Nõukogude perioodi võib kirjeldada väga erinevatel viisidel, et sedastada selle ajastu veidrusi ja probleeme. Ent võib-olla on seni kasutamata jäänud üks võimalik asjakohane metafoor: see ühiskond toimis inimesi väga vajaduspõhiselt ja praktiliselt sidunud mütseelina, mis liigutas lettide peal ja lettide all lugematul hulgal infoühikuid, meelitas töölt kooli või (lasteaia kaudu) tillukese köögi poole ruttava nõukogude inimese poesappa seisma ja õpetas nippe, kuidas vajalikku (ressursi)infot tabada, hallata, edastada või kontrollida. Elektrofüsioloogilised signaalid, mida sellise mütseeli kaudu defitsiitseid toiduaineid jahtivatele pereemadele ja ehitusmaterjale himustavatele pereisadele anti, olid peaaegu sundmõttena veenvad. Ja nii oli suur osa nõukogude inimesi tarbimisühiskonnana omamoodi kompulsiivses, kogu ühiskonna pinnast läbivas kollektiivses suhtes.

See oli omamoodi paratamatu ja hädavajalik olukord. Nõukogude periood oli kodaniku seisukohalt igapäevaste tillukeste kriisidega vastamisi olek – igapäevane üksluisus lettidelt vastu vaatavas sortimendis, igapäevased katkestused vajalikes teenustes, igapäevane frustratsioon, kui miski järjekordselt katki läks, müügilt kadus, vajalikud protsessid takerdusid ja keegi vastutust ei võtnud. Nõukogude inimene nagu kõik tehnoloogiliselt ja institutsionaalselt keerukate ühiskondade liikmed elas tihedas sõltuvuses süsteemidest ja struktuuridest, mis tooteid ja teenuseid inimesteni toovad. Kuna nendele katkestustele ja defitsiidile lõppu ei paistnud, pidid inimesed leidma toimivad lahendused. Mõnedes nõukogude mõjusfääri jäävates piirkondades võisid küll kriisis olla ka inimsuhted, nt Saksa Stasi ilmselt õõnestas vastastikust usaldust tuntavalt[1]ja tõi ehk vastavalt kaasa ka arvestatavalt suurema atomiseerumise. Atomiseerumist ja usalduse puudumist on kirjeldanud ka mitmete teiste riikide nõukogude perioodi uurijad.[2] Siiski oli vajadus „teiste“ järele paratamatu, ja nii võib väita, et tolle ajastu (igapäeva)kriisid olid omamoodi ühistatud (commoned) kogemused. Ühistatud kriis on kriis, mida kogetakse, millele astutakse vastu ja mis lahendatakse üksteisele toetudes. Kriisi lahendamine ja ühisus lausa võimendavad teineteist vastastikku: kriis suurendab ühisust, ühisus toetab kriiside edukat lahendamist.

Ühistatud kriis

Võib väita, et kriisid on inimkogemuses keskne nähtus ja nende lahendamine ühiselt, teiste toel, üks meie ammusemaid pärandeid. Kohati võtsid need ühislahendused kaunis kummastavaid, lausa koomilisi vorme, kombineerides modernset reaalsust mittetoimivate ja kohmakate lahendustega. Nõukogude inimesed elasid moodsates „kõigi mugavustega korterites“, mis asusid põhjalikult planeeritud magalates, mille elukorraldus pidi tagama töörahva rahulolu ja olema igati sujuv. Ometi kippus mastaapne heaolutaristu alatasa remonti vajama, ja nõnda kogesid kõik magalarajoonid regulaarselt perioode, mil ühes või teises piirkonnas vahel nädalate kaupa kraanist sooja vett ei tulnud. Linnasaunad olid rahvast täis ja saunu oli mitmeid, ent paljudele oli neis ligastes ja rahvarohketes paikades kausse kolistamas käia kaunis vastumeelne. Lahendada see olukord siiski tuli – ja lahendus oli käepärane ning ühisust suurendav: inimesed käisid üksteise juures vannis. Sageli leidis see aset osana kokkusaamisest, söödi, joodi, lobiseti, kiruti valitsust ja iga natukese aja tagant lipsas järjekordne külaline vanni või duši alla.

Sarnane ühine kriisilahendamine leidis aset ka siis, kui mõni masin või muu elutähtis ja raskelt uuendatav mugavus-ese järjekordselt katki läks ja varuosad taas kord puudusid. Ikka leidus mõni tuttav, kes oskas kombineerida mõnest jubinast vajaliku detaili, vahel läks selle käigus käest kätte ka pudel konjakit või vorstirõngas – bartertehingud toimisid nõukogude ühiskonnas kõikvõimalike suhete hoidja ja õlitajana. Aga vahetati ka teadmisi, kuidas, millest ja millega parandada, kui tööriistadki lihtsalt poes reas ei oodanud nagu praegu ja YouTube’i videotest polnud keegi veel undki näinud.

Kõiki selliseid kriisilahendusi ühendab see, et kitsaskohtade kogemine nagu ka nende lahendamine on ühistatud, üheskoos ette võetud. Nende praktikate sisu ongi ühisus, lahendus seisneb võimaluses haarata teiste järele, nende teadmiste, oskuste, vastastikuse lahkuse või ka vastastikuse kasulikkuse järele. Ja ehkki süsteem, milles need korraldused kujunesid, oli kõike muud kui pika ajalooga, põhinesid need vastused logiseva süsteemi kriisidele inimkonna universaalsemail ja sügavamail pärandoskustel – kogukondlikkusel ja vastastikkusel, teadmisel, kelle poole millise probleemi puhul pöörduda väljaspool riiklikke korraldusi ja ametkondi, ning sotsiaalsetel mehhanismidel, mis võimaldasid luua piisavalt usaldust, valmisolekut ja motivatsiooni, et koos probleem ületada. See on omamoodi taustapärand, mida inimliik on kandnud kogu oma ajaloo, kui mitte kauem – ehkki me ei pruugi sedavõrd enesestmõistetavat osa inimeseksolust pärandina ära tunda.

Nõukogude aja iseärasused hoidsid käigus paljusid pärandoskusi, mis kiirelt arenevates sõjajärgsetes majandustes kaduma hakkasid, sest tarbimisühiskondade fookus liikus mugavusele ning pakkumise ja valiku suurenemisele. Nõukogude inimene parandas, lappis, asendas ja noppis. Aiamaadelt sai terve suur ja lai kodumaa väga olulise osa saagist, mõnedel hinnangutel moodustasid erakasutuses maad 1/500 kogu haritavast maast, ent andsid 49% kartulisaagist, 15% köögiviljast, 14% lihast, 6% piimast ja 6% munadest.[3] Ehkki eraomand ja eraisiku kasu polnud kindlasti midagi, mida oleks julgustatud, oli eraisikute panus majandusse siiski hädavajalik. ETKVL-i tarbijate kooperatiivid avasid korilushooajal alalisi ja ajutisi kokkuostupunkte ning autoringsõidumarsruute (1983 oli neid vastavalt 136, 155 ja 35).[4] Ja neis kees vilgas majanduselu, ehkki ikka omamoodi: lisaks kokkuleppehindadele, mida aeg-ajalt inimeste motiveerimiseks tõsteti, kasutati vastukaubandust ehk siis sisuliselt omamoodi bartertehingute süsteemi, kus näiteks piima eest sai loomasööta vms. Kodanikkond vooris kokkuostupunktidesse ka metsasaadustega, mis olulisel määral rikastasid tollast kesisevõitu sortimenti. Eriti soovitud tundusid olevat seened, nii et lisaks eelmainitud kokkuostupunktidele tõuseb nõukogudeaegses ajakirjanduses eraldi nähtusena esile seenepunkt. Sealjuures on seente hind võrreldes õunte, pihlakate jms-ga oluliselt kõrgem: näiteks seenerohkel 1960. aastal 2​–4 rubla kilo (rahareformi eelses vääringus), ligi kaks korda enam kui I sordi õunte hind.[5] Korilase seisukohalt oli üleantav seene- või marjaämber personaalne lisasissetulek ja võimalus harrastada omamoodi turumajandust.

Seen ja kollaps

Anna L. Tsing mainib oma raamatus männiheinikute ehk matsutake’de globaalsest seeenekaubandussüsteemist, kuidas Siberis kasvas 1990. aastate majandusšokiga hüppeliselt huvi seente vastu.[6] Nancy Ries kirjeldab oma „kartuliontoloogias“, et kartul on see, mis venelast on elus hoidnud läbi kõigi kollapsite, sealhulgas ilmselt ka tänaste ja tulevaste.[7] Ometi tormas eestlasest oluliselt seeneteadlikum vene inimene just metsa, mitte põllule, et asendada kaotatud sissetulekust osa seente tarbimisega ja uueski süsteemis jätkunud kokkuostu müümisega.

Senise süsteemi varisedes, millega koos seni maa ja leti all ja peal inimesi köitnud mütseel pahupidi pöörati ja katki rebenes, astusid asemele uued suhted. Neid iseloomustas aga oluliselt selgem individualistlik ja monetaarne element ning vajadus erinevate defitsiitide jahtimiseks loodud info- ja jaotusvõrgustike järele kadus. Kriis jätkus, aga kriisi lahenduseks vajalikud sotsiaalsed suhted hakkasid üha viledamaks kuluma, mõnede jaoks märksa kiiremini kui teiste. Vallandunud kihistumise ja fragmenteerumise protsessid tähendasid lisaks ilmajättudele ka lahtiühistumist (uncommon). Kriisi jagatuse asemel hakati osa inimeste jätkuvaid kriise pidama personaalseteks kriisideks, mille ühine juur – hiiglaslik struktuurne muutus – kadus näpuganäitavate uute hinnangute taha ära ja moondus isiklikuks süüks ja saamatuseks. Uus süsteem lõi võimaluse lahendada, maandada ja lõpuks vältida kriise rahaga, mis tähendas, et hakkamasaamine sõltus sotsiaalsete suhete ja mehhanismide asemel üha enam sissetulekust ning sotsiaalsete suhete optimeerimine tagas edu kapitalistlikus süsteemis.

Turumajanduse alguses jätkus kokkuost hoogsalt – nii raporteerib Arvid Breidaks 1993. aasta rahapuuduse tingimustes Võru Teatajas kokkuostupunkti eest, kuidas „Tõsised eesti mehed seisavad tohutus järjekorras, pahvivad suitsu, nagu ennemuiste viinasabas“ ja saavad innustust, kui selgub, et kukeseene hind kahe krooni võrra tõuseb.[8] Ent selline rahvarohkus on üha kuhtunum ja ühine kriis muutub üha enam personaalseks, püsivaks kriisiks. Muidugi on seenelkäik endiselt ka lihtsalt lisasissetulekut võimaldav või hoopis rekreatiivne, peretraditsioone jätkav, metsasuhet hoidev tegevus, kuid nende põhjuste kõrvale on astunud korilus kui peamine sissetulek pikaajalistele töötutele või neile, keda töö või sotsiaalhoolekanne ära ei elata. Korilust võibki täna jaotada rekreatiivseks ja töiseks. Kui esimene on suuremalt jaolt lust ja mõnel määral ka sotsiaalne meelelahutus, siis teine tähendab pikki tunde sageli üksi metsas kondamist, et võimalikult suurte ämbritäitega kokkuostuauto juurde astuda.

Ühistatud kriisist ühistuta (uncommoned) kriisi

Siin väärib allajoonimist, kuidas lahendused igapäevakriisidele nõukogude süsteemis erinevad personaalsest permanentsest kriisist kapitalismis. Nõukogude süsteemi kriiside tüdimust tekitav rütm taastootis pidevalt sotsiaalseid suhteid, millega neid ületati. Kui kriis on individualiseeritud, on lahendused kriisile keerukamad tulema ka seetõttu, et kriisidega seostub personaalne süükoorem. Meie piinlikkus tunnistada, et oleme inimsuhetes, tööalaselt või ühiskonnas ontlikult edasipürgiva kodanikuna omadega ummikusse jooksnud, osutab kriisidesse sattumise määrivale olemusele. Kriiside struktuursed alustalad jäävad tagaplaanile ja süsteem ei pea muretsema, kas selle kesksetele põhimõtetele esitatakse väljakutse.

Nõukogude kriiside põhjused olid enamasti kõigile üheselt selged: ligadi-logadi režiim, mille ehituskivid vaevu üksteise külge kinnitusid. Korteri saamise raskuste, kehva kaubavaliku, veevärgi lagunemise puhul oli süsteemi saamatus kõigile ilmne. Riik, mis kõiki eluasju korraldas, oli oma agara korraldamise ja plaanimajandusega hädade algus ja ots. Kapitalistlike kriiside puhul võib korteri saamine olla samavõrd struktuurne probleem – korterituru on pantvangi võtnud turismitööstus –, kaubavalik on takerdunud tarneahelate pingetesse, mida juhib globaalne turg, mida omakorda mõjutab näiteks kliimamuutus või naftahinnad, veevõrgu hapruse taga on omanike aastatepikkune valik suunata investeeringud juhtide boonustesse, selle asemel et uuendada taristut. Ent krisogeensed süsteemid ehk sellised, kus kriisid on süsteemi sisse kirjutatud – ja ehkki väga erineval viisil, on seda nii kapitalism kui sotsialism –, sõltuvad sellest, kuidas end kriisidest, mis on süsteemile omased, distantseerida. Kapitalism on selles olnud väga edukas; sotsialismi korduva kokkuvarisemise taga on osalt küllap aga ka see, kui kerge on selle kriise seostada süsteemi alustaladega. Kapitalismis asetleidvate kriiside puhul, ehkki need on samavõrd süsteemsed, saab kriisi seletamisel nende lätte hajutada. Kui sotsialism oli hoone, mille alusmüür on riik, ja see alusmüür koos oma pragude ja kehva materjaliga oli paljas, siis kapitalismi puhul sobiks ehk paremini metafoor köisraudteest: süü võib panna üksikutele kiududele, justkui poleks sillaehituse põhimõtted, trossiklambrid ja kandvad konstruktsioonid need, mis lõpuks selle püsivuse määravad.

Kriisimajanduse normaliseerimine

Korilus kui olulisim sissetulekuallikas peegeldab tänases Eestis olulisel määral elu, mille normaalolek on kriis. Samas, nagu osutab Anna L. Tsing, võib prekaar-selt elavate inimeste elus leiduda rida plusse, ja üha enamate elu paistab hakkavat sarnanema ebakindlast sissetulekust sõltuvate korilaste eluga. Muidugi, perifeerne prekariaat kipub ikka magedam olema kui globaalsete keskuste oma, ja nii pole Eesti seeneturul vist veel kunagi pakutud 1000 dollarit ühegi seene kilo eest, nagu seda on võimalik loota männiheiniku-korilasel USA-s. Nii Tsingi matsutake-korilaste elu kui ka olulise osa Eesti kukeseene-mustika-käbikorilaste elu on siiski ühtmoodi kriisinormaalsus. Nende jaoks pole kapitalismi lubaduste ulm kunagi kohale jõudnud – ja tegelikult on kapitalismi reaalsus nad juba hävingukogemusega intiimselt tuttavaks teinud.[9] Nii kogevad nad selle varjatud külge, seda, millest ilus, klanitud, heaoluline ja suure sortimendiga fassaad sõltub. Geograafilises või sotsiaalses perifeerias lahendavad nad harjumuspäraselt igapäevakriise ilma sotsiaalsete garantiideta ja osaluseta ühiskonnaelus. Kriiside segregeerimine, omamoodi kriisiapartheid, mis püüab piirata kriisidest pääsemist nendega, kel on süsteemi rüpes mugav, võimaldab varjata tõsiasja, et ka-pitalismis on kriisimajandus normaalne, ja seda nii ruumis (kuigi perifeeria kogeb kriise tihti kärmemalt ja rängemalt kui keskus) kui ka ajas – kriisid tabavad seda regulaarselt. Ehkki kriisid on kapitalismis norm, on nende pidev kohalolu norm vaid osadele inimestele selles süsteemis.

Kuulsaima seeneantropoloogi Tsingi sõnul suudab kapitalistlik majandus omandada väärtust ka perikapitalistlikes keskkondades, kasutades ära ka kapitalistliku majanduse servaalasid ja marginaale. Sellise jääkmajanduse (salvage economy) näide on ka männiheinik, mis kasvab meelsasti häiritud pinnasega männimetsades pärast ulatuslikke raieid. Männiheinik oli seen, kes ilmus esimesena välja pärast pommi Hiroshimale.[10] Eesti seente radioaktiivsust pärast Tšornobõli katastroofi ilmselt ei kontrollitud, ja praegugi nõuavad paljud neist enda ümber metsa, mida maailmamajandus kiirelt endasse imeb, kohalikku äraelamist niimoodi korilasele üha ebasoodsamaks muutes.

Erinevalt matsutake-korilaste toetavatest migrandikogukondadest siplevad eesti korilased perifeeria perifeerias üksi. Muidugi, võimalus monetiseerida oskust metsas liikuda ja seeni ära tunda ja nende järele küürutada annab korilastele lisasissetuleku. Ent nagu ikka, tähendab kapitalistliku süsteemi serva peal olemine häbiplekki, mis sellest sissetulekulisast ei vähene. Nii jääb see siiski nende pärusmaaks, kel eriti palju kaotada ei ole ja kel on aega rohkem kui raha. Korilus võib nende seisundit veelgi õõnestada, nt tekitades kahtlusi puudestaatuse õigustatuses, maksude makstuses vms. Lageraie-Eestis mängib korilane alatasa ka puiduruletti: kas järgmine tühjendamisele määratud lank kattub seekord parima seenekohaga? Korjekohtadeni jõudmine läbi meetrisügavuste, kohati mudakanaliteks muutuvate harvesterijälgede ning mahajäänud oksa- ja väiksemate puude räga teeb liikumise eriti vanematele korilastele kordades keerulisemaks.

Korilus kui pärand

Korilased on aga lisaks kapitalismi äärealadelt väärtuse väljakandjatele ka need, kelle käes on arvestatav teadmiste- ja kogemustepagas, asendamatu pärand, mis lisaks teadmistele, mida ja kust korjata, peidab endas teadmisi metsakeskkonnast, oskust metsas liikuda, korjeaja algust ja sagedust valida jne. Taustapärandina pole see märgatav ning seda ei ümbritse selge kogukond, mis pärandit valdaks, haldaks ja edasi annaks. Indiviidide tasandil ehk jah, ent ühist korilusruumi kohtame pigem näoraamatu seenegruppides, kus igati väärt teadmised on uppunud „mis seen?!“ tüüpi küsimustelaviini sisse. See pole siiski tingimata ainus võimalus – nii Tsingi matsutake-korilased kui ka 2021. aastal esimese korilusenäitena UNESCO elava pärandi nimekirja jõudnud „trühvliküttimine“ osutavad mõlemad, et hoolimata kiivalt valvatud korjepaikadest võib korilus olla kollektiivne ja pakkuda marginaalse ja prekaarse eraldatuse asemel ühiskeskkonda.

Meie pärandihierarhias pole korilusel seni kohta. Seda ei nähta pärandina – seda enam, et enamuse kõrvaltvaatajate ja otsustajate silmis ei kanna korilus kui töö mitte autentset, väärika ajalooga ehedat traditsiooni, vaid kujutab endast pigem vaesusest läbiimbunud ja kohati nõukogudeaegse mainega tegevust. Selline „saastumus“ õõnestab koriluse võimalikku positsiooni pärandina, muudab selle hübriidseks. Ent seda õõnestab ka eeldus, et pärand kannab kogukonda ja vastupidi – seda harrastab mingi üksus, mida võiks kujutada kogukonnana ning mis on valmis ja suuteline asuma oma oskuste pärandina tunnistamise nimel tegutsema.

See paljastab ka midagi olulist pärandi-institutsioonide kohta: meie kujutlus pärandist kui millestki, mis võrsub kollektiivselt rohujuuretasandilt, mütseelist, on pigem ekslik. Nii suutlikkus tõsta enda pärandoskust pjedestaalile kui ka oskus veenda teisi selle väärtuses, rääkimata toetajaskonnast, sõltub grupi, kogukonna, seltsingu, assotsiatsiooni olemasolust, ühisusest. Trühvliküttide assotsiatsioonid on tugevad, rahvusvahelisedki ühendused. Marginaalsed ja eraldatud korilased sellistesse ühendustesse ei kuulu. Eestis on küll mükoloogiaühing, ent puudub seeneselts. Koondumise julgustus, õhutus ja täidesaatmine käib sageli ülalt alla – mis suure tõenäosusega tähendab, et tegelikud korilased, eriti need, keda ühiskond juba nagunii stigmadega on õnnistanud, jäävad kõrvale ka siis, kui keegi peaks koriluse suutma pärandinimekirjadesse suunata.

Väärtustamine algab harva äärealadelt. Suutlikkus koonduda, ühistuda on muutunud privileegiks, millekski, mis iseloomustab edukamaid, teokamaid, mitte sotsiaalselt ilmajäetuid ja neid, kelle jaoks koondumine on ületamatu väljakutse. Ja ega korilased ise ei pruugi mingitest institutsionaliseerivatest protsessidest huvitatudki olla – enamasti tähendab see säärastele gruppidele sissetuleku maksustamist, ametlikustamist, sunddeklareerimist, litsentseerimist jms, millega nad tegeleda ei taha või ei saa ning mis võivad nad sellelt viimaselt perikapitalistlikult servalt, kus neil on veel juurdepääs sissetulekule, minema pühkida. Sellegipoolest iseloomustab olukord tänast elukorraldust ja seda, kuidas ja keda muutused on eraldanud ja keda mitte. Pärand, miski, mis võiks loomult olla ühendav, osutub sageli eksklusiivseks – ja seda sugugi mitte pärandoskuse piire mööda.[11]

(K)risosfäär ühistumise taastumiseks

Kriisimajanduses elavad inimesed pole aga lihtsalt kurb näide sellest, kuidas kapitalism loob hierarhiaid ja heidab kõrvale need, kes toime ei tule. Need inimesed elavad tingimustes, mis võivad meile kõigile osaks saada. Nad ei harjuta tulevasteks kriisideks – nagu mitmesugused ellujääjate ja süvakohanejate grupid, ökokülad ja võrgust vabanejad. Elu kriisis on hoidnud nende jaoks alal teadmised, mida üha lisanduvad kollapsiteadlikud grupid kriiside süvenedes, neist teadlikuks saades, hirmude kasvades püüavad kiiresti omandada. Kriisis elajatelt oskuste väljameelitamine on küllap järgmine võimalik ekstraheeriv samm sel teel, ent teadmised, mis muudavad inimesed kriisikindlamaks, ei sünni tegelikult laua taga ja töögruppides, vaid lihtlabaselt kriisis elades. Kriisikindluse taastamine ei sõltu ka isoleeritud õppustest. Pigem on tegemist laiema sotsiaalse mütseeli taastamisega, milleks on vaja mükoriisat. Nagu seened vupsavad metsaalusest samblast, meenutades, et siin on paksult elu, varjatut, kaugele ja kõigeni ulatuvat, luues võimalusi järgmistele puu- ja taimepõlvkon-dadele ja paljastades metsahävituse kaugele ja sügavuti ulatuvaid mõjusid, paljastavad nad siinkohal, kui põhjalikult on hävinenud suhted inimeste vahel, kui katki on need vastastikuse kasu sidemed, mida on vaja, et hakkama saada, eriti kriisidega. Tingimused, mis võimaldavad ühisusel taas ellu ärgata, on kujunemas tänases (k)risosfääris.

Vaikselt kriiside ja kollapsite ennustajate nišis harjutatud ühistamisel on seega potentsiaali. Ei matsutake’t ega kukeseent pole võimalik tehases toota ega istandikesse taltsutada, ja eks sotsiaalse mütseeliga ole sama häda – toimiv kogukond kui viljakeha vägisi ja tehislikult tekkida ei taha. Süvenevate permakriiside keskelt sünnivad teadlikult kriisideks valmistumisele orienteerunud grupid, mis loovad tingimusi ka ühistumiseks. See, mis tundub lootusetu äraelamiskatsena marginaaliasse surutud üksikisikute puhul, on sääraste gruppide jaoks keskne osa koondumisest, teadmiste jagamisest, uute kooselamise ja üheskoos kriiside läbimise oskuste harjutamisest. Selline tahtlikkus – vastupidamise tarvis sihipäraselt ja koos õppimine – on oluline, et samaaegselt nii inimest kui tema suhtlusvõrgustikku tugevdada ja suurendada resilientsust. Muidugi, säärased grupid on vähemalt osalt privilegeeritud sotsiaalsuse näited. Ent vähemalt osa neist on ühtlasi teadlikud, et mingite gruppide või inimeste väljajätmine on kõigile kahjulik ja et teistmoodi elamiseks tulevikus, mille karmuse me oleme oma tegevusega juba ette ära määranud, tuleb harjutada juba praegu. Need oskused ei ole veel enamiku harjutajate jaoks elutähtsad ega vasta veel isiklikule vajadusele juba olemasolevas kriisis. Pigem on see kohati naljakaski hobi – ent ka sellise tuleviku etteloomine, mida selle harrastajad eelistaksid düstoopiatele. Nii esiletõusva ühisusega rajatakse alus kriisi taasühistamisele, üheskoos sellele vastu astumisele, taastatakse lagunenud suhteid ja otsitakse viise, kuidas olla koos.

Kaasavus on siin tegelikult üks olulisemaid märksõnu. Korilasi haarava kogukonnani jõudmine on omamoodi lakmuspaberiks kaasava kriisiühistumiseni jõudmise võimalikkusele. Väljajätmised ja hierarhiad on üks keskseid põhjusi tänastele kriisidele – kliimakriisile, sest me pole arvestanud loodusega, demokraatia kriisile, sest me oleme rahulolevalt talunud ebavõrdsusi, vaimse tervise kriisile, sest inimestele tundub, et neil pole lisanduvates ja omavahel sõlmunud kriisides kellelegi toetuda.

Seenemanifest

Kollapsiteadlikud uuskorilased on omamoodi isiklikus kriisis, nähes, kuidas neid ümbritsev ühiskond hoogsalt kuristiku serva poole purjetab, suutmata hoogu ohjeldada või languskaart laugemaks muuta. Teadlikkus ja tegevus ei ole neile valik, vaid paratamatus: kuidas taastada ja normiks muuta meie taustapärandeid – sotsiaalsust ja hoidvat suhet looduskeskkonnaga? Korilus pakub viimast, aga peaks pakkuma ka esimest, ainult koos suudavad need tulevikku muuta. Korilus kui mentaliteet ei ole lisand, sellel on äraelamises keskne koht. Briti kuninglikel maadel tegutsev korilane, „koriluskonsultant“ Miles Irving rõhutab oma sõnumites,[12] et inimene on olnud tugiliik, kelle õige koht süsteemis peaks saama taastatud. Leidub tõendeid, et inimene oli oluline komponent Amazonase hülea ja Põhja-Ameerika taigade kujunemises,[13] neis piirkondades rändleja, kes nii kogemata kui ka teadlikult endale kasulikke taimi kasvama pani, maastikku korraldas ja mitmekesisust suunas. Irving rõhutab, et meie muutuv suhe toitu peaks hõlmama nii põllumajandust kui ka korilust, ja seda nõnda, et need toetaksid üksteist toiduturvalisuse nimel. Mingi piirini on see ideaal teostumas nii geriljaaianduses kui ka pop-up urbanismis, ja uuskorilus koriluspärandiga suhte kaotanud rahvaste seas sisaldab samasuguseid jooni. Teisisõnu – võimalus taastada inimese roll tugi- ja mitte lihtsalt muutjaliigina on meil endiselt olemas. Korilased võivad nii loodust taastada kui ka seda inimese näo järgi kujundada. Selle lähenemise ilu seisneb mitmekesisuses, uute suhete loomises taimede ja maa, mulla ja inimese vahel. Monokultuursete suhete asemel, mis intensiivpõllunduses on olnud paratamatud, taastatakse nõnda rikkalikkust, suhete rohkust, püsivust ja väärtuslikkust.

Kriisimajanduses elavatele korilastele pole erilist vahet, kas kusagil läheb midagi hullemaks. Nad on nende protsessidega harjunud ega sõltu tervest reast süsteemidest ja struktuuridest, mis ülejäänutele on ainumõeldavad. Selliste oskuste harjutamine, millega tegeleb osa kriisiteadlikke kodanikke, jääb siiski kriisimajanduse osaks, kriisialti süsteemi osaks, mis suudab kriisidele kuidagiviisi reageerida, selle asemel et neist väljuda. Korilasi hõlmavate kollapsiteadlike etteloovate kogukondade rajamine on oluliselt lootusrikkam viis kriisidele vastu astuda: läbi kriiside võiks ehk jõuda ka kriisialtide süsteemide asemel millenigi, mis kriise ei põhjusta, vaid vajadusel suudab kriisist üksteist toetades ja targemana väljuda. See on olnud meie ellujäämispärandi kese. Vähendatud sotsiaalsusega, lahti ühendatud, individualiseeritud ja monetiseeritud lahendustega ei saa mingilgi püsival moel umbseisudest väljuda.


[1] B. Miller, The Stasi Files Unveiled. Guilt and Compliance in a Unified Germany. New York, 2022.

[2] V. Tismaneanu, Reinventing Politics. Eastern Europe from Stalin to Havel. New York, 1993; M. Harrison, Secret Leviathan: Secrecy and State Capacity under Soviet Communism. Stanford, 2023.

[3] D. Lane, Soviet Economy and Society. Oxford, 1985, lk 13.

[4] J. Hannula, Põllu-, aia- ja metsasaaduste kokkuostust. Vastuseks poliitpäeval küsitule. Rahva Hääl, 17.08.1983, lk 3.

[5] A. Aid, Marjade ja õunte varumise hooaeg tuleb maksimaalselt ära kasutada. Sotsialismi Võit (EKP Vändra Rajoonikomitee ja Vändra Rajooni Töörahva Saadikute Nõukogu häälekandja), 13.09.1960, lk 4.

[6] A. L. Tsing, The Mushroom at the End of the World: On the Possibility of Life in Capitalist Ruins. Princeton; Oxford, 2015.

[7] N. Ries, Potato Ontology: Surviving Postsocialism in Russia. Cultural Anthropology, 2009, kd 24, nr 2, lk 181–212.

[8] A. Breidaks, Metsast miljonäriks. Võru Teataja, 22.07.1993, lk 1.

[9] Vt ka: G. R. Gordillo, Rubble: The Afterlife of Destruction. Durham, 2014; W. Lempert, Generative Hope in the Postapocalyptic Present. Cultural Anthropology, 2018, kd 33, nr 2, lk 202–212.

[10] A. L. Tsing, The Mushroom at the End of the World, lk 290.

[11] Vt ka A. Annist, Heterotopia and Hegemony: Power and Culture in Setomaa. Journal of Baltic Studies, 2013, kd 44, nr 2, lk 249–269.

[12] Isiklik suhtlus alates 2025. aastast.

[13] Nt C. Levis, F. R. Costa, F. Bongers jt, Persistent Effects of Pre-Columbian Plant Domestication on Amazonian Forest Composition. Science, 2017, nr 355 (6328), lk 925–931; A. C. Christianson, C. R. Sutherland, F. Moola jt, Centering Indigenous Voices: The Role of Fire in the Boreal Forest of North America. Current Forestry Reports, 2022, kd 8, nr 3, lk 257–276.

Samal teemal

Metsa-ilm

Ülitundlikkus puude suhtes on põhimõtteliselt sama, nagu luule on ülitundlikkus keele suhtes. Mõnus on otsimine, metsikute olekute sisse kõndimine läbi kevadise metsa.
Metsad loovad inimeses ilu- ja pühadusetunnet. See, mida metsast otsime, on sisekaemus. Metsas oleme kontaktis oma psüühika kõige ürgsemate vormidega. Mets teostab justkui närvisüsteemi algpaigalduse. Eriti selge on see…

Minose lilled ja flower power

Henri Rousseaul on üks tore maal: „Troopiline maastik: Ameerika indiaanlane võitleb gorillaga“. Erepunase kuu või päikese all lokkab rikkalik džungel – lehvikpalmid, streliitsiad, agaavid, sõnajalad, filodendronid, liaanid ja bromeeliad. Taimede vahel rüseleb üks tilluke indiaanlane millegipärast gorillaga. Kõik pakatab soojusest, niiskusest ja küllusest. Kui inimestelt küsida, mida nad pildil näevad,…

Kolm korjet

Mul on üks teooria, mille tõeväärtust tuleks kontrollida. Kontroll saab olla ainult statistiline ja ka sellisena vaid tunnetuslik, vaistlik, umbes nõnda, et „jah, kui nüüd järele mõelda, siis võib-olla, igatahes huvitav. . . .“
Ühesõnaga, kõiksugu protsesside etappe on võimalik väljendada murdarvudena: suusamaratoni viimane kolmandik; kooliaasta esimene veerand; küünehoolduse teine viiendik. Inimesed on erinevad.…

Roheline kommunism ja loomne kapitalism

Kui üldse, siis enamasti tuntakse taimi nende õite järgi, lehtede ja tõusmete järgi teatakse vähe. Muide, kimalased oskavad taimi ära tunda juba enne õitsemist. Kuid nii nagu putukailgi pole alati olulisim mitte valmik, vaid vähem tuntud vastne, nii ka taimedel on rohelised lehed füsioloogiliselt olulisemad kui õied. Taimede mõistmisel ongi…
Vikerkaar