka sooneseina
paksuse kaugusel – uskumatu et me koos püsime – et nii
õrnad olendid võivad nii julmad olla – et nii õrnad olendid
võivad vahel siiski usaldada – siiski rebida siiski usaldada
siiski
ühepoolne vestlus (mis sa ikka kostad)
You sent
issand kas sa teadsid et juutuubis on olemas sellised kanalid
mis mängivad muusikat stressis kassidele
You sent
„sweet harp music that cats love“
You sent
„peaceful healing music for cats“
You sent
„Cat Lullaby | Separation Anxiety Relief Music for Cats 10
Hours, Cats Favorite Music“
You sent
„Extreme relaxation music for restless cats“
You sent
„Therapy Music for Stressed Cats“
You sent
ja see on kuidagi nagu …
You sent
loed uudiseid ja
needsamad inimesed saadsaaru
***
andke andeks mul ei ole tegelt erilist sümpaatiat kasside vastu
beebinäoga ja -vääksuga mõrtsukad lõbu pärast linnutapjad
ökosüsteemi tasakaaluga nad (me) ei arvesta
aga mu käsi silitab kassi pehmet kõhtu ja kass nurrub
ja kassi pehme kõht silitab mu kätt ja ma ei oska nurruda aga
et nauding teise olendi isegi teisest liigist olendi sõbralikust
puudutusest võib olla nii suur
et on midagi nii usalduslikku midagi ellujäämise mõttes nii
otstarbetut ja heldet meie soojavereliste kehade
ülesehituses ja omailmade kokkupuutepunktis
või ehk ütleb see nurr pigem et sa narr mõtled
otstarbekusest ja ellujäämisest liiga kitsalt sest ka see
nauding ja meie kahe veider suhe on tähtis osa elu sees
püsimisest
jah siis saab tal kõrini ja ta lööb mulle hambad kätte
aga hellalt
üsna hellalt
***
vana inimese keha ei taha enam hästi maailma sisse lasta.
kuulmine jäi juba ammu nõrgaks, vahepeal ei tahtnud
seedesüsteem enam toitu vastu võtta, nüüd on silmad
valusad, ei lase lugeda, kardavad valgust. maailm imbub
vaikselt välja ja keha kahaneb aina pisemaks, hapramaks. kui
viril ja enesekeskne on mu halin, et olen maailmast irdu, „ei
saa kontakti“. kõnnin kärmel pikal sammul, mu paljaste
jalgade kontakt maailmaga (põrandalaudade näol) on täpne
ja vaikne. maailm (kallima näol) on mu vastas mu näo vastas
võimatult õrn. uhan peoga näole külma läbipaistvat maailma
(vee näol), olen alati siin, alati siin olnud.
***
Uljanale ja Isabellale
mõtlen ikka neile õekestele ja millimallikatele
õrna kehaga eluka loomulik kaastunne teise õrna kehaga
eluka vastu
liivale uhutud millimallikad olid juba surnud
jõu raiskamine on püüda päästa
sadu surnud millimallikaid
sellist arutut ülevoolavat heldust saavad endale lubada
need, kes suudavad suudelda valgust
õpime selle häält summutama
kui mäletada iga väikse sammu saatuslikkust, kas suur vastutus
seisaks paremini meeles? või vastupidi? kas see kõik pole liiga
raske. rusuv.
aga kui need sammud ei kõmise õudsest
igavesest süüst, vaid keksivad kaasa
elu ja surma
lõbusas kirjus
hirmsas armsas
rattas. aga kui loobuda rumalast kõrkusest. mitte jumala
ega kuninga, vaid naabri, kaimu, kaassõitja
võim ja vastutus. universumi kollane tramm, ere suur
vanker viltu talvetaevas. hmm, järsku
mingi taipamine. aga kas ma sellest hiljem ka veel aru saan?
***
kõik me tuleme kord taas
oma sünnipaika
oma kodupäikese
nõiduslikku rüppe
astume
lihtsate asjade juurde
toetume lihtsale heale
kõik me tuleme kord taas
juhan liivi riimide juurde
lilleke ka
lilleke ka
lilleke ka
