Päevavarga palverännak

Tõnu õnnepalu. Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem. Tallinn: EKSA, 2019. 172 lk. 17.95 €.

VILJA KIISLER

„Pariis“ juhatab tagasi „Piiririigi“ juurde, mis tegi Õnnepalust Õnnepalu, kuigi ilmus 1993. aastal Emil Tode nime all. Sellega teosega oli Õnnepalu saanud selleks, kelleks tal oli saada, „Piiririigiga“ võitis ta enesele kõik need lugejad, kes jäävad ta järel käima kõiki neid radu, mida autoril on käia. 25 aastat tagasi Pariisis juhtunu polnud midagi, mida oleks saanud ise otsustada või valida, see sündis tahtmata, antusena, ehk küll taotlusega. 25 aastat tagasi Pariisis pühitseti Õnnepalu päevavargaks ja petiseks, valeprohvetiks, st kirjanikuks – sest päris prohvetite, tõekuulutajate aeg on möödas: tõde on liiga kange, et seda veel kuulutada, inimesed ei kannata seda välja, tõde kuulub veel ainult minevikku; ka kirjanike aeg on möödas, neid pole enam vaja, sest „inimesed kirjutavad oma raamatud nüüd ka ise“.

25 aastat tagasi Pariisis mõisteti Õnnepalu palveränduriks, rändpreestriks, kelle kodu on seal, kus ta parasjagu on, ja kuigi mõned kohad on kallimad kui teised (Pariis, Vilsandi), on ta edaspidi pidanud oma templi püsti panema seal, kus ta parasjagu juhtub olema, ja neid paiku on sageli teised valinud tema eest (jumala otsuseid viivad ikka ellu teised inimesed, aga miks mitte ka nende kassid, keda on tarvis toita ja kellele seltsiks olla): nõnda nagu pühamehele tehakse ase sinna, kuhu ta päeva õhtusse kaldudes on jõudnud, leidub Õnnepalu jaoks ikka kuskil mõni katusealune, kus hakata kirja panema neid ilusaid valesid, mida ta on armastanud kogu elu. See valede kirjapanemine ongi jumala teenimine, pidev piht ja palve, inimese ja maailma olemise sõnasse püüdmine jumala pilgu all, kuigi jumal muidugi ei vaata (inimene ei kannataks seda väljagi, kui vaataks), ta mõtleb hoopis „millelelegi muule, universumitele, mida ta veel teha võiks, oma suurele laulule, mis ikka on veel laulmata“. Kui õhtu on käes ja hajameelne jumal oma heegeldustöö käest pannud, tuleb tema kass ja ajab lõngad sassi, jätab inimesele, kirjanikule harutada. See on töö, millesse saab end ainult kaotada, sest ainult nii saab olla päriselt olemas, „kui me enda täiesti ja täiesti kaotame“; ise olles salgame end maha (aga enne enda kaotamist tuleb mina üles leida, sest muidu pole, mida kaotada; loomiseks, jah, tuleb ikka midagi loovutada).

Niisiis, Linn, Pariis, on kirik, mida iseendaks saanuna ja siis selle ise loovutanuna on võimalik päriselt armastada ja teenida. „Tõesti, kui on Jumal, ja miks ta ei peaks olema, siis linnad on Jumala linnad. … Missad. Jah, linn on lakkamatu jumalateenistus.“ Neil teenistusil osalevad ka need, kes jumalat ei tunne ja kunagi ei palveta, ikkagi on nad „osa palvest, enda teadmata ja tahtmata“. Muidugi, Linn on ammugi kirja pandud, pärast Baudelaire’i võib Linna kohta lisada veel ainult ääremärkusi või isegi ääremärkuste ääremärkusi, aga sellest ei ole midagi, sest teha tuleb seda, mida teha saab, enamat jumal ei ootagi – kui ta sedagi ootab: ootamine ja lootmine on rohkem inimeste asi, nagu paast ja palvedki.

25 aastat tagasi, kui Õnnepalu palveränduriks ja petispreestriks pühitseti, polnud see kõik muidugi veel viimseni ilmne, sest kõike ei või korraga näha; kui kõik on nähtud, siis ei saa enam midagi teha. Kui kõik antaks korraga, siis ei kirjutaks autor enam ridagi. 25 aastat tagasi Pariisis, kui sündis „Piiririik“, oli autoriks mõistetu lootnud, et midagi juhtub, juhtub armastus, aga juhtus hoopis see raamat, mis pole oma tollasest hõõguvsõnalisusest vähimatki kaotanud, saja ja enamagi aasta pärast on see ikka veel täiuslik teos. Kuriteopaigale tagasi – sest „Piiririigis“ pannakse toime kuritegu – ei vea aga mitte kuritegu, vaid mälestus totaalse keskendumise seisundist, millesse tollasena enam tagasi ei pääse, „Piiririiki“ on võimalik kirjutada ainult üks kord. Kuid totaalse kohaloleku, keskendumise imet pole võimalik unustada, sest see on midagi, mida inimene päris ise ei tee – ta teeb peamiselt nõnda, et ei tee, laseb sündida. Loomiseks peab olema alandlikkust, millel ei ole vähimatki pistmist alandusega, see on äraandmine, millel pole vähimatki pistmist reetmisega, nägemine, millesse ei kuulu vaatamine (sest vaatamine tihtilugu ei lase näha) – aga päris viimseni ei või sellesse minna, sest „kes on täiesti siin, see on läinud“, see ei kirjuta enam midagi. Nõnda kuulub petispreestri olemusse hoiduda viimseni minemast, sest lõplikult kohale jõudnuna on elu sellisena, nagu me teda tunneme, läbi.

Ometi, keskendumisse jõudmiseks tuleb ise ka midagi teha, sest jumal ei tee inimese eest kunagi kõike ära, ta aitab ainult neid, kes ise ennast aitavad. „Autoriks tuleb iga kord uuesti hakata. Ennast teha. Kuni oled enda lõimeni ära kulutanud.“ Palverändurist autori puhul, nagu Õnnepalu on, aitab kuhugi minemine (enesepettus küll seegi, aga vähemasti viljakas): „Igaüks on igal pool keegi teine.“ Päevi varastada nõnda, nagu tema seda teeb, võiks õigupoolest igal pool, mis tahes paigas, aga mida rohkem on ta kohanud ilma peal ringi hulkuvaid hingi, seda teadlikumaks muutub teenistus, seda pingsamaks palve, mida ta peab nende kõigi eest. „Pariis“ on esimene osa triloogiast, mille järgmine osa on sündinud Kanadas ja kolmas ühel meresaarel, täpselt ju ette ei tea, aga küllap püstitab Õnnepalu neissegi paikadesse oma templi, tekitab palverännu peatuspaiga, kust lahkub niipea, kui teenistus peetud.

Õigupoolest on kogu Õnnepalu piht ja palve kirjas juba „Valede kataloogis“ (2017), seal kõige kontsentreeritumal kujul. Ent see on vististi liiga kange, et otse pudelist juua: paarist lonksust oled kohemaid pikali maas. Ka piiblit või mõnd teist pühakirja ei saa liiga palju korraga lugeda: nõnda nagu tõed võivad olla liiga kanged, võivad seda olla ka valed, olgu nad kui tahes ilusad. Ja ega ei ole ju ka nii, et kui vale paljastada, nähtavaks teha, siis hakkab kohe tõde selle alt paistma. Oh, kui see vaid nii lihtne oleks! Ausam, jah, ausam on vanade valede asemele pakkuda uusi ja tunnistada, et tõeks peetud tõed pole kunagi tõed olnudki, või kui ongi, siis pole nendega midagi peale hakata, sest elada nad inimesel ei aita. „Õnnis on uskuda valesse. Valed on need, mis meid liidavad, lohutavad, kinnitavad ja aitavad hädas. Mitte tõed.“ Sest tõepoolest, miks peaks üldse uskuma, et Jeesus sündis neitsist ja ärkas laibast ellu, läks taevasse ihulikul kujul? „Ja just selle pärast, et kõik tegelikult teavad, et see vale on, ei tohi seda kahtluse alla seada.“ Valed on need, millesse saab uskuda, ja inimene on kord juba nii tehtud, et ta ilma uskumata ei saa – isegi siis, kui jumal pole temani jõudnud ja ta ei taha, et see juhtukski. Sellel püsib nii taevane kui ka maine riik, tavaline elu ja poliitika niikuinii.

Aga kõigepealt oli sõna, ja sõna on valetamiseks. „Sõnadega saab valetada ja see on nende kõige erilisem omadus.“ Isegi jumal oli kõikvõimas ainult enne maailma loomist, ent nüüd, kus see on olemas, peab temagi sellega arvestama: ta võib palveid kuulda ja täita ka, miks mitte, kui ta aega saab ja kogu heegeldustöö sellest päris sassi ei lähe (sest inimesed paluvad ju ikka seda, mida nad tahavad, mitte seda, mida neil tarvis on), aga „meie saame ikka uskuda, loota ja valetada“. Mõistmine, et sõnad on alati valed, moodustab kogu Õnnepalu loomingu aluspõhja: esiti väljendatud kartuses, et kord tabatakse ta teolt, tuntakse petisena ära – ja mida kauem on vitsad soolas olnud, seda valusamad nad on –, viimaks lõpliku tunnistuseni, et nii see juba kord sõnadega on, sinna pole midagi parata, see ongi sõnade olemus, ja igaüks, kes sõnastab, on juba petis – aga isegi see ülestunnistus ei toonud ikka vitsu kätte: ükski ei piitsutanud Õnnepalu avalikult pärast „Valede kataloogi“ ilmumist ei Tallinna ega Pariisi väljakutel. Siin on õieti kaks võimalust: võtta seda tõendusena, et keegi pole mõistnud, mida Õnnepalu kõneleb, või siis on teda mõistetud ja „õigeks“ tunnistanud: Õnnepalu on petispreester, keda me vajame just sellisena, nagu ta on – sest tõtt me ei tarvitse, valesid vajame, vahetame lihtsalt ühed valed teiste vastu välja, sest need aitavad elada, tõest pole tolku (tegelikult pole kunagi olnud, aga kes on siis seda teada tahtnud: ei keegi).

Ent siis peaksime tunnistama muudki nii Õnnepalu kui ka enese kohta: elamine on elamine tühja. Elamisel pole mitte ühtegi mõtet peale valede sõnastamise ja sõna kuulmise (millel pole vähimatki pistmist sõnakuulmisega), elamise ainus mõte saab olla kas või kord elus sattuda keskendumise seisundisse, milles meie valed on meile antud sellistena, et me neid käsitada suudame. See tähendab ühtlasi äratundmist, et kõik hädad on mina hädad, ja et me lihtsalt läheme sinna, kuhu meid on pandud minema: „Me usume valesti, me teeme valesti, me armastame valesti. Aga imelikul kombel on see kõik õige.“ Oma valedesse kohalejõudmine ongi see ainus, mida inimene võib suuta, enamat ta ei saa, ja sedagi on rohkem, kui enamik jaksab. „Õndsad on pettasaanud ja pühad, kes meid petavad!“ Nõnda on petispühak Õnnepalu igaveseks õigeks mõistetud ja tema jüngrid koos temaga, olgu jumal tänatud.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon