Ökovisioonid: Eestlus – loodusrahvamüüt keskkonnakriisi ajastul

Linda Kaljundi

Toimetajalt: Maailma kliimateadlased on üksmeelel, et koduplaneedi katastroofilise kuumenemise ära hoidmine nõuab “kiireid, kaugeleulatuvaid ja pretsedendituid muutusi kõigis ühiskonna osades”. Nii lihtne see ongi. Fossiilkütuste kasutamisega õhu saastamine, milles Eesti on maailma esirinnas, on vaid üks paljudest probleemidest, millele lisanduvad intensiivsest põllumajandusest tekkivad kahjud, maakasutusest, ehitusest, halvast linnaplaneerimisest tekkiv keskkonnakahju ning palju muud. Poliitikud võivad veel reaalsust ignoreerida; üle maailma levivad kliimastreigid, XR-liikumised ja aina jõulisemalt kõlavad teadlaste hoiatused viitavad aga, et nelikümmend aastat antud hoiatused on kohale jõudmas.

Kuidas edasi? Septembris toimuval ÜRO kliimakohtumisel kutsutakse riike üles ambitsioonikamaid eesmärke seadma. Samal ajal toimuvad ka uued ülemaailmsed kliimastreigid ja muud üritused, mis kutsuvad üles kriisi tõsidust teadvustama ja tegutsema.

Samas vaimus on ka Vikerkaare septembrinumber pühendatud ökovisioonidele: lühikestele, konkreetsetele ja praktilistele tekstidele, mis aitavad mõista, kuidas me oleme siia sattunud ja milline võiks elamiskõlblik Eesti antropotseenses maailmas välja näha. Avaldame üle kolmekümne teksti ökoloogidelt, geograafidelt, linnastumisekspertidelt, filosoofidelt, sotsioloogidelt, ajaloolastelt ja aktivistidelt, kes kõik annavad oma mätta otsast vastuse lihtsale küsimusele: Mida teha?

Väikese isutajana avaldame mõned sihti seadvamad ökovisioonid järgmistel päevadel. Alustuseks vaatleb ajaloolane Linda Kaljundi, kuidas eestlaste arusaam endast kui loodusrahvast suhestub meie ökoloogilise reaalsusega. Kes tellib Vikerkaare enne 20. augustit leiab ökovisioonide-numbri juba oma postkastist. Kui tahad säästa paberit, telli e-Vikerkaar või saada paberväljaanne sõbra aadressile!

Eestlased on loodusrahvas. Muistne loodususk säilis võõrmõjudest hoolimata sajandeid ning tänapäevani peab iga eestlane loodust pühaks. See kajab vastu meie folklooris ja lauludes. Kuskil mujal Euroopas ei ole säilinud nii palju puutumatut loodust kui Eestis. Iga eestlane tunneb looduses peituvat väge, ravimtaimi ja seenekohti. Terves Euroopas ja võib-olla terves maailmas pole ühtegi rahvast, kelle suhe loodusega oleks nii lähedane kui eestlastel. Ühtekokku elab riikides, mille süsinikuheitmed on Eestist väiksemad, 859 miljonit inimest. Eesti noorte keskkonnateadlikkus on madal ja pole viimase 10 aastaga paranenud nagu maailma noortel tervikuna. Põhjavee kvaliteet on hakanud uuesti halvenema. Glüfosaadil baseeruvate herbitsiidide kasutamine on 15 aastaga neljakordistunud. Eesti prügimajandus ei motiveeri sorteerimist. Taastuvenergia kõrval räägitakse järjest rohkem tuumajaamast.

Seda rida võib igaüks ise jätkata – mõlemat tüüpi väiteid kõlab järjest rohkem ja kirglikumalt. Üha sagedamini näikse need käivat justkui kahe erineva Eesti kohta. Kuidas saab ühe maa ja rahva suhet keskkonnaga nii erinevalt kirjeldada? Pakun, et lõhestunud minapilti tuleks võtta kriisi – ja loodetavasti ka peatse murrangu indikaatorina. Globaalse kliimakatastroofi taustal tekitab keskkond järjest rohkem konflikte ka Eestis: protestid taristu- ja tööstusprojektide vastu, vaidlused põlevkivi ja energeetika, metsanduse, loomade õiguste üle, kliimastreik jne. Kevadest saadik lisandub probleemidele valitsus, mille rahvuskonservatiividest ministrid eitavad inimtekkelist kliimamuutust. Ning muidugi peaminister, kes ei toetanud mais EL-is kliimaneutraalse majanduse tagamist – loodusrahva riik paigutus sellega mitte innovaatiliste Põhjamaade, vaid süsinikusõltlastest Visegrádi riikide sekka.

Keskkonnakaitse võtmeküsimus on teatavasti inimene. Eestis on lõhe rahvuse enesekuvandi ja keskkonnaprobleemide vahel muutunud järjest kriitilisemaks probleemiks. Rahvuslikus identiteedis valitsev soe ja mõnus, rahu ja enesekindlust sisendav loodusrahva-minapilt ei mobiliseeri tegutsema, muutma harjumusi ja avaldama survet poliitikutele. Viimasel ajal räägitakse palju põlevikivitööstusest, kuid see on jätnud varju tõsiasja, et ka Eesti elanikud ise peaksid oma (majanduskasvuga kosunud) ökoloogilist jalajälge oluliselt vähendama: piirama autokasutust, parandama prügi sorteerimist ja ringmajandust, vähendama tarbimist jne. Omamoodi märgina kuvandi ja ökosüsteemi vahel kasvavast vastuolust võib võtta isegi Valdur Mikita viimast teost „Eesti looduse kannatuste aastad“,[1] mis mõjub eesti identiteeti tublisti turgutanud „metsikute lingvistikate“ järel ootamatultki sünge ja ebamugavana.

Mida saaks ja tuleks loodusrahvamüüdiga keskkonnakriisi ajastul teha? Selle alavääristamine või kõrvaleheitmine ei tundu võimalik ega mõistlik – ja nagu on näidanud mitmed hiljutised protestid, peitub selles suur mobiliseeriv jõud. Küll aga tasuks müüdi ajaloo ja tähenduse üle aktiivsemalt arutada. Alates 19. sajandist on loodus mänginud rahvuste identiteedis tähtsat rolli. Rahvaste suhe loodusega on küll iidne, kuid sümbolid ja kuvandid ei pruugi olla ei vanad ega ainulaadsed. Võtame näiteks metsa. Just 19. sajandil sai mets oluliseks teemaks saksa ja vene, Skandinaavia ja Kesk-Euroopa maade rahvusluses. Millal sündis idee eestlastest kui metsarahvast? Talurahva elus, uskumustes ja kultuuris olid puud tähtsal kohal, kuid suhe nendega oli pragmaatiline.[2] 18.–19. sajandil kirjutasid aadlikud ja haritlased tihti talupoegade hoolimatusest metsa vastu, vargustest ja raiskamisest. Muidugi väljendub siin eliidi soov hoida loodusressursside käsutaja ja kaitsja rolli enda käes. Siiski tähendas talurahva harjumuspärane puidukasutus metsale suurt koormat: puuaiad, palkteed ja soosillad, puidust katused, valgustuspeerud jne vajasid pidevat uuendamist. 19. sajandil levis talupoegade seas metsavargus – muuseas on see teemaks romaanis „Tõde ja õigus“ (1926) ning praegusaja märgina esile tõstetud ka selle ainetel valminud värskes filmis (2019).

Tammsaare teos toetab eestlaste kui talurahva identiteeti. 19. sajandi ja 20. sajandi alguse eestluse jaoks võis hästi haritud põllumaa olla metsast olulisem sümbol. Siinse looduskaitse pioneerid olid hoopis baltisakslased, kes asusid kaitsma kalasid, linde ja rändrahne.[3] Eesti looduskaitse kujunes 1920.–1930. aastatel ja põimus identiteediloomega.[4] Selle käigus valiti välja paigad, mis kehastasid noort rahvusriiki selle ühtsuses ja mitmekesisuses: pankrannik, kuppelmaastik, Setomaa jne.[5] Looduse kõrval tõsteti esile ka moderniseeritud maastikud: linnad, kuurordid ja tööstus.[6] Mets kui eestluse sümbol seostus muinaskultuuri ja maausulistega – hiiekultuse tähtsustamine ja rakendamine selliste mälestusmärkide juures nagu Sõjamäe hiis (Jüriöö park) ei olnud erandlik, vaid sarnased ideed levisid 1930ndatel mujalgi Euroopas.[7]

Sõja ja stalinismi järel kerkis keskkonnakaitse Eestis uuesti esile 1960. aastatel, mil see muutus aktuaalseks kogu maailmas. Just siis hakati metsa rahvusmaastiku osana rohkem väärtustama. Oluliseks teguriks oli liikuvus: ühistransport ja autod viisid paremini metsa matkama ning loodusturismi propageeriti aktiivselt.[8] Ilmselt võib nüüdse loodusrahvamüüdi juuri otsida just hilisest nõukogude ajast, mil seda võimendas ka soome-ugri enesekuvandi tugevdamine ja omaksvõtmine. Läänemeresoome identiteedi loojate (Lennart Meri jt) jaoks oli oluline idee metsavööndi põlisrahvaste looduslähedasest eluviisist ja kultuurist – ning vastandumine globaalsele massikultuurile ja keskkonnareostusele.[9] Sarnane huvi vanade looduslähedaste rahvakultuuride vastu ilmnes 1970.–1980. aastatel mõistagi ka mujal maaimas. Neile kihistustele tugineb ka praegune arusaam eestluse suhtest loodusega – ning on alles läbi uurimata, kas ja miks on idee eestlastest kui metsa- ja loodusrahvast saanud tegelikult just viimasel aastakümnel niivõrd tugevaks. Ilmselt ei seleta seda üksnes Mikita ja teiste mütologiseerimisoskusega,[10] vaid arvesse tuleb võtta nii perestroika ja postnõukogude kogemust Eesti ühiskonna ja kultuuri jaoks, rahvusluse uut tõusu kui ka üleilmset keskkonnakriisi.

Tagasi tasuks vaadata ka varasematele keskkonnaliikumistele. Alates 1960.–1970. aastatest on Lääne- ja Ida-Euroopa keskkonnakaitse ajalugu erinev: Läänes on see kantud vasakpoolsetest ideedest ja vabaühendustest; Ida-Euroopas aga konservatiivsem, rohkem seotud rahvusmaastike ja -pärandiga – sarnanedes looduskaitse varasema, 19. sajandi traditsiooniga.[11] Ka Eesti Looduskaitse Seltsile (1966) oli iseloomulik looduskaitse tihe põimimine rahvuskultuuri ja kodu-uurimisega. Ühiskonna tähelepanu liikus keskkonnale perestroika ajal, kui terves Nõukogude Liidus ja Ida-Euroopas asuti võitlema tuumajaamade, kaevanduste ja teiste suurprojektide vastu, kui levis vastuseis suurtööstusele ja intensiivsele põllumajandusele ning hirm (silmale nähtamatu) reostuse ees õhus, vees, toidus jne. Fosforiidisõja (1987) pärand paneb siiski küsima rahvusluse ja keskkonna seoste järele. Praegusajal kujutatakse seda enamasti taasiseseisvumise esimese etapina. Sageli on keskkonda näidatud poliitiliste eesmärkide kõrval teisejärgulisena, osutades looduskaitse populaarsuse kiirele kahanemisele 1990. aastatel ehk ajal, mil suveräänsus oli saavutatud.[12] Ometigi tasuks praeguste konfliktide taustal toonane keskkonnaliikumine uuesti meelde tuletada nii heas kui halvas – vaagimaks nii kodanike mobiliseerumist kui ka meedia rolli ning tolleaegsete hoiakute järelmõjusid tänases päevas. On ju läbi rääkimata fosforiidisõja üks kõige rahvuslikum moment – kaevanduste kõrval nägid paljud sama suurt ohtu sisserändes. Siin võiks olla viljakas kõnelda sellest, et hirm oli seda suurem, mida kaugemal olemasolevatest kaevandustest ja „sisserändajatest“ elati.[13] Üldiselt teatakse paremini, mida arvasid fosforiidist Tallinna ja Tartu inimesed. Virumaa elanike ja eriti eestivenelaste mõtted on märksa vähem tuntud.[14] Ajal, mil oleks hädasti vaja mõista idavirumaalaste nägemust põlevkivitööstuse muutumisest ja kahanemisest, oleks viimane aeg nende mõtteid ja mälestusi laiemalt teadvustada.[15]

Kokkuvõtteks – miks ja kuidas võiks loodusrahvamüüdi üle arutamine tänapäeval kasulik olla? Esmajoones aitab see mõista, et sellised müüdid on enamasti nooremad kui paistavad; et rahvused mõtestavad oma suhet loodusega üsna sarnaselt ja et on vähe põhjust pidada ennast teistest paremaks. Tõsiasi, et üks või teine looduselement on rahvuslikus identiteedis olulisel kohal, ei vabasta kedagi vajadusest keskkonnakaitsesse panustada. Samas ei saa ei loodusrahvamüüti ega looduskaitse konservatiivsust päevapealt muuta. Küll aga võimaldab nende ajaloo teadvustamine keskkonnaga seotud hoiakuid julgemalt kaasajastada ja avatumaks muuta, sealhulgas kaasata ka mitte-eestlasi. Samuti võiks see julgustada pöörama tähelepanu keskkondadele, mis ei kvalifitseeru rahvusmaastikeks – tekitamaks ka tööstus- ja tiheasustuse piirkondades mitmekesisemaid ökoloogilisi kooslusi. Ja muidugi on keskkonnakriis globaalne. Paindlikum suhe loodusrahvamüüdiga vähendab ohtu vaid iseendaga tegeleda, „võõrale“ vastanduda ning suurendab valmisolekut õppida teistelt. Viimasel ajal räägitakse Eestis palju talupojatarkusest. Ants Viires näitas oma kultuuriökoloogilises uurimuses, kuidas talupojad suhestusid loodusega sageli uskumuste ja eelarvamuste pinnalt – näiteks kasutati rahvameditsiinis puude lehti ja vilju tihti üksnes kujuanaloogia ja mitte toime põhjal.[16] Seega ei sünni talupojatarkusest tingimata kõige mõistlikumad lahendused. Seevastu avatud arutelu eestluse ja identiteedi, rahvusluse ja keskkonnakaitse suhete üle võiks aidata mõelda suuremalt ja jõuda lõpuks küsimuseni, milline võiks olla Eesti keskkonnakaitsealane suurem visioon lähitulevikuks.

[1] V. Mikita, Eesti looduse kannatuste aastad: Manifest Eesti metsale, kirja pandud iseenda jaoks 2018. aasta suvel ja sügisel, aga kardetavasti sai see natuke liiga sünge. Vara, 2018. Tõsi küll, ka selles teoses seotakse keskkonna (ennekõike metsade) kaitsmine tihedalt kohaliku ja rahvusliku identiteedi tugevdamisega.

[2] A. Viires, Puud ja inimesed: Puude osast eesti rahvakultuuris. Tallinn, 1975.

[3] U. Plath, Rändrahnud ja majaisandad. Baltisakslaste suhe maaga ja kodutunde teke 19. sajandil. Vikerkaar, 2008, nr 7/8, lk 113−122; B. Pushaw, Living Stones and Other Beings: Earthen Ecologies within Baltic Visual Culture, 1860–1915. Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2018, kd 27, nr 1–3, lk 107–129.

[4] R. Magnus, Eesti 1920.–1930. aastate vaatefilmid kohateadvuse muutuste tähistajana. Rmt-s: Maastik ja mälu: Pärandiloome arengujooni Eestis. Toim. L. Kaljundi, H. Sooväli-Sepping. Tallinn, lk 246–268.

[5] R. Magnus, Eesti 1920.–1930. aastate vaatefilmid, lk 264.

[6] L. Kaljundi, T.-M. Kreem, Põlevkivitööstuse pildid – uurimisperspektiivi ja potentsiaali testides. Kunstiteaduslikke Uurimusi. Erinumber: Etüüde pildist. Ilmumas.

[7] A. Selart, Germanofoobist ökoprohvetiks. Oskar Loorits ja rikutud eestlased. Vikerkaar, 2014, nr 7/8, lk 138−157; M. Allandi, Kolm tuld: Jüriöö, võidupüha, laulupidu. Ajalooline Ajakiri, 2014, nr 2/3, lk 173−206.

[8] Ka ametkondlikult seoti turismiga tegelemine just metsanduse institutsioonidega. Transpordi olulisust rõhutab ka: T. Jonuks, A. Remmel, Forest in Estonian national Narrative and Identity Politics. Ettekanne konverentsil: First Baltic Conference on the Environmental Humanities and Social Sciences. Riia, 08.–09.10.2018.

[9] L. Kaljundi, Eestlased kui soomeugrilased. Vikerkaar, 2018, nr 1/2, lk 95–106.

[10] L. Kaljundi, Uusmetsik Eesti. Vikerkaar, 2018, nr 7/8, lk 68–80.

[11] Mitmed Lääne keskkonnaajaloolased on kritiseerinud Ida-Euroopa keskkonnaliikumisi, kasutades ökorahvusluse mõistet, vt nt: J. I. Dawson, Eco-nationalism: Anti-nuclear Activism and National Identity in Russia, Lithuania, and Ukraine. Durham (NC), 1996. Niisuguse lähenemise nõrkuseks on Lääne mudeli käsitamine normina: K. Lindström, L. Kaljundi, U. Plath, K. Tüür, Econationalism, Environmental Justice or Orientalism: Revisiting Late Soviet Environmentalism in Estonia. Environment and History. Ilmumas.

[12] Selle kõrval ei teeks muidugi paha meenutada ka 1990.–2000. aastate keskkonnakaitse ajalugu, mida iseloomustas kiiresti arenenud rahvusvaheline suhtlus ja koostöö, väiksem bürokratiseeritus jne. Selle perioodi jäädvustamise vajadus tuli esile mh looduskultuuri seminaril „Loodushoiu tulevik“, mis toimus 4.–5. aprillil 2019 Tallinna Loomaaias.

[13] Erinevusele osutas Olev Liiviku kureeritud näitus „EI FOSFORIIDILE! 20 aastat fosforiidisõjast“ (Eesti Ajaloomuuseum, 2007). Vt ka: O. Liivik, Glasnost Policy Reaching Estonia: Fear and Hope in the Protest Letters of Estonian Residents during the Campaign against the Phosphorite Mines in 1987. Rmt-s: The Baltic States and the End of the Cold War. Toim. K. Piirimäe, O. Mertelsmann. Berliin, 2018, lk 123−151.

[14] Sellele järeldusele jõudsime sel aastal ka Tallinna Ülikooli üliõpilastega, koostades projektõppe raames Eesti Ajaloomuuseumisse pop-up näitust fosforiidisõja ja Virumaa teemal. https://elu.tlu.ee/project/415

[15] Kaevurite töö ja identiteedimuutuse teemat on põhjalikult uurinud antropoloog Eeva Kesküla, vt nt: E. Kesküla, Vene kaevur, afrovenelane. Klass ja rahvus Eesti kaevandustes. Vikerkaar, 2013, nr 4/5, lk 23−32; E. Kesküla, Killustamis- ja kurnamiskapitalism Eesti ja Kasahstani kaevandustes. Vikerkaar, 2018, nr 6, lk 46–62.

[16] A. Viires, Puud ja inimesed.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon