Buzz, cocks

Teele Lember. Süstemaatiline unistaja Tallinn: Kultuurileht, 2020. (Värske Raamat; 25). 72 lk. 9.99 €.

fs

Teele Lemberi „Süstemaatiline unistaja“ algab luuletusega sellest, mida minavormis rääkija teeks, kui saaks olla üheks päevaks mees. Loetletakse asju, mida võiks teha, aga mis ei paku huvi – põrutada naisi, teha karjääri, nõuda naistest suuremat palka. Sugudevaheline ebavõrdsus ühiskonnas nagu muuseas mainitud. Ent mõte, mis lõpuks välja öeldakse, on nii totter, et paneb oma ootamatuses tahtmatult naerma. Õnnestunud valik, kuidas raamatut alustada.

Pealiskaudsel lehitsemisel võib jääda mulje, et luulekogu tegelebki meesšovinismi ja sellest tuleneva ühiskondliku ebaõigluse paikapanemisega. (Mis on muidugi igati põhjendatud tegevus.) Juba algusread „tere vana hea eesti mees“ (lk 10), „sina pohmas pingviin nelikend viis“ (lk 19) ja „olen keskealine eesti mees“ (mis jätkub sõnadega „tutti ei saagi enam eriti ei saagi / seega rebin niisama tutinalja“, lk 30) kõnelevad sellest.

Mälupõhjast kerkis esile, justkui saanuks punkbänd Buzzcocks oma nime sarnase attitude’iga noorte naissoost muusikute provokatiivsest lausest: „Feeling a buzz, cocks?“ Siinkohal mu mälu küll pettis – kunagi loetud raamatus „Factory. The Story of a Record Label“ tsiteerib autor Mick Middles küll neid sõnu nii, aga selles asjas eksib tema ja lugu ise, nagu kontrollimisel selgus, oli hoopiski järgmine: seitsmekümnendate teisel poolel jooksis BBC-s telesari „Rock Follies“, kus tegutses väljamõeldud all girl band ja väljaandes Time Out kirjutati sellest sarjast pealkirja all „It’s The Buzz, Cock!“, kusjuures väidetavalt ei tähistanud „buzz“ mitte ähvardust, vaid lavaesinemisega kaasnevat erutust ja „cock“ olevat mingis slängis lihtsalt semu või midagi säärast. Jätame selle jutu praegu sinnapaika.

Lugedes „Süstemaatilist unistajat“ põhjalikumalt, näeme, et šovinistlikud mehed on vaid üks teema, mis omakorda haakub ekrelike tendentsidega laiemalt – puudutatakse rassismi, ksenofoobiat jne. Luuletus „tõrvikumarssija lauluke“ lõpeb sõnadega: „ma tunnen mu õde / meil samad esivanemad / sellepärast peangi / ainult sind ma panema“ (lk 9). Vaimukalt välja peetud „*ma ei saa ennast ära tappa“ (lk 35) lõpeb sõnadega: „siinkohal annan sihtkäsundi / matta mind bikiinides / et kõik näeksid / lõppude lõpuks saavutasin rannavormi / vahtige siis / seda ilusat laipa“. Kriitika on terav ja terane, aga kriitika objekt eelnevaga võrreldes ambivalentsem.

Mida raamatu lõpu poole, seda rohkem on luuletusi, mis tegelevad aga sootuks muuga. Näiteks „*veiniaurused unistused“ (lk 42), „*paaril korral elus“ (lk 43) ja „*luuletajad jõid end ühe protsendi ulatuses“ (lk 45) on luuletamisest ja luuletajaist. Luulekogu pealkiri on võetud luuletusest „autoportree“ (lk 58) ja mõrkja eneseirooniaga enesevaatlusi tuleb ette mujalgi. On luuletusi armastusest ja seksist. Intervjuus Joosep Vesselovile ütleb autor siin raamatus avaldatud luuletuse kohta: „„Mu muusa“ ei ole minu meelest armastusest, vaid konkreetselt seksist, ja need kategooriad ju päriselt ei kattu. Seksist meeldib mulle kirjutada omamoodi protesti mõttes, sest Eestis on naiste seksuaalsus endiselt väga alla surutud ja kammitsetud … Naine võib seksist rääkida, aga … „lubatud“ viis seda teha on ainult mehe vaatevinklist, ja kui selle vastu eksida, siis peetakse seda vulgaarseks.“[1] Kas luuletus „*oo mees kas sa näed“ järgmiselt leheküljelt (lk 63) on pigem armastusest või seksuaalsest tõmbest, jätan autori ja iga lugeja enda otsustada. Mis aga kindel – julgust, mis avaldub keskealiste meeste paika panemisel, on luuletajal ka enda kehalisusest kõneldes. Siin on nii buzz’i („su silmavärv sobib hästi / mu orgasmidega“, lk 63) kui cock’i („peenis on ka tore“, lk 62) ja see teeb kirjapandu usutavaks.

Need on teemad, millest Teele Lember kirjutab. Aga kuidas ta seda teeb? Jõuliselt, sageli trotslikult, lühidalt, enamasti küllalt täpselt, kõnekeelselt. Kui ei ole nii nagu „enamasti“, siis võib see olla seotud sellega, et tekstid on mõeldud suuliseks ettekandeks, kus töötavad omad reeglid ja oodatud mõju vallandavad trigger’id. Pean tunnistama, et ei ole juhtunud ühtegi Lemberi avalikku esinemist kuulma, aga väidetavalt on tegu kohalikul slämmiskeenel suuremat sorti staariga. Küllap valdab ta siis ka seda tekstide edasi andmise vormi hästi.

Aare Pilv paigutab luule aastaülevaates Teele Lemberi ühte traditsiooni Andra Teede, Triin Tasuja ja Sveta Grigorjevaga, nimetades neid nais-Roosteteks.[2] Selle – seni ainsa – Lemberi kogu põhjal mingit roostelikkust mina leida ei oska. Tõsi, ka Jürgen Rooste on omal, ennast imetleval moel kõnekeelne, aga kindlasti mitte täpne ega lakooniline. Rooste kontrollimatu sõnavoog on muutunud tema kaubamärgiks ja jääb igaühe maitseotsuseks, kas see on omaette kvaliteet või mitte, Lemberi laad sellega aga kuidagi ei haaku.

Witold Gombrowicz on kirjutanud: „Minu arvates poola luule (ja võibolla kõik luuled?) ei liigu paigast enne, kui rebib end lahti kolmest kohutavast klišeest: 1) poeedi hoiak; 2) poeetiline toon; 3) poeetiline vorm. Tehke, mida tahate. Ronige sellest välja ukse või akna kaudu, mul ükskõik; aga senikaua, kui jääte sisse, ei päästa teid miski.“[3] Kas Teele Lember on seda lugenud või mitte, ei oska paraku öelda, aga igatahes näen tema puhul sarnasust pigem Gombrowiczi suhtumise kui Roostega, kes on oma hoiakutes nii poeet kui olla saab. Lember seevastu ei pea enam välja ronima, ta on juba pääsenud.

Viimane küsimus: kas raamat „Süstemaatiline unistaja“ on terviklik? Debüütteosed sageli ei ole ja seda võib neile ka andeks anda. Ka siin on erinevat kraami, aga sisuliselt on üleminekud sujuvad (nt kehalisust on ka ühiskonnakriitikas), vormi osas suuri erandeid ei ole. Üks luuletus on riimis. Seda ei ole küll väga palju, kuigi võiks küsida, kas siiski mitte õige pisut paljuvõitu?

On seda ja veidi teist. Kui oleks suurtes kogustes nii seda kui teist, võiks raamat mõjuda nagu Mustamäe – linnaosa Tallinnas, kus on peamiselt viiekordsed majad (ei huvitavad ega monstroosselt suured) ja nende vahel mõned nunnud puud, mis enamasti aga ei moodusta ka midagi, mida võiks teab mis kenaks pargiks pidada – ehk siis ei liha ega kala. Debütantide puhul võib kobamist ja siia-sinna ekslemist mõista. „Süstemaatilise unistaja“ puhul aga sellist mööndust vaja ei ole. Vaatamata mõnele erandile mõjub kogu tervikuna kargelt nagu Lasnamäe oma üheksakordsete majade ja raudbetoonist sildadega, mille rahvusromantilised nimed on mõru iroonia lisandiks. Hea, veenev debüüt.

[1] Huumor aitab asjadest rääkida. Intervjuu Teele Lemberiga. Värske Rõhk, 2020, nr 67.

[2] A. Pilv, Eestikeelne luule 2020. Looming, 2021, nr 4, lk 531.

[3] W. Gombrowicz, Päevaraamat. Tlk H. Lindepuu. Tallinn, 1998, lk 93.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk