Kas mäletad mõnda lauset, mis muutis su elu? Minuga juhtus see aastaid tagasi heade mõtete linnas. Sõber Alan Voodla istus mu üürikorteri elutoa põrandal ja küsis: „Mida sa teed, kui sa ütled, et ma nüüd mõtlen?“ ning vastas pärast lühikest pausi: „Tegelt sa ootad.“ Pärast seda ei olnud elu enam endine. Tänavu kevadel rääkisin seda lugu 170 üliõpilasele uues vabaaines nimega Mõtlemine. Semestri lõpuks oli ka nende suhe mõtlemisega muutunud. Järgnevalt selgitan selle muutuse tagamaid ja mehhanisme, mis lubavad mõtlemisest ja mõtlemise õpetamisest selgemalt mõelda.
Alani lauset kuuldes tabas mind segu segadusest ja elevusest, sest taipasin, et ei suudagi kohe öelda, mida ma mõeldes oma pea sees täpselt teen. Kui pole teada, mida mõtete tekitamiseks teha, on loomulik lihtsalt nende tekkimist oodata. Enamasti kerkivadki mõtted ise teadvusesse, võib-olla rohkemgi, kui vaja oleks. Seetõttu ei ole mõtlemine sageli miski, mida üldse teadlikult tegema peab. Kuid mida teen ma siis, kui see pidev iseeneslik mõttevoog soovitud mõtet, lahendust või vastust minuni ei kanna? Kas ma lihtsalt istun? Ei, see ei saa ju õige olla, ma ju ometi teen midagi? Aga … mida? Äsja oli mul õnnestunud saada magistrikraad ladinakeelse kiitusega, kuid 19 koolis veedetud aasta jooksul ei läbinud ma ühtegi kursust, mis oleks otsesõnu mõtlemist õpetanud. Mõtlemise õppimine käis muude asjade käigus, aga mitte konkreetse eesmärgiga mõtlemisest paremini mõelda. Kas ma siis olen üldse mõtlemist õppinud?
Kui mina alustava õppejõuna ei teadnud, mida ma mõeldes täpselt teen või tegema peaksin, siis mida sain ma oodata üliõpilastelt, kellel ma loengus mingile küsimusele mõelda palusin? Mulle meenusid segaduses ilmed, mis auditooriumis tekivad, kui juhis algab sõnaga „Mõtle …“. Kas on võimalik, et probleem ei olnud mitte ülesande keerukuses, vaid selles, et ka neile pole keegi kunagi õpetanud, mida mõeldes teha? Kuidas ma neile siis õpetan näiteks sotsiaalteooriaid, mille mõistmine ja kasutamine eeldab abstraktset mõtlemist? Milles mõtlemine sel hetkel täpselt seisnema peaks? Kui üliõpilase pähe kerkib mõte „Ma ei saa aru“, siis kuidas ta sealt edasi liigub? Kas ta lihtsalt ootab, et taipamine saabuks, ning kui taipamine jääb tulemata, siis järeldab „Ma ei saagi aru“?
Lugeja on haritud ja intelligentne inimene. Sa tead, mida sa mõtled. Kuid kas sa tead, kuidas sa mõtled? Mida sa täpselt teed, kui sa mõtled? Olen inimesi aastaid selliste küsimustega painanud ning järeldanud, et mõtlemine on paljude jaoks ilmselge nagu liikumine või hingamine – see lihtsalt toimub. Sa oskaksid kinnisilmi oma kingapaelu siduda ja oled seda teinud tuhandeid kordi. Aga kui paluksin kirjeldada, mida su sõrmed paelu sidudes sekund-sekundilt täpselt teevad, jääksid oma rikkalikule kogemusele vaatamata tõenäoliselt natuke jänni. Deklaratiivse teadmise puudumine ei ole aga takistus, sest protseduuriline teadmine tagab seotud kingapaelad põhimõtteliselt automaatselt. Me ei pea mõtlemisest mõtlema, et mõtlemine toimuks – kuid sellest oleks vaieldamatult kasu, sest probleemid, mida mõeldes lahendame, on kingapaelte sidumisest märksa keerulisemad.
Me veedame oma mõtete seltsis kogu oma elu, kuid tunneme oma mõtlemist kui protsessi vaid ähmaselt. Mõtlemist „õpitakse“ näiteks matemaatikaülesandeid lahendades või kirjandusteoste üle arutledes, kuid selle käigus kujuneb teadvustamata protseduuriline teadmine, mille kontekstis muutub mõtlemine näilikult ilmselgeks, või kujuneb oskus jäljendada teatud samme protseduuris, mille olemust ei mõisteta. Kuid mõtlemine ja mõtlemise õppimine saab olla ka sihilik tegevus, mida on võimalik teha rohkem või vähem oskuslikult. Mõtlemisoskuse –
mitte fikseeritud võime – arendamiseks on vaja selget teadmist sellest, mida ma täpselt teen ja teha saan, kui ma mõtlen.
Oleme Alani ja teiste mõttekaaslastega arendanud raamistikku mõtlemisõpetuse sisustamiseks. Selle töö viimane iteratsioon on seesama TÜ kursus nimega Mõtlemine, mis toimus esimest korda üleülikoolilise vabaainena, kus osalesid üliõpilased rohkem kui 50 õppekavast ja igalt õppeastmelt. Inspireerituna kursuse edust söandan kirja panna 10 teesi, mis võiksid toetada mõtlemisest mõtlemist ja selle õpetamist.
1. Mõtlemisest tuleb selgesõnaliselt rääkida
Kõikvõimalikel erinevatel mõtlemistel – nagu abstraktne, loogiline, analüütiline, kriitiline, süsteemi-, teaduslik mõtlemine jne – on ühisosa nimega „mõtlemine“. Erinevaid „mõtlemisi“ õpetades ei tohi unustada mõtlemisest endast rääkimist ning selle defineerimist. Meie defineerime mõtlemist laiema publiku jaoks kui infotöötlusprotsessi, mille väljundiks on mõte. Inimese keha (sh aju) töötleb pidevalt informatsiooni. Mõte on eelnevast informatsioonilisest sisendist tingitud teadvustatud representatsioon inimese psüühikas, kuid me ei tea täpselt, miks just selline märk meie teadvusse ilmus, sest ei saa vaadelda kogu mõtteni viinud protsessi.
Mõtteid ja tundeid tekitav informatsioon võib tulla keskkonnast või meie endi seest, sh meie varasematest mõtetest ja kogemustest. Seetõttu on mõtete kujunemisel kõige määravam see, kus on meie tähelepanu ning kuidas me oma tähelepanu fookusse sattunud informatsiooni tõlgendame. Selle definitsiooni alla mahuvad ka tunded, mis on samuti mingi informatsiooni töötlemise tulemusel tekkinud representatsioonid, mida võime kogeda ka näiteks kehaliselt. Teadlik mõtlemisõpetus on seega ka teadlik tundmisõpetus ning ühe reguleerimiseks mõeldud tehnikad töötavad ka teise peal.
See ei ole ainus võimalik ega kaugeltki täiuslik definitsioon, kuid on mingigi laiemale publikule mõistetav pidepunkt, millest mõtlemisest mõtlemist alustada. Mõtlemise õppimine käib kiiremini, kui õppija teab, mida ta õpib. Kui õpitakse näiteks andmeanalüüsi, siis tuleks lisaks eri analüüsitehnikatele rääkida ka sellest, mida tähendab analüütiline mõtlemine;kui teooriaid, siis sellest, mida tähendab abstraktne mõtlemine jne.
Olen kohanud hämmingut ja suisa vastumeelsust mõtlemise defineerimise suhtes. Jah, inimese aju, psüühika ja mõtlemine on üks komplekssemaid nähtusi vaadeldavas universumis, kuid komplekssus ei tohiks õigustada nähtuse defineerimata jätmist või – veel hullem – mõtlemise kohtlemist millegi ilmselgena, mida ta ilmselgelt ei ole! Inimene, kes püüab arendada enda või teiste mõtlemist, peaks esmajoones veenduma, et ta mõistab väga selgelt, mida ta täpselt arendab.
2. Tuleb eristada mõtlemist kui passiivset ja automaatset protsessi ning mõtlemist kui eesmärgistatud tegevust
Paljude inimeste jaoks on mõtted asjad, mis nendega lihtsalt juhtuvad. Mõte ilmub teadvusse teadmata kust ning kuulutab end tõena; tekkinud tunnet võetakse käsuna. Inimene, kes õpib keerulist teooriat, võib mõelda „Ma ei saa aru“, tunda õpitava ja oma segaduse suhtes vastikust ning leppida järgneva mõttega: „Ma ei saagi sellest aru saada, ma ei viitsi selle jamaga tegeleda,“ millele järgneb tuim ja mõistmatu tuupimine – või loobumine. Kui tema eesmärk on teooriat mõista, siis ei ole sellisest reaktsioonist kasu. Rohkem oleks kasu teooria mõistmise kui eesmärgi meenutamisest, mis motiveeriks astuma sobivaid samme selle saavutamiseks.
See näib kindlasti iseenesestmõistetav, kuid kirjeldatud valik ei pruugi inimeste teadvuses esile tõusta, kui seda sinna sihilikult ei upitata. Paljud inimesed tunnevad, et nad on oma mõtete vastuvõtjad või suisa ohvrid, et mõtted ja tunded juhivad neid, mitte vastupidi. Nad järeldavad, et ebameeldivatele mõtetele ja tunnetele tuleb pigem kuuletuda, isegi kui see on vastuolus nende teadvustatud eesmärkidega. Kui nad ka sooviksid mõttest või tundest mitte välja teha, ei oska nad sellest vabanemiseks muud teha kui mõtet maha suruda, muusikaga vaigistada, õõvrullimisega tagaplaanile lükata. Kui mõtteid ja tundeid reguleeritakse neid välistades, siis kujuneb see ajapikku ebamugavuseks, hirmuks või vastikuseks oma mõtete seltsis viibimise ja nendega tegelemise suhtes.
Teisisõnu on paljudel inimestel mõtlejatena puudulik agentsus. Kui näha ennast mõtete passiivse vastuvõtjana, mitte sihiliku tekitaja ja juhina, siis on mõtlemine ja selle areng piiratud. Suhe mõtetega on reaktiivne, mitte proaktiivne. Lahenduseks on tegevuslik perspektiiv: mõtlemine on miski, mida ma saan teadlikult ja sihilikult teha. Selleks on vaja mõista, miks mõtted ja tunded tekivad või ei teki ning kuidas neid eesmärgipäraselt esile kutsuda või minema saata. Muidugi on selleks vaja ka eesmärki, üldisemalt teadmist, et mõtlemist saab eesmärgistada: mida ma tahan mõtlemisega saavutada? Kuidas ma tahan end tunda? Kui ma ei mõista mingit keerulist nähtust või teksti, siis on aktiivse mõistmispüüdluse eelduseks teadvustatud eesmärk see mõistmine saavutada. Sellise puudumisel on lihtne võtta vastu mõte, mis ütleb: „Jäta järele, sa ei saa niikuinii aru,“ millele järgneb telefoni haaramine, et seal midagi huvitavamat teha.
3. Mõtlemise arendamine eeldab mõtlemisest mõtlemist ehk metamõtlemist
Mõtlemise juhtimiseks ja arendamiseks tuleb mõtlemisest mõelda. Seda tegevust ja pädevust nimetame metamõtlemiseks. Igasugune tulemuslik mõtlemisõpetus on ühtlasi ka metamõtlemise õpetus. Mõtlemise definitsioonist lähtuvalt on metamõtlemine selline mõtlemine, mille sisendiks on mõte ja mõtlemine kui abstraktsed objektid, millele tuleb sihilikult tähelepanu suunata. Metamõtlemine väljendub näiteks selles, et inimene küsib endalt: „Miks ma nii mõtlen? Kas sellest mõttest on mulle mingit kasu? Kuidas saaksin teisiti mõelda?“ Paljude üliõpilaste sõnul ei ole nad kunagi sellisel moel teadlikult oma mõtlemisest mõelnud, st mitte keegi pole juhtinud nende tähelepanu mõtlemisele endale ning nad lihtsalt ei teadnud, et see on miski, mida nad teha saavad. Nad ei teadnud, et võivad endalt küsida: „Kas ma mõtlen või ma ootan?“ Seetõttu on nad jäänud sageli passiivselt ootama, kui oleksid võinud aktiivselt mõelda. Kuna üliõpilased on valdavalt väga võimekad, siis piisab vaid sellest, kui neilt küsida: „Kas sa oled mõelnud, et sa saad mõelda oma mõtlemisest?“ – ning metamõte paiskub paisu tagant välja.
Sageli küsitakse, kas mõtlemisest mõtlemine ei ole mitte ülemõtlemine. Ei, vastupidi. Niinimetatud ülemõtlemine on tegelikult alamõtlemine. Inimene ketrab mingit mõtet tulutult oma peas, lukustab end ärevasse mõtteringi, kust ei paista väljapääsu, sest ta ei oska seda välja mõelda. Metamõtlemine on sellises olukorras hoopis lahendus, sest sellist mõtteringi metatasandil vaadates võib inimene mõista, et see tegevus on täiesti kasutu, ja valida selle lõpetamise. Metamõtlemine ei ole tingimata rohkem mõtlemine, vaid oskuslikum, tulemuslikum ja reguleeritud mõtlemine.
Metamõtlemine pole seega lihtsalt metakognitiivne teadlikkus oma mõtetest, vaid oskus selle teadmisega midagi kasulikku teha. Just nimelt oskus, sest olemuslikult on metamõtlemine ikkagi mõtlemine. Selleks vajalik abstraktse mõtlemise võime areneb välja juba algklassides. Sealt edasi on vaja lihtsalt sõnavara, et mudeldada oma psüühikat ja tähistada tegevusi, mida mõtlemise juhtimiseks täpselt teha saab. Need tegevused on meie õpetuses: mõtete märkamine, mõtetest distantseerumine, käitumise pidurdamine, mõtete eesmärgistamine, mõtlemise vaatlemine, mõtlemise tingimuste teadvustamine, mõtlemise tingimuste muutmine ja mõtete valimine. Järgnevad teesid defineerivad neid pikemalt.
4. Metamõtlemine algab mõtte märkamisest mõttena
Metamõtlemise kõige olulisem hetk on mõtte märkamine, kui mõtleja pöörab tähelepanu mõttele endale ja tuvastab selle just nimelt mõttena. Sel hetkel ta teab, et mõte, mida ta oma tähelepanu all hoiab, on abstraktne objekt, mingi sisendinformatsiooni põhjal tekkinud representatsioon. Mõte ei ole tõde, käsk ega saatus. Mõte ei saa teda kahjustada, millekski sundida, teda inimesena defineerida. See on lihtsalt representatsioon ta psüühikas, nagu aju visandatud kaart mingist maastikust, mille kasulikkus ei ole ette määratud, sest kaart ei ole maastik. Mõte võib olla kasulik ning sellisel juhul võib olla mõtet seda edasi mõelda, kuid see võib olla – ja sageli ongi – ka täiesti kasutu müra, millele ei ole vaja üldse mingit tähendust anda ega tähelepanu pühendada. Selle võib lihtsalt mõttena registreerida ja ühegi kohustuseta minna lasta. Parafraseerides ühe üliõpilase sõnu: „Mõtted on nagu bussid. Kui ma istun bussipeatuses, siis ei pea ma iga bussi peale ronima, kui need ei sõida sinna, kuhu mul on vaja minna. Ma võin neil rahus minna lasta.“ Kui õppides tekib mõte: „Ma ei saa sellest aru ja ei hakkagi sellest aru saama“, ei pea seda mõtet vaikides usaldama. Sellest on võimalik eraldada kasulik element ja heita kõrvale ülejäänu, küsides näiteks: „Mis on see osa, millest ma täpselt aru ei saa? Kuidas ma saaksin sellest aru saada?“
Sama kehtib ka tunnete kohta. Ka tunne võib olla millegi märk või lihtsalt müra. Emotsioon ei anna selle kogejale automaatselt tõest informatsiooni. Näiteks kahtlus- või kindlustunne võivad olla õigustatud või eksitavad, aga see sõltub konkreetsetest asjaoludest, mitte tundest endast. Kui ma lähen külma vette ujuma või lihtsalt külma duši alla, siis kisendab kogu keha, et see on vale, ebameeldiv ja surmavalt ohtlik. Kuid ma tean, et ei ole ohus, olen valinud selle teo, sest see käitumine on mulle tegelikult hea, seega võin endale öelda: „Külm on ainult tunne, ma ei ole ohus, see häirekell ei ole praegu vajalik“, ning alarm vaikib.
Mõtte märkamine abstraktse objektina eeldab teatavat psüühilist distantsi. Niinimetatud metatasand on individuaalselt konstrueeritav perspektiiv, mis aitab seda distantsi saavutada. Mõni inimene „suumib välja“, et näha mõtet kaugemalt, teine aga „suumib sisse“ või vaatab mõtet alt üles või ülevalt alla või „üle õla“. Mõni kujutab mõtet ette geomeetrilise objektina, teine sõnadena, mis hõljuvad rohkem või vähem abstraktses ruumis. Mõne jaoks on see ruum visuaalselt kirju ja mäslev, afantaasiaga inimese jaoks aga hoopis mustav tühjus. Ta võib kogeda mõtet ja metamõtet hoopis eri häältena, mille toon või volüüm varieeruvad. Mitmekesisus on hämmastav. Vaikimisi konstrueeritakse metatasandit mõtlemise suhtes sageli hierarhilisena, näiteks tasanditena või redelina, mis võib kujutlusvõime piirid proovile panna, kui tasandeid tekib üle kolme-nelja: „Ma mõtlen, et ma mõtlen, et ma mõtlen, et ma mõtlen…“ Kuid kuna metamõte ise on ka mõte ning ka sellest võib omakorda metamõelda, siis on hea, kui see konstruktsioon on paindlik, visuaalse metafoorina pigem horisontaalne lõputu jõgi, mille voolus kulgeda, mitte vertikaalne ja kindla tipuga mägi, mille otsa ronida. Nii saab alati edasi mõelda.
Lõpuks on see kõik mõttemäng, mida inimene vajaliku distantsi saavutamiseks mängida saab. Mõne jaoks käib see lihtsamalt, teise jaoks raskemalt, kuid reeglina suudavad kõik luua mingi versiooni metatasandist, mis aitab vältida mõttega liigset samastumist. See on puhtalt pragmaatiline harjutus, kus pole õiget või valet vastust, mis võimestab mõtlejat ise oma mõtlemist kujundama. Oskus mõtet kõrvalt vaadata suurendab samuti agentsust ja aitab pidurdada automaatset käitumuslikku reaktsiooni, mis kallutaks inimest muidu kohe mõtte või tunde ajel tegutsema. Mõtet metatasandil vaadates saab küsida: „Aga miks ma sellele praegu reageerima pean? Uurime seda mõtet enne lähemalt, äkki on see lihtsalt müra.“ Mõne mõtte või tundega ei peagi midagi tegema. Pärast tuvastamist saab sellest lihtsalt loobuda, ning ta lahkub omasoodu.
Kirjeldatav printsiip on suuresti sama nagu teadveloleku (mindfulness) harjutustes, millel on teaduskirjanduse järgi laialdane positiivne mõju. Väljaspool budistlikku praktikat, kust need tehnikad pärit on, kipub teadvelolek aga tihti jääma asjaks iseeneses, kuigi tegelikult on see mõeldud täitma kindlat funktsiooni suuremas tervikus. Meie käsitluses on teadvelolekul oma koht mõtlemise reguleerimise käivitajana, mitte praktika lõpp-punktina.
5. Mõtete märkamine viib mõtlemise vaatlemiseni
Mõtteid märgates ja neist distantseerudes tekib mõtlejal ajapikku arusaam mõttevoost, sellest, kuidas üks mõte või tunne viib teiseni. Mõte võib tekitada ärevust, ärevus omakorda viha, viha omakorda järgneva mõtte sellest, kuidas vihastamine ei ole hetkel kasulik, see omakorda mõtte, et võiks sügavalt sisse ja välja hingata, ja nii edasi. Mõtte märkamine on üks metamõtlemise episood, mõtlemise vaatlemine aga pikaajaline protsess. Vaatlus ei pea alati käima mõttega samaaegselt, sest paralleelne protsess võib mõtte katkestada. Vaatlus võib tähendada ka mõtte juurde tagasi pöördumist ja uurimist, kust selline mõte üldse tekkis.
Vaadeldes saab mõtleja tuvastada mustreid mitte ainult mõtete sisus, vaid ka mõtlemise vormis. Kas ta kipub jagama asju kaheks, hüppama ühe näite põhjal üldistusteni, eeldama halvimat, nägema alati endas süüdlast või vastutajat või ohvrit? Ta võib avastada, et kindlad mõtted tekivad sagedamini kindlates situatsioonides. Inimene rullis kaks tundi telefonis sotsiaalmeediat ning avastab nüüd, et ta tunneb end halvasti ja tal tekivad rusuvad mõtted. Kui prügi sisse laadida, siis pole ime, et väljundiks on samamoodi prügi. Mõtleja võib näha, kuidas mingi tulutu mõte kordub ja kordub ja kordub.
Meie psüühika koosneb suuresti sissetallatud radadest. Mida rohkem me mingit mõtet mõtleme, seda tõenäolisem on, et me mõtleme nii ka edaspidi, sest läbi korduva aktivatsiooni kujunevad ajus närviühendused, mis soodustavad sarnast aktivatsiooni tulevikus. Sissetallatud rada on tuttav ja turvaline, isegi kui see viib meid kohtadesse, kuhu me võib-olla minna ei taha. Sellelt maha keeramine on raske ja nõuab pingutust, sest aju neuraalne struktuur peab uute mustrite kujunemiseks reaalselt muutuma, neuronite vahel peavad tekkima uued ühendused ning vanad ja kutsuvad ühendused ei kao üleöö kuskile. Me oleme mõtlemisharjumuste kimbud, mis hoiavad meid teadvustatud eesmärkidele vaatamata vanadel radadel. Kuid mõtlemist vaadeldes saame selliste harjumuste ja nende otstarbekuse üle reflekteerida, et neid muutma asuda. Mõtlemise vaatlemine annab meile selleks vajalikku informatsiooni.
6. Mõtlemise muutmiseks tuleb muuta mõtlemise tingimusi
Mõtlemisel on mitmesuguseid tingimusi. Tingimustest võib mõelda kui filtritest, millest mõtlemise sisendinformatsioon peab läbi minema. Iga filter jätab mõttele kui väljundile oma jälje ja vähendab või suurendab mingit tüüpi mõtete tekkimise tõenäosust. See on mõtlemisõpetuse kõige olulisem kese: kui me soovime mõelda teistsuguseid mõtteid ja kogeda teistsuguseid tundeid, siis tuleb muuta nende tekkimise tingimusi. Neid tingimusi saab jaotada kõige üldisemalt kahel viisil: teadvustamata ja teadvustatud ning sisemised ja välimised.
Suur osa mõtlemise tingimustest on teadvustamata ja sisemised. Inimorganism töötleb informatsiooni viisidel, mis ei ole meile alati vaadeldavad ega muudetavad. Tohutu hulk informatsiooni filtreeritakse välja juba töötluse esimestes etappides, enne kui see teadvusesse siseneb. Mõnda teadvustamata tingimust on võimalik siiski välja õngitseda ja muuta: meie uskumused, eelarvamused, mõtlemiskalded. Selleks on vaja eelkõige teadmist, et kuskil sügavustes on midagi, mis võib mõtteid sinu teadmata mõjutada.
Teadvustatud sisemised tingimused võivad olla eelnevad mõtted, kogemused ja mälestused, mis on parajasti meie tähelepanu all. See, kuidas ja mida me oleme minevikus mõelnud, kujundab olulisel määral seda, kuidas ja mida me tulevikus mõtleme. Teadlikkus nende mõjust lubab mõtlejal teha midagi nende kammitsatest vabanemiseks, kui ta seda soovib.
Sageli teadvustamata, kuid põhimõtteliselt teadvustatav sisemine tingimus on keha seisund. Psüühika ei teki ainult ajus, selles osaleb kogu organism, sest närvisüsteem kogub ja edastab infot keha igas punktis. Keha seisundi mõju mõtlemisele on drastiline. Üks kõige lihtsamaid viise mõtete muutmiseks on seega keha seisundi muutmine. Tõuse püsti, liiguta, viska pikali, hinga sügavalt, tee uinak, ringuta, söö midagi ja märka, et sellel on pea kohene mõju mõtlemisele. Kuigi tegemist on võrdlemisi banaalsete soovitustega, leidsid paljud üliõpilased, et keha rolli teadvustamine oli nende jaoks transformatiivne.
Samamoodi on suur mõju välimistel tingimustel, mida on võimalik teadvusesse tuua. Psüühika ei sünni ainult kehas, vaid keha ja keskkonna interaktsioonis. Mõtlemises mängib rolli kõik, mis keha ümbritseb. Suurem osa töödeldavast informatsioonist on meist väljaspool ning muutub psüühikale relevantseks, kui me sellele tähelepanu pöörame, järgides Gregory Batesoni definitsiooni: information is the difference which makes a difference. Psüühika kontekstuaalsuse teadvustamiseks juhendame üliõpilasi märkama näiteks seda, kuidas vanematekoju naastes käivituvad mõtlemises rajad, mis olid neile omased teismeeas, samas kui auditooriumi sisenedes tekib hoopis teistsugune psüühika ja kodus diivanil lamades hoopis kolmas.
Veel üldisemalt on meie mõtted ja tunded mõjutatud keskkonna füüsilistest omadustest, näiteks sellest, kui valge või soe või vaikne või mugav see keskkond on. Agentne metamõtleja võib märgata, et ta mõte ei liigu soovitud kiirusel, tuvastada vaatluse käigus, et seda võib põhjustada hämar või umbne ruum, ning astuda samme selle ruumi muutmiseks, et oma psüühikat reguleerida. Meil on võimalik muuta keskkonda või sellele omistatavaid tähendusi ning seeläbi ka oma mõtlemist.
Viimaks on määrav ka sotsiaalne keskkond, mille mõju on niivõrd rikkalik, et seda ei ole võimalik adekvaatselt summeerida. Teiste inimeste osalemine mõtlemisprotsessis võib olla aktiivne. Nii-öelda mitme peaga mõtlemist ehk teistega mõtetest rääkimist ja ühiselt sama mõtte arendamist tuleb eraldi praktiseerida. Kui oleme juhendanud üliõpilasi leidma endale arengupartnerit, kellega koos metamõtelda, on nad selle positiivsest mõjust sageli väga üllatunud, sest kuigi nad on teinud koos rühmatöid ja seminarides teistega oma mõtetest rääkinud, ei ole paljud kunagi võtnud tunde lihtsalt jalutamiseks ja koos kaaslasega valjuhäälseks mõtlemiseks. Sotsiaalne keskkond ei mõjuta mõtlemist ainult läbi teiste aktiivse osaluse, vaid ka selle, mida teised meie arvates mõtlevad, mida nad meilt ootavad või milliseid hinnanguid annavad. Peaaegu halvav hirm teiste hinnangute ees näib olevat akadeemilises kontekstis üks suurimaid mõtlemise pidurdajaid, mille ületamiseks on metamõtlemine hädavajalik tööriist.
7. Kõige tõhusam vahend mõtlemise muutmiseks on struktureeritud sisekõne
Mõtlemise teadvustatud tingimuste muutmine vajab lihtsat, kiiret ja tõhusat käivitajat, et see oleks igas olukorras saavutatav. Kõige kättesaadavam vahend selleks on inimese sisekõne, mis võtab sageli (kuid mitte alati) küsimuse kuju, mida mõtleja endale esitab. Eelnevate teeside all tõin näiteid küsimustest nagu: „Kas ma mõtlen või ma ootan?“ Öeldud lause saab järgmise mõtte eeltingimuseks ning suurendab tõenäosust, et teadvusse kerkib midagi kasulikumat. Tähistame selliseid lauseid sõnaga „prompt“ ning nimetame tegevust promptimiseks. Seos tehisintellekti kontekstiga on taotluslik, sest pärisaru ja tehisaru promptimine on samaväärsed metamõtlemise praktikad.
Kõige võimsamad promptid on enamasti (kuid mitte alati) küsimused. „Mis paneb mind sedasi mõtlema? Mida uut ma siit õppida saan? Kuidas seda asja absurdini ajada?“ Igaüks neist saab muuta mõtlemise kurssi. Oleme kogunud üliõpilastele kokku üle saja näidisprompti, mida soovi korral ise kasutada või mille eeskujul oma prompte sõnastada. Mõtlemisõpetuse eesmärk ei ole muidugi promptide päheõppimine, vaid promptimise kui oskuse omandamine. Üliõpilaste hinnangul oli üks parimaid prompte just küsimus: „Mis on antud hetkel parim prompt?“
Miks on küsimus hea? Nagu ütles meie kollektiivi liige Heli Aomets: küsimus struktureerib mõtlemist. Ilma mõtete tekkimist toetava vaimse struktuurita ongi ainus viis eesmärkide saavutamiseks sisuliselt õige mõtte kui õnneliku juhuse ootamine. Koos Margus Niitsooga kirjutasime õpikus „Strateegilise mõtlemise keel“ nii:
1. Küsimus viitab vastuse võimalusele ning on seetõttu motiveeriv. Vastamata küsimus jääb närima ja kannustab edasi mõtlema.
2. Küsimus toob fookusse olulise. Mis on sellele vastamiseks vajalik? Millega me praegu ei tegele?
3. Küsimus lihtsustab maailma ja jaotab selle jõukohasemateks tükkideks.
4. Küsimus käivitab seoseid. Ühele küsimusele keskendudes võivad meenuda sarnased küsimused ja vastused minevikust, olulised faktid ja asjaolud.
5. Küsimusele saab vastata mitmekesi. Kahe peaga mõtlemine on parem.
Prompt võib siiski võtta ka teisi vorme, näiteks tähelepanekud „See on kõigest mõte. Ma võin sellel minna lasta“ või „Ma märkan, et ma olen segaduses“ või kujutluspildid, näiteks mõtte transformeerimine enda vaimusilmas hõljuvaks objektiks, mida on võimalik eri nurkade alt vaadata. Promptimine ongi see täpne tegevus, mida teksti sissejuhatuses otsisin. Metamõtlemine seisneb paljuski promptide koostamises, valimises ja esitamises, võttes arvesse oma mõttevoo hetkeseisu ja soovitud suunda. Sõltumata situatsioonist on võimalik endaga rääkides oma mõtet edasi nügida. Kõige tähtsam on see, et promptimine kujuneks harjumuseks, alguses konkreetsete promptide esitamise mõttes ning hiljem promptide teadliku konstrueerimise mõttes. Kahtlustan, et suurem osa professionaalsest mõtlemisvilumusest väljendubki suures ja harjumuspärases promptide arsenalis, mis aitavad mõtlejal kõikvõimalikes situatsioonides kiiresti ja tulemuslikult navigeerida. Ka teooriaid ja mudeleid võib vaadata kui mõistete süsteeme, mis aitavad genereerida kvaliteetseid prompte. Niimoodi teooriatest rääkides tekkis mitmel üliõpilasel nendega hoopis teistlaadi suhe, sest neile sai selgeks teooria kui mõtlemistööriista funktsioon.
8. Uskumused kui mõtlemise tingimused on lihtsalt harjumuspärased mõtted
Kui promptimine on kiire ja tõhus viis mõtlemise tingimusi muuta, siis leidub ka selliseid tingimusi, mis isegi nende teadvustamise järel väga visalt muutuvad. Kõige olulisemad neist on inimeste uskumused, mis värvivad kogu nende mõttevoo. Kui üliõpilane usub näiteks, et ta ongi rumal, siis on tal väga raske midagi keerulist õppida, sest uskumus toob ta kogu aeg mõteteni nagu: „See on minu jaoks liiga raske, ma olen liiga rumal, ma ei saa hakkama.“ Uskumuse tuvastamise hõlbustamiseks pakume üliõpilastele muuhulgas näidistekste eri inimeste uskumustest, mis võivad olla mõtlemist ja õppimist toetavad („Ma suudan ükskõik mida ära õppida“), pärssivad („Ma ei ole numbrite inimene“) või tasakaalustavad („Ma võin mõnikord rumal olla“), mis aitavad neil sõnastada hüpoteese oma võimalike uskumuste uurimiseks. Õppimist takistavad uskumused olid sageli sellised, millega tegeletakse muidu kliinilises psühholoogias: ma olen mõttetu, ma olen väärtusetu, ma olen saamatu. Nii mõtleval üliõpilasel on väga raske üldse midagi õppida, kuid ta ei jõua nende uskumustega tingimata teraapiasse. Takistavad ja toetavad uskumused jagunevad ka Carol Dwecki arengumõtteviisi käsitluse järgi juurdekasvu- ja jäävususkumusteks, mille teljel üliõpilased metamõtlemise abil aktiivselt liikusid: kui ma usun, et ma olen või pole võimeline õppima ja muutuma, siis on mul mõlemal juhul õigus, küsimus on ainult selles, milline uskumus on kasulikum.
Kuid mis on uskumus? Uskumus on lihtsalt mõte, mida inimene on harjunud mõtlema ja sellele suurt tõeväärtust omistama. See on lihtsalt üks sissetallatud rada. Oma mõtteid usuvad inimesed niigi, need tunduvad neile enamasti usutavad. Mõte, mida inimene on tuhandeid kordi endale kinnitanud, kujuneb lõpuks nii harjumuspäraseks, et struktureerib uskumusena kogu ülejäänud mõttevoogu. Kuigi harjumuspärasus tähendab, et uskumuse muutmine võtab paratamatult aega ja vaeva, siis on metamõeldes võimalik sellest mõttest distantseerudes näha, et tegemist on ikkagi lihtsalt mõttega. See saab viia järelduseni: „Ma ei pea seda uskumust uskuma.“ Uskumuses kui mõttes ei ole midagi peale inertsi, mis kohustaks mõtlejat seda tõesena kohtlema. See võib tunduda vaieldamatult tõene, kuid metatasandil on võimalik see hinnang lihtsalt üle kirjutada. Uskumustest vabanemine käib seega kaks korda: esiteks tuleb loobuda selle uskumisest ja seejärel vabaneda harjumusest seda mõtet mõelda.
Uskumuse uskumise lõpetamiseks on palju viise: selle loogiline vaidlustamine, vastupidiste kogemuste kogumine, kahtluse kasvatamine. Kuid kõige olulisem tegur näib olevat sotsiaalne. Uskumused seostuvad inimeste jaoks tugevalt nende identiteediga. Mõtlejad, kes on tundlikud teiste inimeste ootuste ja hinnangute suhtes, tunnevad, et neil ei ole lubatud muutuda, sest nad ei tea, kuidas teised sellele reageeriksid. Kui ma muudan uskumust ja muudan oma identiteeti, kas mind siis endiselt aktsepteeritaks ja armastataks? Oleme leidnud, et inimesed otsivad muutumiseks luba. Mõtleja tunneb, isegi kui ta seda sõnastada ei oska, et keegi, keda ta tajub autoriteedina, peab talle ütlema, et tal on lubatud muutuda. Sama printsiip töötab tõenäoliselt ka teraapia kontekstis, kus turvaline terapeutiline suhe lubab inimesel kujutleda ennast teistsugusena, riskimata sealjuures kellegi halvakspanuga. Võimalik, et samal printsiibil toimib ka platseebo (arst annab loa mitte tunda valu) ja mitmesugused sotsiaalsed rituaalid, mis inimeste identiteeti transformeerivad. Kuid kõige olulisem taipamine, mida metamõtlemine võimaldab, on see, et lõpuks saab igaüks ise endale selle loa anda ning oma uskumusest loobuda või selle asendada. Luba muutuda on olnud üks mõtlemisõpetuse võimsamaid komponente, sest see töötab paljude inimeste puhul hämmastava kiirusega, viies uskumuse murenemiseni tundide ja päevade jooksul.
Kui inimene on uskumusest loobunud, siis ei tähenda see siiski veel psüühika täielikku transformatsiooni. Uskumus kui harjumuspärane mõte presenteerib ennast endiselt, aga kui sellele tõeväärtust ei omistata, ei ole need kordused enam harjumust sedavõrd kinnistavad. Harjumustest vabanemise mudelid on mõtlemisõpetuse lahutamatu osa ning igasugune mõtlemise arendamise ettevõtmine, mis harjumuslikku perspektiivi ei kaasa, on oma pikaajalises mõjus piiratud.
9. Mõtlemiseks tuleb luua mõtlemist toetav keskkond
Mõtlemisõpetus saab olla viljakas ainult hoolega loodud mõtlemist toetavas keskkonnas. Mõtlemine on emotsionaalne, paljude inimeste jaoks väga negatiivsel moel. Mõtlemine võib olla ebameeldiv, hirmutav, põhjustada kannatusi. Mõtlemine on suuresti harjumuspärane ning harjumuste muutumine on pikk protsess, millega kaasneb lisaks eduelamustele ka tagasilööke, frustratsiooni, ajutist lootusetust ja palju pingutust.
See tähendab, et enda kui mõtleja või teiste mõtlejate toetamine eeldab suurt hoolt, hellust, empaatiat, kaastunnet ja haavatavust, olgu siis iseenda või teiste suhtes. Kärsitus, sund, negatiivne tagasiside, tegelik või tajutud sooritussurve võivad kõik pingutused tühistada. Isegi suure helluse ja õrnuse korral on paljud õppijad mõtlemisest ja koolist sedavõrd traumeeritud, et suudavad end ka kõige sõbralikuma ülesande puhul paiguti krussi mõelda. Nii lugesin refleksioonides, mis ei ole hindelised ning milles arvestuse saamiseks tuleb lihtsalt midagi esitada,regulaarselt lauseid nagu: „Loodan, et ma ei kirjutanud nüüd kõike valesti ja saan ikkagi arvestuse.“ Korduvalt arutasime selle üle, kui raske on üliõpilastel loengus midagi küsida, sest nad kardavad paaniliselt teistele rumalad näida. Mitme tudengi jaoks oli nädalatepikkuse eneseületuse järel suur õnnestumine see, kui nad suutsid lõpuks loengus ühe täpsustava küsimuse esitada ja avastasid, et see ei olegi surmaga lõppev tegevus.
Mõtlemist õpetades kipume sageli eeldama, et selliseid takistusi ei eksisteeri või ei ole need olulised või suudavad õppijad need ise ületada või ei ole neist rääkimine akadeemilises kontekstis kohane. Kuid kuna nende takistuste ületamine eeldab metamõtlemist, mida valdavalt kellelegi õpetatud pole, jäävad need pärssima mitte ainult kahekümnendates bakatudengite mõtlemise arengut, vaid igas vanuses ja eluetapis mõtlejaid. Võib juhtuda, et suur osa näiliselt mõtlemist arendavat õppetööd on sisuliselt tulutu vaev, sest emotsionaalsed barjäärid mõtlemise muutumise ees on õppijale ületamatud, kui keegi tal neid ületada ei aita.
Kui üliõpilased kirjutasid kursuse alguses eneseanalüüsi teemal „Kuidas ma mõtlen?“, siis lugesin rohkem kui 180 tööd suure hämminguga, sest ainult üks inimene mainis, et tema mõtlemises mängivad mingit rolli teooriad ja mudelid. Kõikidele üliõpilastele on teooriaid õpetatud, kuid need ei oma nende mõtlemises mingit märkimisväärset rolli. Üks põhjustest on see, et teooria tekitab paljudes õppijates kirjeldamatut tülgastust või lämmatavat ükskõiksust. Nad ei tea, et emotsionaalsete takistuste ületamisel võib teooria olla tohutult väärtuslik mõtlemise struktureerimiseks. Mõned õnnelikud närivad end neist barjääridest läbi, teised tuubivad aga terminid vastikustunnet alla neelates pähe ning ei luba teoorial kunagi oma mõtlemist sügavalt puudutada ega muuta.
Mõtlemist on võimalik meeldivaks muuta. Meie mõtlemiskursuse lipukiri on „Mõtelda on mõnus!“. Kuid selleks peab õppejõud üliõpilaste kingadesse astuma, tunnetest rääkima, oma mõtlemisäpardusi varjamatult ja haavatavalt jagama ning eksimist normaliseerima. Sundimatu õhkkond, huumor, mänglev lähenemine mõtlemisele – need on ainult mõned tingimused, mida täitmata on mõtlemise õpetamine nagu sõelaga vee kandmine. Isegi kui õppija suudab eksamil teooria peast maha vuristada, ei pruugi tema mõtlemine sellest karvavõrdki muutunud olla
10. Mõtlemisõpetus peab suurendama mõtleja valikuvabadust
Mõtlemisõpetuse kõige olulisem väljund on mõtleja agentsuse kasv. Üliõpilased kinnitavad seda üha uuesti: „Ma tunnen, et mul on suurem kontroll oma peas toimuva suhtes,“ või „Ma tunnen, et ohjad on lõpuks minu käes.“
Iga metamõtlemise episood saab lõppeda valikuga. Kui mõte on kasulik, saan ma valida, mida ja kuidas sellega edasi teha. Kui mõte on kasutu, saan ma sellel minna lasta. Need on elementaarsed valikud, tegelik valikuvabadus on palju ulatuslikum. Paljude üliõpilaste jaoks oli üllatav näiteks see, et iga mõtet ei pea kohe lõpuni mõtlema. Mõne idee arendamine võtab nädalaid, kuid või aastaid. Mõtte talletamine ning selle juurde tagasi pöördumine on samuti valik, mida paljud inimesed ei näi teadvustavat, kuigi see on ainus tee tõeliselt sügavate ja keeruliste mõteteni jõudmiseks. Mõtte pausile panemine eeldab taas sunnist ja rutust vabanemist, mille kannajälje soorituskeskne koolisüsteem nende ajudesse jõuliselt vajutanud on. Mõtlemise nägemine mänguna, mida pikema aja jooksul nautida, oli üks sage eneseanalüüsides rõhutatud väljund.
Teadlikku valikut eeldab ka idee kaitsmine enneaegse kriitika eest. Paljud üliõpilased teatasid pärast loovusest rääkivat loengut, et nad on harjunud oma leidlikke ja loovaid mõttevälgatusi juba eos maha kandma, kritiseerima, tühisena kõrvale heitma. Nad ei usu, et nende mõtetel võiks olla väärtust või et nemad oleksid võimelised midagi huvitavat välja mõtlema ja looma. Metatasandil leidliku ja paljulubava mõtte märkamine annab mõtlejale valiku seda inkubeerida, hellalt hoida, turvalises seltskonnas edasi arendada, enne kui selle suhtes kriitikat lubada.
Valikuvabadus väljendub ka selles, millest üldse mõeldakse. Mõtlemisõpetus peaks süstima mõtlejasse usku, et ükskõik millest võib mõelda ning need mõtted ei defineeri teda inimesena ega määra tema saatust. Sellega võiks käia koos enesekindlus, et inimene on alati võimeline õppima ja muutuma. Ta ei ole fikseeritud asi, vaid pidev protsess, mis suudab ise ennast juhtida. Just see taipamine ning mõtlemist pärssivatest köidikutest vabanemine on olnud meie õpetuse kõige sagedasem väljund.
Selles käsitluses võib informeeritud lugeja näha eri teooriate ja lähenemiste elemente: haridusteadlane ja õpetaja näevad ennastjuhtivat õppijat, psühholoog kognitiiv-käitumuslikku teraapiat (või parem veel, metakognitiivset teraapiat), mõni teine sekulariseeritud budistlikku praktikat. Paljuski on tegemist üsna elementaarse õpikupsühholoogia implikatsioonide loogilise tuletamise ja eri käsitluste sünteesiga, millele oleme lisanud mõned täiendavad elemendid. Meie tegelik taotlus on aga sellise lihtsa ja universaalse sõnavara loomine, mis ei välistaks teisi mõtlemise arendamise praktikaid ning kõnetaks mõtlejaid nende erialast ja muust taustast sõltumata.
Mõnedki üliõpilased nimetasid loenguid naljatledes grupiteraapiaks. See ei tähenda, et metamõtlemise õpetamine taotleks näiteks psühhoteraapia asendamist juhtudel, kui see on vajalik, kuid metamõtlemise sõnavara valdamine aitaks mõtlejal teraapiast rohkem kasu saada. Mingis mõttes on see akadeemiline eneseabi, sest iga probleemiga ei jõua inimene teraapiasse (ja ei saaks seda ka endale lubada), kuid ometi vajavad need takistused mõtlemise arendamiseks ületamist. Olen kohanud argumenti, et mõtlemise õpetamiseks on vaja konkreetset ainet kui substraati, millest mõelda. Muust akadeemilisest materjalist isoleeritud üldine mõtlemisõpetus oleks justkui mõttetu. Kuid inimene on elav ja mõtlev olend, tema sisemaailm on rikkalik ja ta tegutseb paljudes kontekstides, mis pakuvad mõtlemiseks piisavalt ainest. Kõige olulisemad küsimused, mille õppija arenemiseks lahendama peab, ongi enamasti sisemised ja tema elusse puutuvad, sest need takistavad mõtlemist enim. Mõtlemisõpetus on sügavalt isiklik ning seda ei tehta ainult muude asjade käigus ja möödaminnes. Kui soovime, et inimesed õpiksid armastama mingit „mõtlemist“, olgu see analüütiline, loogiline, abstraktne, süsteemimõtlemine vmt, tuleb neid toetada mõtlemise mõnu avastamises kõige üldisemal tasandil. Metamõtlemine on võti, mis käivitab tegeliku mõtlemise seal, kus inimene muidu lihtsalt mõtet oodates istunud oleks.
