Minu vanaema sidus tomatitaimedele toestuseks värvilised lindid, sest tomatid kasvavat just värviliste lintide abil paremini. Tomatit istutades võib istutusauku poetada räime – kala andvat taimele jõudu. Kogenud aednikud teavad, et taimedele meeldib nendega vestlemine. Need ja teised sarnased teadmised on loodusega suhtlemise salakood. Kes looduse salakoodi ei tea, seda ähvardab loodusest võõrandumine. Kas me võõrandume loodusest või hoopis iseendast? Fotograaf Annika Haasi „Kasvuhooneefekt“ dekodeerib piltide kaudu appihüüdu – jäägu vaataja otsustada, kas on see inimese või looduse appihüüd.
75% Eesti inimestest elab kortermajades. Kortermajade Eestil on vähe suvilaid, maakodusid, potipõllulappe. Oleme linnastunud maailma nägu ja tegu – toit tuleb paki sees ei tea kust ja kelle poolt kasvatatuna. Toitu käsitletakse ühiskonnas tööstusharuna ja loodusega pole sellel enam suurt pistmist. Siiski tasub meeles hoida, et toit on ühiskonna esimene kontaktpunkt loodusega. Mõned aastad tagasi korraldati Šveitsi avalikkusele ulatuslik kampaania „nuusuta toitu“, eesmärgiga tõsta inimeste teadlikkust toidust kui elu loomulikust osast, mis seotud inimeste endi sensoorsusega. Norra toidupakenditelt võib leida märke, et enne toidu äraviskamist tasub tähtaja ületanud toitu proovida. Ka Eesti kodudes visatakse ära omajagu sellist toitu, mis kõlbab kenasti süüa. Kui me ka oma toitu ei usalda, ei julge maitsta-nuusutada, siis on see teekond biofoobiasse.
Biofoobia on seisund, mida teadlased kirjeldavad kui ebamugavus- või vastikustunnet looduse vastu. See on katustermin mitut tüüpi negatiivsete tunnete kohta, mis inimest loodusega seotult võivad vallata, olgu need siis seotud mingite putukate, lindude või taimede nägemise või enda kehal kogemisega. Biofoobia tõttu hoitakse eemale metsast, ei minda loodusesse matkama ja sellest järgmine samm ongi võõrandumine inimese tervisele kasulikust ja vaimule vajalikust keskkonnast. Biofoobia tekkimisele aitab kaasa „halb“ ilm, nagu niiskus või tuul. Rootsis äsja ilmunud uuringust selgub, et biofoobiat esineb linnastunud ühiskondades, linnaelanikel, üha enam ja see omakorda tekitab mõistmatust looduse kaitsmise ja kestlikuma elustiili vajalikkuse suhtes. Nii me võõrandume looduslikust elukeskkonnast, kohandume tehiskeskkonnaga ning mugavdume netikeskkonnas. Biofoobia põhiprobleem inimkonnale on teadmise puudujääk, miks loodust inimesele vaja on. Eestlase keskkonnatunnetus on suures konfliktis erakordselt madala keskkonnateadlikkusega, nagu näitavad uuringud. Me ei ole need, kes me arvame end olevat – „kukeseene lausujate“ enesekuvand on sügavalt petlik, silmakirjalik.
Annika Haasi pildid nihestavad meie ees lahtirulluvat kultuurikonflikti – pildile asetatud tõrjuvate nägudega noored justkui väljendavad passiivset vastuhakku biofoobiale. Katkine kasvuhoone on kaotsi läinud teadmine, kultuuriline katkestus. Noorte jaoks on sedalaadi kultuuriline katkestus mitmekihiline. See on katkestus maakohtade traditsioonilise toimimise mõistmises, näiteks maaeluga kaasneva aeganeelava töö suhtes. Aeg on aga kõige väärtuslikum tagasipöördumatu ressurss. Kasvuhoonet võib käsitleda naiste „koopana“, kus rahulikult mõtteid mõelda, muresid endast välja lasta.
Biofoobia vastand on biofiilia, mis viitabinimeste emotsionaalsele seosele teiste elusorganismide ja loodusega. Biofiilia on seisund, milles me tunneme end looduskeskkonnas turvaliselt, oleme kodus. Piltidel kujutatud noorte olekust on tajuda tasast protesti linnastunud ühiskonna tekitatud mõttemallide, hoiakute ja tegevuste vastu, mis biofoobiat esile kutsuvad. Noortes on tajuda pinget, soovi tegutseda maailmas teistmoodi, mismoodi, täpselt veel ei tea, aga „vanamoodi“, etableerunud mugavustsoonis täiskasvanute moodi ei taha.
Fotode sari „Kasvuhooneefekt“ illustreerib arusaama looduse ja inimese koostoimest ja vastandumisest. Pildid jutustavad lõputa lugusid taimedest, kliimamuutusest, materjaliringlusest, linnastumisest, toidu kasvatamisest, tunnetest ja inimeseks kasvamisest. Hirm ja võõrandumine looduse ees algab nihestunud arusaamisest toidust, mida igapäevaselt sööme. Kasvuhoone on koht, kus kasvab tomat, kuid poest ostetud tomatil ei ole enam maitset, see on pärit kuskilt Hispaaniast otsekui kellegi rekvisiitide laost.
Maailmalõpuendelised vaikivad karjatused piltidel peaksid panema muretsema noorte tuleviku pärast. Kuhu siis tänapäeva noored soovivad kiiresti muutuvates oludes mentaalselt kuuluda – kas maale või linna? Mis on nende identiteedi loomise platvorm – kas on see veelgi linnastunum elustiil, millega kaasneb väiksem vastutus keskkonna eest? Või kes noored üldse on – kas (kilesse) pakendatud inimkonda kuuluv mass? Kas olla ärev, lasta võimust võtta biofoobial ja süveneda kultuurilisel katkestusel? Kas biofoobia on Z-põlvkonnas segadust külvav maailmavalu, mis määrab inimkonna saatuse, või suudavad elukeskkonda koduna tajuvad noored leida jõudu muuta maailm loodust väärtustavaks kohaks?
Noortel ei ole õigeid ja valesid arusaamu muutuvas maailmas. Neil on lootused, ootused, küsimused. Need küsimused on suunatud mitte ainult endale, vaid meile, eelmisele põlvkonnale. Kas meie teame, milliseid keskkonnaga seotud väärtusi ja hoiakuid me nooremale põlvkonnale edasi kanname?
