Reetur

ARMIN KÕOMÄGI

Ma pean rääkima, miks minust sai kirjanik. Või kirjutaja, ütleme siiski kirjutaja. Sest kirjanik, see kõlab minu jaoks liiga, kuidas nüüd öeldagi… uhkelt? Ei, seda mitte, seda on liiga vähe, see on liiga leebe ja sisaldab varjatud tunnustust. Ma põlgan kirjanikke, täiesti siiralt, südamest, kogu seda lihavat tähtsust, mis neid pekina ümbritseb, seda ületoidetud ühiskondlikku staatust, mis särab nende kohal nagu jumalik ja puutumatu oreool. Ma ei saa aru, millega nad on selle ära teeninud.

Aga nüüd olen ma üks nendest, kuigi mitte päris. Nemad, need kirjanikud, ju nii ei arva, nende jaoks olen ma pigem eksitus, naeruväärne viga. See lohutab. Samal ajal, ning see on see, mis mind väga häirib, vaatavad ka ettevõtjad ja äriinimesed mind viltuse pilguga. Vaatavad mind kui allaandjat, pugejat, ebausaldusväärset, nende jaoks olen ma reetur. Poolkirjanik, poolettevõtja. Ühesõnaga värdjas.

Õnneks on mul toetaja, minu naine. Ilma temata poleks ma seda hullumeelset sammu kunagi ette võtnud. Ka on ta hoidnud elus minu unistust saada kunagi isaks. Mehele, kes on juba ammu nelikümmend täis ja kes kord aastas tuludeklaratsiooni täites ei suuda jätta kaalumata enesetappu, mõjub selline perspektiiv… Ma ei leia siin õiget sõna, nutt tuleb kurku.

Mõte isaks saamisest oli ausalt öeldes nii ilus, et mõnda aega ei julgenud ma sellesse uskudagi. Piidlesin oma naist salamahti, kui ta õhtuti raadio ees sokki kudus, lootes tema näolt leida mõnd äraandlikku näomoonutust, aga ei midagi. Kas tõesti see ei olnudki illusioon. Kas tõesti loobub ta ühel kaunil päeval kondoominõudest. Kas tõesti on minu kehval ärimehe seemnel õigus saada kord maha külvatud.

Aga ta oli siiras, nii paistis. Riukliku huumorisoone poolt rikkumata, minu kallis naine. Sest kui ta seda ei oleks, poleks ta ju kunagi nõustunud abielluma ühe tavalise ettevõtjaga, kes kesklinna kohvikut pidades üritab ots otsaga kokku tulla. Tema, kes ta oli kultuuriministeeriumi osakonna juhataja asetäitja. Kultuuri! Kuidas ta seda taluma pidi. Kolleegide pilke näiteks. Seda, et tema mees ei jõua televiisoritki osta. Rääkimata autost, ka kõige odavamat mitte. Olla abielus mehega, kes pole isegi juhilube teinud, sest ei näe nende rakendamiseks mingit väljavaadet. Pealegi, kõik ju maksab, sõidutreeningud, eksamid, isegi tervisetõend, ka pilt sinu kahvatust näost maksab. Nägu ei maksa midagi, aga pilt maksab.

Võisin järeldada vaid üht. Ta armastab mind, vaest perspektiivitut värdjat, ilma sügavama tagamõtteta. Haletsusest? Kes teab. Võib-olla on mu naine lihtsalt pervert. Aga olgu mis on, ma olen talle selle eest tänulik, sest ta kingib minu elule mõtte.

Ma ei ole alati seda kohvikut pidanud. Kui olin noorem ja tugevam, energilisem, kui minus leidus veel usku ettevõtlusesse, majandusse üldiselt, siis oli mul tehas. Tehas polnud suur, seal töötas paar tuhat inimest. Kolmes vahetuses. Peamiselt üliõpilased Nigeeriast ja Hiinast, sekka natuke renditööjõudu Läti vaesematest rajoonidest. Tootsime kirjutusmasinaid. Need läksid hästi. Kirjutusmasinad lähevad alati hästi, see on lollikindel kaup. Makse maksin eeskujulikult, ei vigurdanud, kuigi võimalusi oli. Üheksakümneprotsendilisse tulumaksu suhtusin mõistvalt. Kui nii on vaja, siis järelikult on vaja. See riik siin on kultuuri jaoks, kõik ülejäänu on selle tugi. Põhiseadus polnud mulle võõras. Investeeringuks sain raha Ärkast. See võttis küll aastaid, ent lõpuks ikkagi sain. Olin Ärikapitali juhtkonnale südamest tänulik. Mäletan, kui positiivne otsus käes, tormasin kohe ümber nurga esimesse ettejuhtuvasse raamatupoodi ja ostsin korraga kolm luuleraamatut, mis sest, et raha selleks tuli kõhu arvelt. Ma teadsin, et poolteist protsenti igalt müüdud luulekogult laekub otse Ärikapitali fondi – fondi, millega hoitakse vee peal pea kogu meie tagasihoidlikku rahvamajandust. See on hea süsteem. Aus ja õiglane. Lisasin oma tänuliku, olgugi et tagasihoidliku panuse.

Luuleraamatutest kaks kritiseerisid vana iganenud kapitalismi, üks neist päris karmilt ja kogu nilbuste diapasooni julgelt ära kasutades. See seisis ka müügitabeli tipus. Kolmas raamatuke sisaldas poeemi Põhja-Korea kaunist loodusest ning veel kaunimatest inimestest. Lugesin kõiki kolme väga suure huviga.

Viiendal aastal ostsin dividendide eest väikese raadio. See on seesama, mille ees mu naine nüüd armastab kududa. Paari kuu pärast koputati mu uksele. Sisenesid kaks hallides kostüümides naisterahvast. Minu silme ees vilksatas siseministeeriumi töötõend. Nad uurisid raadiot, eest ja tagant, tegid märkmeid, küsisid ostutšekki näha, pildistasid professionaalse fotoaparaadiga, mis pidi minu raadiost maksma vähemalt kümme korda rohkem. Siis võtsid mult sõrmejäljed, allkirja ja sõitsid minema. Vaatasin aknast, BMW 550e, ilus tumesinine, ilmatu suure katuseluugiga.

Ma ei võtnud seda juhtumit tõsiselt. Jäin täiesti rahulikuks, kinnitasin endale, et nii ühiskond toimibki. Et riigina peame olema kindlad, et kõik vastab seadustele, et meie kohus on seda kontrollida, sest ilma kontrollita ootab meid ees kaos ja seda me keegi ei tahaks. Kaos on kõige hullem. Jätkusuutlikkus saab tugineda vaid süsteemile, mille on välja mõelnud kõige targemad ja ellu viinud kõige lojaalsemad.

Järgmisel aastal ostsin dividendide eest triikraua ja elektrilise pardli. Minu edu ei jäänud märkamata. Leidsin postkastist kutse. Riiklik ärileht ootab edukaid äriinimesi vastuvõtule. Olin kõrvust tõstetud. Laenasin selleks puhuks laenutusest pintsaku. Vastuvõtt oli suurejooneline. Toimus hotellis Dzingel. Tühjas parklas kiiskas üksik Range Rover. Pakuti morssi ja viineripirukaid. Loositi välja kolm iga-aastast ärimehepalka. Sõnavõtuga esines majandusministeeriumi asekantsler. Ainsana kohaletulnutest kandis ta lipsu. Lahkusin diplomi ja kõrge ametniku hästi lõhnastatud käepigistusega. Olin õnnelik. Elu tundus ilus, ja mis veelgi tähtsam, õiglane.

Siis aga, ühel päeval, kui seisin oma tagasihoidlikus kontoris järjekordse müügirekordiga silmitsi, sain kirja. See toodi kulleriga, anti üle allkirja vastu. Lugesin seistes. Siis istusin toolile ja lugesin uuesti. Siis vaatasin aknast välja ja mind läbis värin. Mul hakkas külm, õudne hakkas. Just enne kulleri tulekut olin unistanud tolmuimejast. Aga unistus unistuseks, see on kõigest lihtne materiaalne miraaž, selliste asjade kadumine ei pane värisema ega hirmust vappuma. Tolmuimeja kadus, nagu poleks seda veel leiutatudki. Minu hirm kandis teist nimetust. Selles puudus vihje tolmule, ka masinale, mis kõik endasse imeb nagu need kauged mustad augud, mille poole aeg meid kõiki kättpidi tirib. Minu suunas ei hakka kunagi vaatama ükski naine, minust ei saa ealeski isa. See oli minu hirmu pealkiri, autoriks mina ise ja sisu asemel tühjad lehed, mis aja jooksul koltuvad, ilma et neile iialgi midagi ilmuks. Ma olen tupiktee, kellele parimal juhul kootakse raadio ees valmis paar karedat villasokki.

Ühesõnaga, tehas võeti mult ära, asemele anti kohvik. Viidati mingile paragrahvile Äriseadustikus, mille järgi on riigil õigus omandada strateegiliselt oluline ettevõte ning kompenseerida see mõne teise ettevõttega. Niinimetatud äride vahetamise seadus. Riik sai tehase, mina sain kohviku. Koos ajatu tolmuga igas viimses kui nurgas.

Kaalusin oma iga-aastast enesetappu, jällegi tulemuseta. Mitte mingit otsustavat aktiivsust ma selles vallas üles näidata ei suutnud, üha ja aina see üks ja sama hirm. Et ma saan otsa ja koos minuga see närune rööpmepaar. Et mitte kunagi ei istu ma elutoa põrandal, süles hunnik armsaks lapsukeseks kehastunud kopeeritud geene, ega imetle heldinult meie ees tiirutavat mängurongi. Seda miniatuurset elu ringsõitu, mille igavene korduvus on ainus palsam tühja rabelevale hingele.

Ent oh seda hämmastust, kõik hajub, kaob, ka nördimus, ükskõik kui valus, kui piinlik. Kõik kaob. Kõik. Ainult mitte tolm. Seda tuleb pidevalt juurde. See on nagu vähk, millega võitlus iialgi ei lõpe. Sa saad lohutuseks uued villased sokid ja jääd edasi otsima oma olemasolu ettearvamatut mõtet. Kord nädalas, kondoomiga.

Minust sai kohvikupidaja kesklinnas. Teatri vastas. Õhtuti, peale etendust, saabusid näitlejad, väsinud, kaunid ja uljad, tellisid parimaid šampuseid, austreid, kalamarja jahutatud vaagnakestel. Kord kuus täitus kohvikuesine kõnniteeserv Maseratidest, Ferraridest ja Porschedest. Kirjanike Liidu juhatus pidas siin oma salajasi koosolekuid. Viimasena saabus alati nende imposantne esimees. Vaba kohta leidmata parkis ta oma kollase Lamborghini tavaliselt otse sõiduteele. Ilma ohutuledeta. Lihtsalt niisama. Politsei möödus tema autost aupaklikult naeratades.

Ka muusikutele istus minu kohvik. Kord põrutas laulupeo kunstiline juht nokastunult oma Hummeriga otse kohviku vitriinaknasse ning sattus intsidendist sellisesse vaimustusse, et kooris riidest lahti kõik endaga kaasas olnud startup-kanneldajad ja pritsis nad üle Vana Tallinnaga, lauldes seejuures tuntud isamaalisi laule. Väga meeldiv bariton, peab ütlema. Aken parandati juba järgmisel nädalal. Heliloojate Liidu eelarvest. Minu katta jäi vaid omavastutus, tühised viiskümmend protsenti.

Populaarsuse puudumise üle niisiis kohvik kurta ei saanud. Pärast tulumaksu ülekandmist juurdlesin, mida ülejäänud rahaga peale hakata. Ostsin naisele küüneviili. Ahjaa, oma tulevasega kohtusin ma sessamas minu kohvikus, kuid sellest hiljem.

Aga küüneviil tuli kahjuks poodi tagasi viia, sest vahepeal oli tervishoiuminister terava otsaga küüneviilid ära keelanud. Need pidid olema ohtlikud ja soodustama mikroterrorismi. Tagasi kutsuti üle kahesaja tuhande küüneviili. Uued, ümara otsaga asendusviilid lubati väljastada kahe aasta jooksul. Järgmise aasta teises kvartalis peaks asjaga korras olema. Seni närime küüsi.

Vabandan kalambuuri pärast. Ei näri me midagi, see pole vastavuses Euroopa Liidu hügieenikoodeksiga.

Nüüd aga minu naisest, tähelepanuväärsest olevusest. Kunagi ammu, enne meie tutvust, töötas ta Ärikapitali sihtasutuses. Eesti filoloogia magistrina sobis ta sinna nagu rusikas silmaauku. Sõna otseses mõttes. Eks ta oli minu isikuga tuttav juba sellest ajast, kui mina alles oma kirjutusmasinate tehase pabereid ajasin. Omavahel olles on ta hiljem tunnistanud, et hoidis salamisi minu projektile pöialt. Tema peamine tööriist, üks ajast ja arust kirjutusmasin, oli ammu juba ära teeninud kohakese kirjutusmasinate paradiisis, aga tee või tina, uut ei antud. Nii ta siis lootiski salamahti, et kui minu tehas tööle hakkab, siis ehk paranevad kunagi temagi töötingimused. Nii hästi tal muidugi ei läinud. Vaatamata kolmele vahetusele minu tehas päris kõigile ikka kirjutusmasinaid toota ei jõudnud. Nii palju oli kõiksugu kirjanikke ja õpetlasi ja toimetajaid ja haritlasi ja muidu tähtsaid ametnikke, rääkimata tuhandetest akrediteeritud sisutootjatest, kelle hulka minu kallis naine tol ajal ilmselt veel ei kuulunud.

Tutvusime minu kohvikus, kus Luuletamise Arendamise Sihtasutus, minu naise järgmine tööandja, otsustas maha pidada jõulupeo, millesarnast polnud minu silmad veel näinud. Kohvikult telliti ürituse jaoks jooke ja sööke, mille olemasolust olin ainult kuulnud või lugenud. Minu tulevane naine, keda ma tol hetkel veel ei tundnud ning kes vastutas peo korraldamise eest, tegi mulle omamehelikult silma ja seletas, et nagu kõigil sihtasutustel, jäi ka nende omal aasta lõpuks eelarvelisi vahendeid üle, mida aga ei tohtinud mingil juhul järgmisesse aastasse üle kanda. See oleks olnud kõige ilmsem raiskamine. Nii ma siis helistasin kogu pealinna hulgikauplejaid läbi, et ajada kokku kõik need hanemaksapasteedid, mustad kaaviarid, konnakoivad ja dom perinjoonid. Pidu ise oli kõrgeim klass. Millised tualetid, millised suursugused kõned, milline stiil, elegants ja väljapeetus, rääkimata isamaalisest kultuurist, mida vaadates läks märjaks nii mõnigi silm. Märjaks läks isegi minu kui kohviku peremehe särk. Nii palju oli sebimist, et täita neid aina paisuvaid ja üksteist üle trumpavaid soove, mida loomingulised inimesed suutsid kõigest üheainsa õhtu jooksul oma geniaalsete ajudega genereerida. Ühel hetkel ma lihtsalt enam ei jaksanud. Vajusin kassaaparaadi varju kössi nagu hingetuks jooksutatud jalgpallur, kes asjatult vahetust ootab. Istusin ja lõõtsutasin, kõrvus ülemeelik lärm, vali muusika ja universumi rebestavad pulsilöögid, kui tundsin, et keegi vaatab. Ta seisis mu ees, ühes käes pokaal, teises mingi karvane tuust, ja vaatas mulle särades otse silma. Tema, tähtis inimene, tähtsast ametkonnast, tähtsal peol, vaatas ühele tühjaks tõmmatud ettevõtjakesele otse silma. Issand, te olete ju täiesti märg. Need olid tema sõnad. Ta oli inimene. Ma ei uskunud oma silmi, veel vähem oma kõrvu.

Elama hakkasime tema palgast. Tema juures. Minu enda sotsiaalkorterist ärimeeste majas tuli mul abielu tõttu loobuda. Kaasa võtsin oma vähesed hilbud ja raadio, mis kohe naisele meeldima hakkas. Mõnikord on mul tunne, et pool minu väärtusest seisneb just nimelt raadios. Niivõrd armastab ta selle seltsis aega veeta. Istub, koob ja muudkui kuulab pikki saateid kirjandusest, muusikast, kunstist ja teatrist. Mina aga toetun vaikselt tema vastas tugitoolile, vaatan teda ega sega. Suud lahti ei tee, sest mida mul öelda ongi. Deebet-kreedit, mää ja möö. Olen parem vait ja naudin oma teenimatut õnne.

Mingil hetkel, kui olin oma õnnega ettevaatlikult harjuma hakanud, tegin ääri-veeri juttu lapsest. Ta kuulas mu ära, pilku näputöölt tõstmata, ja naeratas leebelt, kuidagi kaksipidiselt, samal ajal nii unistavalt kui ka ratsionaalselt. Ja vastas mulle, vaikselt ning soojalt, et ta on minusse väga kiindunud, aga et lapse jaoks ei jätku meil lihtsalt vahendeid. Jutt käis rahalistest vahenditest. Seejärel keeras ta raadio valjemaks. Intervjueeriti noort luuletajat, kellelt oli äsja ilmunud õhuke debüütkogu. Saate neljandas tunnis kiitis poeet oma uut kaheliitrist Harley-Davidsoni. Kolmandik honorarist oli sellele kulunud.

Ning siis mul koitis. Ma pean hüppama tundmatusse. Teist väljapääsu ei ole, mitte mingit. Otsisin üles oma vana tuttava tsehhiülema tehasepäevilt ja mul õnnestus tema abil kokku panna defektsetest ja seetõttu maha kantud osadest väike vildakas kirjutusmasin. Selleks kulus aasta. Müüsin maha elektripardli ning ostsin saadud vahendite eest paberit. Ja hakkasin trükkima.

Omaenda elule tuginedes kirjutasin loo ettevõtjast, kes annab endast ühiskonnale kõik, aga vastu saab küüneviili. Ning sellegi vaid ajutiselt. Pühendanud ennast sajaprotsendiliselt maksude maksmisele ja kultuuri teenimisele, saab ta tasuks kondoomiga seksi üks kord nädalas. Kuidas ta unistab mitte ägedast autost, vaid täiesti tavalisest lapsest. Ja mõnel unetul ööl, kui miljonite magajate kohal muigab suur must auk, ka tolmuimejast.

Saatsin käsikirja romaanivõistlusele, kus see sai esikoha. Kogu žürii oli naerust kõveras. Üksmeelselt peeti seda läbi aegade Eesti humoorikaimaks romaaniks. Kirjastused jooksid minu peale tormi. Valisin välja ühe väikse erafirma. Lojaalsusest. Tsunftitundest. Kõik ülejäänud olid riiklikud. Tänaseks on raamatut müüdud üle saja tuhande, käsil on tõlkimine kolme võõrkeelde. Hiljem see kirjastus riigistati, sest kultuuri viljad peavad kuuluma rahvale.

Mind kutsutakse saadetesse, kus naerukrampides väänlevad saatejuhid loevad katkendeid minu romaanist, silmis pisarad. Hollywood ostis stsenaariumiõigused. On esialgu kahevahel, kas tuleb absurdikomöödia või sotsiaalne õudukas.

Kolisime naisega äärelinna eramusse. Meist vasakule jäävas majas elab oma perega rahvatantsija, paremal kriitik. Viimane pole veel kordagi teretanud. Tal on naine ja seitse last. Kõigil suud tummad, pilgud tigedad.

Minu naine istub endiselt raadio ees ja koob midagi väikest ja roosat. Tema kõhuke kasvab, kaheksas kuu. Peas on tal kõrvaklapid, minu ostetud. Erinevalt temast ei suuda ma raadiot kuulata. Toetun tugitoolile, vaatan teda vaikides, loen päevi. Mängurongi olen Amazonist ammu ära tellinud.

Vahel mõtlen, et elu on tegelikult nii lihtne, nii uskumatult lihtne, aga kui jäle, talumatult jäle. Kui nad veel kord peaksid tulema selle Kirjanike Liitu astumise jutuga, hüppan aknast välja, ausõna. Aga võib-olla ei hüppa ka. Aga võib-olla ikkagi hüppan. Meil on ühekordne maja. Roosipõõsaga elutoa akna all. Naaber vaatab. Ootab.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi