Sotsiaalmeedia seos kodanikuaktiivsusega tõusis fookusesse juba araabia kevade ajal, mil massilisi proteste hakati kutsuma „Facebooki-revolutsiooniks“. Digiplatvormide roll kerkis esile ka mõned aastad hiljem Occupy-liikumises. Nende sõnum „We are the 99%“, mis viitas varade ebavõrdsele jaotumisele USA elanikkonna rikkaima protsendi ja ülejäänute vahel, levis kulutulena: noored jagasid sama sõnumiga isiklikke lugusid ebavõrdsest ühiskonnast ning igaüks sai kaasa lüüa – lihtsalt oma kogemust avaldades.
Praegused Eesti noored muretsevad keskkonna pärast, peavad tähtsaks sotsiaalset õiglust ja väärtustavad vähemuste aktsepteerimist. Nende poliitiline osalus on sageli seotud üleilmsete liikumistega ning toimub suures osas sotsiaalmeedias või selle toel. Enamik noori on jaganud poliitilise sisuga uudiseid, muusikat või videoid, arutlenud poliitilistel teemadel või andnud allkirja mõnele petitsioonile. Väiksem osa aktiviste kasutab sotsiaalmeediat ka meeleavaldustest ja muudest sündmustest teavitamiseks ning huviliste mobiliseerimiseks. See toimub eri platvormidel, kus noored igapäevaselt aega veedavad – alates lihtsast laikimisest kuni aruteludeni Twitteris/X-is, Redditis või Blueskys, suhtlusest kinnistes Discordi gruppides lugude ja videote jagamiseni Instagramis ja TikTokis. Poliitilise sisuga postituste laikimist võib käsitada esimese sammuna poliitiliste teemade vastu huvi tundmisel, aruteludes osalemist võib aga pidada juba seisukohtade kujundamiseks, mis loob eeldusi kaalutletud eneseväljenduseks, ning postituste jagamisega saab võimendada teemasid, mis tunduvad olulised. Poliitiline sisu jõuab noorteni sageli ka siis, kui nad seda sihilikult ei otsi, ning kohatine postituste laikimine ja jagamine on levinud ka nende seas, kes peavad end poliitiliselt passiivseks.
Sotsiaalmeedia on muutnud osalemise loogikat: mõned kümnendid tagasi oli ühiskonnas kaasa rääkida võimalik peamiselt organisatsioonide kaudu, mis tähendas kohustust pühenduda ning kohanduda organisatsiooni eesmärkidega, jäädes ise nähtamatuks. Sotsiaalmeedias organiseerumine võimaldab aga isiklikult panustada ja samal ajal end liikumistega siduda. Seda illustreerivad nii Occupy-liikumise näide kui ka TikToki trendid. Näiteks postitas mõned aastad tagasi 16-aastane venelanna Alina Morozova TikToki video, kus ta rebis kooliseinalt Vladimir Putini pildi. Video vallandas trendi, kus Face’i muusikapala saatel asendati Putini fotosid Aleksei Navalnõi omadega või väljendati oma meelsust muul viisil, sealhulgas jagades üleskutseid protestidele ja hiljem ka salvestusi tänavatelt. Kokku avaldas niimoodi meelt üle 30 000 noore. TikTokis trendiga liitumine on lihtne viis näidata loominguliselt oma toetust, ilma et peaks võtma pikaajalist kohustust või raamistama end organisatsiooni reeglitega.
Samas ei aita sotsiaalmeedia kõigil ühiskonnagruppidel poliitiliselt organiseeruda. Näiteks uussisserändajad jäävad sageli Eesti-kesksetest teemadest kõrvale ka sotsiaalmeedias, kuna neil puuduvad kohalikud võrgustikud ja nad ei räägi eesti keelt. Noorte poliitilist osalust ja aktivismi sotsiaalmeedias on Eestis uuritud piisavalt, aga praegu me veel sama täpselt ei tea, kuidas kasutavad aktivismiks sotsiaalmeedia võimalusi vanemad põlvkonnad.
