Esimese Moosese raamatu allegooriline tõlgendus
November, 2022(1) „Ja said lõpule viidud taevas ja maa ja kogu nende maailm“[1] (1Ms 2:1). Olles enne rääkinud mõistuse ja tajuvõime loomisest, võtab Mooses nüüd ette mõlema valmissaamise. Ta ei ütle, et teatav[2] mõistus või kindel tajuvõime on lõpule jõudnud, vaid vormid[3] – mõistuse oma ja taju oma. Sest sümboolselt kutsub ta mõistust taevaks, sest mõistusega tunnetatavad loomused asuvad taevas; tajuvõimet aga maaks, sest tajuvõimel on kehalisem ja maisem ülesehitus.[4] Mõistuse maailmaks on kõik kehatud ja mõistusega tunnetatavad asjad, tajuvõime omaks aga kehalised ja kokkuvõtlikult kõik meeltega tunnetatavad asjad.
(2) „Ja Jumal viis kuuendal päeval[5] lõpule oma tööd, mis ta tegi“ (1Ms 2:2). Väga lihtsameelne on uskuda, et maailm sündis kuue päevaga või üldse mingis ajavahemikus.[6] Miks? Sest iga ajavahemik on päevade ja ööde jada[7] ja seda teeb paratamatult teoks päike, mis liigub nii üle maa kui ka selle all. Päike aga on osa taevast; nii et saab olla üksmeelt, et aeg on maailmast noorem. Niisiis oleks õige öelda, et maailm ei sündinud mingi aja jooksul, vaid et aeg tekkis maailma abil; sest aja olemusele osutajaks on just taeva liikumine. (3) Niisiis, kui Mooses ütleb „viis kuuendal päeval lõpule tööd“, tuleb mõista, et ta ei anna ülevaadet mitte päevade hulgast, vaid täiuslikust arvust kuus,[8] kuna see on esimene, mis on võrdne iseenda osadega – poole, kolmandiku ja kuuendikuga[9] –, ja see on kokku pandud kahe ebavõrdse teguri, kahe ja kolme korrutamisest. Tõepoolest, kaks ja kolm, erinevalt arvust üks, ei ole kehatu loomusega, sest esimene neist (kaks) kujutab ainet ja on jaotatav ja jagatav, nagu ainegi on, kolm aga kujutab tahket keha, sest tahke on jaotatav kolme suunda. (4) Ja mitte ainult, vaid see (kuus) on seotud ka jäsemetega loomade liikumistega; sest jäsemetega keha on sündinud liikuma kuues suunas: ette ja taha, üles ja alla, paremale ja vasakule. Ta soovib niisiis näidata, et nii surelikud kui ka hävimatud sood on kujundatud vastavalt arvudele, mis on neile omased. Ma ju olen öelnud, et ta mõõdab surelikke arvuga kuus ning õnnelikke ja õndsaid arvuga seitse.
(5) Esmalt siis seitsmendal päeval, olles lõpetanud surelike kokkupanemise, alustab Ta teiste, jumalikumate vormimisega; sest Jumal ei lakka kunagi loomast, vaid nii nagu tulele on omane põleda ja lumele külmuda, nii ka Jumalale luua; veel enam, ta on ka kõigile teistele tegutsemise ajendiks. (6) Siiski ütleb Mooses hästi, et „lõpetas“ („κατέπαυσεν“), mitte „peatus“ („ἐπαύσατο“); sest Ta peatab neid, mis ainult näivad teisi asju loovat, kuid tegelikult tegevuses ei ole; Tema ise aga ei peatu loomast. Ja seetõttu Mooses lisab „lõpetas, mida oli alustanud“; sest need asjad, mida valmistatakse meie oskustega, seisavad ja püsivad valmissaanuna paigal, need aga, mida Jumala teadmisega, hakkavad lõpule jõudnutena uuesti liikuma; sest nende lõpud on teiste algused, nagu päeva lõpp on öö algus, ning algavat kuud ja aastat tuleb kahtlemata mõista lõppenute otsana. (7) Ja omakorda sündimine viiakse lõpule teiste hävimisest ja hävimised muude sündimisest, nii et on tõene öeldu, et:
„ei sure ükski sündinutest,
üks eraldatud osa sellest koos teisega
võtab uue kuju.“[10]
(8) Loodus rõõmustab arvu seitse üle; sest on ju olemas seitse planeeti, mis on vastukaaluks tähtedele ja nende alati samamoodi hoidvale orbiidile. Ja Karu[11] on täitunud seitsme tähega, olles vastutav mitte ainult kaubanduse, vaid ka inimeste vendluse ja ühtekuuluvuse eest.[12] Ja Kuu faase on samuti seitse, tähtedest ühildub see kõige enam maapealsega ja need muutused, mida Kuu õhus tekitab, tulenevad enamasti tema erinevast asendist iga seitsme päeva tagant. (9) Tõesti, surelikke, kes on taevast saanud jumaliku alge, liigutatakse päästvalt lähtudes arvust seitse. Sest kes ei tea, et loodetest on seitsmenda kuu omad sündides elujõulised, aga need, kes on võtnud kauem aega, et elada kõhus kaheksa kuud, sünnivad enamasti surnult? (10) Ja öeldakse, et inimene saab arukaks pärast esimest seitset aastat, mil ta on tänu arutlemisoskuse saavutamisele juba võimekas tavaliste nimi- ja tegusõnade tõlgendaja. Teise seitsmeaastase perioodiga jõuab juba täieliku lõpule viiduseni; lõpule viidus on omasarnaste järeltulijate saamise võime, sest umbes 14 aasta vanuselt suudame me sigitada omasarnast. Omakorda kolmanda seitsmeaastakuga saabub kasvamise lõpp, sest kuni 21. aastani kasvab inimene pikkuses ja paljud kutsuvad seda aega parimaks. (11) Veel enam, hinge arutu pool on seitsmeosaline: viis meelt ja kõneelund ning see, mis puutub munanditesse, mis on ju viljakus. (12) Ka keha liikumisi on jällegi seitse, millest kuus on jäsemete abil tehtavad, seitsmes aga pöörlev. Siseelundeid on samuti seitse: kõht, süda, põrn, maks, kopsud, kaks neeru. Ühtlasi on keha piirkondi samas arvus: pea, kael, rind, käed, kõht, alakõht, jalad. Ja elusolendi nägu, mis on kõige tähtsam, on seitsme auguga – nimelt kahe silma ja kahe kõrvaga, sama paljude ninasõõrmetega, seitsmendaks suuga. (13) Ka eritisi on seitse: pisarad, limad, sülg, sperma, kahe käigu väljaheited ning üle kogu keha higi. Samuti, haiguste puhul on kõige murdelisem seitsmes päev ja naistel ulatuvad kuupuhastused seitsme päevani.
(14) Selle arvu vägi on jõudnud ka kasulikemate kunstideni. Tõesti, grammatikas on häälikutest parimaid ja suurimat väge omavaid ehk vokaale arvult seitse. Muusika valdkonnas on kõikidest pillidest võib-olla et parim seitsmekeeleline lüüra, sest harmoonia, mis on ju väärikaim muusika loomise viisidest, on igal juhul kõige paremini tajutav selle pilli puhul. Ja ka hääldamiste tugevusi juhtub olema seitse: akuut, graavis, tsirkumfleks, hõngusega, hõnguseta, pikk, lühike. (15) Ja veel, seitse on esimene pärast täiuslikku arvu kuus ning on sarnane arvuga üks.[13] Arvud kümne sees on kas moodustatud või moodustavad kümne sees olevaid ja seda ennast (kümmet), aga seitse ei moodusta ühtegi kümne sees olevatest arvudest ega ole ühegi poolt moodustatud.[14] Seetõttu samastavad pütagoorlased seitset igavese neitsi ja ematuga, sest teda ei toodud ilmale ja ta ise ei sünnita.[15]
(16) „Niisiis Ta lõpetas seitsmendaks päevaks kõik oma tööd, mida oli teinud“ (1Ms 2:2). Ja see on nõnda: Jumal peatub surelikku sugu vormimast siis, kui hakkab looma jumalikke sugusid, mis on seotud arvu seitse loomusega. Ja hoiakusse puutuvalt on seletus hoopis selline: kui hinge lisandub püha logos,[16] mis on kooskõlas arvuga seitse, siis arvu kuus ning kõike surelikku, mida hing näib loovat, pärsitakse.
(17) „Ja Jumal õnnistas seitsmenda päeva ja pühitses selle“ (1Ms 2:3). Jumal õnnistab ning samal ajal ka kuulutab pühaks meelelaadid, mis on liikuma pandud tänu seitsmendale ja jumalikule, see tähendab tõelisele valgusele. Sest väga tihedalt on üksteisega seotud see, mis on õnnistatud, ja see, mis on püha. Seepärast ütleb Mooses selle kohta, kes on palvetanud suure palve, et kui temas järsku tekkinud muutus määrib ta mõistust, ei ole ta enam püha,[17] vaid „eelmised päevad on arvesse võtmata“;[18] ja see on põhjendatav, sest arvesse võetamatu (ἀλόγιστος) on meelelaad, mis ei ole püha, just nagu hästi arvesse võetud (εὐλόγιστος[19]) on püha. (18) Õigesti ta siis ütles, et seitsmenda Ta nii õnnistas kui ka pühitses, „sest sellel päeval Jumal lõpetas kõik oma tööd, mida oli hakanud tegema“ (1Ms 2:3). Ja põhjus, mille tõttu on õnnistatud ja püha see, kes juhindub ise seitsmendast ja täiuslikust valgusest, on, et selle päeva hakul lõpeb surelike kokkupanemine. Sest tõesti on nõnda: kui tõuseb vooruse valgus, mis on hiilgav ja tõesti jumalik, siis pärsitakse vastandliku loomuse loomist. Me näitasime, et peatudes ei peata Jumal loomist täielikult, vaid alustab teiste loomist, Ta ei ole ainult meister, vaid ka kõigi loodavate Isa.
Vanakreeka keelest tõlkinud Kristin Klaus
Kasutatud on tekstiväljaannet: Philonis Alexandrini opera quae supersunt. Kd 1. Toim. Leopold Cohn. Berliin: Reimer, 1896 (taastrükk: Berliin: De Gruyter, 1962), lk 61–169. Teksti kreekakeelse pealkirja asemel kasutatakse tihti ka ladinakeelset: „Legum allegoria“ – „(Pühade) Seaduste allegooriad“.
ALEKSANDRIA PHILON (või Philon Aleksandriast, latiniseeritult ka Philo Judaeus) oli Aleksandrias elav ja töötav hellenistlik juudi filosoof, kes sündis u 20 e.m.a ning suri u 50 m.a.j.[20] Tema elust Aleksandrias pole palju teada, kuid on kindel, et ta sündis jõukasse ja mõjukasse juudi perekonda, sai hea hariduse ning oli Aleksandria juudikogukonnas kõrges staatuses.[21]
Philon kirjutas mitmeid Piibli-teemalisi teoseid, millest üheks on siinne esimese Moosese raamatu allegooriline tõlgendus. Tõlgitud lõik käsitleb kirjakohti 1. Moosese raamatu teise peatüki salmides 1–3, mis räägivad taeva ja maa valmissaamisest. Philon mõistab neid ka kui mõistuse ja tajuvõime vorme või ideid. Tuginedes vanakreeka tõlkele Heebrea Piiblist ehk Septuagintale, eristab ta arve kuus ja seitse, millest esimene esindab maiseid asju, teine aga taevaseid asju. Arvuteooriaid, suuresti inspireerituid pütagoorlastest, esineb Philoni teostes ja ka siin tõlgitud lõigus rohkesti. Nii nende kui ka muude maailma loomisesse puutuvate asjade kohta on Philon pikemalt kirjutanud oma teoses „De Opificio Mundi“.
K. K.
[1] Septuaginta (edaspidi LXX) ehk vanakreeka tõlke järgi. Heebrea keelt oskas Philon tõenäoliselt väga vähe.
[2] Ka jagamatu, terviklik (kr ἄτομος).
[3] Üldine vorm (ἰδέα) vastandina teatavale ja kindlale.
[4] Aleksandria Philon käsitleb inimest mikrokosmosena.
[5] LXX järgi. Heebrea Piiblis on kirjas „seitsmendal päeval“.
[6] Seda teemat käsitleb Philon pikemalt oma teoses „De Opificio Mundi“ („Maailma loomisest“), eriti lõigus 26.
[7] Sama definitsiooni kasutasid ka näiteks Chrysippos ja Poseidonius (vt Doxographi Graeci S. 46, Diels).
[8] Taas kord on Philon arvuteooriat kirjeldanud täpsemalt teoses „De Opificio Mundi“.
[9] 3 (pool kuuest) + 2 (kolmandik kuuest) + 1 (kuuendik kuuest) = 6.
[10] Euripidese draamast „Chrysippos“ (fr 839 N = 59A112 D–K). Philon tsiteerib seda veel kolmel korral teoses „De aeternitate Mundi“ („Maailma igavikulisusest“), lõikudes 5, 30 ja 144.
[11] Ursa Major („Suur Karu“) ehk Suur Vanker.
[12] See teooria on samuti pikemalt lahti seletatud teoses „De Opificio Mundi“.
[13] Mõeldud on matemaatilist sarnasust. Erinevalt kuuest (2 × 3), pole ei seitse ega üks moodustatud teiste arvude korrutamisel. Vt ka „De Opificio Mundi“ (§§99–100).
[14] Moodustamise all on silmas peetud just korrutamist, nagu näiteks eelnevalt kuue puhul.
[15] Jumalanna Athena, kes kreeka mütoloogia kohaselt sündis Zeusi peast.
[16] Eesti lugejatele on logos juba tuntud probleemsõnana, mida ei õnnestu enamasti täpselt tõlkida. Logos võib tähendada nii tavalist sõna või väidet kui ka printsiipi, seadust, mõistet, suhet jne.
[17] Vrd 4Ms 6:9.
[18] Vrd 4Ms 6:12.
[19] Ka „õnnistatud“.
[20] Tema eluaeg on väga hinnanguline ning suuresti sõltuv sellest, et ta pidas end u 39–40 m.a.j, kui oli diplomaatilisel visiidil Gaius Caligula juurde, juba vanaks meheks – vt tema kirjutist „Legatio ad Gaium“ (31).
[21] Saatesõnas ja kommentaarides on kasutatud järgmiste allikate abi: P. Borgen, Philo of Alexandria – An Exegete for His Time. Leiden, 1997; Philo von Alexandria, Die Werke in Deutscher Übersetzung. Kd 3. Toim. L. Cohn jt. Berliin; Boston, 1962; Philo, Philo. Kd 1. Tlk F. H. Colson, G. H. Whitaker. Cambridge (MA); London, 1981.
