Matkimine ja selle hädad: Ida-Euroopa seletuseks

IVAN KRASTEV, STEPHEN HOLMES

Mary Shelley 1818. aasta õudusromaanis „Frankenstein“ loob prometheuslikust ambitsioonist kannustatud leiutaja koletise, pannes „lahkamiskambrist ja tapamajast“ ning isegi „haudade rüvedast rõskusest“ korjatud kehaosadest kokku humanoidi. Kuid eksperimentaator Victor Frankenstein hakkab seda üliambitsioonikat katset konstrueerida inimliigi koopia peagi kahetsema. Koletis, kes hakkab tundma mõru kadedust oma looja õnnelikkuse pärast ning tajuma enda määratust üksildusse ja hüljatusse, pöördub vägivallaga oma leiutaja sõprade ja perekonna vastu, laastates nende maailma ning jättes inimese enesekopeerimise eksieksperimendi pärandina maha üksnes valu ja kahetsust.

Seda analoogiat ülearu pikalt välja arendamata on USA sotsioloog Kim Scheppele kirjeldanud tänast Ungarit (mille eesotsas seisab üks teine Viktor) „Frankenriigina“ – illiberaalse mutandina, mis koosneb Lääne liberaalsete demokraatiate leidlikult kokkutraageldatud elementidest. Scheppele näitab väga huvitavalt, kuidas peaminister Viktor Orbánil on õnnestunud liberaalne demokraatia lammutada, rakendades sammsammulise matkimise kavalat poliitikat. Orbán on loonud režiimi, mis on õnnelikult kokku laulatanud liberaalse demokraatia institutsionaalse fassaadi Carl Schmitti arusaamaga poliitikast kui reast melodramaatilistest sõbra ja vaenlase kokkupõrgetest. Iga kord, kui Euroopa Liit on Orbáni valitsust kritiseerinud tema reformide illiberaalsuse pärast, on valitsus alati kärmelt näidanud, kuidas iga vastuoluline õiguslik muutus, reegel või institutsioon on truult kopeeritud mõne Euroopa Liidu liikmesriigi õigussüsteemist. Seega ei peaks üllatama, et paljud Lääne liberaalid vaatavad Ungari ja Poola poliitilisi režiime samasuguse „õuduse ja jälestusega“, mis täitis Victor Frankensteini südant oma loomingu peale vaadates.

Et mõista tänase Kesk- ja Ida-Euroopa illiberaalse revolutsiooni juuri, ei tasu uurida ideoloogiat ega majandust, vaid hoopis seda kuhjunud vaenulikkust, mille on tekitanud mimeesi keskne koht Idas pärast 1989. aastat käivitatud reformiprotsessides. Regiooni illiberaalset pööret pole võimalik mõista lahus poliitilisest „normaalsuse“ ootusest, mille äratas 1989. aasta revolutsioon, ning matkimispoliitikast, mida see legitimeeris. Pärast Berliini müüri langemist ei jagunenud Euroopa enam kommunistideks ja demokraatideks. See hakkas nüüd jagunema hoopis matkijateks ja matkitavateks. Ida-Lääne suhted moondusid Külma sõja
aegsest kahe vaenuliku süsteemi patiseisust moraalseks hierarhiaks ühesainsas liberaalses Lääne süsteemis. Kui matkijad vaatasid alt üles oma eeskujude poole, siis eeskujud vaatasid ülalt alla oma matkijate peale. Seega pole kuigi salapärane see, miks idaeurooplaste kolmkümmend aastat tagasi vabatahtlikult valitud „Lääne matkimine“ on andnud lõpuks poliitilise tagasilöögi.
Kahel aastakümnel pärast 1989. aastat võis postkommunistliku Kesk- ja Ida-Euroopa poliitilise filosoofia kokku võtta ühteainsasse imperatiivi: matkida Läänt! Seda protsessi nimetati mitut moodi: demokratiseerimiseks, liberaliseerimiseks, laienemiseks, lähenemiseks, lõimumiseks, euroopalikustumiseks, aga postkommunistlike reformijate siht oli lihtne. Nad soovisid, et nende riigid muutuksid „normaalseks“, mis tähendas Lääne-sarnaseks. See tähendas liberaaldemokraatlike institutsioonide importi, Lääne poliitiliste ja majanduslike retseptide rakendamist ning Lääne väärtuste avalikku toetamist. Matkimist mõisteti laialt kui lühimat teed vabadusele ja jõukusele.

Majanduslike ja poliitiliste reformide poole püüdlemisega välismaise eeskuju matkimise teel käisid aga kaasas tumedamad moraalsed ja psühholoogilised varjuküljed, kui algselt oodati. Matkija eluga käib vältimatult kaasas ebaadekvaatsuse, alaväärsuse, sõltuvuse, idenditeedi kao ja tahtmatu ebasiiruse tunne. Asjatu püüe luua tõeliselt usutav koopia idealiseeritud eeskujust kätkeb ju alati enesekriitika, kui ka just mitte enesepõlguse lõputut piina.

Matkimist ei tee nõnda ärritavaks mitte üksnes varjatud eeldus, et matkija on oma eeskujust moraalselt ja inimlikult kuidagi madalam. Sellega kaasneb ka eeldus, et Kesk- ja Ida-Euroopa jäljendajarahvad tunnistavad Lääne õigust hinnata nende edu või ebaedu Lääne mõõdupuudeni küündimisel. Selles osas hakkab matkimine tunduma suveräänsuse kaotusena.

Seega pole Kesk- ja Ida-Euroopa šovinismi ja ksenofoobia esiletõusu juured mitte poliitikateoorias, vaid poliitilises psühholoogias. See peegeldab sügavat vastikust 1989. aasta järgse „matkimis-imperatiivi“ ning selle alandavate ja häbistavate järelduste vastu.

Regiooni praeguse illiberalismi algupära on emotsionaalne ja ideoloogia-eelne, selle juured ulatuvad mässuni alanduse vastu, mida paratamatult põhjustab püüdlus leida tunnustust võõrkultuurilt kui milleltki enda kultuurist kõrgemalt. Rangelt teoreetilises mõttes on illiberalism seega suurel määral kõigest pealispind. See annab intellektuaalse tõsiseltvõetavuse vaaba ühisele vaistlikule soovile raputada maha koloniaalne sõltuvus, mis sisaldub läänestumisprojektis eneses.

Kontrrevolutsioon liberalismi vastu

Kui Poola poliitik Jarosław Kaczyński süüdistab liberalismi, et see „on rahvuse mõiste kui sellise vastu,“[1] ja kui Orbáni parem käsi Mária Schmidt ütleb: „Meie oleme ungarlased ja tahame säilitada oma kultuuri,“[2] siis väljendab nende ülesköetud marurahvuslus keeldumist lasta välismaalastel enda üle kohut mõista välismaiste mõõdupuude alusel. Sisuliselt ütlevad nad, et „meie ei püüa kopeerida teid ning seetõttu pole teil mõttekas käsitleda meid omaenda äpardunud või madalakvaliteediliste koopiatena“. Veel kord: isehakanud illiberalismi-ideoloogia jääb maha selle eestkõnelejate emotsionaalsest tungist taastada rahvuslik enesest lugupidamine, lükates tagasi eelduse, nagu pakuks Lääne liberalism eeskuju, mille järgi kõik ühiskonnad peaksid kohanduma. Vastumeelsus kohustusliku matkimise vastu on primaarne, matkitava eeskuju intellektuaalne kriitika aga kõigest midagi sekundaarset ja kollateraalset.

Selline alandusest tingitud lahtiütlemine liberaalsetest ideedest ja institutsioonidest ei ole mõistagi tekkinud vaakumis. Soodsat pinnast illiberaalseks kontrrevolutsiooniks on ette valmistanud mitmed tähtsad nihked globaalses poliitikas. Autoritaarse Hiina tõus majandusmootoriks on katkestanud sideme liberaalse demokraatia ja majandusliku jõukuse vahel, mida kunagi peeti lahutamatuks. Kui 1989. aastal seostati liberalismi isikuvabaduse, õigusliku ausameelsuse ja läbipaistva valitsemise veetlevate ideedega, siis 2010. aastaks on liberalismi määrinud kahe aastakümne pikkune seostumine reaalselt eksisteerivate ja möödapääsmatult puudulike postkommunistlike valitsustega. 2003. aastal alustatud Iraagi sõja hukatuslikud tagajärjed on diskrediteerinud demokraatia levitamise ideed. 2008. aasta majanduskriis tekitas sügava umbusu ülemaailmse finantskorra peaaegu lammutanud ärieliidi ja „kasiinokapitalismi“ vastu. Kesk- ja Ida-Euroopa ei pöördunud liberalismi vastu mitte niivõrd selle pärast, et see olnuks nurjumas neil kodus, kuivõrd sellepärast, et nende silmis oli see nurjumas Läänes. Neil oleks otsekui kästud matkida kogu maailmas domineerivat Läänt, samal ajal kui Lääs oli sellist domineerivust just nimelt kaotamas. Niisugune kontekst polekski saanud matkimispoliitikat soosida.

Kontrrevolutsioonid, mis puhkesid Ungaris 2010. ja Poolas 2015. aastal, kujutasid endast millegi allasurutu täiesti ennustatavat tagasitulekut. Kesk- ja idaeurooplaste püüdlused matkida 1945. aasta järgse Saksamaa viisi oma lähiajaloo käsitlemisel põrkusid ületamatutele probleemidele.

Saksa demokraatia põhineb eeldusel, nagu viiks natsionalism möödapääsmatult natsismi. Transnatsionaalne Euroopa Liit saigi osalt alguse geopoliitilisest strateegiast blokeerida Saksa suveräänsuse potentsiaalselt ohtlik taaskehtestamine sellega, et Saksamaa integreeritaks majanduslikult ülejäänud Euroopasse ning Liitvabariigile antaks „postnatsionaalne“ identiteet. Selle tagajärjel etnonatsionalism Saksamaal peaaegu et kriminaliseeriti. Seevastu kesk- ja idaeurooplastel on säärast negatiivset vaadet natsionalismile raske jagada – esiteks seepärast, et nende riigid on paljurahvuseliste impeeriumide lagunemisel koitnud natsionalismiajastu lapsed; ja teiseks seepärast, et rahvuslus mängis olulist rolli neis enamasti vägivallatutes kommunismivastastes revolutsioonides, mis said alguse 1989. aastal.

Erinevalt Saksamaast on Kesk- ja Ida-Euroopas tõenäolisem, et rahvuslust ja liberalismi nähakse teineteist vastastikku toetavate ja mitte üksteisele vastandlike ideedena. Poolakate meelest oleks absurdne lakata austamast natsionalistlikke liidreid, kes kaotasid oma elu Poolat Hitleri või Stalini vastu kaitstes. See piirkond oli ka aastakümneid allutatud kommunistlikule propagandale, mis refleksiivselt, lausa nürilt mõistis hukka igasuguse natsionalismi. Siin võib olla veel üks põhjus, miks kesk- ja idaeurooplased suhtuvad umbusklikult Saksamaa kinnismõttelisse soovi lahutada kodakondsus pärilikust kuuluvusest rahvuslikku kogukonda. 1990. aastatel panid Jugoslaavia sõjad mõneks ajaks kogu Euroopa, sh selle postkommunistliku osa pidama (või tegema näo, nagu peetaks) natsionalismi kogu kurja juureks. Liberalismi samastamine antinatsionalismiga kahandas pikas perspektiivis valijate innukust toetada postkommunistlike maade liberaalseid parteisid. Kuid vähe sellest, see tekitas ka kujutluse, justkui oleks liberalism, sealhulgas nn põhiseaduspatriotism, mingi uus „Saksa ideoloogia“, mis on kavandatud Euroopa valitsemiseks Berliini huvides.

Normaalsuse topelttähendus

1989. aasta revolutsioonid olid omal ajal vaimustavad, kuid tagantjärele vaadates osutuvad need värvita revolutsioonideks. „1989. aastal ei tulnud Ida-Euroopast ainsatki uut ideed,“ pillas kuulsa märkuse François Furet, suur Prantsuse revolutsiooni uurija.[3] Juhtiv saksa filosoof Jürgen Habermas oli sama meelt. Teda küll „uuenduslike, tulevikku vaatavate ideede peaaegu täielik puudumine“ eriti ei šokeerinud, sest tema meelest olid Ida-Euroopa revolutsioonid „korrigeerivad“ ehk „tasategevad revolutsioonid“.[4] Nende eesmärk oli tuua Ida-Euroopa ühiskond tagasi Lääne modernsuse peavoolu, võimaldades idaeurooplastel omandada see, mis lääneeurooplastel juba ammu olemas.

1989. aastal ei unistanud kesk- ja ida-eurooplased mingist täiuslikust maailmast, mida polnud kunagi varem eksisteerinud. Nad igatsesid „normaalset elu normaalses riigis“. Nagu poolakas Adam Michnik hiljem tunnistas: „Minu kinnismõte oli revolutsioon, mis ei sarnaneks Prantsuse ega Vene revolutsiooniga, vaid pigem Ameerika omaga selles mõttes, et oleks millegi poolt, mitte vastu. Revolutsioon põhiseaduse, mitte paradiisi nimel. Antiutoopiline revolutsioon. Sest utoopiad viivad giljotiini ja gulagini.“ Tema hüüdlause oli seega „Vabadus, Vendlus, Normaalsus“.[5] Tuleb märkida, et kui tema põlvkonna poolakad rääkisid „normaalsusest“, ei pidanud nad silmas mingit Poola ajaloo varasemat, kommunismieelset perioodi, kuhu riik võiks õnnelikult tagasi pöörduda, kui Nõukogude okupatsiooni vaheepisood on lõppenud. „Normaalsuse“ all pidasid nad silmas Läänt.

Václav Havel Tšehhoslovakkiast kirjeldas oma maa võitlust pääsemaks kommunistliku võimu alt lihtsalt kui „püüdlust kõrvaldada omaenda ebanormaalsus, et normaliseeruda“.[6] Elanud aastakümneid, silme ees väidetavalt helge tulevik, sai nüüd peamiseks ideeks elada olevikus ja nautida igapäevaelu mõnusid.

Lääne „normaalsuse“ säärasel ülendamisel poliitilise revolutsiooni peamiseks eesmärgiks oli kaks nuripidist tagajärge. See tõstis dramaatilisel moel küsimuse, kuidas lepitada „normaalset“ tähenduses „omal maal laialt levinud“ „normaalsega“ tähenduses „see, milline Lääs miskipärast on, aga Ida mitte“. See tegi Kesk- ja Ida-Euroopa revolutsionääridele loomulikuks valikuks ka emigreerumise.

Kommunismi üks võtmeprobleeme seisnes asjaolus, et ideaaliks oli ühiskond, mida polnud kunagi eksisteerinud ja mille eksisteerimisvõimaluses ei saanud keegi päris kindel olla. Teisalt oli üks läänestavate revolutsioonide keskseid probleeme see, et eeskujud, mida püüti matkida, muutsid pidevalt matkijate silme all oma kuju. Sotsialistlik utoopia võis jääda igavesti kättesaamatuks, aga oli vähemasti lohutavalt muutumatu. Seevastu Lääne liberaalne demokraatia on osutunud äärmiselt kujumuutvaks ja proteuslikuks. Kuna Lääne normaalsust ei defineerita kui ideaali, vaid kui olemasolevat reaalsust, siis iga muutus Lääne ühiskonnas loob uue pildi sellest, mis on normaalne. Nii nagu tehnoloogiafirmad käivad peale, et sa pead ostma nende uusima mudeli, ning teevad raskeks vanaga läbiajamise, nii rõhutas ka Lääs, et ostmist on väärt üksnes Euroopa viimane, postnatsionaalne mudel.

Pagevalt muutliku „normaalsuse“ häirivat mõju illustreerib kõige paremini see, kuidas kesk- ja idaeurooplased on viimasel kahel aastakümnel reageerinud Lääne ühiskonna muutlikele kultuurinormidele. Külma sõja aastatel oli Lääne ühiskond konservatiivsete poolakate silmis normaalne seetõttu, et erinevalt kommunistlikest süsteemidest hindas see traditsiooni ja uskus Jumalasse. Ühtäkki avastasid poolakad, et tänapäeval tähendab Lääne „normaalsus“ hoopis sekularismi, multikulturalismi ja geiabielusid. Kas peaksime siis üllatuma, kui poolakad ja nende naabrid tundsid end „petetuna“, avastades, et ühiskond, mida nad olid tahtnud matkida, on kadunud, kiiretest moderniseerumislainetest minema pühitud?

Kui vahetult pärast 1989. aastat mõisteti „normaalsust“ peamiselt poliitiliselt (vabad valimised, võimude lahusus, eraomand, reisimisvabadus), siis viimasel aastakümnel on normaalsust tõlgendatud üha enam kultuuriliselt. Selle tagajärjel hakkasid kesk- ja idaeurooplased Läänest pärinevaid norme umbusaldama ja vaenama. Iroonilisel kombel, nagu me allpool näeme, on Ida-Euroopa hakanud nüüd ennast nägema tõeliste Euroopa väärtuste viimase bastionina.

Et lepitada „normaalsuse“ ideed (oma kodumaal laialt levinu tähenduses) sellega, mis on normatiivselt kohustuslik riikides, mida püütakse matkida, on idaeurooplased teadlikult või alateadlikult hakanud „normaliseerima“ oma eeskujuriike, väites, et see, mis on laialt levinud Idas, prevaleerib ka Läänes, isegi kui Lääne inimesed teevad silmakirjalikult näo, nagu oleks nende ühiskond teistsugune. Idaeurooplased leevendavad oma normatiivset dissonantsi – näiteks Idas ellujäämiseks vajaliku altkäemaksu andmise ning Lääne poolt aktsepteerimiseks vajaliku korruptsioonivastase võitluse vahel – järeldades, et Lääs on tegelikult sama korrumpeerunud nagu Ida, ainult et Lääne inimesed lihtsalt salgavad seda ja peidavad tõtt.

Liberaalset normaalsusrevolutsiooni ei mõistetud ajahüppena pimedast minevikust helgesse tulevikku. Seda kujutleti liikumisena läbi füüsilise ruumi, justkui kogu Ida-Euroopa oleks ümber kolinud Lääne majja, mida seni oli nähtud ainult fotodelt ja filmidest. Tõmmati otseseid analoogiaid Saksamaa ühinemise ning ühendatud Euroopa idee vahel. 1990. aastate alguses tundsidki paljud ida-eurooplased selget kadedust idasakslaste vastu, kellel oli hämmastavalt vedanud, sest nad said üleöö kollektiivselt migreeruda Läände, nii et võisid imekombel ärgata, peos Lääne-Saksa pass ja (nagu mõned arvasid) taskus Saksa markadest pungil rahakott. Kui 1989. aasta revolutsioon tähendas terve piirkonna migratsiooni Läände, siis põhiküsimuseks sai see, millised Ida-Euroopa maad jõuavad ühisesse sihtkohta kõige esimesena.

Lahkumine, matkimine ja ebalojaalsus

1981. aasta 13. detsembril kuulutas kindral Wojciech Jaruzelski Poolas välja erakorralise seisukorra ning kümned tuhanded kommunismivastasest liikumisest Solidaarsus osavõtnud arreteeriti ja interneeriti. Aasta hiljem tegi Poola valitsus ettepaneku vabastada need, kes on nõus andma allkirja lojaalsusvandele, samuti need, kes on valmis emigreeruma. Nende pakkumiste peale kirjutas Adam Michnik oma vangikongis kaks avalikku kirja. Ühe pealkiri oli „Miks te ei kirjuta alla“ ja teisel „Miks te ei emigreeru“.[7] Tema argumendid allakirjutamise vastu olid sirgjoonelised. Solidaarsuse aktivistid ei tohiks valitsusele truudust vanduda, sest valitsus on kaotanud poolakate usalduse. Nad ei tohiks alla kirjutada, sest oma naha päästmiseks allakirjutamine tähendaks alandust ja väärikuse kaotust, aga ka selle pärast, et alla kirjutades arvaksid nad ennast selliste inimeste seltskonda, kes reedavad oma sõbrad ja ideaalid.

Mis puutus vangistatud dissidentide keeldumisse emigreerumast, siis Michniku arvates nõudis see nüansseeritumat vastust. Tosin aastat varem oli Michnikut kui Poola juuti ja üht 1968. aasta märtsi üliõpilasprotestide liidreist masendanud see, kuidas mõned ta parimad sõbrad kodumaalt lahkusid. Ta oli ka näinud, kuidas kommunistlik režiim püüdis tavainimesi veenda, et need, kes lahkusid, tegid seda sellepärast, et ei hoolinud Poolast vähimatki: ainult juudid emigreeruvad – niimoodi püüdis valitsus pöörata poolakat poolaka vastu.

1982. aastal ei olnud Michnik enam maalt neliteist aastat varem lahkunud sõprade peale pahane. Ta tunnustas emigrantide kogukonna tähtsat panust Solidaarsuse sündi. Kuid mööndes, et emigreerumine jääb isikuvabaduse õigustatud väljenduseks, soovitas ta Solidaarsuse aktivistidele tungivalt mitte eksiili minna, sest „iga emigreerumisotsus oleks kingitus Jaruzelskile“. Pealegi reedaksid dissidendid, kes oma vabaduse nimel Poolast lahkuvad, neid, kes jäävad maha, eriti neid, kes töötavad ja palvetavad parema Poola eest. Lahkumine õõnestaks demokraatlikku liikumist ja aitaks kommuniste, rahustades ühiskonna liigagi hõlpsasti maha ning seostades opositsiooni üritust isekusega ja ebalojaalsusega rahvale. Parim viis näidata solidaarsust oma kannatavate kaasmaalastega ning seista vastu kommunistlikele valitsejatele oleks keelduda sellest mürgitatud kingitusest – isiklikust vabadusest Läänes –, sest niimoodi emigreerumine ja seeläbi säärase vabaduse nautimine poleks poolakate suurele enamusele niikuinii võimalik.

Michnik seletas veel, et kodumaale jäädes annaksid vangistatud aktivistid tähenduse ka nende otsusele, kes olid varem emigreerunud ning toetasid Poola vastupanu välismaalt. Vabadus tähendab, et inimestel on õigus teha, mida nad tahavad. Aga 1982. aasta oludes „sooritaksid interneeritud aktivistid eksiili valides teo, mis oleks ühtaegu nii kapitulatsioon kui ka deserteerumine“. Michnik möönis, et selline seisukoht kõlab karmilt ja sallimatult ning et mõne meelest läheb see vastuollu tema usuga, et „emigreerumisotsus on väga isiklik“. Aga küsimus, kas emigreeruda või mitte, oli 1982. aastal Solidaarsuse aktivistide jaoks ülim lojaalsusproov. Ainult valides vanglasse jäämise, selle asemel et haarata veetlevast pakkumisest – isiklikust vabadusest Läänes –, võisid nad välja teenida oma kaaskodanike usalduse, millest sõltus vaba Poola ühiskonna tulevik.

Kui 1982. aastal tähendas emigreerumine reetmist, siis 1992. aastal seda sellisena enam ei tajutud. Pärast 1989. aastat hakkas soov saavutada see, mida Havel oli nimetanud „normaalseks poliitiliseks eluks“, viima massiemigratsioonini. Kui Ida-Saksamaal järgnes „lahkumisele“ „hääle tõstmine“ (kui kasutada Albert O. Hirschmanni kuulsaid termineid),[8] siis Kesk- ja Ida-Euroopas käis asi teistpidi: esimesena tuli hääle tõstmine, siis lahkumine. Algul toitis kommunismi lõpust tärganud eufooria lootusi olukorra kohesele radikaalsele paranemisele: et kesk- ja idaeurooplased ärkavad kommunistlikust luupainajast vabamasse, jõukamasse ja eelkõige läänelikumasse riiki. Kui mingit maagilist ja kohest läänestumist ei saabunud, lahkusid paljud koos oma perekonnaga Läände. Pärast Lääne normaalsuse kopeerimist taotleva revolutsiooni jahmatavat edu kaotas oma mõttekuse Michniku 1982. aasta karm väide, nagu oleks emigreerumine Läände kapitulatsioon ja deserteerumine. Isiklikku valikut kolida Lääne-Euroopasse ei saanud enam stigmatiseerida kui truudusemurdmist rahvale, mis oli ju ise pühendunud Lääne sarnaseks saamisele. Revolutsioon, mis oli teinud Lääne matkimisest enesele eesmärgi, ei saanud enam pakkuda tugevaid põhjendusi Läände emigreerumise vastu.

Harilikult sunnivad revolutsioonid inimesi piire ületama – kui mitte territoriaalseid, siis moraalseid piire. Prantsuse revolutsiooni puhkedes lahkusid paljud selle vaenlased riigist. Kui bolševikud rajasid Venemaal oma diktatuuri, lahkusid miljonid valged kodumaalt ja elasid aastaid, kohvrid pakitud, välismaal, lootes bolševismi kokkukukkumisele. Neil juhtudel olid lahkujateks revolutsiooni lüüasaanud vaenlased. Kontrast nendega tõstab esile 1989. aasta revolutsiooni ajaloolise anomaalia. Pärast sametrevolutsioone olid just võitjad, mitte kaotajad need, kes minema kolisid. Need, kes ootasid kõige kannatamatumalt oma maa muutumist, olid ühtlasi need, kes olid kõige innukamad sukelduma vabasse kodanikuellu. Nemad olid esimesed, kes läksid välismaale, Läände, õppima, töötama ja elama, võttes kaasa oma läänemeelsuse.

Raske oleks ette kujutada Lev Trotskit pärast bolševike võitu otsustamas, et nüüd oleks aeg minna õppima Oxfordi. Aga just seda tegid Viktor Orbán ja paljud teised. Ja neil oli selleks häid põhjusi. Erinevalt Prantsuse ja Vene revolutsionääridest, kes uskusid, et ehitavad uut tsivilisatsiooni, mis on vana, trooni ja altari korra vastu, ning et Pariis ja Moskva on kohad, kus valmistatakse ette tulevikku, oli 1989. aasta revolutsionääridel tugev motiiv reisida Läände, et näha lähedalt, kuidas töötab tegelikus praktikas normaalne ühiskond, mida nad lootsid üles ehitada oma kodus. Iga revolutsionäär tahab elada tulevikus ja kui Poola tulevik on Saksamaa, siis võisidki kõige innukamad revolutsionäärid sama hästi ka asjad pakkida ja Saksamaale kolida.

Unistus kollektiivsest tagasipöördumisest Euroopasse tegi säärase valiku niihästi loogiliseks kui ka legitiimseks. Miks peaks noor poolakas või ungarlane ootama, kuni tema riik muutub ühel päeval Saksamaa taoliseks, kui ta võib juba homme hakata Frankfurdis või Hamburgis tööle ja peret looma? Oma maad on ju lõppude lõpuks lihtsam vahetada kui seda muuta. Kui pärast 1989. aastat piirid avati, eelistati lahkumist hääletõstmisele, sest poliitiliseks reformiks läheb tarvis keskendunud koostööd mitme organiseeritud sotsiaalse huvi vahel, samal ajal kui emigreerumiseks läheb tarvis ainult sind ja sinu huve. Ka rahvusliku lojaalsuse umbusaldamine ja poliitiliselt ühendatud Euroopa väljavaade aitasid paljudel liberaalselt meelestatud idaeurooplastel teha emigratsioonist poliitiline valik. See koos antikommunistlike dissidentide pildilt kadumisega on põhjus, miks Michniku emigreerumisvastane müristamine kaotas pärast 1989. aastat oma moraalse ja emotsionaalse jõu. See toob meid pagulaskriisini, mis tabas Euroopat 2015. ja 2016. aastal.

Demograafia kui saatus

Kesk- ja Ida-Euroopa illiberaalse kontrrevolutsiooni põhisüžee on kokku võetav „avatud ühiskonna“ idee pahupidi pööratud tähendusega. 1989. aastal lubas avatud ühiskonna idee vabadust, eelkõige vabadust teha seda, mis oli varem keelatud, nimelt reisida Läände. Tänapäeval tähendab avatus maailmale suurte Kesk- ja Ida-Euroopa valijagruppide silmis mitte enam vabadust, vaid ohtu: immigrantide invasiooni, depopulatsiooni ja rahvusliku suveräänsuse kadumist.

2015. aasta pagulaskriis pani piirkonnas haudunud vastuhaku individualismi ja universalismi vastu viimaks üle ääre ajama. Kesk- ja idaeurooplased mõistsid pagulaskriisi aegu, et meie ühendatud, kuid ebavõrdses maailmas on migratsioon kõikidest revolutsioonidest see kõige revolutsioonilisem. 20. sajandi masside mäss kuulub minevikku. Nüüd seisame silmitsi 21. sajandi migrantide mässuga. Selle mässu on ilma igasuguste revolutsiooniparteide organiseerimiseta anarhiliselt ette võtnud miljonid hajali indiviidid ja perekonnad, nii et seda ei sega mingid kollektiivse tegutsemise probleemid. Seda ei inspireeri ideoloogilise värvinguga pildid kujuteldavast helgest tulevikust, vaid klantspildid elust teisel pool piiri.

Globaliseerumine on teinud maailmast küla, aga selles külas valitseb teatav diktatuur – globaalsete võrdluste diktatuur. Tänapäeva inimesed ei võrdle oma elu enam naabrite eluga; nad võrdlevad ennast planeedi kõige jõukamate elanikega. Seega kui sa tahad oma lastele majanduslikult kindlustatud elu, siis parim, mida teha saad, on hoolitseda selle eest, et nad sünniksid Taanis, Saksamaal või Rootsis, kusjuures Tšehhi Vabariik või Poola oleks võib-olla teise ringi valik.

Vananeva rahvastiku, madala sündivuse ja lõputu väljarände kombinatsioon on Kesk- ja Ida-Euroopa demograafilise paanika peamine allikas, isegi kui poliitikas väljendatakse seda mõttetu jutuga, nagu kujutaksid Aafrikast ja Lähis-Idast sissetungivad migrandid endast eksistentsiaalset ohtu piirkonna rahvastele. Immigratsiooniärevust on õhutanud hirm, et assimileerimatud välismaalased saabuvad riiki, lahjendavad rahvusliku identiteedi ning nõrgestavad rahvuslikku sidusust. See hirm peegeldab omakorda suuresti väljendamata muret demograafilise kollapsi pärast. 1989. ja 2017. aasta vahel kahanes elanikkond Lätis 27%, Leedus 22,5%, Bulgaarias peaaegu 21%. Kaks miljonit idasakslast ehk peaaegu 14% riigi 1989. aasta eelsest elanikkonnast kolis töö ja parema elu otsingul Lääne-Saksamaale.[9]

2008. aasta majanduskriisi tagajärjel oma kodupiirkonnast peamiselt Lääne-Euroopa poole lahkunud kesk- ja ida-eurooplaste arv ületab väljastpoolt Euroopat, sh Süüriast, Lääne-Euroopasse saabunud pagulaste koguarvu. 2007. aasta järgsel kümnendil lahkus ainuüksi Rumeeniast umbes 3,4 miljonit inimest – arvud, mis tavajuhul seostuksid mõne sõja või muu katastroofiga. Pealegi oli kolm neljandikku neist rumeenlastest lahkudes alla 35 aasta vanad. Kesk- ja Ida-Euroopat nüüdisajal ähvardav oht sarnaneb depopulatsiooni väljavaatega, mis seisis Ida-Saksamaa ees, enne kui kommunistid püstitasid Berliini müüri. See on oht, et tööealised kodanikud lahkuvad Idast, et alustada uut elu Läänes.

Paanikat immigrantide olematu invasiooni ees[10] tuleks mõista kui moondunud kaja palju realistlikumast süvahirmust, et suur osa omaenda rahvastikust, nende seas kõige energilisemad ja võimekamad noored lahkuvad maalt ja asuvad jäädavalt välismaale. 1989. aasta järgne migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopast seletab, miks reaktsioon pagulaskriisile on kogu piirkonnas olnud nii sügavalt vaenulik, isegi kui vaevalt mõni üksik pagulane on sinna ümber asunud (kui läbi nende riikide rännanud hulgad kõrvale jätta).

Euroopa illiberalismi tõusu tuum seisneb hirmus mitmekesisuse ees, aga sellel on Idas teistsugune tähendus kui Läänes. Lääne-Euroopas võrsub illiberalism hirmust, et liberaalsed ühiskonnad ei suuda mitmekesisusega toime tulla. Idas on küsimus selles, kuidas üldse vältida mitmekesisuse teket. Kui sajand tagasi oli Ida-Euroopa selle maailmajao etniliselt kõige kirevam osa, siis tänapäeval on see uskumatult homogeenne. Ainult 1,6% praegustest Poola kodanikest on sündinud väljaspool Poolat, samal ajal kui moslemite protsent Poola kodanikest on 0,1.

Immigrantide-vastase hüsteeria seletus

Inimeste väljavoolu trauma aitab seletada seda, mis muidu võiks paista seletamatuna – tugevat kaotusetunnet maades, mis on 1989. aasta järgsetest poliitilistest ja majanduslikest muutustest palju kasu saanud. Igal pool Euroopas on need piirkonnad, mis on kõige rohkem kannatanud rahvastiku väljavoolu all, olnud viimastel aastakümnetel ühtlasi ka need, mis kalduvad valima parempoolseid parteisid. See viitab tugevalt sellele, et ka Kesk-Euroopa illiberaalse pöörde juured on sügaval massilises väljarändes, eriti noorte väljarändes[11] ning demograafilistes hirmudes, mida väljaränne on põhjustanud.

Teine tegur, mis seletab immigratsioonivastast hüsteeriat, samal ajal kui immigrandid tegelikult puuduvad, toob meid tagasi meie peamise argumendi juurde. Kuigi piirkonda kolida soovivate Aafrika ja Lähis-Ida immigrantide „invasiooni“ pole toimunud, näevad kesk- ja idaeurooplased pidevalt sensatsioonilisi telereportaaže Lääne-Euroopat vaevavatest immigratsiooniprobleemidest. Selle tagajärjel on Idas tekkinud uutmoodi arusaamine olemuslikust lõhest, mis maailmajao kahte poolt eristab: kui Ida on ikka veel homogeenne ja monoetniline, siis Läänt nähakse muutununa heterogeenseks ja multietniliseks, ning seda just hõlpsat immigratsiooni võimaldanud mõtlematu ja enesetapjaliku poliitika tagajärjel. Väärtuste ümberväärtustamine on siinkohal märkimisväärne. Selle asemel et pidada lääneeurooplasi kaugel ees olevaks ja idaeurooplasi kaugele maha jäänuks, kujutab ksenofoobsete populistide retoorika lääneeurooplasi nüüd õigelt teelt eksinutena. Nende populistide palavikulises kujutluses on Lääne-Euroopa muutunud Suur-Aafrika ja suurema Lähis-Ida perifeeriaks.

Selle tagajärjel ei ole Lääne-Euroopa enam kultuuriliselt võiduka Lääne mudeliks, mida kesk- ja idaeurooplased püüdsid pikka aega matkida. Vastupidi, Lääne-Euroopa avatud ühiskond, mis pole suutnud oma piire võõraste (eriti moslemitest) „sissetungijate“ vastu kaitsta, pakub põhiolemuselt negatiivset eeskuju, elavat pilti ühiskonnakorrast, mida idaeurooplased tahaksid iga hinna eest vältida.

Et äratada uuesti ellu see moraalne halvakspanu, mis kunagi emigreerumisega kaasas käis, peavad Kesk- ja Ida-Euroopa populistid hülgama seisukoha, nagu saaksid Ungari, Poola ja teised piirkonna riigid olla poliitiliselt ja majanduslikult edukad üksnes Läänt ustavalt matkides. Natsionalistliku retoorika tõus ning illiberaalne pööre Idas näeb kahtlasel moel välja nagu meeleheitlik katse püstitada „lojaalsusmüüri“, mis tõkestaks inimeste väljavoolu ja peataks noorte kesk- ja idaeurooplaste maalt lahkumise. Või teisiti sõnastatult: populistid Varssavis ja Budapestis näevad Lääne pagulaskriisi kui „brändimisvõimalust“ Idale. Ainult siis, kui riik lakkab püüdmast olla selline nagu Lääs, lakkavad selle kodanikud lahkumast Läände. Et peatada väljaränne, on vaja hävitada Lääne maine võimaluste maana ning lõhkuda idee, nagu oleks Lääne liberalism eesrindliku ühiskonna- ja majanduskorra kullaproov. Lääne-Euroopa avatud immigratsioonisüsteemi ei lükata tagasi mitte seetõttu, et see on kutsunud sisse aafriklasi ja lähisidalasi, vaid kuna see on toiminud vastupandamatu magnetina kesk- ja idaeurooplastele enestele.

Tänast Euroopat kummitab tagurpidi matkimise tont. 1989. aasta järgse „matkimismängu“ osalised on vähemalt mõnes suhtes kohti vahetamas. Mõnel juhul on matkijatest saanud eeskujud ja vastupidi. Kesk- ja Ida-Euroopa populistide ülim kättemaks Lääne liberalismile seisneb mitte üksnes „matkimisimperatiivi“ hülgamises, vaid ka selle ümberpööramises. Orbán ja Kaczyński ütlevad: meie oleme tõelised eurooplased ja kui Lääs tahab ennast päästa, peab ta matkima Ida. Nagu Orbán ühes oma 2017. aasta juulis peetud kõnes tähendusrikkalt kuulutas: „Kakskümmend seitse aastat tagasi me uskusime siin, Kesk-Euroopas, et Euroopa on meie tulevik; tänapäeval me tunneme, et meie oleme Euroopa tulevik.“[12]

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Ivan Krastev, Stephen Holmes. Explaining Eastern Europe: Imitation and Its Discontents. Journal of Democracy, 2018, kd 29, nr 3, lk 117–128.

[1] Tsit: A. Leszczyński, Poland’s Leading Daily Feels Full Force of Jarosław Kaczyński’s Anger. The Guardian, 23.02.2016.

[2] Tsit: P. Oltermann, Can Europe’s New Xenophobes Reshape the Continent?. The Guardian, 03.02.2018.

[3] Tsit: R. Dahrendorf, Reflections on the Revolution in Europe. New Brunswick (NJ), 2005, lk 27.

[4] J. Habermas, Tasategev revolutsioon ja pahempoolse revisjoni vajadus. Mida tähendab sotsialism täna? [1990]. Tlk L. Metsar. Vikerkaar, 1992, nr 9 ja 10.

[5] R. Cohen, The Accommodations of Adam Michnik. New York Times Magazine, 07.11.1999.

[6] Tsit: B. Herman, The Debate That Won’t Die: Havel and Kundera on Whether Protest Is Worthwhile. RFE/RL, 11.01.2012.

[7] A. Michnik, Why You Are Not Signing…: A Letter from Białołeka Internment Camp 1982; A. Michnik, Why You Are Not Emigrating…: A Letter from Białołeka 1982. Rmt-s: A. Michnik, Letters from Prison and Other Essays. Tlk M. Latynski. Berkeley, 1985, lk 13–24.

[8] Ameerika poliitökonoomi Albert O. Hirschmani raamat „Exit, Voice, and Loyalty“ (1970) käsitleb organisatsiooni liikme kolme strateegiat, kui too tajub organisatsiooni (firma, asutuse, partei, riigi) allakäiku: lahkuda, tõsta häält või jääda lojaalseks. Tlk.

[9] Need andmed ja arvud Kesk- ja Ida-Euroopa demograafia kohta pärinevad Eurostati andmetest ja autorite eneste arvutustest muutuja põhjal „Rahvaarv 1. jaanuaril vanuse ja soo järgi“. Eurostat 06.06.2019. https://bit.ly/2rOQgAr.

[10]„Me peame seisma vastamisi rahvatulvaga, mis voolab sisse Lähis-Idast, samal ajal kui ka Aafrika sügavused on liikvele läinud. Miljonid inimesed on valmis teeleminekuks. Ülemaailmselt kasvab inimeste soov, tung ja sund jätkata oma elu mõnes muus kohas kui see, milles nad seda alustasid. See on üks ajaloo suuremaid rahvavoogusid ja toob endaga kaasa traagiliste tagajärgede ohu. See on tänapäeva massimigratsioon, mille lõppu me ei oska veel näha: majandusmigrandid, kes loodavad paremat elu, pagulased ja liikvel massid läbisegi. See on kontrollimatu ja reguleerimatu protsess ja –
kuna ma kõnelen siin teadlaskogukonna ees – selle kõige täpsemaks definitsiooniks oleks „invasioon“.“ V. Orbán, Kõne Maailma Teadusfoorumi avamisel, 07.11.2015.

[11] „Võib-olla teie, noored, tunnete, justkui kuuluks teile kogu maailm. … Aga ka teie elus jõuab kätte hetk, kui mõistate, et on tarvis paika, keelt, kodu, kus saab olla omade seas ja elada oma elu turvaliselt, ümbritsetuna teiste heast tahtest. Koht, kuhu saab tagasi pöörduda ja kus saab tunda, et elul on mõte ja see ei vajugi lõpuks lihtsalt unustusse. … Noored ungarlased, teie kodumaa vajab teid praegu. Tulge ja võidelge koos meiega, nii et kui teil kodumaad vaja läheb, oleks see teie jaoks veel alles.“ V. Orbán, Pidukõne 1848. aasta Ungari revolutsiooni 170. aastapäeval, 15.03.2018.

[12] V. Orbán, Kõne 28. Bálványose avatud suveülikoolis ja tudengilaagris, 22.07.2017.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht