Mu armas M. jt jutte

LAURI SOMMER

No terekest kah. Sa ei ole mulle oma nime kyll teatanud, aga metsaregistrist leiaksin sellegi. Ja miks mitte saada tuttavaks niivõrd majesteetse härraga. Oled kauboikapitalismi suurepärane frukt ja mulle hea tuttav paljude tegude kaudu. Sina ja Su hingesugulased polkast rockini, võta yks ja viska teist. Selles kõiges on teatavat välja arendatud röövlipoeesiat.

Mõtlesin, et kirjeldan ajaviiteks yht Su loomingu marginaaliat. Su peateoseid mängitakse mujal ja seal ringleb mateeria teistes dimensioonides ning inimsaatuste kimpe visatakse kerge käega yle õla nagu tohletanud rediseid. Nende asjade toimepanekus osalevad inimketid ei hoia käest kinni ega protesteeri millegi vastu. Niisiis… kui juba asju paigast nihutada, siis on tähtis esprii. Pagan leidub pisiasjades. Peab olema odavalt saadud kasvava metsa tykk, mis asub kusagil vähesõidetava pärapõrgu tagaotsas. Keegi edasipyydlik härra tahtis meie maalt kähku kaabet teha ja tal oli kiiresti kapitali vaja, et end raja taga hästi tunda saaks. Sulle muidugi jooksis see teedys tasku. No inimest tuleb aidata. Paberid ajad ilusti korda, sest olgu muuga, kuidas on, paberid peavad selles riigis olema korras. Siis siirdud figarona muud ilu tegema ja vahepeal vaatad yle õla, et kuna see eelmise omaniku harvendatud segametsake saab nii umbes 30 aastat vanaks. Ja kuna kinnistuid on Sul ju siin ja seal, säändsit ja määndsit, siis hetkel pole tähtis mitte vanus, vaid see, et naaberlanki on värskelt harvendatud. Metsaregistri proua käest on seegi Sul teada. Siis peab tehtama raieteatis ja leitama selle Totu number, kelle maatyki tagaserv on Sinu oma kõrval. Kunagi muiste sai sealt kiirkorras juba midagi virutatud. Need muul ajal läbimatud teed on pakasega kindel edulugu, kui eeluuringud ära tehtud. Alul ajad kaardil näpuga järge ja siis on mõnus ja tervislik mööda kylateid harvesteriga ringi sõita ja tihnikutes jahipyssiga ringi hulkuda ja vaadata, mis kus kasvab ja kas keski ka käib. Metsa hindamises oled Sa kõva käpp. Kui lank teele ei paista, siis on asi OK. Suurem lumesadu võib sõidujäljed ja puuriida ysna kenasti ära peita, kui ainult rihtida oskad. Sul on sõbralt laenatud võlsi numbrimärgiga harvester. Ääremaade jaoks. See praegune koht on kah sups sisse sõita, kuskilt ei paista, liiklust pole. Sel aastaajal metsas marjulisi ega hulkujaid ei käi. Tuleb siis helistada Totule ja kysida talt luba tema maad läbiva raietee kasutamiseks, sest teistmoodi välja vedada lihtsalt ei saa. Ja et laadiks oma virna tema põllu ääre peale, mujale pole ju panna. Totu kõhkleb natuke ja ytleb, et ainult siis, kui teed ära ei lõhu. Sina rahustad, et maa ju kõva ja muigad torusse, et Sa, peremees, paistab et ei olegi siin kohapeal. Seda Sa ytlesid jälgede pealt. Sa ei teadnud, miks Totu seal tagametsas ei käinud. Tal oli valus näha isegi kerget harvendust kohas, kus ta kunagi peaaegu iga puu all istus. Aga mis parata, peremees! Ega Sina või tema seda ilmakorda teind põle. Nii on vanajumal need asjad seadnud, et teiste valu on parasjagu vesi Sinu veskile. Muidugi, veski võidakse ka tagurpidi käima panna, aga keegi ei tea, mis tuulega see kord juhtub. Jah-sõna olemas, las lennata! Sinul polnud muud kui käsi hõõruda ja paak täis lasta. Ja padavai objektile. Lõikad oma metsateatises märgitud tihud täis ja viid raieteed pidi põllule. Ja siis sõidad ymber nurga Totu maa piirile. Sinna, kus on hiljuti hooldusraiet tehtud. Maa on seal veel ysna muda ja juurikaid täis, midagi pole manu kasvada jõudnud. Võtad sealt yhel kylmal ööl naaatukene mööda piiisikest viiemeetrist riba. Vanad vaigupuud, taeva toed. Kõivud kõrged ja kumerad. Ilm pole neid veel sulatuulega maha murdnud, nagu ta alasti jäänud langiservadega mõnel pool teeb. Su lööktöö edeneb tõhusalt rekordigraafikus, plaani viiekordse täitmise suunas. Elusse peab suhtuma ikka aktiivselt. Tee, ja tuleb! Metsamees ju põline rikas! Talvine öö on maal ikka harvesteride hääli täis. See on yks meie uus rahvuslik miljööväärtus, nagu ka pidev tymm suvel looduskaunites kohtades, kus tuleb teha mitmepäevaseid trance’i-festivale või niisama mistahes põhjusel punn põhja keerata. Need nähtused tuleks kanda UNESCO pärandi nimekirja, sest pärandus ju aina suureneb, nimekiri peab pidevalt täienema. Ja kesse täpselt teab, kustkandist see hääl seal öös just tuleb. Totu majas tuld ei ole, eile käisid vaatamas ja õhtul tulles kontrollisid yle. Kyllap ta on Kuu peale kolinud. Ja nyyd ainult Sina ja mets, täiuslik paar kärekylma talveöö embuses! Harvesteri laterna valgusvihku langeb nii kaunilt lund, et hakka või luuletama. Kui keegi tulema peaks, siis Sina muidugi võtad omalt maalt ja oi pagan, oled pimedas ekslikult natuke yle sattunud. Need raisad ju ei tähista oma piiri korralikult. Sina ymised populaarset lauluviisi, võtad nibin-nabin poole hektari jagu ja paned need palgid sinnasamma Totu põllu peale, kus teisedki on. Paned yhtekokku, jätad sordid märkimata, seda saab hiljem ka teha. Sest kesse seal metsateel ikka tihusid loeb. RMK-s on Sul tuttavad ninad. Ja lased sellel virnal seal teedelagunemise ajal veel tykk aega seista. Noorik jalutab lapsevankriga mööda, kassid taga, Totu käib ega taipa midagi.

Milline täiuslik vinjett. Tõmmatud suurmeistri kerge käega. Ainult et on veel yks pelk seik. On olemas ka sellised asjad nagu metsa majandamise kavad ja aerofotod. Taksaatori kaart oli tehtud peale hooldusraiet ja aerofoto veidi hiljem, pärast Sind. Jälg on lennukilt näha. Aga ma tean, et Sa oled see rahas ujuv kuldne angerjas, kes vingerdaks igalt poolt välja. Muidugi ei huvita Sind sugugi see asi, et 70–100 aasta vanust okaspuumetsa on meie maal ainult paar protsenti veel järel. Sinu poolest võiks teda muidugi rohkem olla, ja ikka seal käidamatutes kantides, sest siis oleks, kust manti võtta. Puud kasvavad maa peal ju ikka Sinu ja Su hingesugulaste tarvis, muud mõtet ei saa neil olla. Loodus on kasutamiseks ja ymberkujundamiseks, nagu see kaunis mõttetera kõlab. Mu armas Metsavaras, Su sõbrake Totu ei viitsi politseiga jändama hakata selle 5000 euro puhastulu pärast, mis Sa sealt saada võisid. Sul on oma osa juba käes.

LIIVAKALDAD

Osa minu talu piirist on punakaspruun vesi Mustoja yrgoru alguses. Seal taga on liivapaljand, mille man Isa mind umbes kolmesena koos Ema ja Onu Vanema Pojaga pildistas. See oli minu tollase arvestamise järgi kodust väga kaugel. Mulle oli rätt pähe seotud ja selja taga kiri: „Liidi 1958“. Kui kolmeaastane yle oja pääses, ju pidi seal kusagil olema mingi purre. Vist tolle järglane, yle mille Bleive Linda 50ndatel iga päev meie juurest kolhoosi käis ja mida juba veerand sajandit pole. Aga see lahtine lahmakas on nagu magnetiks jäänud. Või läveks. Seal on 40 aasta jooksul aeg-ajalt käidud, vahel oja tagant vahitud, vahel yle mindud mõne sõbra või huvilise fotokaameraga. Alati tuli vaadata, kust seekord yle Verioja pääseb, sest oja ja kobraste tujud olid muutlikud.

Liivapõhjaga yrgorud käituvad sarnaselt. See uhke metsamyyriga kyllalt järsk Korgõpalu-poolne kallas on sadu aastaid tasapisi laugjamaks murenenud. Yks nõlvakul kasvanud suur kuusk vajus välgulöögist tabatult myhinal orgu ja päästis valla liivakybemete saju. Juured kiskusid lahmaka pinnast lahti. Alla vulavad vihmaveed laiendasid auku, kõrval oleva kase juurestik kaotas tasapisi pideme, puu balansseeris tuultes nagu köielkõndija ja kukkus, laiendades liivalaiku, mida pealejuhtunud inimesed mängides õhutama hakkasid. Tekkinud paljand oli mägilaste varjuline liivakast, mille all veel maikuu alguses võis leiduda natuke päikesest puutumata keltsa ja kuhu sai kaevata ka koopaid. Ja sellised koopad on kaevatud saladusse. Nad panevad inimesed lugusid välja mõtlema. Selle kandi vanim pärimusteade ytleb, et esimesed inimesed elasid siin Verioja kaldaisse kaevatud koobastes. Kaevamine on siinseil asukail veres. Seitsmekymnendate keskpaiga fotol oli paljand laiem ja mitmel pool leidus kaljujoonistele sarnaseid elemente. Vist nii karjalaste kui purjus poissmeeste fantaasia vilju. Kolpi, riste, sydameid ja maagilisi kujundeid. Aga nimesid ja kaeverdisi on neil liivakivistel pindadel nii palju, et tegijaid pidi olema olnud hulka. Käidavas kohas ta ei asu, aga kohalikud noored näitasid seda kyllatulnud sõpradele.

Teen yhe kõrvalepõike. Ma ei tea, miks, aga mulle tundub ajuti, et inimesele pandud nime vokaalharmoonias ja rytmis peegelduvad kuidagi ta saatus ja hoiakud, meeldimised ja konfliktid. See tunne ei ole numeroloogiline ega kuidagi põhjendatud. No mispärast on mul alati olnud hea klapp naistega, kelle nime keskel on i või mitu? Siseringis pole yhtegi erandit. Ja miks mõne nimega ei saagi kunagi vedama. Kas tõesti seepärast, et kaashäälikud on seal vastupidises järjekorras kui mul? Luulud… seda nagunii. Aga võibolla me ei taipa salakirja, mille märgid me ise oleme. Miks mõni naudib oma nime, aga mõni ei talu silmaotsaski vanematelt saadut ja asendab selle kähku millegi muuga. Aga kui ta nime omaks võtab ja välja ytleb, siis nõustub ka selle taguse teega.

Sinna liivasesse kylalisteraamatusse panid nad kõik ennast kirja. Mõnele tundus tähtis ka aastaarv. Armastajad seadsid nimed kõrvuti, lootes, et see hetk laulatab nad nagu nimedega lukk mõne kauge silla võre kyljes. Vahel oli see vaid liivale kirjutatud lugu, mis sygisel lõppes, vahel midagi enamat. Mõni lasi endale kirjutamiseks pätipukki teha või ronis sõbra õlgadele, yks kosmonaut oli igatahes kasutanud redelit, kui ta just õhtuses udus koos ronkadega lendu ei tõusnud.

Ilmad muutuvad, vahel vesi ja vahel põud, aga oksa või väitsega uuristatud tähed seisavad seal aastakymneid. Seisavad, kui on jäädvustatud õigesse ilmakindlasse kohta, kuhu erosioon kohe ligi ei pääse, ehk veel mõned aastad. Sel kevadel vajuski kahe kuusega nurgake alla. Aga seina ylaosas, algselt koopa lae all olnud, vist kyynlavalgel kirjutatud nimed on nyyd nähtavad. Ja nendest paljudest kirjadest on tasapisi moodustunud yks elujälgede mandala. Kirjutajad lahkuvad ja mandala pudeneb omapead, et koguneda teisal. Sadade aastate pärast tekib kusagil maalihke tõttu uus avaus, sinnagi tulevad inimesed ega pääse kirjutamast oma nimesid. Nemadki tahavad jätta jälge. Luua joone hetkest, kus käsi kirjutab, hetkeni, kus ta kirjutamast lakkab ja tema tähed liivateradeks pudenevad. Elades ta tunneb ainult nende vaikset sammaldumist. Koht kestab, kuni on neid, kes temast räägivad. Leidsin Kirjandusmuuseumi folklooriarhiivist lindistuse, kus kõnelevad Sänna kandi keelejuhid Kuusõ Ella ja Leidma Leida.

 

E: A tan Vana-Rehe man omma ka na koopa ju.

L: Omma va, a kuis noid koopaid kutstas?

E: Mina ei tiiä, mul imä ütel, et sinna ei julguvat kiäki sisse minnä.

L: Ah nii. Kon omma?

E: Sääl Rehe man vai koski sääl. Tuu om siis säält tõselt puult, tuu om sääl Bleive all. Jah jah. Rüüvlikuup. Rüüvlikoopa`. Ku Kusta ja Kõva Elmar ja na noore poisi olli, noil Bleivesil oll` pall`o mehitsit ja kolm tütärd oll` naidel. Ku poisi sõs ütliva, et läämi Rüüvlikoopa mett süümä. Njoo omma Rüüvlikoopa sääl, Bleive all.

Liivapõhjaga mäeline-oruline Lõuna-Eesti ja osa Lätit on taevaskodasid ja myyre täis. Kuulsamate võlu on need inimeste hulgad natuke ära väsitanud. Minu lemmikud on pikaldased Hopa Nõiakaljud (Raganu Klintis) Vaidva ääres. Selliste punaka põhjaga veesoonte kallaste vahele kuulub paljugi – maaliliselt längus puid, käänakuid, kärestikke, ainult paadisõitjale avanevaid vaateid, kaldapääsukeste kolooniaid kõrges liivakaldas, kus rebased end ylevalt suurte poegadega pesadeni kaevavad, kui neil selleks vaid võimalus avaneb. Igal juhul on need Röövlikoopad sõjaeelsed, ilmselt tsaariaegset algupära. Vanim nähtav arv oli 1919 ja selle juures kaartega nimetähed KV. Kui Bleive Linda 1950 paiku meie naabertallu miniaks tuli, siis ta registreeris end sinna kylalisteraamatusse. Nime ei leia enam yles, kuigi kandja toimetab veel aias oma lillede keskel. Viimane nendest siitkandi vanadest, keda ma natukese tunnen, ja milline jutuvestja! Ma ei tea, kas neid koopaid kardeti rohkem mingi legendi pärast või tekkisid kõhedus ja jutud seepärast, et ta oli nii omaette ja seal all võis lapsel tekkida tunne, et liiv kavatseb talle kaela variseda. Aga julged olid need poisid ja tydrukud, kes sealt tagant otsast seda koobast oksatyykast kyhvliga veel sygavamaks kraapisid.

Kuulsin siit-sealt, et koopaid oli olnud rohkem. Uskusin, et teine on ammu kadund. Nägin und, kus orus peeti tänaste ja tunaste inimeste yhist pidu, ja hakkasin Röövlikoopas yle sinna juurde tekkinud kopratammi justnagu palvel käima. Tol kevadel oli asi kindel, kuni okstel veel jääpisarad kyljes. Aga Suurel Reedel oli vihm tammi lahti sulatanud ja tuli vaadata, et läbi ei vaju, jää juba ragises. Koobaste aeg ongi rohkem suvi (siis on seal ikka seltsis tegutsetud) ja talv, siis on yksikute vaatlemise aeg. Talviti koguneb nimetähtedesse tuisklund ja mustvalges maastikus on need koopad nagu kõrgemad ja rohkem monumendi moodi. Selle mulluse yle aastate kõige suurema kylmaga, kui ma esimest korda Verioja pidi kõndima läksin, leidsin viimaks ka teise Röövlikoopa. Või mis leidsin. Loodus näitas teda mulle. See oli tykike unenägu, nagu esimest korda oja pidi käiminegi – silmades vaated, mida selle nurga alt kunagi pole vaadata saanud. Ja äkki – pauh! – oli see palju aastaid mõeldud koht selgelt näha. Teine koobas asus kõrgemal, nõlva ylemises osas, suvel ei paistnud teda lehtede tõttu ja sinna tuli ronida järsku tõusu mööda. Nimed olid ka natukese uuemad, suurem jagu loetavatest pärines yheksakymnendatest. Ja need olid kuidagi ka selle kymnendi stiilis: AVELY 1990, AIKU 1993, ETTIE 1989, DIANA. Kui nad siinkandis elasid, siis astusid kyllap läbi kohalike kauboide rodeolt, Mäeveski baarist. Nemad on need, kelle lapsed praegu koole lõpetavad ja kes selle puhul tehtud fotodel veidi imestunud välja näevad. Klõps! Kuhu see ajaliiv nii kähku voolas? Tuul puhus. Tuult ei saa rusikas kinni hoida. Nojah. Kõik koobaste man käinud on harrastanud kirjanduslikku tegevust. Mina veel ei olnud, aga ylesleidmise ja põlvkonnakaasluse tõttu, olgu peale: LAURI 2015.

VANAMA ÕTAK

Oli mul kallis Vanaema, kui ma olin koolilaps kaheksakymnendate aastate alguses ja sealt edasi. Käisin tal kartulivõtu ajal ja jõuludeks kylas ja suviti jäin kauemaks. Ajasin õuel kanu taga, mängisin puukuuri ees liivakastis ja ehitasin puuriitade peale onni nagu kõik lapsed. Jooksin ustest sisse ja välja, kuna aga juhtus. Ja sahvris hõljus yks kindel lõhn nagu pleekinud lilleline lina, millest päikese längus kiired läbi paistavad. See on seesama, mis nyyd Kuusingu Tomiga istudes mõnikord meenub, maalapsepõlve lõhn. Eeter noh. Väga paljud vanad inimesed ravisid end sellega või tegid paari pitsiga niisama mõnusat olemist. Ja siis käis see kiiresti lenduv joogike inimest mööda ringi, tegi liikmed pehmeks ja andis mingi muinasjutulise tundmuse, mida ei saa ei viinast, veinist ega õllest. Laps olin, Vanaema kõrval elasin ja vaatasin neid taate ja memmesid, kes meil kylas käisid ja oma jutu kinnituseks ka väikese topka viskasid. Nad käitusid teistmoodi kui joodikud, ei lärmand sugugi. Ega ma nende mõtteid ju ei näinud, ainult uurisin niisama, kui neist mööda teise tuppa läksin ja teki alla pugesin. Nende aeglane jutt, millest läbi seina aru ei saanud, uinutas mind unne. Maja seadis end õhtule. Vahel tuli Anna-tädi öösel toa teise otsa magama. Aga ta käis harva. Mul oli oma palve, mida ma enne uinumist ytlesin: „Ma ei taha, et mina näeks halba und ja keegi teine ka ei näeks.“ Töötas. Enamasti oli seal kokkupandavas voodis uni nagu ingli tiiva all. Ainult täiskuuga virgus midagi metsas, mis uduga yle välja sirutus ja ulatus meeleoluna majjagi. Kardinavahest immitses rõske valgus. Lamasin suures tagatoas, meie nimega kylmkambris kaua ärkvel, sest Miki kolistas ketti ja haukus kedagi pimedas. Kyllap rebaseid ja jäneseid, aga mina kujutlesin kesteabmis musti kogusid sinna põllule luusima ja na kõhedaks läks. Kui varjud peeglis tontlikult sagima hakkasid, pimedus kobrutama lõi ja hirm kõri pitsitama hakkas, panin kähku tule põlema ja lugesin siukseid raamatuid nagu „Kõnelused tiigriga“ või „Minu vaarisa ja mina“. Luhvtitasin oma välka nätsupaberite kogu, mis oli margialbumisse pandud ja ilmselge aardena linnast kaasa võet. Sodisin lugemispäevikusse vildikaga suve kohustusliku kirjanduse raamatute karikatuure ja sisututvustusi. Käsi väsis ära. Kustutasin prooviks tule ja kuulatasin ymbrust. Viru kyla pool varikus röökis sokk. Nii võiks karjuda kurat, kui ta inimsoo peale vihastab ja paha tujuga maad mööda hulgub. Jätsin seinalambi põlema. Panin silmad kinni ja liikusin pisikeste võpatustega une poole. Muud polnud teha. Või oli kyll, ainult seda sai teha seni, kuni teleprogramm kestis. Hiilisin kõrvaltuppa ja vaatasin magava Vanaisa selja tagant mustvalgest telekast „Robin Hoodi“ seriaali või suvalist õhtust saadet. Takkajärgi tundub, et suveõhtuti oligi alati see nõiduslik Clannadi muusika ja vene pealelugemisega „Robin Hood“. Vahtisin siis seda ja unistasin, Vanaisa norskas. Kumbki kumbagi ei segand. Vanaisa päev lõppes „Päevakaja“ ja „Vremja“ ilmateatega, see oli aamen kirikus. Oksõ tuli rampväsinuna põllult kitskmast, viskas riided nagisse, jõi kruusi kaua tõmmanud köömneteed, ohkas ja vajus Vanama voodisse sainviirde magama. Vanaema kobistas lauda mant tulles köögis, pesi ennast kolmjalal seisnud mõsukausis ära, pani koltunud öösärgi selga, võttis pangist klaasikese kylma vett ja sahvrist pitsi eetrit ja istus akna alla. Mõnikord oli aias taimede pidu. Luhvtruudust hoovas lillede ja pärna hõnge ja tohutus võras purjutavate mesilaste suminat. Kusagil selle taga langes päikese öine valgus mõnele ladvaribakesele väga kaugel, mis taevapiiril vaevumärgatavalt helendas. Oli kuuloomine ja mulle tundus, et see on ka väsinud Vanaema uuesti loomine. Ega tal neid töid ja vaevu vähe ei olnud. Seda ma olen takkajärgi aru saand ja mõistatand. Siis lihtsalt kyynitasin läbi vaheuste vaatama, et kuidas ta nii vaikne on. Istub seal niisama tasakesi kassiga, kes talle sylle oli pugenud ja kohe kõvasti nurrama hakkas. Tõmbab hinge. Telekat ka ei tule vaatama. Võttis selle pitsi seal hämarikus ja lõhnajuga tuli tumepunaste roosidega kardinate vahelt teise tuppa. Film sai läbi, Vanaisa norskas nagu traktor, mina käisin pissil ja läksin ära magale. Mõnikord jäi Vanaema veel tasakesi aeda vaatama.

Aastad läksid ja ajad muutusid. Kusagil kõrgel kabinetis otsustasid mingid onud ja tädid, et eeter on ikka selline barbaarne ja myrgine asjandus, selle joomine ei kõlba euroopaliku maailmakäsituse juurde. Apteekides tuleb ta myyk keelata ja sisse lubada tuua ainult väga piiratud kogustes, et enam ei kohtaks avalikes kohtades ja pidudel inimesi, kelle hingeõhk ei ole koššer. Et Vanaemad peavad edaspidi oma videvikke teistmoodi pidama. No aga minu Vanaema seda aega enam ei näinud.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi