Mitte väga valusalt ja mitte näkku

P. I. FILIMONOV

Markuša lamas selili. Lamas mingis mitte just eriti mugavas poosis, kuidagi tervenisti kangeks jäänult. Markuša lamas selili ja vaatas tähti. Arvestades, et tähti oli näha palju, oli koht, kus Markuša lamas, mitte just eriti valgustatud. Arvestades, et Markuša juustes oli liiva ja mingit jämedat prügi, lamas ta vabas õhus. Miskipärast oli teksade lukk lahti. Noh, olgu, see on, oletame, veel täiesti normaalne, ta on ka varem niimoodi ärganud, ainult kodus. Noh, juhtub, inimene kavatses riidest lahti võtta, aga ei jõudnud, alkohol osutus tugevamaks. Väljas, see on ilmselt juba liiast. Markuša tõusis püsti, tõmbas teksade luku kinni ja otsustas, et tuleb siit kuidagi minema pääseda. Kust siit – see ei tundunud teab mis tähtis küsimus, ehkki koht ei paistnud üldse tuttav. Mingi jäärak, mingi, otsustades plärtsuvate helide järgi, vesi. Tundub, et linnast väljas. Pole midagi, kohe teeb Bolt asukoha kindlaks. Markuša hakkas taskutes sorima.

Mõne paanilise minuti pärast oli ta sunnitud konstateerima, et Bolt talle sel hetkel abiks ei ole ja maastikul orienteerumisega peab ta kuidagi ise hakkama saama. Telefoni Markušal ei olnud. Veel mingi aja pärast ehitas ta üles loogilise jada – need ei õnnestunud tal sellises olukorras mitte eriti hästi – ja hakkas jälle kätega taskuid patsutama. Nojah, nojah. Ka rahakotti Markušal ei olnud. Ainult majavõtmetega võis ta veel uhkustada. Olgu. Peab liikuma hakkama, otsustas Markuša. Teravalt tajutavaid kehavigastusi ta ei avastanud, pea lõhkus natuke ja süda oli paha, aga Markuša arvas, et see on organismi normaalne reaktsioon eilsele. Tuleks kasvõi tee peale välja jõuda, need on meil, jumal tänatud, igatsugu siltide ja viitadega hästi varustatud. Kõigepealt tuleb koju jõuda. Või pigem ei, vaidles Markuša endale vastu. Ilmselt tuleks kõigepealt panka helistada ja kaardid kinni panna. Globaalses mõttes pole ju midagi traagilist juhtunud. Ta on elus ja isegi vist terve. Sularaha tal õhtul muidugi oli ja ausalt öeldes ikka üksjagu, aga, olgu peale, selle kätte veel ei sure. Tuleb uus telefon osta, uued dokumendid teha – kõik see tähendab kulusid ja peavalu. Ikkagi, sellest ei sure, rahustas Markuša end veel kord ja läks oletatava tee poole liikvele.

Kõik teavad, et maailmakõiksus – või kes meil seal tema asemel on – soosib inimesi, kellel alkoholisisaldus veres on kõrgendatud, seetõttu leidis Markuša tee üles ilma suuremate seiklusteta. Edasi tuli hääletada ja oma asupaik kindlaks teha. Kellaaega ka ei teadnud, Markuša kuulus nende kodanike hulka, kes hoiavad kõiki mune ühes nutitelefonis, eraldi kella ei kandnud, aga tundus, et oli öö, sest septembris hakkavad päevad juba lühenema, ja selline pimedus võib olla ainult öösel. Markuša sirutas käe välja ja vehkis sellega saamatult. Autosid praegu ei olnud, nii et selle järele polnud tegelikult vajadust, aga šokiseisundis inimese üle ei ole mõtet karmilt kohut mõista.

Peab ütlema, et Markušal vedas jätkuvalt – või tasakaalustati niimoodi eelnevat õhtut – juba esimene auto pidas kinni. Umbes neljakümnene naine vaatas Markušat teatud hämmeldusega, aga lubas helistada ja kohale viia. Markuša sulges kaardid, aga Veronikale ei helistanud, sest mälu hakkas taastuma.

Mälupildid tulid Markuša juurde, mis on ka loogiline, mitte sidusa sisemise mängufilmina, nagu on omane terve inimese meenutustele, vaid üksikute sähvatustena, flashback’idena, mis tungisid läbi nii kõikehaaravast alkoholist kui ka muud päritolu peavalust.

Näe, nad jälle tülitsevad Veronikaga. Täpsemalt, mis tüli see oli. Kõik oli küllaltki argine. Markuša üritas jällegi ligi ujuda, teha selgeks, nagu talle tundus, nii loogiliselt, et loogilisemalt pole võimalik, et naisele on kõige parem temaga viivitamatult ühtida ja sukelduda õnnelikku paaris- – hiljem ka rohkem kui paaris- – eksistentsi kuni külluslike elupäevade lõpuni. Ja Veronika ütleb talle järjekordselt, et see on halb mõte, et ta ei arva üldsegi, et neist saaks õnnelik paar, sest et tema, Markuša, ei meeldi talle üldse-üldse-üldse-üldse-neliteist korda üldse.

„Kuidas siis nii,“ nukrutses Markuša ja üritas musitada. „Sa ei ole ju proovinud, sellepärast räägidki nii. Proovid, siis ei tiri sind kõrvupidi ka ära.“

Veronika laksas talle põlglikul näoilmel käte pihta. Ja ütles need sakramentaalsed sõnad:

„Isegi kui sa oleksid ainuke mees maamunal, isegi siis poleks sul mingit šanssi.“

Hiljem loopis Markuša raha. Ta kas üritas Veronikale sel moel muljet avaldada, kui millegi muuga polnud õnnestunud, või lihtsalt oli dispositsioon muutunud, see libises tal praegu käest. Siis meenus talle olemine kusagil bordellis või siis stripiklubis, kus ta jälle loopis raha ja väristas taskust võetud akuraatseks rööptahukaks käänatud sullipakki. Ja loopis jälle.

Hiljem läks ta kuhugi öhe mööda mingit tühermaad ja laulis midagi valjusti. Ilmselt üritas ta niimoodi hirmuga võidelda. Sest et veel mäletab ta mingeid tagant lähenevaid samme. Siis ei mäleta enam midagi. Ja pea hakkas sündmuste taastamise piinarikastest katsetest veelgi rohkem valutama.

Naine pani ta maha haigla juures, päris linna sissesõidul. Nad sõitsid viitadest mööda, aga ükski kohanimi ei öelnud Markušale midagi. Tähed olid nagu tuttavad, nendest moodustusid sujuvalt Eesti kohanimed, aga ühtki sellist nime Markuša ei mäletanud. Kui ta orienteerus õigesti, siis oleksid nad teoreetiliselt pidanud linna sisse sõitma kusagilt Viikingite küla poolt, aga niipalju kui ta ka ei põrnitsenud pimedust autoakna taga, mingit taolist küla ta ei näinud. Ta isegi küsis roolis olevalt naiselt, et kas ta saab õigesti aru, et nad on praegu kusagil Saue kandis.

„Mida?“ vastas naine ainult ja vaatas teda jälle kuidagi kummaliselt. Markuša otsustas vestlust mitte jätkata.

Haiglat selles kohas ta ka ei mäletanud. Ilmselt oli Veronika ta nii ära vaevanud, et ta ei jõudnud uudiseidki jälgida, nii et magas maha, kuidas siia selline tänapäevane kompleks püsti löödi. Oskavad ju küll, kui tahavad.

Noor naisarst vaatas ta hoolikalt läbi, skaneerides teda eelnevalt pilguga, mitte vähema imestusega kui enne autojuht, pealaest jalatallani. Naise õrnad, kuid kindlad puudutused äratasid Markuša organismis kõik võimalikud judinad. Ta pigistas silmad kinni ja lootis, et see niipea ei lõpeks.

„Kõige järgi otsustades saite te löögi pähe.“

„Tömbi esemega?“ üritas Markuša nalja teha.

„Vaat seda ma ei tea. Teil on ilmselt kerge peapõrutus. Kas ajab iiveldama?“

„Natuke.“

„See pole midagi tõsist, aga te peate kodus paar päeva lamama.“

„Aga kas siin teie juures ei saaks?“ üritas Markuša flirtida.

„Teil on hospitaliseerimiseks liiga kerge trauma,“ tõdes arst ükskõikselt. „Ja veel üks asi.“

Markuša näitas üles tähelepanu.

„Me oleme kohustatud sellistel juhtudel, nagu teie oma, politseid teavitama. Noh, juhtudel, kui vägivaldsed teod patsiendi vastu on palja silmaga näha.“

„Kui peate, siis peate,“ kehitas Markuša õlgu. „Kes olen mina, et seadusele vastu hakata.“

Doktor läks kõrvalkabinetti ja mõne aja pärast kuulis Markuša, kuidas too telefoniga räägib. Ta ei olekski sellele erilist tähelepanu pööranud, sest et tõepoolest oleks vaja koju sõita ja natuke toibuda, enne kui hakata kaotatut taastama, aga tema kõrvu kandus äkki midagi kummalist. Tuli kuulatada.

„Aga peamine pole see,“ rääkis doktor. „Peamine on,“ naine madaldas häält peaaegu sosinani, aga Markuša pingutas ja sai ikkagi aru, „et see on vist mees. Ma räägin tõsiselt. Ma olen internetis näinud. Ja raamatutest lugenud. Tulge kohale ja vaadake ise.“

Naisega on midagi viltu, taipas Markuša.

„Te istuge siin, nad tulevad kohe,“ ütles doktor, telefoniga ära rääkinud ja Markuša juurde tagasi tulnud. „Pole midagi erilist, lihtsalt võtavad teilt tunnistuse. Võib-olla sõidutavad koju ka.“

Olgu, las sõidutavad. Ta ei ole ju vastu. Süüdistada teda milleski ei saa, ta on raudselt ohver. Ta muidugi ei uskunud nendesse eriti ja erilisi lootusi neile ei pannud, aga äkki leiavad rahakoti üles. Või kasvõi telefoni. Telefon on vist tähtsamgi. Seal on kogu ta elu. Ta ei teadnud ju ühtki numbritki peast näiteks. Ainult Veronika oma. Nii et ta ei saa isegi helistada, et keegi ta siit peale võtaks. Vaat las siis politsei sõidutabki, nikastanud arst räägib õigust.

Politseinikud jõudsid kohale – kaks keskealist naisterahvast, karikatuurne paarike – pikk, Markušast pikem, kohmakas, aga ilus brünett ja väike, aga ilmselt osav, teatava võitlusliku kõnnakuga, samuti ilus ja samuti brünett. Koos nendega umbes viiekümnene närviline daam mingis kummalises kuues, pidevalt prille kohendav ja poollennates liikuv. Politseinikud küsitlesid Markušat öise intsidendi kohta, aga mida ta neile rääkida sai, ta ei teadnudki ju õieti midagi. Põrutati joobnule piki pead, võeti raha ja telefon ära, aitäh, et maha ei löödud.

„Ja kus see umbes oli?“ küsis pikk.

Aga kas Markuša siis mäletas. Kuskil linnast väljas, see oli kõik, mida ta selgelt väita võis. Isegi küsimuse „konkreetselt millisest linnast väljas“ peale jäi ta kahtlustavalt vait ja vajus ärevatesse mõtetesse. Vastus oleks justkui olnud ilmselge, aga tegelikult pole selle kohta mingeid veenvaid tõendeid. Ja paljugi, mis mälu talle ütleb – kas võib seda usaldada, kui too peamist ei mäleta. See protokolliti ja vangutati päid.

„Nii nappide algandmete põhjal ei saa me teile midagi lubada, saate isegi aru.“

Teadlasega kukkus välja veel fantasmagoorilisemalt. Kui politseidaamid andsid talle märku, et, noh, võib, haaras too Markušal käisest kinni ja hakkas talle miskipärast otse kõrva rääkima, seejuures häält sugugi tasandamata. Markuša oli põhimõtteliselt juba ammu midagi sarnast kahtlustanud, aga nüüd seletati see talle küllaltki lihtsalt ära.

Lühidalt, oli toimunud mingi arusaamatu jama, see selgitus näis teaduslikust vaatepunktist kõige tõepärasem. Maailmast olid eilsest saadik kadunud kõik mehed. Täpsemalt, mitte päris eilsest. Tuli välja, et mitte eilsest. Peaaegu kõigil planeeti asustavatel naistel olid olemas mingid ettekujutused, mingid hägused geneetilised mälestused sellest, et kunagi eksisteeris selline geneetiline anomaalia, inimolevuse aberratsioon, aga hiljem, ikka veel igiammusel ajal, suri see loomulikul teel välja. Kui eluga kohastumatu. Paljud maalastest, nagu see arst, lugesid raamatuid ja vaatasid YouTube’ist igasuguste igavate vlogijate ajaloolisi videoid, et kunagi olid sellised olemas. Olid käibel eri versioonid, milleks neid vaja oli, aga kuna sellest ajast oli niipalju vett, sealhulgas lootevett merre voolanud, kaotas inimkond selle mõistatuse lahendamise vastu huvi, kohanes, ja temaga oli kõik korras.

„Ja mis, tõesti mitte kusagil mitte ühtegi ei jäänud alles?“ küsis meeleheitel Markuša.

„Niipalju kui mina tean, ei jäänud. Surid välja. Halb kohastumus eluga. Väiksem vastupanuvõime viiruste suhtes ja nii edasi. Noh, meie androloogide versiooni järgi muidugi.“

Loomulikult ei nimetatud siin androloogideks neid spetsialiste, kelle peale Markuša oleks mõelnud. Siinsed androloogid olid midagi antropoloogide ja paleoentomoloogide taolist korraga.

Ja Markuša avaldusel, et ta mäletab sellist Juliusz Machulski lavastatud poola filmi, ei olnud ka mingit mõtet. Sest et teadlase sõnul surid viimased mehed välja kas kolmeteistkümnendal või siis kaheteistkümnendal sajandil ja see tähendab, et mingit Juliusz Machulskit ei ole kunagi olemas olnud. Järelikult ei saa ka öelda, nagu Markuša juba kavatses, et elu on kunsti plagiaat. No see tähendab, et kuriteo objekti puudumisel ei saa vist rääkida ka kuriteo koosseisust. Kes ees, see mees.

„Aga mis seal oli, sellel teie Machulskil?“ küsis teadlane.

„Tal oli seal peamiselt seksist.“

Ja siin sai Markuša aru, et kõik on kuidagi päris rõõmutu, sest teadlane küsis, mis on seks. Aga kuidas sa seletad seda inimesele, noh, päris nullist? Markuša üritas asjale läheneda loomade kaudu, aga ka siin tabas teda ebaõnn. Tuli välja, et umbes samal ajal meestega, noh, kes varem, kes hiljem, surid välja ka kõik isased loomisendid. Ja partenogeneesiga kohanes mitte ainult inimkond, vaid eranditult kogu ümbritsev loodus.

„See tähendab, sääsed,“ jäi Markuša miskipärast mõttesse, „hammustavad nüüd viimane kui üks?“

„See on loodusseadus,“ ütles teadlane. „Kui putukas on hammustaja, siis on ta eranditult hammustaja. Ma ei saa teie küsimusest isegi täpselt aru.“

Markuša tundis huvi, mis temast nüüd saab. Mille peale teatas teadlane optimistlikult, et temaga ei juhtu midagi halba, kõigepealt ravitakse ta korralikult terveks ja siis hakatakse uurima. Hoolikalt ja igakülgselt. Ja võib-olla isegi antakse võimalus praktikas demonstreerida, misasi on see tema, kuidas ta nüüd ütleski, „seks“? Markuša märkis nukralt, et selleks, et praktikas demonstreerida, on vaja vähemalt kaht inimest, kes oleks asjaga kursis.

„Sellega on keeruline,“ tunnistas teadlane. „Teil tuleb alguses ikka kuidagi ise näidata. Pärast me õpime ka ära. Kui see tunnistatakse otstarbekaks. Kasvatame nii-öelda vabatahtlikke endi hulgast.“

Ja nüüd Markuša järsku taipas. Oli isegi imelik, et see nii hilja kohale jõudis. No tõepoolest. Nii kaua, kui ta ennast mäletas, oli Veronikal alati õigus. Ta võis teha mida tahes, ta võis mossitada, võis otsustada käituda naise sõnadele täpselt vastupidi, eesmärgiga vastupidist tõestada. Kõik oli alati kasutu. Lõppude lõpuks oli ta alati sunnitud tunnistama, et naisel on õigus. Naine ütles, olgu peale tülihoos, et viimane mees maamunal – ja nii ongi. Ja tundub, et erilisi šansse tema huvi äratada polnud tal tõepoolest ka sellises olukorras. Sest et selle huvi olemus polnud siin kellelegi selge.

„Aga kas tohib, ma valin ise vabatahtliku, kellele ma proovin asja olemust selgitada?“ küsis Markuša.

Teadlane lubas.

Huvitav, et Veronika telefoninumber oli samaks jäänud. Mingid asjad ilmselt paigast ei nihku. See-eest teised asjad nihkuvad, seetõttu takerdus Markuša juba päris jutuajamise alguses, kui tal oli vaja naisele seletada, kes ta selline on. Aga kuidas sa seda seletad? Selles maailmas sinusuguseid ei eksisteeri, aga isegi see pole peamine, see võinuks teatud asjaoludel isegi olla eeliseks. Aga eelis oleks see olnud juhul, kui kõigil neil naistel oleks olnud ettekujutus meeste olemasolu võimalusest, kui nad saaksid aru, kuidas nendega argielus käituda ja oleks kasvõi huvitatud proovimisest.

Aga kuidas siis siin? Siin on vaat nii, noh, näiteks selline toorevõitu analoogia. Markuša sai sellest aru, aga paremat talle ka praegu pähe ei tulnud, noh – nagu õhuga. Me kõik oleme harjunud hingama teatud koostisega õhku. Kuigipalju hapnikku, kuigipalju lämmastikku, kuigipalju süsihappegaasi. Ja järsku tuleb mingi ullike ja ütleb, et tuleb välja, et on olemas hoopis teine võimalus. Et on võimalik hingata, no ma ei tea, mingit radooni, argooni ja veel mingi teadusele tundmatu gaasi segu. Ja see ei ole ei parem ega halvem sellest õhust, mida me oleme harjunud hingama, vaid lihtsalt veidi teistmoodi. Mõnes mõttes isegi kohati meeldivam. Asjast huvitatule muidugi, aga mis meie maailmas ei ole asjast huvitatule? Kas me siis usume teda? Nojah, võib-olla isegi usume, aga tema, see ullike analoogiast, käib ringi ballooniga, mis kunagi tühjaks ei saa ja kus on sees seesama gaasisegu, ja annab kõigile soovijatele hingata, kui tahetakse. Aga kas nad hakkavad tahtma? Vaevalt küll.

Ja tegelikult, see on halb analoogia. Markuša võis ju pakkuda kõigile soovijatele, siin pole küsimustki. Aga kuidas ta selgitaks – mida pakkuda? Kuidas selgitada inimesele, kes pole kunagi näinud näiteks lennukit, mis see sihuke on? Ja lennuk pealegi kõlab muinasjutuliselt ja romantiliselt – taevas lendamise masin. Aga siin? Mis ta ütleb? Ma võin toppida teie keha avausse oma keha spetsiaalse jätke ja sellest, ma ei tea, kuidas teil, aga mul on sellest kindlasti mõnus. Võimalik, et teil ka, aga mitte kohe, harjumuse asi. Mis mõttes mõnus? No kuidas seda seletada? Noh kuidagi nii mõnus, nagu teil varem kunagi pole olnud – ja mõtte mõttes ka kusjuures. Kõlab vastikult.

Pealekauba ei saanud ta kuidagi, vähemalt siin tuleb tõele näkku vaadata, nimetada end „Veronika meheks“, isegi kui too oleks sellest sõnaühendist aru saanud. Ei abikaasaks, ei peigmeheks, ei poiss-sõbraks, isegi mitte austajaks. Nende suhted, mis seal ikka ilustada, seisnesid selles, et ta jooksis naisele järele, tikkus talle ligi ja naine põlgas ta ära. Kõik. Muidugi praegu võiks valetada, ta oli isegi valmis valetama, aga kuidas? Bioloogiaõpikuid ümber jutustama polnud Markuša ei valmis ega võimeline.

Just nimelt ullike. Igas mõttes.

„Kuulge,“ ütles Veronika talle pärast pikki ja segaseid katseid. „Ma ei mõista, mida te tahate mulle öelda, ja ma ei mõista, kes te olete. Ma olen loomulikult meestest kuulnud, aga ma ei ole teadlane ja, vabandage, nad ei tekita minus professionaalset huvi. Ma arvan, et teil oleks mõttekam otsida mõistmist akadeemilistest ringkondadest. Nad peaksid ka teoorias paremini orienteeruma.“

No mida siis. No ja ongi kõik. Näed – ta on viimane mees maamunal. Ja tema šansid saada inimkonna uueks esivanemaks langevad kiirelt nulli. Teda hakatakse uurima, igasugust sodi sisse süstima ja raha eest näitama.

Aga proovida tasus ikkagi. Kasvõi selleks, et veenduda. Ilmselt on olemas mingid asjad, mis töötavad kõikide maailmadevaheliste seoste kaudu. Võib kasvõi kõik liblikad ära tappa, aga iha nendele rumalustele ei alistu.

Markuša võis ju olla mitte just ilmatuma tark, aga fakte kõrvutada ta oskas. Markuša majutati ajutiselt mingisse hotellitaolisesse asutusse sellesama haigla juures, kuhu ta oli sattunud oma esimesel päeval uues ilmas. Mitte heas, ei üldsegi mitte heas. Markušat ümbritsesid kaunid medõed, põetajad, hoidjad või kes veel. Ilmselt meeste puudumisel olid loodusliku valiku põhimõtted ainukese allesjäänud sugupoole esindajate puhul radikaalselt muutunud. Füüsiline võlu ei olnud dominantne tunnus. Või oli see teisenenud. Kuna enam polnud vaja kedagi võluda, jagati seda kraami kõigile ja kuhjaga. Absoluutselt kõik Markušat ümbritsevad naised olid ilusad. Olgu, võib-olla peale kõige eakamate. Ja needki vananesid kuidagi eriti väärikalt. Kellestki, kuidas Markuša ka ei nuhutanud, ei õhkunud seda vastikut vanainimese lõhna, mis teda selles maailmas, mille ta maha oli jätnud, nii marru ajas. Või talle tundus, et kõik on nii meeletult kaunid, kuna olukord oli võimatu. Kui juba keelatud vili on magus, siis kui suhkrune ja mesine pidi olema kättesaamatu vili. Markuša kurnas ennast lõputu masturbeerimisega, aga sellest oli vähe abi.

Nad kõik vaatasid temast läbi. Parimal juhul, kui mõne sotsiaalselt eriti progressiivse laborandi pilk temal peatus, siis vaatas too teda kaastundliku heldimusega, nagu vaadatakse nunnut, aga abitut loomakest. Markuša alustas nendega vestlust. Markuša üritas teha vihjeid. Markuša provotseeris neid, töllerdades haiglapargis paljalt kui porgand. See viis ainult selleni, et naised otsustasid mingil oma koosolekul, et seal, kust ta neile ilmus, on see tavapärane olek, ja adapteerumise lihtsustamiseks riietusid ise ka lahti. Markuša hakkas ulguma ja kulutas kaks päeva, et neid veenda, et nad ei saanud temast päris õigesti aru.

Markuša oskas teha järeldusi ja fakte kõrvutada. Markuša kontakteerus vaimustunud teadlasega. Markuša ütles, et ta on eksperimentidega nõus, aga tal on üks palve. Täiesti eksperimentaalne. Ei, ta ei saa seda telefoni teel öelda. Seda on kindlasti eksperimendiks vaja. Talle isiklikult väga tähtsa eksperimendi jaoks. Pärast seda on ta täielikult naise käsutuses. Tal on selleks vaja teadlase mõnd toekamat assistenti. Mis tähendab, toekamat? Noh, neil ju peavad siin olema neiud, kes on spetsialiseerunud füüsilisele tööle. Kui nad on mõelnud teda uurida, siis on nad kindlasti mõelnud talle midagi sisse süstida. Aga tal võib ju tekkida mitteadekvaatne reaktsioon, kas nad sellele ei ole mõelnud? Tal võivad hakata jalad tõmblema. Või veel enam. Muutub agressiivseks. Keegi peab ju tema ja teiste ohutust valvama. Muidugi võib ta ju voodi külge siduda, aga ta hakkab kindlasti rabelema. Peab olema keegi, kes teda kinni hoiab. Vot, just atleetlikest sanitaridest ta räägibki. Milline elegantne termin neil on välja mõeldud – atleetlikud sanitarid.

Vaimustunud teadlane lubas tulla kohale atleetliku sanitariga.

Markuša oskas ära oodata ja hetke tabada. Tal kulus tublisti kannatust, enne kui jäi ükskord atleetliku sanitariga kahekesi. Muide, toogi oli mitte ainult atleetlik, vaid ka igati hea välimusega, või siis oli Markuša juba kogu oma arusaamise asjast kaotanud. Teadlane oli läinud lõunale või veel kuhugi, muud assistendid kuhugi hajunud, kes suitsu tegema, kes uute reaktiivide järele, mida Markuša oli lasknud endale paar päeva sisse torkida. Tema tuppa oli jäänud ainult atleetlik sanitar. Markuša manas näole oma kõige armsama naeratuse, milleks ta võimeline oli, lülitas sarmi maksimumile ja palus teda:

„Palun, kas te võiksite mulle millegagi virutada? Ikka tõsiselt. No et pilt ikka tasku läheks. Ainult, kui tohib, mitte väga valusalt ja mitte näkku. Ah? Mis see teile maksab…“

Vene keelest tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk