Larissa Joonas – tundmatu suurus Eesti luules

Лариса Йоонас. Мировое словесное электричество. Книга стихотворений. Tšeboksarõ: Free Poetry, 2019. 71 lk.

AARE PILV

Larissa Joonas on Eestis elavatest venekeelsetest luuletajatest üks huvitavamaid ja andekamaid, kuid ometi pole tema loomingust eesti keelde jõudnud midagi peale täpselt ühe luuletuse Vikerkaares (2007, nr 9). Ta tuli oma luulega laiema avalikkuse ette alles 2006. aastal, kui Moskvas ilmus tema debüütraamat „Самый белый свет“ („Kõige valgem valgus“), kuigi luulet on ta kirjutanud oma sõnul juba lapsepõlvest saadik. 1960. aastal Tatarimaal sündinud Larissa Joonas suunati pärast Moskva energeetikainstituudi lõpetamist Kohtla-Järvele, kus ta elab tänini (ja töötab TTÜ Virumaa Kolledži informaatikaõppejõuna). Eestivene kirjandusväljaga on ta seotud küll, ta osaleb siinsete festivalide korraldamises, teda avaldatakse siinsetes väljaannetes, kuid kõik tema neli raamatut on ilmunud Venemaal, samuti on teda üsna hulgaliselt avaldatud Venemaa kirjanduslikes portaalides. Ise on ta tunnistanud, et puhtalt Eesti venekeelse lugejaskonna najal ta retseptsioonilises mõttes ära ei elaks ja just Venemaa luulepubliku huvi on andnud põhjust end ikka avaldada. See on iseenesest intrigeeriv, sest nii palju, kui ma Venemaal kirjutatud arvustuste põhjal tean, mõjub Joonase luule sealses kontekstis üsna ebavenelikuna, ikka oletatakse tema mõjutatust eesti luuletraditsioonist (mis minu arvates ei ole päris nii, pigem toetub Joonase luule laiemale modernistliku luule laadistikule, mis on pigem lihtsalt „läänelik“ ja mingis mõttes ka „kaug-idalik“). Ka vabavärssi tajutakse venekeelses luuleilmas endiselt millegi kergelt eksootilisena – kuigi õigupoolest Larissa Joonase viimatine luulekogu „Мировое словесное электричествоon esimene tema raamatutest, mis on läbinisti vabavärsiline, varem on ta kirjutanud ka traditsioonilisemat meetrilis-riimilist luulet, mida mõned kriitikud (nt Mihhail Trunin) on seostanud vene hõbeajastu intonatsioonidega. (Lisaks juba mainituile on Joonas avaldanud luulekogud „Младенцы безумного града“ – „Hullumeelse linna lapsukesed“ – ja „Кодумаа“, mõlemad 2017.)

Seda eksootilisust ja servapealsust jagub ka Eesti poolt vaadatuna. Kas või näiteks fakt, et „Мировое словесное электричество“, mis jõudis Eesti Kultuurkapitali kirjanduspreemia nominentide hulka, on välja antud hoopis Tšuvaššias asuvas väärtluulet avaldavas pisikirjastuses, mida peab ülal kunstnik Igor Ulangin, kes on varem teinud raamatuid näiteks koos vene-tšuvaši modernismiklassiku Gennadi Aigiga.

Kuidas õigupoolest arvustada eesti keeles teost, mida arvustuse lugejad pole lugenud? Sest raamatut „Мировое словесное электричество“, mille tiitli pöördel on kirjas, et trükiarv on „vähemalt 50 eksemplari“, ei leidu Eesti raamatupoodides ega raamatukogudes; siinkirjutaja on lugenud otse autorilt saadud faili. Tõsi, paljusid neist luuletustest on võimalik lugeda eri netilehekülgedelt. Nii tulebki ilmselt pigem tutvustada ja tõlkida. Minu arvates on Larissa Joonase eestikeelsete tõlgete puudumine tõsine lünk Eesti luulepildis, kusjuures osa vastutusest langeb muidugi minu enda peale.

Larissa Joonase luule puhul on tegelikult väga meeldiv, et see luule ei anna põhjust mingiks kultuuripoliitiliselt motiveeritud hinnaalanduseks, ja ta ka ei otsi seda. See luule küll aeg-ajalt tematiseerib Eestit kui luuletaja kodumaad, aga teeb seda pigem teatavas üldinimlikus võtmes, kirjeldades inimese sidet oma elamise pinnasega – kõiksugused ideoloogilised momendid nagu ka nende trotsimine on sellest pinnasekirjeldusest kõrvale jäetud.

Vaadeldes kriitikat, mida Larissa Joonase luule kohta on kirjutatud, tundub mulle kõige adekvaatsemana Moskva kriitiku Olga Balla lähenemine – Balla on Joonast arvustanud mitmel puhul ning kirjutanud ka kõnealuse raamatu saatesõna. Järgnevalt, selle asemel et ise jalgratast leiutada, refereeringi mõnesid punkte sealt. Balla järgi jätab Joonas oma luules kõrvale sotsiaalsed ja elukorralduslikud registrid. Eestiga seotu on talle küll oluline, kuid mitte vaatluse objektina, vaid pigem vahendi, viisi ja vormina. Balla ütleb, et see, mis on sügavalt omane (ja „eestilik“, „эстонское“, on Balla arvates Joonasele sügavalt oma), pole see, mida nähakse, vaid see, mille abil nähakse. Oluline aga on Joonase luules see, mis jääb sellest „keskmisest“ aktuaalse argisuse tasandist nii „allapoole“ kui „ülespoole“ – Joonas ühendab „kaks äärmist poolust: aistilise esemelisuse ja metafüüsika. Ta töötab olemise enda substantsiga, mis on soe, karune ja liikuv – ja see kõik on samas kohe ka metafüüsika, mis on aistitav kõigi meeleorganitega“. Joonase luule allikad on samad, mis toidavad ka müüte ja unenägusid, kus inimene ja mitteinimlik, konkreetne ja üleüldine on vahetus kontaktis ja vastastikuses üleminekuprotsessis. Mis puudutab Joonase luule intonatsioone, siis hoolimata sellest, et teinekord on teemaks valusad ja kibedad asjad, on selle toon üsna vaba eufooriast ja meeleheitest, see luule ei romantiseeri ega dramatiseeri, ta pigem puudutab kaastundlikult, aga kainelt. See tuleneb ilmselt asjaolust, et, nagu Balla ütleb, see luule on üsna ligidal sisekõnele – see tähendab, ta ei taotle kommunikatiivse mõjuvuse huvides retoorilisi efekte. Siin ei ole sentimentaalsust ega pihtimuslikkust, kuigi see luule on isiklik ja intiimne. Tsiteerin Balla saatesõna lõppu koos Joonase luuletusega: „Kui Joonas ütleb „mina“, siis pole see biograafiline „mina“, vaid pigem eksistentsiaalne. Oma tähelepanelikult läbi elatud, ainuliselt isiklike asjaolude seest, nende abil kõneleb ta inimese kui sellise, inimese kui maailma osa nimel.

Mina kui inimene
lapsendatud loomade poolt
lapsendatud taimede poolt
lapsendatud põllu keskel oleva kivihunniku poolt
lapsendatud kümne kilomeetri kõrguse õhusamba poolt
lapsendatud õhuta ilmaruumi poolt
udukogude ja täheparvede poolt
jään alati lapseks
kes kannab lõpuni vanemate
kujutlused
millest nad on välja kasvanud.

Larissa Joonase luule ei ole rafineeritult keeruline. Küll aga on see teinekord väga tihkelt n-ö kokku pakitud. Toon esindusnäitena raamatu kõige lühema luuletuse:

Проблемы со сном аритмия соловьи не дают уснуть
сквозь закрытые глаза просачиваются миры
то ли совсем плохо то ли чудесно сладко
вот и вся жизнь не определиться аритмия это или соловьи.

Võimalikult sisulähedaselt tõlgituna:

Probleemid unega arütmia ööbikud ei lase uinuda
läbi suletud silmade imbuvad maailmad
on kas päris halb või imeliselt sulnis
ongi kogu elu ei saa aru on see arütmia või ööbikud.

(Arütmia asemel võiks olla ka nt südame rütmihäire, aga las jääb praegu pigem see võimalikult ebalüüriliselt kõlav sõna.)

See luuletus on peaaegu haikulik, üles ehitatud lihtsatele vastandustele: vananev haige keha – igal kevadel naasev kaunis linnulaul, halvaendelisus – trööstiv ilu, diagnostiline keel – poeetiline keel jne. See tähendab, väga selge skaala oma äärmiste punktidega. Huvitav on veel see, et – vähemalt minu tajus – teine värss toimib kogu konstruktsioonis teatava „pingelõdvendajana“, et see napp metafooriehitis liiga trammi ei tõmbuks – see värss n-ö ei mahu süsteemi. Seegi on midagi Joonase luulele iseloomulikku: ta ei ole viimseni välja mõõdetud, ja sellest tuleb teatava vaba loomulikkuse mulje. Viimases värsis viiakse metafoor lõpule, aga lähemalt vaadates on see metafoor mitmetähenduslik, meile öeldakse tegelikult korraga mitut asja: nii seda, et elu on unetus, võimatus magama jääda, kui ka hoopis seda, et elu on võimatus otsustada, kas ta on halb või kaunis – umbes ses tähenduses, et seni, kui ei saa selle üle otsustada, ollakse päriselt elus. See вот и вся жизнь / ongi kogu elu mõjub korraga väga definitiivselt, aga samas jäetakse otsad lahti, mida siin õigupoolest eluga võrreldakse. Ja vähe sellest, metafooril on veel teine korrus, mis võrsub arütmia ja ööbikute vastandusest: kontrast seob arütmia ja ööbikud mingis mõttes teineteise asetäitjateks. Metafoor, nagu teada, on kahesuunaline võrdlus: arütmia on nagu ööbikud (halvaendelisuses on oma sulnidus), ööbikud on nagu arütmia (ilus on teatav ähvardus), võrdlusaluseks võimatus uinuda. See metafoor paneb meid küsima, kumbapidi siis õieti, ja vastus on: kuigi see on võimatu (kui arütmia, siis mitte ööbikud, ja vastupidi), siis ometi mõlemad korraga. Ja siit sünnib kolmas määratlus elu kohta: elu on see, kui on mõlemad korraga ja nende mõlema korragaoleku võimatus. See on tunnetus, mida ongi võimalik edasi anda ainult mitmekorruselise metafooriga.

Ja nii toimibki metafüüsiline luule.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk