Podcastimaania seest- ja väljastvaates

KEIU VIRRO

2019. aasta novembris astusime sõpradega Los Angeleses ühte baari. Ma ei ole vist kunagi ühegi baari pärast nii erutunud. Põhjus polnud aga kohas, mille nimegi ma praeguseks ei mäleta, vaid selles, mis seal toimus. Nimelt üritus pealkirjaga „Moth Slam“. Selle nime taga on lühilugude vestmise õhtu, mille parematest paladest saab osa ühes minu lemmikpodcastis, Moth Radio Houris. Sain sel õhtul aru, et ju on podcastid uuristanud tee minu igapäeva üsna tõhusalt, kui ühe saatejupikese sünni pealtvaatajaks olemine ülevoolavat entusiasmi äratas.

Viimastel aastatel on minu jaoks võrdset kasvukõverat näidanud kõnnitud kilomeetrid ja kuulatud podcastid. Kõndimine ja kuulamine tunduvad hästi sobivat. Aeg-ajalt küsin sõpradelt-tuttavatelt otse või sotsiaalmeedia vahendusel lemmikpodcastide kohta ja leian nii oma telefonis pesitsevasse äppi uusi palasid. Kuulan katsetuseks ka üksjagu eestikeelseid saateid, aga – vaatasin just – püsikuulajaks olen pigem ingliskeelsetele.

Minu valikud kuulajana ei ole sugugi takistanud mind vasikavaimustusega ka ise podcaste salvestamast. Aga kas need minu tavapäraseid valikuid arvestades kuulatavate saadete listi jõuakski? Aega on alati vähe ja valikut on alati palju.

Podcastide juuri võib otsida 1980. aastatest, kui „audioblogimise“ esimesed katsetused olid seotud interneti ja allalaadimise võimalusega. Üks esimesi katsetajaid oli MP3 mängijate tootja i2Go. Pikka pidu küll ei olnud, dot-com mulli lõhkemisel lõpetas tegevuse ka i2Go.

Nii et kui tundub, et tegemist on võrdlemisi uue nähtusega, siis tundub õigesti. Ehkki selle osas, mis täpselt podcasti nimetuse taga peitub, erimeelt jagub. Kas pidada podcastiks lihtsalt kõiki audiofaile, mida kasutaja alla laadida ja meelepärasest vahendist (arvutist, nutitelefonist, kasvõi nutikäekellast) kuulata saab?

Esimeste audioblogijate eesmärk ei olnud teha lihtsalt raadiosaadet väljaspool raadiot (ja sealseid nõudmisi), vaid kujundada podcastidest teistsugune meedium. Selle liini järgijad ja podcastinduse puristid ei näe kuigi hea meelega, kui podcastiks nimetatakse lihtsalt ümberpakendatud ja allalaetavaid raadiosaateid. Oluliselt keerulisem küsimus on, mis siis ikkagi peaksid olema ühele õigele podcastile iseomased tunnused. Ma ei ole kindel, kas suudan sellele vastata, aga mõned võimalused ehk selle loo jooksul välja joonistuvad.

Podcastimise mõiste on tekkinud ühes tehnoloogia arenguga. See tähendab muu hulgas seda, et salvestamiseks sobiv tehnika on piisavalt odav, et soovi korral võib selle ka koju osta, ning mõistagi on oluline ligipääs (kiirele) internetile. Erinevalt raadioeetrist võimaldavad podcastid nišiteemade käsitlemist, mis internetist siiski üsna laia publiku võivad leida.

Podcasti kui termini loojaks nimetatakse Ben Hammersleyd, kellel oli The Guardiani 2004. aasta kolumni jaoks vaja mõistet, mis viitaks revolutsioonilisele uuele audiotehnoloogiale. „Audio-blogging? Podcasting? GuerillaMedia?[1] arutles ta. Püsima jäi podcasting. 2005. aastal kuulutas New Oxford American Dictionary „podcast’i“ aasta sõnaks. Eesti keeles on aga üha enam omaks võetud sõna „taskuhääling“.

Muide, üheks esimeseks podcasti-kuulsuseks võib teatud mööndustega pidada USA president George W. Bushi. 2005. aasta juulist võis Valge Maja veebilehelt alla laadida presidendi iganädalasi raadiopöördumisi. Barack Obama aitas podcastide massidesse jõudmisele veelgi enam kaasa, kui osales esimese ametis oleva presidendina Marc Maroni WTF-podcastis. Ehk siis president, kes ei pidanud paljuks sõna otseses mõttes kellegi garaažis saate salvestamist. Kui podcaste võis näha väljakutsena tavapärasele raadioformaadile, siis presidendi valik saates osaleda esitas omakorda väljakutse sellele, kuidas inimesed olid harjunud nägema presidendi institutsiooni. Barack Obama ja tema meeskonna valikud olid sarnast suunda näidanud juba varemgi (ja WTF-podcasti poole pöördus just nimelt Valge Maja, mitte vastupidi). Kui on vaja näidata, et president käib ajaga kaasas, siis vabas vormis lõbusad esinemised kommunikeerisid seda selgelt. Zach Galifianakise lõbusad lavastatud intervjuud sarjas „Between Two Ferns“, ülesastumised Jimmy Falloni saadetes, kes närvi rahustamiseks küsis kõigepealt luba suitsu teha. Kommunikatsiooniajalugu – tehtud.

Suurem murrang saabus kümme aastat pärast nime saamist. 2014. aastal tuli „This American Life’i“ alt välja üks siiani kuulsaim ja kuulatuim podcast, „Serial“. True crime tüüpi uuriva ajakirjanduse sarja esimene hooaeg keskendus 1999. aastal toimunud keskkoolitüdruku Hae Min Lee mõrvale ja küsimusele, kas tapmise eest vangis istuv Adnan Syed sinna ebaõiglaselt pole sattunud.

Praeguseks on sari kestnud neli hooaega ja nagu hittidega juhtub, on see leidnud tee ka popkultuuri. Muu hulgas on saatejuht Sarah Koenigi eksimatult äratuntava jutustamisstiili põhjal paroodia teinud Saturday Night Live. Saate keskmes ei ole selle tulemusena mitte mõrva eest vangi mõistetud mees, vaid … Koenig ise. Tema kahtlused, kõhklused, vaatepunkti muutumine – kõik see on läbivalt sarja sisse kirjutatud.

Muide, Koenigi hääl „Seriali“ juhina on ka animasarja „BoJack Horseman“ tegelase Diane’i telefonihelinate seas. Õigupoolest ongi ühiskonnakriitilisest huumorist tembitud sari „BoJack Horseman“ hea näide podcastide imbumisest (pop)kultuuri. (Sari jutustab kunagisest populaarsest alkoholiprobleemiga komöödianäitlejast, kes, kui nimi juba piisavat vihjet ei andnud, on juhtumisi hobune. Soovitan!) Tuntud podcastide saatejuhid on laenanud oma hääle selle sarja üheks üsna kõrvaliseks detailiks, juba mainitud tegelase eri telefonihelinateks. Minu telefon heliseb sel põhjusel näiteks juba mõnd aega „The Daily“ saatejuhi Michael Barbaro häälega. „From The New York Times, I’m Michael Barbaro. Today, your phone is ringing. Here is what you need to know about people who still use phone to call people.“ Jah, see helin meeldib mulle väga ning jah, see on ühes paljude teiste sama sarja „telefonihelinatega“ internetis vabalt kättesaadav.

„Seriali“ edu oli aga algselt üllatus. Esimese hooaja lõpuks oli sel 68 miljonit allalaadimist. See, kuidas Sarah Koenig tõi sarja sisse iseend kui tegelast, mõjus värskendavalt. Sarnaselt toovad ennast, oma kõhklusi ja n-ö eetriväliseid arutelusid ja heliampse (põhimõttel „kõik on salvestamiseks“) saadetesse sisse paljud podcastide autorid.

Paljude podcastide taga on lisaks saatejuhile muljetavaldav hulk inimesi: reporterid, faktikontrollijad, helimonteerijad, heliloojad, muusikud ja nii edasi. Selline töömaht (või vähemasti selle välja paistmine) ei ole tingimata populaarsuse eeldus.

Samal ajal kui „Serial“ lõi laineid USA-s,oli Ühendkuningriigi sensatsiooniks sari „My Dad Wrote a Porno“. (Õigupoolest sai see alguse küll aasta hiljem, 2015. aastal, aga mõlemaid laetakse siiani hoogsalt alla.) Midagi sootuks teistsugust. Jabur briti podcast, mida juhtisid Jamie Morton, James Cooper ja Alice Levine. Igas episoodis luges Morton ette peatüki oma isa kirjutatud erootilisest romaanist „Belinda Blinked“ ja teised saatejuhid sisuliselt lihtsalt … lämisesid. Iga lause võetakse lõkerdamise ja teravalt vaimukate märkuste saatel ribadeks, hääled kostavad aeg-ajalt mikrofonile lähemalt, aeg-ajalt kaugemalt. Korrektse heli- või muu raadioga seotud esteetikaga pole sellel mingit pistmist. Aga tulemus? Tohutult kuulajaid ja NME Award for Best Podcast. James Cooperi sõnul on paljud kuulajad öelnud, et podcast meenutab neile vestlusi oma sõpradega. Lisaks on kõigil lugusid piinlikkust tekitavatest vanematest.

Üks ülemaailmselt tuntumaid saatejuhte on ilmselt Joe Rogan, kes 2019. aastal ütles, et tema podcaste laetakse alla 190 miljonit korda kuus. „Joe Rogan Experience“ pole minu isiklike lemmikute seas, ent soe emotsionaalne side on mul selle sarjaga siiski. Põhjuseks kuulus episood, kus intervjueeritav oli Elon Musk ja laual kuuldavasti viski ja kanep. Selleta poleks mul halli aimugi, kui veider naer on Muskil. On ta ikka inimene?

Ülipopulaarne podcast, mis hoolimata taustatööst mõjub eelkõige kahe maailma suhtes uudishimuliku semu vestlusena huvitavate nähtuste ajaloost, on „Stuff You Should Know“. Josh Clark ja Charles W. „Chuck“ Bryant alustasid podcastiga 2008. aastal. Praeguseks on sel enam kui 1400 osa. Selle sarja tõttu on hüppeliselt kasvanud minu teadmised näiteks hambahaldjate, psühhopaatide ning laavalampide ja LSD seose kohta.

2019. aastal avaldatud uuringu põhjal[2] kuulatakse podcaste enim kodus (64%), ühistranspordis (24%) või autoga/rattaga sõites (20%). 18% kuulab õuel jalutamas või poodlemas käies ja õige pisut vähem trenni tegemise taustaks. Veel 16% leiab võimaluse podcastide kuulamiseks tööl. Seejuures kuulavad nooremad inimesed podcaste enam liikudes, ent üle 45-aastased pigem kodus. Podcastide keskmine pikkus on 20 ja 40 minuti vahel. Pikkus on sageli seotud ajaga, mis inimestel liikumiseks kulub. Podcastid, mis annavad näiteks ülevaateid lehtede peamistest uudistest, leiavad (USA-s, aga ka mujal) kuulajaid sageli hommikusel tipptunnil. Ka minu jaoks võrdub ideaalse podcasti pikkus teekonnaga ühest kohast teise. Pikalt oli selleks 35 minutit, jalutuskäik kodust tööle.

Podcasti tegija võiks ideaalses maailmas olla raadiotaustaga. Vähemasti on sellel seisukohal Roman Mars, podcasti „99% invisible“ autor ja saatejuht. Ta leiab, et see aitab tal vähemasti podcaste kompaktsemateks vormida. Pikale venimine on suur probleem. Eriti, kui pole korralikku produktsiooni. Aga see on vaid üks vaatenurk.

Võib-olla on see mõnevõrra ebaõiglane üldistus, ent välismaiseid populaarseid podcaste Eesti vastava maastikuga kõrvutades tundub eelkõige, et kui näiteks USA või Ühendkuningriigi puhul on vähemasti meediamajade alt välja lastavate podcastide puhul ressursside kasutamine mingil määral ka valiku küsimus, siis Eestis on minimalism allikate, eeltöö ja järeltöötluse puhul pigem paratamatus. Ehkki on ka neid tegijaid, kellel võiks olla sellekski võimalusi ja huvi. Näiteks Levilal oma erinevate katsetustega.

Podcastide suurim probleem tundub olevat takerdumine ressursside ja saate tegemiseks kuluva aja, mingil määral ka oskuste taha. Need kolm on enamasti rohkemal või vähemal määral ka üksteisega seotud. Podcastide tegemine ei ole minu teada Eestis kellelegi (veel) põhitööks. Sageli on see kas tasuta hobi või siis hobi, mille tasu eest saab ehk endale lubada ühe korralikuma lõunaeine, kui pärast salvestust meenub, et ka energiat on kuskilt tarvis. Nii et kui teed asja omast huvist, pühendad üksjagu aega selleks valmistumisele, siis ajakulu, mille arvelt on kõige lihtsam mööndusi teha, on paratamatult järeltöötlus. Sisuturunduspodcastid on teine teema. Reklaamitulust võib ehk tasu tulla, ent minu kogemust mööda ei leia see kuigivõrd teed tagasi sisu arendamisse.

Kuniks võimalused piiri seavad, tõlgendatakse vormilist vabadust sageli lihtsalt võimalusena venitada saade nii pikaks, kui tuju on. „Pealtnägija“ veebruarikuises episoodis Eesti podcastide buumist esindas seda nägemust Meelis Oidsalu. Oidsalu on osaline mitmes saates, ent „Silt viltu“ kahekõnesid ei piira vist pea miski peale saatekülalise. „Ma pean tunnistama, et päris täies mahus ma seda läbi ei kuulanud, sest mul polnud kolme tundi kuskilt võtta,“ tunnistab Vilja Kiisler ühes „Silt viltu“ saates. Oidsalu nentis „Pealtnägijas“, et podcast ongi hea võimalus kutsuda külla inimesi, kes ehk muidu ei viitsiks temaga kolmeks tunniks rääkima tulla.

Jäin sellele mõtlema, sest ehkki kuulajana eelistan kompaktseid saateid, ei lähe saate tegijana asjad sugugi alati nii. See toob isikliku sissevaateni. Minu kogemus piirneb kahe podcastiga. Esiteks joogisaade „Vala välja“, teiseks kirjandussaade „Lappaja“. Mõlemad tegutsevad siiani, ehkki mina olen nüüdseks osaline vaid esimese juures. „Vala välja“ liigitub seejuures niihästi hobi korras tegemiseks kui ka nišisaateks. Ühtlasi tõukub see millestki, mis on podcastidele vägagi omane – kinnisideest ja huvist mingi konkreetse teema vastu.

„Vala välja“ mõte sai alguse ühel 2018. aasta joogifestivalil, ajendiks isiklik teadmistejanu. Ja… janu. Eesti Sommeljeede Erakooli baaskursusest alates olin alati rõõmsalt kasutanud võimalust veini- ja joogifestivalidel vabatahtlikuna osaleda. Tol korral nägin kaugelt Martin Hansonit, keda teadsin peamiselt joogi- ja söögiajakirjanikuna, ja mõtlesin, et selline inimene kuluks ühe joogisaate tegemiseks igati ära. Isiklikult ma teda ei tundnud, ent tööl olin teda koridori peal kohanud, nii et polnud keeruline tal käisest haarata ja idee välja prahvatada. Martin arvas, et võiks ju küll. Kolmanda saatejuhina tõmbasime kaasa Liisa Tageli, minu endise kooliõe ja ühtlasi toonase (joogiuudishimuliku) kolleegi. Pakkusime mõtte välja mõni aeg varem käivitunud Delfi Tasku platvormile ja 26. detsembril 2018 ilmus esimene saade.

Algse idee kohaselt oli saatel nii ideaalne pikkus: alla tunni; erinevad selged osad saate struktuuris (nagu mälumänguküsimused, mida valmistas ette Liisa) ja eetrisse laskmise aeg: teisipäeviti üle nädala. Millegi hobi korras tegemisel muu tralli kõrvalt võib aga paraku olla kaasnähte. Liisa vahetas töökohta ja ei saanud enam nii paindlikult osaleda; Martin, olemuselt boheemlaslik unustaja ja unistaja, kippus unustama saate ajal kella vaadata; minulgi on eri põhjusi algselt kokkulepitud plaanidest kõrvale kaldumiseks (ilmselt ei kõla ükski oluliselt usutavamalt kui koer kodutöid söömas).

Nii et saadet, mille me algul paberile panime, sellisel kujul ei sündinudki. Küll aga jõudis kohale, et kui tahame säilitada rõõmu saate tegemisest, on ehk range korra tagaajamise asemel lihtsam seda lihtsalt rahulikult omas tempos teha. Kuulajates harjumuse tekitamisele see kaasa ei aita ja massideni niimoodi samuti ei jõua, aga siit tulebki minu jaoks taas selgelt välja see, mis podcastide tegemisega seostub: rõõm ja isiklik uudishimu ületab muu. Pandeemia ajal on paus veninud enam kui kolme kuu pikkuseks, aga antikehadest mõneks ajaks eri põhjustel küllastatuna julgeme tasapisi taas stuudiosse minna. Pole probleemi.

Läbiv probleem on aga pikkus. Eriti pärast seda, kui saime aru, et üks osa kukkus välja nii pikk, et selle kuulamiseks ei piisa ka Tallinn-Tartu autosõidust. Stuudios on mitu inimest, protsessi ei juhi seejuures vaid üks inimene ja nagu meie saate puhul sageli juhtub: saate ajal on degusteerimisel klaas kuni mitu veini. Mõnikord saket. Teinekord viina või džinni. Mõnikord küll hoopis kohvi, teed või vett. Igal juhul avastame sageli, et juba ongi tund aega läinud, endal tuju hea, aga kuulaja ajale pole kuigi palju mõeldud.

Teise podcasti väljatöötamise lugu oli aga sootuks teistsugune. Eesti Päevalehe raamatupodcasti „Lappaja“ idee tuli õigupoolest peatoimetajalt. Töötasin tookord kultuuritoimetuses ja kolleeg, kellega vaheldumisi saateid tegema hakkasime, oli formaadi välja töötamise ajal puhkusel. Nii sattus, et sain saate kujundamiseks üsna vabad käed. See tähendab, kui välja arvata asja juurde kuulunud ootamatu taidlemine, mis puudutas idee algse pakkuja arusaama, et saade ei saa tähendada erilisi töötunde. See, et salvestamine on tehnoloogia poolest lihtne, ei tähenda, et piisab lihtsalt kohale ilmumisest. Raamatusaate puhul võiks ju eeldada, et saatejuht on lisaks muule ettevalmistusele ikkagi vaevunud eelnevalt kõnealuseid raamatuid lugema.

Formaadi panin kokku erinevate lemmiksaadete põhjal mõttega, et mida ise kuulata tahaks. Põhiosas oli fookusteema, mida arutada saatekülalisega; seejärel valitud teemal nädala esitabel (mulle meeldisid nimelt hirmsasti „Kermode and Mayo’s Film Review“ pisut teistmoodi edetabelid, à la kümme filmi, mille uusversioon on parem kui originaal) ja viimaks „Loe end õnnelikuks“. Rubriik, kus mõni raamatugurmaanist kolleeg räägib mõneminutilise loo raamatuga seotud elamusest, mis tema tuju on heaks teinud. Lihtne struktuur, oluliselt selgem kui joogisaatel, mille pikkus ja osised on oluliselt suuremas sõltuvuses saatekülalis(t)est, teemast ja sellest, kui suurde klaasi (ja millise promilliga) joogid välja valatakse. Ja ometi sai pikemas plaanis armsamaks ikkagi saade, mis vaid isiklikust uudishimust sündinud oli.

Surve regulaarselt saateid eetrisse paisata või neid teatud formaadis teha sõltub konkreetsest podcastist, ent üldjoontes on vabadust rohkem kui paljude teiste meediumide puhul. „Pealtnägijas“ tuuakse ühena esimestest (või suisa kõige esimesena) podcasti tegijatest välja Peeter Marvet ja Henrik Roonemaa, kes 2005. aastal muutsid Kuku raadio eetris olnud „Tehnokrati“ ka internetis allalaetavaks. Olgu, allalaetav raadiosaade või ei, aga üsna iseloomulik on saates kõlanud lause: „Kuulake meid jälle siis, kui me parajasti viitsime eetris olla.“ Kehtib ka kuulaja vabaduse kohta kuulata, mida ja millal ta tahab.

Viimaks jääb veel mõistagi küsimus rahast. Mul ei ole suurt pädevust podcastide eri rahastusmudelites kaasa rääkida, sest minu meelest ei ole Eestis väljaspool üksikuid saateid selget süsteemi tekkinudki. Kuna meie saated on Delfi Tasku platvormil, on olemas reklaamiosakond, kes vastavalt ka reklaamimüügiga tegeleb. Ent hoolimata paarist katsest omavahel olukorda selgemaks saada, on need maailmad vähemasti minu jaoks eraldi jäänud.

Maailma mastaabis on podcastid reklaamijatele aga magus koht. Viimastel aastatel on reklaamidele hüppeliselt enam kulutama hakatud. Podcastidega seotud uuringuid lugedes leiab ennustusi, mille järgi reklaamimüük USA-s võiks käesoleval aastal ulatuda ühe miljardi dollarini.[3] Lisaks podcastide suurele kuulatavusele räägib reklaamijate kasuks ka kuulajate oluliselt suurem kaasatus võrreldes raadioga.[4] Enamik kuulajaid ei pane reklaame pahaks, sest saavad aru, et see toetab podcastide sisu loomist. Podcastide agaraimad tarbijad on aga tehnoloogiateadlikud milleniaalid, kes on omakorda vastuvõtlikumad digireklaamidele.

Podcastihullusest, mille algust on võrreldud lihtsa, odava ja amatööridele sobiliku versiooniga raadiosaadetest, on tegijatele saanud võimalus katsetada loojutustamise eri vormidega. Kuulajatele on see aga võimalus kuulata millal iganes ükskõik kui spetsiifilisi valdkondi puudutavaid saateid ning reklaamijatele tõhus ja üha arenev platvorm. Nii mõnedki välismaised saated saavad endale lubada suurt meeskonda, aastaid eeltööd ja palju muud, kodumaised saated kipuvad seni olema rohkem või vähem struktureeritud jutlemised. Kui juba entusiasmi on, ehk jõuavad peagi järele ka võimalused. Ja selles idealistlikus maailmas oleks juba igaühe enese otsus neid võimalusi kasutada või kasutamata jätta.

[1] B. Hammersley, Audible revolution. The Guardian, 12.02.2004.

[2] https://www.digitalnewsreport.org/survey/2019/podcasts-who-why-what-and-where/.

[3] https://www.iab.com/wp-content/uploads/2019/06/Full-Year-2018-IAB-Podcast-Ad-Rev-Study_6.03.19_vFinal.pdf.

[4] https://www.buzzsprout.com/blog/podcast-ads.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk