Ülitundlikkus puude suhtes on põhimõtteliselt sama, nagu luule on ülitundlikkus keele suhtes. Mõnus on otsimine, metsikute olekute sisse kõndimine läbi kevadise metsa.

Metsad loovad inimeses ilu- ja pühadusetunnet. See, mida metsast otsime, on sisekaemus. Metsas oleme kontaktis oma psüühika kõige ürgsemate vormidega. Mets teostab justkui närvisüsteemi algpaigalduse. Eriti selge on see lülitus siis, kui inimene satub ülestimuleerivast linnaruumist metsaüksindusse. Nii on mets teatud viisil puhta olemise etalon. See afektiivset teadvust puhastav ja korrastav loomus on looduskeskkonna üks olulisemaid funktsioone. Selles mõttes on mets sama vajalik kui uni – ta uhub meie närvisüsteemist minema kõik ebavajaliku.

Taasluua vaimne kontakt loodusega – mitte loodusest mõtlemise, vaid seal olemise kaudu. Inimesed pöörduvad üha enam loodusesse, et leida sealt hingerahu või eksistentsiaalset kogemust, kogeda looduse religioosset mõõdet. Me ei tea täpselt, mis meid metsa poole kisub, seepärast ongi üks parimaid seletusviise Wilsoni biofiilia idee. Lahtiseletatuna kõlab see: looduses on midagi suurt ja seletamatut. Paljud inimesed tunnetavad intuitiivselt, et loodus on seotud inspiratsiooniseisundiga. Neid võib nimetada biofiilseteks loojateks. Nad tunnevad, et lihtsalt peavad olema kontaktis loodusega.

Looduses viibimine on seotud nii parema vaimse tervise (palju uuringuid, tugev seos) kui nähtavasti ka paremate vaimsete võimetega (vähe uuringuid, nõrk seos). Oskar Loorits arvas, et soomeugrilaste kõige iseloomulikumaks jooneks on oskus siduda oma hingeseisundeid maastikega. Mõnel inimesel on hing väga tugevasti seotud loodusega, „oma“ maastikega. Nii kujunevad vähehaaval hingemaastikud – põhjala inimese kõige tähendusrikkam maastikutüüp.

Metsa võib minna väga mitmel viisil: kui pühapäevajalutaja, rahvasportlane, loodusvaatleja, fotograaf, korilane – võimalusi on palju. Kuid metsa võib minna ka sünesteedina – ja see kogemus on eriline. Selle kvintessentsiks on kehaline kontakt loodusega. Elusorganismidel on kaasasündinud võime sünkroniseerida ennast ümbritseva keskkonnaga, see on keha üks varjatud imelisi omadusi. Sünesteesia on üks võimalik sisenemispunkt maagilisse metsa, kus inimene tajub keskkonda põhimõtteliselt teistmoodi kui näiteks esteetilise, religioosse või poeetilise kogemuse puhul.

Soome-ugri esteetika on meeliülendav. See on esteetika, mis sünnib seal, kus on vähe inimesi, palju pimedust ja üksiolekut. Külm, pimedus ja üksiolek ei ole inimesele omased, nendega kokkupuutes ongi sündinud soomeugrilaste ülitundlik, ärevilolekust ja nägemustest pakatav kultuur. Miks soomeugrilased on vaikijad? Sest nende kultuur ei ole kirjeldav, sõna pole siin inimtunnetuse kese. Üksindus toob kaasa püsikestva viibimise oma sisemistes olekutes, seal pole sõnu vaja, vähemasti mitte sel moel kui suures kogukonnas, kus enamik mõtteid ja asjatoimetusi on jagatud. See kultuur on rajatud raskesti määratletavale kehalisele tundele, see on hoopis teistsugune maailmavaade. Maailma saab tunnetada, kuid mitte seletada – soomeugrilased on selle teadmise omaks tunnistanud.

Looduskaitse ei saa olla läbinisti ratsionaalne. Ratsionaalsed looduse kaitsmise viisid on läbi kukkunud. Loodusfilosoofia, millesse usun, saab põhineda üksnes müsteeriumil. Inimesel on lootust siis, kui tuleb tagasi inimese usk. Looduse kultuurilist funktsiooni ei ole olemas, kui pole olemas looduse religioosset mõõdet. Looduskaitse tuum on müstiline kogemus. Ilma selleta ei ole looduskaitse ja looduse kaitsmine võimalik. Selline on maagilise ökoloogia põhiprintsiip.

Inimestel on vähehaaval tekkinud tehisaruväsimus. Vahel on tunne, et digiversum on kõle paik, mis polegi loodud elamiseks. Nii on tähtis osa loodusharidusest lihtsalt metsas olemine, ilma igasuguse õpetamise ja juhatamiseta. Tegelikult kehtib see juba ka õuesolemise kohta. Õues ja metsas ei pea olema mingit selget plaani, kuidas aega kasutada.

Ameerika ökoloog Frederic Clements lõi teooria taimekoosluste vaheldumisest, mis lõppeb tasakaalus ökosüsteemiga. See põliskooslus võib püsida samasugusena sadu aastaid. Eestis on põliskooslusteks raba või siis põlismets, kus kasvavad vanad kuused. Samasugust mõtet võib peegeldada ka kultuurile: põlises kultuuris tekib teatud häälestatus, mis võib püsida sadu aastaid.

Tundliku inimese probleem on see, et kõik muutub kergesti kehaliseks, vaimne ülestimulatsioon muutub kehaliseks ärevuseks. Ülitundlikul inimesel tajude filter lihtsalt ei tööta. Tänapäeva inimene elab ebaloomulikus ülestimuleeritud keskkonnas, just see loob pinnase psüühikahäirete tekkele. Nii kummaline kui see ka ei tundu, vajab normaalne psüühika isolatsiooni, igavust ja mittemidagitegemist. Inimene vajab praegu kõige rohkem seda, et ta lihtsalt rahule jäetaks.

Metsas voolab metsa-aeg, mis on erinev muust ajast. Gaston Bachelard kõneleb lisaks ka metsa mõõtmatusest – metsa-ruum on hoopis teistsugune ruum. Mets on metafüüsiline ökosüsteem.

Alles siis, kui oleme mõistnud keha ja vaimu eluplaanide kohatist vastandlikkust, saame hakata kahte erimõõtmelist reaalsust kokku sobitama. Evolutsioon ja kultuurilugu ei passi omavahel kuigi hästi kokku, tekitades tihtipeale päris korralikku kriginat. Kultuuri ja looduse põhivastuolu on ühtlasi ka inimese põhivastuolu. See, mis on rahuldustpakkuv kultuurilises mõttes, ei pruugi seda olla evolutsioonilises mõttes. Pikk istuv lapsepõlv üleköetud siseruumides on evolutsioonilises mõttes inimesele korralik pauk. Keskküte ja kooliskäimine on inimese psüühika tuksi keeranud. Antropoloogid on jõudnud järeldusele, et inimesed, kes ei käi koolis, on enamasti palju õnnelikumad ja psüühilises mõttes palju tervemad – seda muidugi omas maailmas, mis ei nõuagi kooliskäimist. Nii nagu kõigel, on ka haridusel ja kultuuril oma hind. Me räägime inimese vabadusest, tegelikult aga kasvatame puuriloomi mingisuguse veidra elutsirkuse jaoks.

Me ei märka tohutut erinevust, mis on toimunud ühe-kahe põlvkonnaga: kui erinev oli meile eelnenud inimeste lapsepõlv tänapäeva lapsepõlvega võrreldes. Või kui erinevad on tänaste inimeste eluplaanid võrreldes meie vanaisade-vanaemade omaga: kui ühe elu sobitus suuremasse mustrisse, oli osa müsteeriumist, siis tänapäevane individualistlik ühiskond pärandab meile kujutelma, et inimene sünnib ja sureb üksinda, napp elu on selleks, et vahepeal ereda leegiga põlema sähvatada. Enne ja pärast meid ei ole mitte midagi, pole ei tulevikku ega minevikku, ei ole midagi, mis oleks suurem kui inimene. Salaja igatseme tagasi seda kõikehõlmavat salapära, suuremat tervikut, mis annaks elule mõtte ja hingele õnnistust.

Metsamineku eesmärgiks on mingisugune seisund, keha olek, mida me ei saa luua inimeste maailmas. Mulle meeldib kultuuri tõlgendamine sisemise olekuna, vaimuseisundina – nagu idamaises traditsioonis. Ja see on eelkõige kehaline looming.

Mis on Samblaorg? See on eestlase jaoks midagi nii tavalist – me kõike oleme mõnes sellises paigas käinud – sügavrohelise sambla värv käib siinse elutunde juurde. Ja teisalt on Samblaorg suure tähega midagi täiesti erilist, see on müstiline, muinasjutuline paik, mis kisub meid seletamatu jõuga enda poole. Pühakoda, mille põrandaks on roheline sammal, sammasteks mastimännid ja võlviks sinine mõõtmatu taevas.

Topograafilisi kaarte silmitsedes on pärast väikest vilumust võimalik pea eksimatult üles leida imelisi üksildasi paiku, kus ei kohta teisi inimesi. Minu kogemuse kohaselt algavad need paigad umbes kilomeetri kauguselt kohast, kuhu on võimalik veel autoga sõita. Niisiis algab Eesti mõistes ürgloodus kilomeeter pärast viimast sõidetavat metsateed. Olen liikunud looduses omajagu palju ja tundub ikka veel uskumatu, et ma ei ole peaaegu kunagi kohanud sellistes paikades inimesi. Ikka on võimalik veel leida nurgataguseid paiku, kuhu sa pole varem sattunud, olla maastiku esmaavastajaks. Metsade kõige suuremaks nuhtluseks on saanud ATV-d, need rikuvad põlismaastike puutumatust ja vaikust kõige enam. Nendega saab sõita kinnikasvanud metsasihtidel, üle mahalangenud puude ja kraavide, jättes endast maha inetud sügavad rööpad. Kõige ebameeldivam loodusnähtus meie laiuskraadil on jäigastunud ülajäsemetega maskuloid oma maastikukulguri seljas.

Metsakümblus on kummaline asi. Mingi osa sellest on üsna kommertslik, mingi osa sellest seostub iidse šintoismiga. See peegeldab võib-olla ka üldisemalt jaapani metsateadvust. Osa sellest on märkimisväärselt iidne: näiteks pühamute ehituseks mõeldud puudele käiakse mõnes külas ikka veel laulmas, mitusada aastat on ette teada, milline puu kasvab pühamu jaoks. Teisest küljest on see suhe ehmatavalt modernne, näiteks lapsed ei tohi metsa minna ilma kohustusliku metsakindlustuseta – mets on ikkagi ohtlik paik. Seda metsa ohtlikkust rõhutatakse igal sammul, pärast käte mullaseks tegemist tuleb neid tingimata kohe pesta jne. Ka inimesed Jaapanis suhtuvad sellesse üsna erinevalt, kes hindab ja mõistab, kes suhtub pigem ebalevalt. Ka shinrin-yoku õpetajaid on erinevaid, erineva andekuse ja tundlikkusega. Hea õpetaja ei tee palju harjutusi, ta laseb pigem „olla“, omal viisil metsaga kokku sulada, õpetab lihtsalt märkama, kuidas meeled puude seltsis puhastuvad ja teravamaks muutuvad.

Inimeste metsakogemus üle maailma on taandunud suuresti matkaradadele ja parkidele, kellegi poolt organiseeritud ja põhjalikult kalkuleeritud looduskogemusele. Selline „metsik“ metsaminek, nagu veel Eestis kombeks on, et hakkad lihtsalt kusagile või mingis suunas minema, on väga haruldane. Sellel on mitmeid põhjusi, osa on seotud eraomandiga, osa hirmuga metsa ees, osa looduse kiire ökoloogilise ja esteetilise vaesumisega – väljaspool matkaradasid ja loodusparke ei olegi enam suurt midagi alles. Osaliselt on see seotud ka ajapuuduse ja harjumustega. Ja nõnda kahaneb elurikkuse kõrval sama kiiresti ka ilurikkus. Eesti ja Soome metsad on lühikese aja jooksul tugevasti polariseerunud: lageraie ühes otsas, rangelt kaitstavad metsad teises otsas. Siiski on mõlemal puhul veel tükati säilinud arhailine metsamineku traditsioon: korjatakse seeni-marju, minnakse vahel lihtsalt niisama. Seda niisama-minemise traditsiooni, ilma selge põhjuse ja selge tahtmiseta kusagile jõuda, tuleks katsuda niipalju alles hoida, kui vähegi võimalik.

Biofiilia on alateadlik tung säilitada oma hinge heaolu. Ehk peitubki biofiilia taga igivana tung kuuluda suuremasse rühma, mis ei koosne inimestest, vaid ökosüsteemist, tervest loodusest. Biofiilia on olemuslik vajadus olla ühe suurema rühma liige. Biofiilia on liigiülene sotsioloogia.

Inimese ja looduse suhe tuleks rajada „igavesele maastikule“, ühele paigale, mis saadab inimest terve elu ja kestab üle inimese. Üks väheseid asju, millel on inimesel elus suurem mõte peale laste saamise ja oma hinge harimise, on side maaga. Neisse kolme tasub eluenergiat panustada.

Algul inimene ei tea, kas ta otsib loodusest esteetilist elamust või hoopis eksistentsiaalset, otsib ta kohtumisi elusloodusega või hoopis iseennast – see selgub alles hiljem. Otsija ei mõista alguses sõnastada oma otsingute eesmärki, vastata sellele kõige tähtsamale küsimusele. Mets ei anna vastuseid, ta annab suuna. Kui on olemas liikumise suund, siis tulevad ka teadmised. Nõnda on arvanud loodusemees Fred Jüssi. Võib-olla polegi inimesel metsast kusagile minna, see on Linnutee lõpp.

Maailma tuleks kaitsta pildistamise eest. Maastikele tuleks paigaldada sildid: Palun ärge tehke minust pilti. Olen selle eest lõpmata tänulik! Ei tea, kas kunagi tuleb aeg, mil maailma oleks tarvis kaitsta ka liigse mõtlemise eest. Sildi all, kus on kirjas: Palun ärge mõelge minust, las ma jään saladuseks!, hakkab inimesel viimaks häbi ja ta mõistab asju, mis on päriselt tähtsad.

See, et vana läänemeresoome loodustunnetuse keskmes on olnud looduslik pühapaik ja maagiline sõna, ei ole kindlasti päris juhuslik. Looduslikud pühapaigad hakkasid kujunema siis, kui osa maastikust oli juba kultuuristatud, maagiline sõna siis, kui šamaneeriv praktika hakkas vähehaaval hääbuma ning hingerännaku rolli hakkas täitma erilise väega laetud sõna. Nii viitavad mõlemad nähtused teatud kultuurikaole. Mis oli enne seda, ei saa me kunagi teada.

Kultuuripöörde sisu on metsapööre: kultuur ootab, et ta viidaks tagasi metsa, tagasi maastikule, õue ja lageda taeva alla. See on väljakutse uuele põlvkonnale. Miks? Sest loodus hakkab ainsana kehastama „teist maailma“, alternatiivi tehiskeskkonnale ja virtuaalreaalsusele, inimese igapäevaelule. Kui religioon tuleb tagasi, siis üksnes läbi looduse. Teistsugust võimalust ma ei näe.

Mida rohkem ja mida kiiremini inimene digitaliseerub, mida kiirem on tehismaailma ja tehisaru pealetung, seda enam peab ta „analogiseeruma“, st liikuma tagasi juurte juurde. Analoogmaailm on maailm, mida saab oma kätega teha ja kuhu saab oma jalgadega kõndida. See on vastandliikumine suurtele megatrendidele, mis kahjustavad kõike, mis on inimväärne.

Niikaua kui mäletan, olen alati metsas olnud. Selle kontakti võimalus ja võimalikkus on olnud mu lapsepõlves üks olulisemaid asju. Lapsepõlv vanal vankriteel, mis keerutas läbi metsa, bioloogiaõpingutega sisustatud tudengiaastad, paralleelselt pikad töösuved maal, hiljem suvekodu metsa veerel, kirg maastikurattasõidu vastu – ikka selleks, et saaks olla rohkem metsas või metsa veerel. Ilma mühisevate puudeta muutun rahutuks, mõtlen aina metsast jne – see võib olla ka üks soomeugrilikke sõltuvuse vorme. Küllap kannatavad säärase sundmõtte all tuhanded inimesed. Kuid selle asja juures on üks imelik aspekt: ma pole kunagi osanud õieti seletada, mida ma metsas teen või mida ma sealt otsin. Kuigi lõpetasin ülikooli bioloogina, on mulle liigid looduses üksnes mõõdukat huvi pakkunud. Ikka võpatab süda rõõmust, kui kohtud mõne haruldusega, seda küll, kuid ma pole kunagi metsas käinud ega metsa läinud sel põhjusel. Üksik on mulle looduses alati olnud olulisem kui üldine, indiviid on olulisem kui liik. Paljude puudega on elu jooksul tekkinud isiklikud suhted, kuid seda tunnet ei saa enamasti üle kanda tervele liigile. Ent miks siis ikkagi kisub hing metsa poole, seda pole ma osanud õieti kunagi seletada. Metsa võib minna fotograafina, seenelisena, ornitoloogina, matkajana, sportlasena jne – kohe on arusaadav, millest jutt. Ent üks tahk on võib-olla kultuuriloos kaduma läinud. See on inimene, kes läheb metsa otsima seda kõige põhilisemat. Kes söandaks seda nimetada? Nii on ka sõna „metsamüstika“ mulle hingelähedane, vast kõige lähemal sellele olulisele, mida ma ei oska hästi määratleda ega seletada. 

Mets genereerib olekuid. Metsas võiks ümber sõnastada ka ühe põhilise elureegli: inimene ei otsi mitte tõde, vaid õiget olemist, olekut. See tähendab, et teadmine ei ole verbaalne, see on kehaline. See erinevus on oluline, see on põhimõtteline. See tähendab, et tark inimene peaks teadma, kuidas jõuda neisse olekuisse, mis tema olemist avardavad ja rikastavad. Taipamine on üldjuhul kehalist ja hingelist laadi, vähem on see seotud teadmistega.

Eesti keeles saab kenasti öelda nii „vaimuseisund“, „hingeseisund“ kui „meele-seisund“. Enamasti ongi need paljuski kattuvad mõisted. Mulle meeldib just selle liitsõna vaimukas juur: sõna „seisma“ (millest pärineb sõna „seisund“) viitab otseselt kehale, nii et intuitiivselt ei tehta siin vahet kehalisel ja vaimlisel poolel. Need kõik on keha seisundid. Eesti keeles on üsna kattuvad mõisted ka „seisund“, „olek“ ja „tunne“. Küsimus mis tunne on? on ühtlasi küsimus, mis seisundis või olekus inimene on. Emotsioon ei ole tunne, vähemalt mitte eesti keeles. Selle sõna ugrimugrilik tähendusväli on hoopis laiem, hõlmates nii seisundeid kui olekutega kaasnevaid teadmisi.

Võtame ühe näite. Kui märkame samblikku puutüvel, siis on üsna kohmakas küsimus, mis mõtteid või emotsioone see tekitab. Mina ei oskaks sellele vastata, sest selline küsimus ei taba asja tuuma. Ent küsimusele, mis tunne mul on, kui midagi vaatan, oskan küll. Selle kaudu saab otsekohe libiseda mõnda tuttavlikku „olekusse“, kus on varjatud kujul olemas kõik need hetked, mil olen puutüvel silmitsenud samblikku, see äratab minu sees üles varjatud maastikud. Kuid siiski on ka see vaid üks osa tost raskesti sõnastatavast „samblikutundest“. Teine ja olulisem osa, toetudes oma sisekaemusele, on vist sünesteetiline komponent. Peegelneuronid hakkavad kehakuju spontaanselt ümber voolima sambliku morfoloogia järgi, minust saab samblik-inimene, inimsamblik. Seda salapärast tuigatust on tunda kusagil kõhus, selgroo nimmeosas, mõnikord abaluudes – ja see transformatsioon on meeldiv, see on salanauding, väike hüpe tundmatusse. Ilma selle tundeta ei oleks olnud erilist põhjust mul seda kõike siin kirjutada.

Minu meelest on head põhimõisted sellised, mida ei saa lõpuni määratleda. Fikseeritud mõistetes mõtlemine viib tihtilugu mingi lapsuse või lahendamatu vastuoluni. Seepärast meeldivad mulle sellised määrangud ja mõisted nagu seisund, olek, kulg ja kulgemine. Mingi osa inimesest ei ole edasi pärandatav teistele ja ka see on mu meelest oluline teadmine. Olekud ei ole pärandatavad. Nende kirjeldused võib-olla on.

Kui tahad midagi luua, midagi mõista, midagi üles leida – siis tuleb minna olekusse – ükskõik, mida see siis kellegi jaoks tähendab. Olekuis ringi kolamine on nagu maailmas ringi rändamine, seal võib kohata igasugu asju.

Olen omajagu palju mõtisklenud maastikumälust, kuidas inimene võtab mingid vaated endaga kaasa, libiseb nende sisse jõude- või loomehetkel, tunneb end hästi seal kujutluses ringi konnates. See, et looduspildi vaatamine võib käivitada organismis samasuguseid reaktsioone nagu päriselt metsas jalutamine, on keskkonnapsühholoogias üsna põhjalikult uuritud teema. Kui pole võimalik loodusesse minna, aitab ka pildi vaatamine, või kui sein on parasjagu tühi, siis isegi selle pildi väljamõtlemine. Aju on hämmastav organ, tema jaoks ei ole suuremat vahet, kas asi toimub kujutluses või päriselt. See on ühtaegu nii tema suurim nõrkus kui ka tugevus. Igal juhul näib see viitavat, et kui keegi on enda arvates „metsainimene“, tunneb ennast metsas hästi ja saab sealt hingejõudu või inspiratsiooni, siis samamoodi tunneb ta ka lihtsalt metsa peale mõteldes. Ja kogemus ütleb, et just täpselt nii see ongi. Loomiseks ja turgatuseks tuleb lihtsalt õigel hetkel õige maastiku sisse libiseda.

Mets salvestab seisundeid. Ugri olekud on salvestatud metsade samblasel kõvakettal. Seal, kuuskede, kaskede ja mändide vahel on kirjas ugrilase elamise ja olemise lugu. Kui võimalik, siis mindagu sellisesse metsa, mis muudab kuidagi olekut ja olemist. Ent mis mets see niisugune on – see on üks loodushinge suuri küsimusi. Selline mets ei sünni iseenesest, sellise metsa hind on üsna suur – see on sinu enda hing. Hingemaastik tähendab seda, et sinna läheb hing sisse ja see mineja on sinu enda hing. Sa oled seal, sa elad seal, sa sured seal. Paljude inimeste viimased mõtted on seotud lähedaste inimeste ja nende hingemaastikega. Hetkeks on seal kõik koos, see ongi viimane riitus. Võib küsida, et kust me teame, et see nii on? Ega teagi.

Vaimuseisund on üks teadmise vorme, võimalik, et see on koguni teadmise kõige tähtsamvorm. Sellest on põhjalikult kirjutanud Timothy Williamson. On selge, et kultuuri arengus tekib aeg-ajalt vajadus teistsuguste teadmiste liikide järele, süveneb rahuolematus olemasolevatega. Murranguperioodidel on seda iseäranis selgesti tunda, see on seotud uute tehnoloogiate tulekuga, kus varasemad teadmiste vormid ei anna enam ammendavaid vastuseid. Aastatuhandeid on inimeste elu sõltunud ühelt poolt kehalisest tööst ja teiselt poolt teadmistest looduse kohta, nüüd on need elu põhialused muutumas. Periood, kus inimene on neist kaugenenud, püüdnud ilma nendeta hakkama saada, on mööda saamas, janu nende taasmõtestamise järele on ilmne. Kultuurimälu ununenud kihid muutuvad taas kaasaegseiks ja väärtuslikeks teadmiste vormideks. Vaimuseisundid salvestavad midagi rohkemat kui üksnes teadmisi.

Metsa võib vaimsest aspektist käsitleda kui eri olemisviiside ja mentaalsete seisundite salapärast lõime. Mets maksimeerib närvisüsteemi otsimisfunktsiooni. Sageli läheme metsa midagi otsima, oskamata nimetada, mida just. Algne aju stimuleeriv keskkond oli metsik loodus. Mets on inimlike tajuväljade ürgkodu. Just sealt peaksime otsima afektiivset teadvust turgutavaid impulsse.

Edward Wilsoni biofiilia-teooria järgi on inimesel kaasasündinud tõmme savannimaastike, suurte puude, pelgupaikade, veesilmade, looklevate teede ja kaugelt sinavate mägede poole. Inimene sünnib teatud topograafilise eelistusega. Biofiilia nurgakiviks on intuitiivne vajadus sünkroniseerida oma keha ümbritseva loodusega. Kuid astudes sammukese edasi, võib biofiiliat käsitleda ka kommunikatsiooniviisina, kuidas suhelda mitte-inimesega. Kaasaegne maailm ja õhtumaine haridussüsteem õpetab, kuidas suhelda teiste inimestega, kuid biofiilia on keelte kogum, mis harib inimest, kuidas suhelda loodusega. Selles vallas on loodusrahvad ja meie esivanemad jõudnud oluliselt kaugemale. Just selles vaates selgineb, mida biofiilia meile tegelikult annab: nimelt kõike seda, mida annab inimesele keele kõnelemine: seob meid kokku üheks heatahtlikuks ja toimivaks kogukonnaks. See on afektiivne märgisüsteem, mida on võimalik õppida ja õpetada, keel, milles meie esivanemad lõid tähelepanuväärseid asju, kirgastavaid suurvorme. Biofiilia ulatub šamanismist kindakirjadeni, need nähtused on paljuski loodud biofiilse koodina.

Oma paik, hingemaastik – selle saamine on sama tähtis kui leida endale õige elukaaslane. Selle leidmine on suur õnn. See jääb inimesega surmani. Jõed ja mäed elavad kauem kui inimene. Müstikametsad ja mütomännikud olid enne ja saavad olema ka pärast inimest.

Eksistentsiaalse elamuse allikaks on 99% inimesena olemise ajast olnud loodus. Vahest 1% on tulnud kultuurist ja kultuurikogemusest. Sel hetkel kogeme sügavat inimeseks olemise tunnet, mõistmist ja rahu, ühtsusetunnet.

Suve hakul läksin vaatama võimsa võraga vana mändi, mille olin mõne aasta eest üsna juhuslikult leidnud ühest karulaanest. See tekitas sügava rahu tunde. On suur õnn leida üks vana ja auväärne puu, mille juures on hea istuda, mis mõjub olemise väärika aeglusega. Enam kui kahesaja-aastaseid puid on meie metsadesse alles jäänud väga vähe. Suured puud kaovad maailma ökosüsteemidest peadpööritava kiirusega, tekitades inimese hinge suuri puukujulisi auke, mis ei parane.

Loodus on inimliku olemise viimseid pelgupaiku. Maailm muutub nii kiiresti, et eri põlvkondadel on järjest vähem kokkupuutepunkte. Muutub tehnoloogia, muutuvad teadmised, muutub ühiskonna olemus. Üks eri põlvkondi ühendav kogemus siiski veel on – loodus. Looduskogemus ei ole kuigi palju muutunud. Metsiku looduse mõjuväli tugineb äratundmisele, et see on võrreldes inimese elueaga muutumatu. Seepärast on loodusel inimese jaoks ajastuülene roll. Kui maailm muutub meie nähes tohutu kiirusega, siis mäed, kõrbed, mererand, põlismets ja raba on ikka veel suuresti samasugused nagu esiisade aegu. Maailmas on kihistusi, mida ei tohi muuta.

Vaatamata poeetilise ökoloogia poole kallutatud vaimulaadile olen alati tundnud imetlust heade loodusetundjate vastu, kes tunnevad suurepäraselt linde, loomi, taimi, seeni, samblikke või putukaid. Nad näevad ja kogevad metsas hoopis midagi muud, mets on täis sõnumeid, mis on nende jaoks tähendusrikkad. Konkreetse liigirühma tundmist võib võrrelda mõne haruldase või eksootilise keelega, mille mõistmine avab ukse uude ja põnevasse maailma. Ka korilasi võib teatud mõttes pidada ühe traditsioonilise keele rääkijateks, sest seeni, marju või ravimtaimi ei ole võimalik korjata, omamata selleks hädavajalikke teadmisi. Sama lugu on ka loodususuga, mis on justkui arhailine, ununud keel. Seda mõtterada pidi edasi liikudes võiks väita, et meie esivanemad oskasid kõneleda oluliselt rohkem keeli, mis neid loodusega ühte sidusid. Ja see polnud üks ja ainumas keel, pigem olid nad polüglotid. See keelte keerukus ja mitmekesisus inimese ja mitte-inimese vahel oli hämmastav – ja paraku on see ka koht, kus tänapäeva kultuur on kõige enam kaotanud. Inimene ja mitte-inimene ei saa enam teineteisest aru, need maailmad ei suhtle enam omavahel, loodus on muutunud tummaks. See, mida siin üritan teha, on meenutada inimesele seda kõige olulisemat – kirge ühise keeleruumi vastu.

Maailma ökoloogilise olukorra trööstituse kirjeldamiseks võiks tuua võrdpildi mägironijatest. Nad on juba väga kõrgel, peaaegu tipus, sinna jõudmiseks on nad teinud suuri pingutusi, enamiku jaoks on see olnud elu unistus. Sealt ülevalt avaneb imeilus vaade ümbritsevatele mägedele. Kuid tegelikult on nad sisenenud surmatsooni, kus hapnikku ei ole enam piisavalt, et mõistus selge püsiks. Lisaks läheneb kaugusest torm. Keegi ei aima veel, mis neid ees ootab. Meil pole lihtsalt sellise mastaabiga katastroofist rääkimiseks sobivaid termineid ega isegi mitte võrdpilti. Inimesi on väga raske veenda, kui hull olukord tegelikult on. Keegi pole oma silmaga näinud, kuidas maailm katki läheb.

Loodusest on saanud traumakogemus. See, mis loodusega viimase 50 aasta jooksul on juhtunud, on tekitanud sügava trauma miljonites inimestes üle terve maailma. Mõnes mõttes on inimkond loodusega sõjas, see on sõjaseisukord, mis toob kaasa trauma ja posttraumaatilise stressi. Kuidas sellest vabaneda? Esmalt tulebki seda käsitleda kui traumakogemust, kasutada samu ravivõtteid ja tehnikaid.

Ega ma oskagi täpselt öelda, mis on läänemeresoome kultuur, mis on soome-ugri animism, mis hoopis avaram Euraasia šamanism. Kõik need kihid on otsapidi üksteist mõjutanud. Minu jaoks annab just see pärimuslik kihistus Põhja-Euroopa loodustunnetusele vajaliku kosmilise mõõtme. Selles loodustunnetuses tõuseb esile ümbritseva ilmaruumi salapära ja mõistatuslikkust rõhutav moment.

Huvitav on see, et lapsed tahavad hirmsasti, et neil oleks mõni salakoht, onn või peidupaik, kust teised neid üles ei leiaks. Samuti leiutavad nad sageli salakeele, mida teised ei mõistaks jne. See on selles mõttes huvitav, et töötab justkui vastu kõikehõlmavale soovile ennast kogukonnaga liita – sama palju tahavad nad end ka sellest lahutada, liikuda oma maailma loomise poole. Suure kogukonna sees loovad inimesed oma väikseid kogu-kondi, mille sihiks on end peita suure maailma ja võõraste silmade eest.

Kõigil lastel on nn oksarefleks – kui nad silmavad huvitava kujuga mahakukkunud oksa, siis nad peavad selle kätte võtma. See on nagu kaasasündinud haaramisrefleksi laiendus. Tegelikult on see ka täiskasvanutega samamoodi: head kaigast ei saa jätta maast üles võtmata. Selline veider käitumine on iseloomulik juba primaatidele.

Teadus ja loodusearmastus on aja jooksul lahku kasvanud, teadus ei ole pikka aega mõistnud lihtsat asja, et ilma loodusarmastuseta ei saa olla ei loodusteadust ega ammugi mitte loodusõpetust. Veel 19. sajandil olid loodusteadlased valdavalt romantikud, seepärast ehk sündiski sel ajal nii palju põnevat. Miks paljusid kõnetab tänapäeval biofiilia – minu meelest on sellel paljudele muudele headele omadustele lisaks veel üks väärt tunnus: see osutab loodusearmastuse olulisusele, ja seda ühe suure teadlase poolt vaadatuna. Nii sobib biofiilia mõtteviisina suurepäraselt sillaehitajaks loodusteaduste ja üldinimliku loodusarmastuse vahele. Keegi ei tea täpselt, mis see biofiilia on, kuid Edward O. Wilsoni osutuse geniaalsus seisneb ütlemises, kus see on – meie enda närvisüsteemis. Loomulikult on see tautoloogia, kuid see on maagiline tautoloogia.

Lahendus ei saa tulla loodusteadustest, see saab tulla pigem loodusearmastusest, biofiiliast, kultuurieelsetest närvivõrgustikest. Meie kultuur on aastasadu eeldanud, et „inimese elu“ on seal, kus on tema mõte ja mõistus. See on ilmselge vale. Inimese „elu“ asub seal, kus asuvad tema tunded. Inimese vaim elab afektiivse teadvuse kojas, see on tema päriskodu. Siin on ka tänapäeva inimese kannatuse olemus – ta „elab“ lihtsalt vales kohas ja see kõle ning ebasõbralik paik võtab kogu jõu. Biofiilia on seaduste kogu, mis seob inimest loodusega. Võiks öelda, et biofiilia on loodusrahvaste Vana Testament.

Kas tundeid saab olla sama palju kui mõtteid? Kas inimesel on olemas uute tunnete genereerimise mehhanismid, see tähendab, kas mingi ülesande täitmiseks luuakse selle jaoks sobiv „tunne“? Kas „kuusemetsatunne“ ja „männimetsatunne“ on n-ö päriselt olemas või on need pelgalt poeetilised metafoorid (paremini kõlaks küll metsafoorid)? Ilmselt on see tõesti nii. Ideede genereerimise algoritmide kõrval eksisteerivad psüühikas ka tunnete loomise algoritmid. Põhimõtteliselt saab seda võimet ka treenida – tunnete loomine on üks süvaloomingu vorme. Tunnete peamine erinevus mõtetest on see, et tunne on alati seotud kehaga. Tunne on enamasti: kuidas sinu keha ennast tunneb? Sünesteetiline maailmataju on suuresti kehaline maailmataju, see võib olla ka oluline erinevus loodusrahvaste ja praeguse inimese vahel, kelle maailmataju on pigem mõistuslik ja ideedel põhinev. Sünesteesia on maailma mõtestamine läbi afektiivse teadvuse.

Ka biofiilia on pigem tunne kui mõte, see on seotud afektiivse, mitte kognitiivse teadvusega. Biofiilia on loomult sinu keha suhe teistesse kehadesse, see on primaartasandil kehaline seos. Nii sünnib biofiilia keel esmajoones kehast. Metsik esteetika toob sageli kaasa „erilise tunde“, mis annab endast märku vaatleja kõhus või abaluudes.

Miks me tunneme tundeid nii, nagu tunneme? Mis annab tundele unikaalse subjektiivse värvingu? Miks on nii lihtne mõjutada valutunnet, ärevust, masendust, aga ka rõõmu ja teisi tundeid keemiliste ainetega? Kõik see viib mõttele, et me pole sugugi nii tugevalt ja tingimata seotud oma tunnetega, kui meile näib. Inimene teispool emotsioone – aimdus sellest võimalusest on ikka kummitanud otsivaid inimesi. Ja võimalik, et neil võib olla õigus. Kaldume inimeseks pidama subjektiivset tunnet iseenda sees, kuid see pole nii. See, mida mõtleme, on tähtis. See, mida tunneme, on tähtis. Kuid inimene ise on kummastki sõltumatu.

Kuidas kaitsta seda kõige tähtsamat, looduse iseolemist, seda iidset ja võimast elementi meie sees, mida võib kutsuda metsikuks teadvuseks? Me ei tohiks kultuuristada ja ümber kujundada asju, mis on loodud teiste eesmärkide nimel, mis on loodud tagama elu järjepidevust tuhandete, aga võib-olla koguni sadade tuhandete aastate perspektiivis. Me räägime ajatust, hoomamatust, kõigest sellest, mis käib üle mõistuse, sellest salapärasest väest, mis on loonud asju, mida keegi ei mõista lõpuni seletada, millega saab üksnes kaasa liikuda.

Miks minust ei saanud bioloogi, kuigi tahtsin lapsena väga selleks saada – põhjus oli lihtne: see loodusele lähenemise viis, mida pakkus mulle toonane ülikooli-haridus, osutus emotsionaalselt niivõrd palju hõredamaks minu enda lapsepõlves kogetust, et sellest ei tulnud lihtsalt midagi välja. Ja seda karjuvat tunnetuslikku puudujääki pole loodusõpetus suutnud korvata ka aastakümneid hiljem. Me õpetame loodust ikka veel täiesti valesti, suurejoonelistele eesmärkidele vaatamata on loodushariduse alustalad kaunikesti pehkinud. Kui see oleks minu teha, siis ma mõtleksin esmalt välja afektiivse ökoloogia. Ja seejärel maagilise ökoloogia.

Mulle meeldib „inimelu mõtte“ asemel rohkem „inimolu mõte“, aga seda erinevust ei pruugi kohe tähele panna. Elu mõtet võib ehk leida mujaltki kui loodusest, olu mõtet minu arust mujalt leida ei ole võimalik.

Miks on müstilised ja psühhedeelsed nägemused sageli fraktaalsed? Miks aju muutunud teadvusseisundite puhul just fraktaalseid mustreid genereerib? On see kuidagi seotud afektiivse teadvuse aktiivsusega? Ka biofiilia tuuma moodustab teadvustamata infotöötlus (näiteks sümmeetriataju). Sümmeetriataju võib olla veelgi vanem afektiivse teadvuse operatsioonisüsteem kui sünesteesia. Looduse ilu on sageli seotud sümmeetria süvastruktuuride märkamisega. Silm otsib looduses alateadlikult mustreid: radiaalne – päiksenäoline muster, bilateraalne – inimnäoline muster, fraktaalne – unenäoline muster. Paljud mustrid on nende põhiplaanide kombinatsioonid, kuid peaaegu alati võib leida mingisuguse kujuteldava sümmeetriatelje, mis võimaldab seda mustrit hõlpsasti ka piktogrammiks vormida. Esimene kiri oli looduskiri, loodusest tuletatud sümmeetrilise põhiplaaniga sümbolid. Huvitav on, et pärimuslikud märgid on sageli fraktaalse loomuga, näiteks kasvõi meie oma kaheksakand.

Kuidas mõõta looduse ilu? Mida rohkem erisuguseid sümmeetrilisi mustreid jääb tunnetusvälja, seda ilusamaks peetakse looduslikku kooslust. Näiteks põlismetsas on see sümmeetrilisus väga suur. Inimene tunneb intuitiivselt ära metsiku ilu, eelistab esteetiliselt rikkaid keskkondi. Ja looduse ilu tajumine on süvatasandil seotud lahutamatult biofiiliaga.

Biofiilia on loodusega kokkusulamise kunst. Kõige vanem looduskogemuse kihistus oli see, kus inimene „kaotas“ ennast loodusesse. See oli sügavalt teraapiline hetk, samal ajal olid selles ürgkaemuses olemas ka loodususu alged. Tõeliselt vabastav ja teraapiline kogemus on peaaegu alati ennastunustav, st inimene saab kuidagi lahti iseendast, kogeb äkki enda sees midagi muud. Vajadus sellise kogemuse järele on alati olnud, suur on janu selle järele ka praeguses maailmas.

Inimese isekõne (st vaikne sisekõne) on muutunud lühikese ajaga niivõrd negatiivseks, et see muudab paljude inimeste elu maiseks põrguks. Sisekõnest on saanud peast allapoole nirisev, keha mürgitav solgioja. Enne massimeedia, aga veel enam enne sotsiaalmeedia ajastut laenas inimene oma elustandardid lähikonnast, ta võrdles ennast mõne kuni mõnekümne inimesega. Inimesel on evolutsiooniliselt välja kujunenud vajadus olla teistest parem, see tagab tugevama positsiooni sotsiaalses hierarhias. See on täiesti loogiline, varasemal ajal sõltus sellest inimese elu või koguni ellujäämine. Need iidsed kohastumused kujunesid välja mõnekümneliikmelises grupis. Tänapäeval tuletab inimene need standardid tuhandetelt, vahel miljonitelt inimestelt. Sotsiaalne rühm on paisunud lihtsalt käsitamatult suureks. Sotsiaalmeedia kujundab inimene ise ja mulje, mida inimesed endast jätavad, on mõistagi ilustatud. Seda esiteks. Ja teiseks – see rühm on hõlmamatult suur. Ja siit ka vastus, miks inimese sisekõnest on saanud puhas närvimürk: neid igivanu evolutsioonilisi standardeid ei ole lihtsalt enam võimalik täita. Inimene ei võida mitte kunagi psühholoogilist võidujooksu olla kõige targem, kõige jõukam, kõige ilusam. Selles virtuaalspordis ei ole võimalik võita, üksnes joosta end oimetuks. See on vaimse tervise kriisi üks allikaid: inimese reaalne elu ja ühiskonna standardid ei ole olnud kunagi sedavõrd erinevad kui praegu. Ja pea ainus koht, kus selle negatiivse tagasiside ringi saab katkestada, on sisekõne. Kui me hakkame iseendaga kõnelema teisiti, muutub maailm. Selleks on vaja pausi. Ja pausi toob meile näiteks loodusega kokkusulamise kogemus. On täiesti loogiline, miks inimesed janunevad looduse, spordi, muusika, riskantsete asjade või meelemürkide järele – nõnda saavad nad lahti iseendast, kuigi mõne meetodi hind võib olla talumatult kõrge. Kuid üks on selge: raputav psüühiline elamus katkestab painava sisekõne.

Nii on õnne saladus mõnes mõttes väga lihtne: see on negatiivse sisekõne minimeerimine. Sisekõne on peamine erinevus optimisti ja pessimisti, õnneliku ja õnnetu inimese vahel. Ja siit ka vastus küsimusele, miks loomad on tõenäoliselt õnnelikumad kui inimesed: neil puudub negatiivne sisekõne, see lubab neil ennast teostada maagilise olendina.

Samal teemal

Minose lilled ja flower power

Henri Rousseaul on üks tore maal: „Troopiline maastik: Ameerika indiaanlane võitleb gorillaga“. Erepunase kuu või päikese all lokkab rikkalik džungel – lehvikpalmid, streliitsiad, agaavid, sõnajalad, filodendronid, liaanid ja bromeeliad. Taimede vahel rüseleb üks tilluke indiaanlane millegipärast gorillaga. Kõik pakatab soojusest, niiskusest ja küllusest. Kui inimestelt küsida, mida nad pildil näevad,…

Kolm korjet

Mul on üks teooria, mille tõeväärtust tuleks kontrollida. Kontroll saab olla ainult statistiline ja ka sellisena vaid tunnetuslik, vaistlik, umbes nõnda, et „jah, kui nüüd järele mõelda, siis võib-olla, igatahes huvitav. . . .“
Ühesõnaga, kõiksugu protsesside etappe on võimalik väljendada murdarvudena: suusamaratoni viimane kolmandik; kooliaasta esimene veerand; küünehoolduse teine viiendik. Inimesed on erinevad.…

Roheline kommunism ja loomne kapitalism

Kui üldse, siis enamasti tuntakse taimi nende õite järgi, lehtede ja tõusmete järgi teatakse vähe. Muide, kimalased oskavad taimi ära tunda juba enne õitsemist. Kuid nii nagu putukailgi pole alati olulisim mitte valmik, vaid vähem tuntud vastne, nii ka taimedel on rohelised lehed füsioloogiliselt olulisemad kui õied. Taimede mõistmisel ongi…

Kas Ida loodus on olemas?

1
Looduse mõistet on raske defineerida. Tänapäevases pruugis on see sõna kasutusel peamiselt kolmes tähenduses, mis omavahel alati hästi kokku ei lähe. Esimene neist lähtub loodusteadustest: loodus on laiemas mõttes kogu materiaalne maailm (kaasa arvatud kivid, atmosfäär, kauged galaktikad), kitsamas mõttes aga elusloodus meie planeedil (taimed, loomad, seened, ainuraksed). Too viimane…
Vikerkaar