Milline võiks olla meie minevik?

MAREK TAMM

Kõige hämmastavam ja õõvastavam praeguses ökoloogilises kriisis on tõsiasi, et peamine hävitustöö elukeskkonna kallal on toimunud mõne viimase kümnendi jooksul ehk siis ajajärgul, mil kõigil, kes vähegi teada tahtsid, oli olemas vajalik informatsioon, et oma käitumist muuta. Keskkonnakriis ei ole sajanditepikkune pöördumatu protsess, vaid pigem ühe inimpõlve saavutus. Enam kui pool fossiilsete kütuste põletamisel atmosfääri paisatud süsinikust on sinna jõudnud viimasel kolmel kümnendil.[1] Teisiti öeldes, Balti ketist alates on inimesed hävitanud oma elukeskkonda rohkem kui kogu liigi senise eksistentsi jooksul.

Keskkonnauudistest on tänapäeval saanud „tondijutud täiskasvanutele“, kui üht Aby Warburgi kujundit laenata. Ei möödu vist nädalatki, ilma et üha uued aruanded ja artiklid ei annaks teada uute liikide kadumisest, vee happelisemaks muutumisest, negatiivsetest kliimamuutustest, jääkatte kahanemisest, mulla vähenemisest, merevee taseme tõusust, põllumaade kõrbestumisest, metsade hävimisest, sademete ja aurumiste tugevnemisest jne. Need uudised on muutumas meie igapäevaelu harjumuspäraseks fooniks, esialgu tekitavad need hinges rahutust, ent mida rohkem neid kuuleb, seda vähem need mõjuvad. Kummitused saavad kodustatud ja elu jätkub vanades rööbastes.

Uueks populaarseks tondijutu žanriks on kujunenud lugu „maailmast ilma meieta“, millega tegi ühena esimestest algust 2007. aastal samanimelise raamatu avaldanud Ameerika ajakirjanik Alan Weisman. Ta manab 300 leheküljel esile üsna detailse pildi, milline näeb välja elu Maal pärast seda, kui inimesed on välja surnud.[2] Aasta hiljem arutles sama küsimuse üle rangelt teaduslikust vaatenurgast üks tänapäeva tuntumaid Briti geolooge Jan Zalasiewicz raamatus „Maa pärast meid“. Tema järeldus on korraga nii lohutu kui ka loogiline: „Me oleme määratud välja surema, täpselt nii nagu surid välja dinosaurused. Maailm läheb seejärel edasi nagu ennegi. Kui üks või kaks geoloogilist iga on möödunud, ei ole alles muud kui mõni veider luu või kuldsõrmus, mis näitab, et me kunagi üldse olemas olime.“[3]

Weisman ja Zalasiewicz pakuvad tuge ühele mõtteviisile, mille laienemist üha enam täheldan: inimliigi kadumine on midagi pöördumatut, mille üle me ei peaks üleliia kurvastama, pigem rõõmu tundma, sest enamikule teistest eluvormidest tuleb see ainult kasuks. Me oleme liigina tõestanud oma võimetust siin planeedil kestlikult elada, seega on väljasuremine meile paras ja paratamatu. Ma ei salga, et selline mõte külastab mustematel hetkedel mindki, ja pigem sagedamini kui harvemini. Väga võimalik, et evolutsioon on meid kujundanud sellisteks, et me ei olegi võimelised pikemalt ette mõtlema, et me oleme üks neid ummikteid, mida ikka looduses ette tuleb. Elasime heleda leegiga – võiks küüniliselt resümeerida.

Kummatigi ei taha usk inimmõistusesse ja -kujutlusvõimesse mind maha jätta. Kas on võimalik, et lähenev katastroof suudab meid siiski liigina mobiliseerida?

Iseenesest on praeguseks välja käidud rohkem kui piisavalt lahendusi, kuidas saabuvat kataklüsmi ära hoida. Eesti keeles koondab võimalikke lahendusi kenasti näiteks Briti teadusajakirjaniku Gaia Vince’i raamat „Seiklused antropotseenis“.[4] Autor toob hulganisti näiteid, mis lubaksid inimkonnal loobuda fossiilkütustest, võidelda kliimasoojenemisega, töödelda ümber plastikut, koguda vett, minna üle kunstlikule lihale jne. Oma hiljutises raamatus „Inimplaneet: kuidas me lõime antropotseeni“ nendivad Simon Lewis ja Mark Maslin, et inimkonnal on valida kolme tuleviku vahel: senise eluviisi jätkamine, kollaps või uus eluviis. Esimese valiku puhul on võimalik vähemalt mõnda aega veel kindlasti hakkama saada, eriti kui osata tehnoloogilisi lahendusi optimaalselt ära kasutada, ent kollapsit see pikemas perspektiivis kindlasti ära ei hoia. Teine valik on sisuliselt sama, mis esimene, lihtsalt sisaldab suuremat käegalöömist. Kolmas eeldab lahtiütlemist senisest tarbimiskapitalismist ja inimühiskonna rajamist uutele alustele. Lewis ja Maslin pakuvad välja kaks konkreetset sammu, mis aitaksid kaasa kolmanda stsenaariumi teostumisele: universaalse baassissetuleku kehtestamine ja poole planeedi loovutamine teistele eluvormidele. Esimene lubaks läbi lõigata töötamise ja tarbimise nõiaringi, teine tagaks bioloogilise mitmekesisuse säilimise.[5]

Niisiis, lahendused on laual, ent lootus nende elluviimiseks on väga väike. Põhjus on selge: suurem osa inimestest pole valmis suurteks muutusteks oma senises elukorralduses. Maailma ei juhi ratsionaalsed argumendid, vaid emotsionaalsed lood. Seega eeldab elukorralduse muutmine muutusi mõtlemises.

Ajaloolasena tundub mulle, et üks võimalus tulevikust teisiti mõelda on muuta oma mõtlemist minevikust. Teisiti öeldes, uus tulevik eeldab uut minevikku. Sest inimene on narratiivne olend ja ajalugu tähtsaim identiteediloome narratiivne vahend.

Kuid millist minevikku me tänapäeval vajame?[6] Ma arvan, et esiteks me vajame palju pikemat minevikku kui see, millega oleme seni harjunud. Meie minevikutaju peaks hõlmama vähemalt kogu inimliigi ajalugu, veel parem, kui elu ajalugu Maal. Minevik tuleb vabastada kirjakultuuri kammitsatest ja muuta valdkonnaüleseks uurimisaineseks, kus oma roll on nii ajaloolistel ja arheoloogilistel kui ka bioloogilistel, geneetilistel, geoloogilistel jne teadmistel. Kui me suudame paigutada inimese arengu pikemale ajaskaalale, võiks see luua eeldused inimese uue enesekäsituse sünniks, mis ei piirdu vaid lühiajalise perspektiiviga.

Teiseks on meil vaja uut arusaamist liikidevahelisest minevikust. Minevik tuleb vabastada antropotsentrismi lummutisest, inimeste arengulugu on vaja vaadata koostoimes teiste eluvormidega, näidata, kuivõrd palju võlgneb inimtsivilisatsioon teistele liikidele, kuidas inimajalugu on mõistetav vaid erinevate elukoosluste laiemas võrgustikus. Liikidevaheline minevikutaju võiks sünnitada uue avarama enesekäsituse inimese kohast ja vastutusest ökosüsteemis.

Kui suudame jutustada enda minevikust uut lugu, sellist, mis näitab meie kujunemist kümnete või sadade tuhandete aastate jooksul ja mis ei lahuta meid rangelt teistest eluvormidest, siis on vahest mõeldav jõuda otsusteni, mis lubavad meie liigil osa saada ka uuest elamisväärsest tulevikust.

[1] D. Wallace-Wells, The Uninhabitable Earth: Life After Warming. New York, 2019, lk 4. Wallace-Wellsi trööstitu raamat pakub hulganisti muidki näiteid sellest, et praegune keskkonnakriis on peamiselt viimase inimpõlve põhjustatud, mis muidugi ei tähenda, et eelnevad põlved poleks andnud oma panust.

[2] A. Weisman, The World Without Us. New York, 2007.

[3] J. Zalasiewicz, The Earth After Us. What Legacy Will Humans Leave in the Rocks? Oxford, 2008, lk 1.

[4] G. Vince, Seiklused antropotseenis. Retk inimese kujundatud planeedi südamesse. Tlk M. Arumäe, K. Raudsepp. Tallinn, 2017.

[5] S. L. Lewis, M. A. Maslin, The Human Planet. How We Created the Anthropocene. London, 2018, ptk 11.

[6] Saan praegu esitada vaid väga lühikese skitsi; veidi pikemalt vt M. Tamm, Kas loodusel on ajalugu? Ajalookirjutuse arengutest antropotseeni ajastul. Vikerkaar, 2018, nr 7/8, lk 41–51; M. Tamm, L. Olivier, Introduction: Rethinking Historical Time. Rmt-s: Rethinking Historical Time. New Approaches to Presentism. Toim. M. Tamm, L. Olivier. London, 2019, lk 1–20; M. Tamm, Z. B. Simon, More-than-Human History: Philosophy of History at the Time of the Anthropocene. Rmt-s: Philosophy of History: Twenty-First-Century Perspectives. Toim. J.-M. Kuukkanen. London, 2020 (ilmumas).

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht