Henri Rousseaul on üks tore maal: „Troopiline maastik: Ameerika indiaanlane võitleb gorillaga“. Erepunase kuu või päikese all lokkab rikkalik džungel – lehvikpalmid, streliitsiad, agaavid, sõnajalad, filodendronid, liaanid ja bromeeliad. Taimede vahel rüseleb üks tilluke indiaanlane millegipärast gorillaga. Kõik pakatab soojusest, niiskusest ja küllusest. Kui inimestelt küsida, mida nad pildil näevad, siis kõik räägivad sulgedega mehest ja gorillast, mõni üksik mainib ka ebatavalist värvi taevakeha. Peaaegu mitte keegi ei märka taimi, mis ometi on maalitud väga väljakutsuva ja stiliseerituna.
Rousseaul on palju selliseid pilte, mis kujutavad detailselt džunglitaimestikku, mille vahel toimub pisike draama- või olmestseen. Ehkki Rousseau kunagi džunglisse ei sattunud, olid troopilised taimed tema kirg. Ta käis neid uurimas ja joonistamas Jardin des Plantes’i kasvuhoonetes, kombineeris raamatutest nähtutega ja muist mõtles ise välja. Siit annaks Voynichi käsikirja kõrvale koostada veel ühe fantastiliste taimede kataloogi. Enamik inimesi aga taimi ta maalidel ei näe või ei pööra neile tähelepanu, nende meelest on maalitud tiigrit või pühvlit või ahve.
Eelmise sajandi lõpul hakkasid botaanikud James Wandersee ja Elisabeth Schussler tähelepanu juhtima nähtusele, mida nad kutsusid „taimepimeduseks“, kultuurilisele kalduvusele tajuda taimi mitte olendite, vaid keskkonnana. Kui inimene vaatab heinamaad, siis näeb ta võibolla „rohtu“, kui seal jookseb rebane, siis näeb rebast. Taimed on foon, loom on objekt. Seda on püütud seletada füsioloogiliselt, meie nägemissüsteem on liikumise suhtes ülitundlik juba evolutsioonilisel põhjustel. Liikumine oli signaal saakloomast, kiskjast või liigikaaslasest, liikumisele tuli adekvaatselt reageerida, sellest sõltus vahetu ellujäämine. Taimede liikumine toimub aga palju aeglasemas ajaskaalas, mis ei lange kokku meie tähelepanu tempoga, looma tajume tegevuse kaudu, aga taime passiivse seisundina. Nii tekibki kujutlus, nagu oleksid taimed loomadest primitiivsemad ja vähem tähtsad.
Teine põhjendus on see, et meie taju reageerib väga tugevalt nägudele ja silmadele, nende abil me konstrueerime „indiviidi“. Ka kõige kummalisematel loomadel on midagi näosarnast, mis laseb neid tajuda persoonina. Taimede kehaehituses ei ole üht pead, üht nägu ega üht liikumiskeskust, millele individuaalsust projitseerida. Teiseks elavad taimed tihedate hulkadena, kooslustes, puhmastes või saludes, neid me tajume mitmusena, keskkonnana. Loomi kutsutakse nimepidi: gorilla, rebane või kärbes, taimi sageli massikategooriana: rohelus, rohi, hein, mets või põõsastik.
Võib jääda mulje, nagu oleks rohepimeduse näol tegemist universaalselt inimliku nähtusega. Viimase kümnendi uuringud näitavad aga ilmselgelt, et taimede emotsionaalne märkamine ja tundmine kasvab seal, kus inimestel on taimedega sage, praktiline ja kultuuriliselt tähenduslik kokkupuude. Põlisrahvaste taimetaju pole lihtsalt „rohkem liike ära tundev”, vaid suhteline ja protsessuaalne. Taime tuntakse selle järgi, kus ta kasvab, millal ta õitseb, kes teda sööb, millal teda korjata, kellega koos ta esineb. Sellises teadvuses ei ole taim objekt, vaid suhete sõlm. Seega ei tundu taimepimedus olevat inimese universaalne tajuomadus, vaid kultuuriliselt võimendatud tähelepanurežiim.
Nüüd sobiks tuua näiteid ja kinnitusi kunstist. Väga tore oleks väita, et põlisrahvaste kunstis on taimedel palju olulisem roll kui linnastunud kultuuris, vaadake näiteks eelajaloolist kunsti… Nii see aga hoopiski ei ole. Paleoliitiline ja mesoliitiline kunst taimemotiivi praktiliselt ei tundnud, kaljumaalidel ja kujukestel kohtame ainult loomi ja inimesi.[1] Ei ole ka abstraktseid sümboleid, märke ega ornamentikat, mis laseks ennast ühemõtteliselt taimseks tõlgendada. See on omajagu veider, sest eelajaloos oli inimese suhe taimedega igapäevane ja üliintensiivne, inimese elu sõltus taimedest rohkemgi kui loomadest, taimed aga millegipärast pildilise kujutamise subjektiks ei muutunud. Taimne võrgustik moodustab lihtsalt tausta, mille tähistamiseks kaljuseinal ei nähtud mõtet.
Paleoliitilise inimese ajataju oli kindlasti aastaringi rütme märkav, hooajaline ja tulevikku suunatud, kuid alles neoliitikumis hakkas heaolu sõltuma pikkade, mitmeastmeliste põhjuslike protsesside juhtimisest. Neoliitikumis leiutatud tipptehnoloogiad – põllundus, tekstiil ja keraamika – olid kauakestvad ettevõtmised, kanga kvaliteet sõltus juba lamba õigest pidamisest ja lõnga töötlemisest, põllupidamine eeldas paikkonna iseärasuste tundmist ning tulemus sõltus kuude või isegi aastate eest tehtud otsustest. Selline tootmine eeldas kujutlusvõime ajas hulkuma laskmist, ajakategooriate täpsemat liigendamist ja mõõtmist. Neoliitiliselt keraamikalt leiame kuu faasidele või teistele ajatsüklitele viitavaid märke ja ornamente, paljud monumentaalrajatised on kalendaarselt struktureeritud. Umbes samal ajal hakkasid ennast kunstis ilmutama ka taimed. Ma arvan, et aegruumiline mõtlemine ja taimede subjektina kogemine tekkisid neoliitikumis samast tunnetuslikust nihkest, võimest tajuda nähtavat hetke pikema protsessi ühe faasina. Põllupidaja pilguga seemet vaadates peab oskama mõelda taimest, mida veel ei ole. Vaadates närbunud vart, peab mäletama õit ja nägema temas tulevast seemet. Taim muutus ajalise abstraktsiooni õpetajaks.
Nende mõtete peale tulles tahtsin lugeda, mida teised selle kohta kirjutanud on, aga jäin pika ninaga. Leidsin ainult paar-kolm kaudselt seotud uurimust. Tundub, et taimede kunsti ilmumise seotust ajataju muutumisega neoliitikumis ei ole keegi põhjalikumalt vaadelnud. Ehk on see väärt vihje kunstiteadlastele, kes dissertatsiooni teemat otsivad.
Teadaolevalt esimest korda ilmuvad taimed Halafi keraamikale alles –6200 Põhja-Mesopotaamias ja jäävad pikaks ajaks ainsateks omataolisteks. Taimne pööre hakkab Vana-Euroopas pisitasa kuju võtma umbes –5. aastatuhande paiku ning paljudes kolletes, Vinča ja Cucuteni kultuurides, Malta ja Briti saartel, hakkab ilmuma taimelaadseid ornamente, hiljem ka konventsionaalseid taimemärke – taimed tunduvad muutuvat sümboolse mõtlemise oluliseks osaks. –2. aastatuhandeni levisid taimemotiivid aeglaselt ja katkendlikult, kuni järsku hakati Egeuse mere saartel maalima botaaniliselt äratuntavaid taimi. See läks kiiresti moodi ja levis kaubateid pidi naaberrahvasteni. Minose kultuuri kõrgajal, Knossose, Akrotiri ja Hagia Triada freskodel olid krookused, liiliad, iirised, luuderohi, papüürused, oliivipuud, pilliroog, palmilaadsed taimed ja terve õitsev maastik muutunud iseseisvateks ja kõige muuga suhestuvateks tegelasteks.
Huvitav on see, et söödavate viljade ja põllukultuuride kujutamine jääb neoliitilises ja vaseaja kunstis tagasihoidlikuks, palju enam näeme lillede, puude ja okste vorme, nii rituaalses kui ka esteetilises võtmes. Kuigi arheoloogiline materjal seda meile kinnitada ei saa, tundub väga tõenäoline, et õite, pärgade, sulgede ja muude habraste loodusandide ehtena kasutamine on neoliitikumist mõõtmatult vanem, mõõtmatult vanem ka kui mesoliitiliste luust või kivist ehete valmistamine. Samuti pidi õitel olema sakraalne mõõde, mis meid kuidagimoodi teispoolsusega seob. Näiteks Natufi
kultuuri –13. … 10. aastatuhande haudadest on leitud kindlaid jälgi lillede kasutamisest hauapanustena, aga seda kohtab ka oluliselt varem, isegi neandertallaste matmispaikades on ookrikihtide vahelt mõõdetud märkimisväärses koguses õietolmu.
***
Mul pole aimugi, kas Knossose palee freskode autorid olid preestrid, kunstnikud või käsitöölised, veel vähem teab keegi, milline roll oli kunstnikul eelajaloolistes ühiskondades, missugune oli nende tegelik motiiv looma või inimese kujutise tegemiseks. Kuni me Minose kultuuri hieroglüüfe ja lineaarkirja A dešifreerida ei oska, pole meil suuremat aimu, kuidas Minose rahvad mõtelda võisid. Põliste kultuuride jäljed laiuvad Kreetal üle viie aastatuhande kuni –1450. aastani, kui Mükeenest tulnud indoeurooplased, Mandri-Kreeka vallutanud stepirahvaste järeltulijad, sealse maailmakorralduse hävitasid.[2] Enne mükeenelasi kehtis Kreetal hoopis teistsugune vaade maailmale. Õigemini teistsugused vaated, sest aastatuhandete jooksul ei kõnele inimesed isegi väikesel saarel ühte ja sama keelt ega mõtle ühtemoodi. Pealekauba oli Kreeta mereline risttee, vana maailma olulisim kaubandussõlm, siin kohtusid Euroopa, Aasia ja Aafrika. „Ilias“ kirjeldab Kreetat kui saja linna saart, ilmselt oli see Vahemere saartest üks kosmopoliitilisemaid.
Milline iganes võis olla Minose kultuuris kunstniku roll, igal juhul oli ta meelelaad teistsugune kui hilisematel, paleedejärgse ja antiikperioodi kunstnikel. Knossose palee oli Minose kultuuri kõige suurejoonelisem võimukese, seal toretsesid nii religioosne, administratiivne kui ka kaubanduslik autoriteet. Knossose freskod on autoriteedi sümbolid ja peegeldavad võimu mentaliteeti, aga see pidi olema hoopis teistsugune võim kui tänapäeval võimuks ja autoriteediks peetav. Liiliate vahel mänglev pääsukeste paar ei ole kindlasti motiiv, mida üks sõjapealik laseks oma tseremoniaalsetesse ruumidesse maalida. Relvad on Knossose arheoloogias täiesti vaeslapse osas, neid on vähe ja enamasti on nad rituaalsed või sümboolsed, tapluses täiesti kasutud. Osa kaksikkirveid on valmistatud kuldplekist. Ka arhitektuur ignoreerib kaitsefunktsiooni, arendades selle asemel kanalisatsiooni ja tuulutust ning ühendades suurejoonelisust asümmeetrilise hubasusega. Minose perioodi külluslikult maalitud keraamika on lüüriline ja lillelõhnaline, elegantselt komponeeritud freskodel põimuvad taimed, linnud ja pärdikud abstraktsete värvipindadega, delfiinid ja kalad moodustavad asümmeetrilisi mustreid, härjavõitluse stseenis ei toimu looma veristamist, vaid noorukite akrobaatilised hüpped üle hiigeleluka. See kunst on mänguline, värviküllane ja õrnutsev, väljakutsuvalt dekoratiivne, toretsevalt meeleline ja ilus. Inimfiguuride seas domineerivad naised ja tüdrukud, ka mehi kujutati nii androgüünsetena, et mõnikord on raske neid naistest eristada.
Ma kahtlustan, et Minose paleekunstis domineerisid naised ka autoritena. Sellele vihjab nii üldine lillelisus, soengute, ehete ja tekstiilide rõhutatud kujutamine kui ka rituaalse ikonograafia struktuur. Minose fresko ei kujuta lihtsalt taime; seal muutub kogu pildiruum taimeliseks. Kujundid kasvavad, hargnevad, voolavad, korduvad, liiguvad üle dekoratiivse ja figuratiivse piiri. Kreeta kunstis polnud ka inimese, taime ja looma vahelist klassikalisele Kreekale omast hierarhiat.
Marija Gimbutase mõjukas, ehkki vaidlustatud neoliitilise Euroopa rekonstruktsioon näeb neis kultuurides naistel väga kaalukat rolli. Juba paleoliitilises plastikas domineerivad naisekujutised, mida on sageli tõlgendatud jumalannade või viljakussümbolitena. Seda on lihtne mõista, sest ema on looja, kõik sünnib emast, elu ülistamine on Vana-Euroopa mõttemaailmas ja kunstis põhimotiiviks. Lõppu ei ole, eluenergia on pidevalt liikvel, vongeldes madude, vääntaimede, spiraalide või keeristena. Looduse perioodilisuse mõistmine kuu faaside või naise tsüklite najal sünnitas veendumuse, et surm on ka sünd, eluenergia jätkumine uuel kujul. Hauaarhitektuuris esineb sageli vulvamotiiv ja surnuid maeti tihti looteasendis, see oli nagu kadunukese tagasiandmine maaema üska. Poleks midagi imelikku, kui sellise mõtteviisi vaimseteks juhtideks olnuksid naised.
Naistega seondub ka hulk uusi tehnoloogiaid. Väikesed lapsed sidusid naisi kodu külge. Sellal kui mehed küttides, kala püüdes ja kaubeldes pikki aegu ringi rändasid, võib arvata, et paiksed naised tegelesid tekstiili ja keraamika leiutamise ning elu ehtimisega. Tekstiili ja riietega seonduv on olnud naiste pärusosa enamikus kultuurides, seda kinnitavad ka naistele hauapanustena teise ilma kaasa pandud tööriistad. Hea rõivas oli kogukonnas sedavõrd tähtsal kohal, et tolleaegsetel tekstiilitehnoloogidel oli „ketrava nõia“ kujul sama võimas mütoloogiline nimbus nagu rauaaegsetel „imeseppadel“, keskaegsetel „alkeemikutel“ või tänapäeva „häkkeritel“.
Ka põllu- ja karjapidamise mõtteks oli toidu kodule lähemale toomine. Taimekasvatus eeldab põhjalikke botaanilisi teadmisi: millal taim tärkab, kus ta kasvab, milline seeme säilib, mida võib istutada, millist taime tuleb rohida või põletamisega soodustada. Üleminek taimede kogumiselt nende kasvatamisele kodu ümbruses ja selle läbi muutuv ajakontseptsioon võis sageli toimuda just naiseliku praktika kaudu. Suur osa neoliitikumi tehnoloogilisest revolutsioonist sündis tegevusväljas, mida hilisem ajalookirjutus kutsub „koduseks tööks“. Paiksete kultuuride kodune sfäär oli tehnoloogilise innovatsiooni laboriks.
Jääajajärgses neoliitilises innovatsioonipuhangus õitses Euroopas palju intensiivseid kultuurikoldeid Vahemere rannikust Briti saarteni, loomulikult ka sisemaal, Balkanil ja mujal. Need kultuurid on üksteisest väga erinevad, aga neid ühendab ema-, elu- ja loodusekultus ning sõjamajanduse puudumine. See ei tähenda, nagu neoliitilises ja vaseaegses Euroopas poleks tapeldud, aga ekspansioon ja röövimine ei olnud nende majanduste ja võimusüsteemide telg.
Vana-Euroopa oli täis tiheda asustusega paikseid ühiskondi, silmatorkava esteetilise ja sümboolse pärandiga, tehnoloogilise ja arhitektuurse kõrgvõimekusega, kelle arheoloogias kaitserajatised, relvad, sõdalashauad ja militaarne sümboolika on perifeersed või puuduvad. Selle asemel on väga külluslikult rituaalarhitektuuri, naisekujusid, viljakuse, loomade, taimede, tantsu ja keha motiive. Cucuteni, Vinča, Malta, Kreeta ja teiste suurte asulate iseäralik arhitektuur, rääkimata üle mandri levinud hiiglaslikest megaliitmonumentidest, viitab hästi toimivale sotsiaalsele sidususele ja solidaarsele koostöövõimele. Hierarhilisus Vana-Euroopa kultuurides eriti silma ei torka, süsteemsest röövimisest ja orjapidamisest märke ei ole. Sealsed rikkused paistavad olevat seotud tootlike ja kaubanduslike võrgustikega.
***
Samal ajal küpses Musta ja Kaspia mere tohututes steppides hoopis teistsugune kultuurimudel. Jamna kultuuriks kutsutavad indoeuroopa rahvad orienteerusid karjapidamisele ja olid värskete karjamaade otsingul sunnitud pidevaks sesoonseks rändeks. Nende panus maailmakultuuri oli hobuse kodustamine, ratas ning piima fermenteerimine. Juust ja jogurt osutusid efektiivseks energia-patareiks ning stepirahva arvukus kasvas kiiresti. Ühiskond oli tugevalt andro-tsentriline ja isakeskne. Võib eeldada, et konkurents karjamaadele tekitas naabrite vahel pidevaid konflikte. Jamnale tüüpiliseks matusevormiks on kurgaanid, kuhu maeti suuri sõjapealikke koos rikkalike hauapanuste, relvade, hobuste ja mõnikord ka hukatud kaaskondlastega. Patrilineaarne vara- ja staatusekorraldus võis jätta osa nooremaid mehi ilma iseseisva positsioonita. Nemadki pidid omale kuidagi karja ja vara soetama ning selline ühiskonnakorraldus soosis mobiilsust, konkurentsi ja ekspansiooni.
Umbes –3. aastatuhande paiku kees stepipiirkond üle ja osa kurgaanirahvast hakkas valguma Vanasse Euroopasse, osa Induse orgu. Jällegi ei ole meil selle protsessi kohta mingeid allikaid peale arheoloogiliste ja geneetiliste, kuid needki on kaunis kõnekad. Protsess kestis üle aastatuhande, hilisemaid kreeka, romaani, germaani, keldi ja slaavi keeli kõnelevad kurgaanirahvad ujutasid üle kõigepealt Balkani ja siis järk-järgult kogu mandri. See ei olnud rahulik sissesulamine, ränne näib vähemalt selle varajastes lainetes olevat olnud erakordselt meessuunaline. Y-kromosoomi, mitokondriaalse DNA ja X-kromosoomi võrdlus näitab, et ühe sisserännanud naise kohta võis saabuda 4–15 meest. Põliskeeled ajapikku hävisid ning kohalik genofond asendus suurel määral indoeurooplaste omaga.
Võib mängida mõttega, et antiikmütoloogia vanimas, invasiooniaegsete pelasgide kihistuses on lood sissetungijatest säilinud inimesest ja hobusest kokku kasvanud brutaalsete kentauride kujul. Sellel perioodil ilmuvad arheoloogilistesse leidudesse relvad, massihauad ja kaitserajatised ning Jamna järeltulijate hilisemad impeeriumid, Kreeka ja Rooma, arendasid sõjamajandust aina tööstuslikumaks.
Vahemere saartele pääsesid indoeurooplased kõige hiljem ja selle viiesaja lisa-aasta jooksul, tänu kaubandusest tekkivale rikkusele ja laiale silmaringile, jõuti Kreetal arendada vana pärimususund rafineeritud kõrgkultuuriks. Kuigi Kreeta kauples sõjakate semiitide, indoeurooplaste ja teiste Vahemere-äärsete röövlitega, on Minose kultuuris sõjamajanduse märgid väga napid, suured keskused olid kindlustamata ja monumentaalkunstis puudub sõjaline demonstratsioon. Vastupidi, Minose materiaalne kultuur kordab järjekindlalt hoopis teisi väärtusmustreid – militaristliku kuvandita rituaalsust, naiselikke jumalusi, nautlevat hedonismi, avatud arhitektuuriga paleekomplekse ja looduskeskseid freskosid. Jääb arusaamatuks, kuidas kreetalased end nii kaua kaitsta suutsid, igatahes lõpuks, –1450. aastal, see paradiisiaed hävitati, paleed lõhuti maha, vahetati keel ning mõeldi välja totakas muinasjutt jubeda Minotaurose võitmisest.
Ometi oli ülejäänud maailmale jäetud oluline märk. Minose lillede tähtsus ei seisne selles, et üks vana kultuur armastas dekoratsiooni. Nende tähendus seisneb võimaluses, et ühiskond võib oma võimu kõige pidulikumates ruumides kujutada mitte vallutamist, vaid õitsemist. Tänapäeval on moes rääkida, et agressioon, ahnus ja laiskus on inimesele liigiomased ning meie praegusele eluviisile alternatiive ei ole. Minose kultuur on üks paljude seas, mis tõendab, et olemas saab olla ka teistsugust tsivilisatsiooni kui sõjale, jõule ja röövimisele orienteeritud ühiskondlik muster. Väga teistsuguseid mustreid on olnud – mitmel pool ja pika aja vältel. Küklooplikud megaliitmonumendid, Göbekli Tepe ja Stonehenge jäävad kaugele teisele poole sõjalist, pragmaatilist ja turuloogikat, me ei saa väga täpselt aru, kuidas neid ehitanud ühiskonnad toimisid, aga ilmselgelt kehtisid nende ühiskonnas väärtused, mis võimaldasid neile elegantsi ja suurejoonelisust, mis meile ka tänapäevaste võimaluste juures liiga kallis tundub.
[1] Ainsaks erandiks on seened, mis fallilisel kujul siin-seal esinevad.
[2] Müütilise sõjakurjategija nimi oli Theseus.
