Oleviku ja tuleviku minevikust

VLADIMIR ŠAROV

Meie suhtumine minevikku on mõjutatud mitmesugustest asjaoludest ja seepärast ebaühtlane. Ühest küljest me oleme koos kreeklastega veendunud, et inimeste suursugusus jääb nii nagu metallidelgi tänapäevale liginedes järjest tuhmimaks. Kuldajastu andis teed hõbeajastule ja see pronksajajärgule.

Teisalt on aabrahamlikud religioonid sellele teele, mille inimene on selja taha jätnud, vaadanud tagasi sama nukralt. Vanas Testamendis kaovad need üürikesed perioodid, mil Aadama pojad peavad Kõigevägevamat meeles ja pöörduvad taas tema poole, peaaegu täiesti pikkade ajavahemike sisse, mil inimene ütleb Issandast lahti ja hakkab talle vastu.

Üldiselt aga, ole sa kes tahes – pagan, juut või kristlane –, on sinu ja su esiisade käidud teel vähe sellist, mille üle uhkust tunda. Mõni ime siis, et igaüks meist püüab võimalust mööda minema pühkida ja kustutada neid jälgi, mille oleme maa peale jätnud. Mida laiemalt mõrtsukas Kaini ja täiesti süüta Seti järeltulijad Esimeses Moosese raamatus sigivad ja maad asustavad, seda kindlamalt ja lootusetumalt nad unustavad oma ainsama Jumala. Ja siis, pärast veeuputust, unustab õiglase Noa järelsugu ta niisama edukalt; Egiptuse vangipõlve aga kirjeldatakse nii põgusalt, et on selge: isegi tollal tegi Issanda unustanud inimene kõik mõeldava, et unustada ka ennast.

Nii umbes kolmkümmend aastat tagasi said meie seas tuntuks ja kohati ka väga populaarseks kaks sententsi. Üks neist ütles, et me oleme „ennustamatu minevikuga maa“; teine, et ajalugu – ja mitte ainult meil Venemaal – on „minevikku tagasi pööratud poliitika“. Kahjuks ma ei tea kummagi autorit, aga mäletan hästi, et need kõlasid nagu ilmutus. Nüüd aga oleme hakanud järk-järgult harjuma sellega, et teisiti olla ei saagi.

Tulevik sobib ju elu ja poliitika tarvis halvasti. Me ei tea temast midagi, kuid kardame sellegipoolest hullupööra, olles veendunud, et sealt, nagu Galileastki, ei saa tulla midagi head. Ja põhjusi hirmu tunda on meil palju.

Tulevik on külm, ilma igasuguste detailideta, nende tobeduste ja absurdsusteta, mis eristavad elavaid surnutest. Midagi tuleviku kohta siit, kus meie antud hetkel seisame, näha ei ole ja nii me püüame tulevikku tundma õppida samamoodi nagu patoloog surnukeha. Isegi oma headel päevadel ei unusta me tähendamissõna kadunud pojast, kuid oma mõtlematuse tõttu loodame ikka, et saame edaspidi pisimagi tõrke peale tulevikust lahti ütelda ning vannume, käsi piiblil, et see on merineitsi või sireen, kes meelitab meid oma armsal häälel üha kaugemale meie Isast. Ja me lisame otsekui ülekinnituseks, et mitte ühestki futuroloogilisest prognoosist pole mitte kübetki tõeks saanud, kuigi see meid rahulikumaks just ei tee.

Olevikuski on vähe head. See on ju lõppude lõpuks kõigest üks lõputult pagev punkt juba olnu ja tuleva vahel, kärsitu ja liiga tilluke ruum, et pakkuda tuge värvukese jalalegi. Olevik on vasturääkiv ja segane: kurbus ja rõõm, rahulolu ja kahtlused, pahameel ja jumal teab mis kõik on selles ilma aru ja otsata segunenud ning parimal juhul elava niidiga kokku traageldatud. Tõsiseid ja mõistlikke inimesi ei saa see ärritamata jätta.

Enne kui edasi läheme, tuleks võib-olla märkida, et erinevalt antropoloogide ja meedikute seas valitsevast arvamusest, nagu koosneks inimese magu ühestainsast kambrist, olen mina veendunud, et sarnaselt enamiku mäletsejatega, eriti lehmadega, on see meil neljaosaline.

Päevaajal, justkui suvel karjamaal, me ahmime uskumatu aplusega kõike, mida saame – silmadega, kõrvadega, suuga, ninaga, kätega –, ning pressime ja topime selle kõik oma vatsa (see on olevik); aga õhtul, kui päev on, jumal tänatud, lahkumas, röhitseme jälle maost suhu kõik, mille oleme aasadelt üles kiskunud – kogu selle välismaailma, mis on meeleliselt antud. Nüüd on see juba meie oma, kodune, seda niisutab meie isiklik sülg, soojendab meie sisemine soojus, ning lauda vaikses eraldatuses alustame teist ringi, kuid seekord mõtlikumalt ja kiirustamata, mäletsedes püüdlikult ja peenetundeliselt seda mälu (see on juba minevik), uskudes, et ühel päeval õnnestub meil see läbi seedida ja omastada.

Kui asi nõnda, siis on selge, et eluks kõlbab ainult minevik, et tahes-tahtmata tuleb meil elutseda just nimelt selles. Seda alati meeles pidades ei hoia me jõudu kokku, et kohandada minevikku oma isiklike vajadustega, seda väsimatult ümber tehes ja ümber pöörates, putitades ja täiustades. Kõik, mida kasutada annab, läheb käiku; kuid ülejäägi, mida millekski kasulikuks ümber sättida ei saa, heidame kahetsustundeta koogina välja. Ja et keegi selles sitas sonkima ei hakkaks, selgitame igaühele hällist hauani, et see on midagi räpast ja vastikut, millest tuleb mööda minna, ja kui sellesse kogemata sisse astud, siis seda enam maha ei pese.

Miks on nii, et reaalset ajalugu, mida küll hoitakse rangeima kontrolli all, keelatakse ära ainult aeg-ajalt, aga mitte kunagi ühekorraga ja lõplikult? Näiteks koduloolastele, kes läksid 1920. aastate lõpul, 30ndate algul peaaegu kõik noa alla, anti jälle võimalus pead tõsta. Miks ei ole poliitika ajalugu veel täielikult välja vahetanud?

Põhjus on küllaltki lihtne, aga enne kui ma seda nimetan, tuleks pisut kõrvale astuda ja öelda, et teadaolevaid teid Lunastuseni ja Taevariiki on ainult kaks. Esimene viib otse läbi tuleviku. Jäädes samasugusteks inimesteks nagu ikka, kuigi meile korrutatakse päev-päevalt juttu heast ja kurjast, asume sellele teele, lootmata palvetele või Kõigekõrgema silmis meelepärastele tegudele, vaid lihtsalt sellele, et maakera on ümmargune ja üha edasi minnes me jõuame lõpuks niikuinii tagasi kohta, kust meid kunagi välja aeti. Kuid usk sellesse hingitseb meis ainult vaevu-vaevu.

Asi, nagu kõik teavad, on selles, et päris tee lõpu eel, kui näha on juba Jumalalinna ja Eedeni väravaid ning isegi apostel Peetrust võtmetega, avaneb viimse kohtupäeva sügav kuristik. Meie lootused sellest üle pääseda pole just suured. Tõsi, üle selle põhjatu lõhe on ka sillakesi heidetud, aga silmaga on näha, kui kipakad need on, ning oma patukoorma all on meil õudne neile isegi läheneda.

Üldiselt, kui kaaluda kõiki poolt- ja vastuargumente, saab selgeks, et ehkki see pole kuigi mugav, oleks ikkagi kindlam liikuda tagasi Paradiisi poole selg ees, omaenda jälgi mööda. Paraku, nagu juba öeldud, me oleme need kõik juba püüdlikult kustutanud, küll kartes, et Issand tuleb neid pidi meile järele, küll seepärast, et läbielatu pole midagi sellist, mille üle uhkust tunda. Ühesõnaga, täpselt oma jälgedesse astuda ei õnnestu ja pole ka teada, mida teha, et jõuda meid ootava Isa juurde. Kuna jälgi enam pole, on tarvis usaldusväärseid topograafilisi kaarte, märke ja orientiire, ükskõik missuguseid viitu ja tunnuseid, muidu me eksiksime uuesti ära nagu arvututel varasematel kordadel ning jõuaksime Isa asemel välja jumal teab kelle juurde. Kõik meie ja teiste rahvaste kataklüsmid, mässud ja revolutsioonid pakuvad selle kohta head tõendust. Sa võid minna ja minna ning jõuda Taevariigi asemel mingisugusesse kodukootud kohtupäeva.

Ajaloolased ei ole veel ümber pööranud ning on tänaseni elus just seetõttu, et nemad ongi need kartograafid ja topograafid ning ilma nende abita – öeldagu, mis tahes – ei teaks ei juhid ega juhitavad, kuhu minna. Algul me läheme teele rõõmsal meelel, täis lootusi, aga ikka ja jälle osutub tee liiga pikaks ja raskeks. Õnneks on ka ajaloolased inimesed ja tarvitseb neile natukenegi survet avaldada, selgitada, et rahvas on väsinud, kui nad on kohe valmis kaasa tundma. Ja seejärel juba nende abivalmiduse üle rõõmustades hakkame oma teed õgvendama ja sillutama, juba harjumuspäraselt oma minevikku parandama ja redigeerima. Aga meie rõõm on üürike: kaotades raja, me jõuame jälle kusagile mujale, kui olime lootnud.

Et see nii läheb, seda on targad inimesed aimanud juba algusest peale ning teinud meie esimestest sammudest alates kõik, et meid aidata. Nad mitte ainult ei näita üles mõistmist, vaid ka julgustavad ja õhutavad meie püüdlust mitte elada koos minevikuga nii, nagu ta olemas on, vaid kirjutada see ümber meie oma mõõtude järgi. Nad on meiega nõus, kui ütleme, et tahame minevikult just seda, mida suvalistelt riietelt ja jalanõudelt: et see oleks pehme ja soe, mugav, praktiline ja vastupidav, et see oleks kerge – et see, jumal hoidku, ei hõõruks ega torgiks. Peatähtis on, et see hästi istuks ja et kui me selle endale selga ajame, siis poleks meil häbi end inimestele näidata – vähe sellest, kui me vaid tänavale ilmume, peaksid kõik kadedusest lõhki minema.

Paraku ainult nõela ja niidiga minevikku korda ei tee. Lõppude lõpuks ei ole minevik mingi kangatükk, vaid terve maa, mida on tarvis tsiviliseerida, mis on tarvis viksiks muuta. Meid hästi mõistvate inimeste juhtimisel me kuivendame ja niisutame kõike, mida oleme läbi elanud, künname selle mitu korda ümber ja väetame.

Me teame, et minevikku tuleb hoolikalt planeerida ja anda sellele reeglipärane ning korrastatud välimus. Umbrohi tuleb välja kiskuda, oksi pügada, ning sõltuvalt poliitilisest konjunktuurist istutada nii või teisiti (kas mulda või laagritesse) taimi, mida loetakse eriti hinnalisteks. Eelkõige on meie ülesanne kaitsta oma minevikku oma naabrite, teiste vaenlaste ja kadestajate eest. Nõnda me sisustame ja korrastame seda, mis on selja taha jäänud, muutes möödunu kanooniliseks, peaaegu steriilseks. Me teeme selle selgeks ja mõistetavaks, lihtsaks ja õiglaseks. See tähendab selliseks, et meil mitte üksnes poleks seda mööda kerge ja meeldiv oma Isa poole kõndida, vaid ka selliseks, et hädavajaduse korral, kui me lõpuks tee peal väsime ja meie jõud raugeb, saaks seal sündsalt elada, ja et selline elu ei erineks nii väga elust, mis ootab igaüht tõelises Paradiisis.

Viimane märkus. On teada, et tühjale kohale ehitamine on palju lihtsam ja kergem kui hakata enne varemete tolmu ja mustust korrastama. Sama lugu on ka selle püha linnaga, mida me omaenda kätega minevikust püstitame. Meil õnnestub see ühiste jõupingutuste varal kergesti püstitada sellest, millest me mitte midagi ei mäleta ega õigupoolest teadagi ei taha, aga niipea kui me võtame käsile selle, mis toimus alles hiljuti, märkame kohe, kuidas tempo langeb. Töö venib raskeks ja aeglaseks; kuidas me ka ei klapitaks ühte detaili teisega, variseb konstruktsioon otse meie silme all kokku või tuleb välja nii vildakas, et vastik vaadata.

Ometigi ei tasuks meelt heita. Tasub lihtsalt töö mõneks ajaks kõrvale jätta ja oodata. Aja jooksul, kui jääme nagu ikka oma igaveses ideaalipüüdluses visaks ja väsimatuks, me selleni ka jõuame. Üldiselt aga, kui meil on tegu säärase materjaliga nagu minevik, tuleb unustada järeleandlikkus – vastupidi, tuleb olla halastamatu nagu Rodin. Ilma tarbetute kõhkluste ja kahtlusteta raiuda maha kõik üleliigne ja mitte kurvastada, kohates siin-seal tühjust ja vaikust – tähtis on, et see, mis järele jääb, puhastataks ära ja saaks väärilise väljanägemise.

Vene keelest tõlkinud M. V.

Владимир Шаров, О прошлом настоящего и будущего. Rmt-s: В. Шаров, Искушение революцией (Русская верховная власть). Moskva: ArsisBooks, 2009, lk 232–238.

Moskvas 1952. aastal sündinud ja käesoleva aasta 17. augustil surnud VLADIMIR ŠAROV oli üks tähtsamaid ja omanäolisemaid vene nüüdiskirjanikke. Tema vanaisa oli lastekirjanik Aleksandr Šarov (Šera Njurenberg, 1909–1984, kellelt on eesti keeles ilmunud jutustus „Elu võidab“, 1955). 1977. aastal lõpetas Vladimir Šarov Voroneži ülikooli ajalooteaduskonna ja kaitses 1984. aastal kandidaadikraadi. Tema ajaloolisi jutte ja romaane hakati avaldama alles pärast perestroikat. Romaane on tema sulest ilmunud üheksa, neist „Tagasipöördumine Egiptusesse“ (2013) pälvis Vene Bookeri auhinna. Šarov huvitus peamiselt Ivan Julma ja Segaduste ajajärgu ning Vene revo- lutsiooni sündmustest, eriti kommunismi varjatud religioossest tähendusest. Ta pidas oma lähimaks sugulasvaimuks Andrei Platonovit. Käesolev ettekanne on ilmunud autori ajaloofilosoofilises esseekogus „Revolutsiooni kiusatus“ (2009).

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht