Jaan Kaplinski viimased luuletused
Jaanuar, 2023
Jaan Kaplinski. Teiste jõgede taga. Kolm viimast raamatut. Vene k-st tlk Märt Väljataga. Tallinn: EKSA, 2022. 149 lk. 24.99 €.
Kaplinskil on mitu luuletust, kus ta räägib, et ei taha või ei saa enam kirjutada nii nagu kunagi. Ühes ta pahandab kriitiku või kellegagi, kes pärib, miks ta ei kirjuta sama sugestiivselt kui nooruses. Seal ta vastab, et ei saaks enam kirjutada: „Oo surma, lättena puhast, / kus me kord kohtume kõik.“ Et ta ei usu seda. Teises, mille ma ka praegu üles leidsin, räägib ta umbes sama, aga kitsamalt just riimilis-rütmilisest värsist, „rüütli-luulest“, „ratsamehe luulest“, nagu ta ütleb: et ta ei taha enam selle pealiskaudset tata-ratat, on alati tahtnud olla pigem jalamees, rändav õpetlane. Ometi, luuletuse lõpus mäletab too rändõpetlane, kes luuletaja ehk millalgi eelmises elus või eelteadvuses on olnud, „nüüd, seitsesada aastat hiljem“ kõigest sellest vaid kahte natuke totakat ladina keeles riimitud kevadesalmikest…
Kaplinski oskas alati oma mõtteid tagurpidi keerata, nende alla vaadata.
Aga jah, vist kõik, kes on kirjutanud ja avaldanud, on seda kogenud: jälle tuleb keegi su ette ja nõuab, et miks sa ei kirjuta nii nagu varem, nagu alguses. See oli nii hea. Siis pead ennast justkui õigustama, pead õigustama oma allakäiku, mida sulle ju ette heidetakse, ise ometi teades, et polnud see omaaegne nii hea ühti, nüüdne on ikka laiem, targem, sügavam, kogenum… Jah, on kindlasti. Aga milleski on neil etteheitjatel võib-olla ka õigus. Kuigi küpsema ea looming on küpsem ja võib-olla isegi parem, temas on nii palju rohkem kui neis esimestes hüüatustes – midagi on seal ka vähem. Seal pole enam seda üllatust, mida tundis ütleja ise, kui ta esimesi kordi seda ütles. Üllatust, et mul tuligi see välja, üllatust, et mul õnnestuski öelda, mis ma olen, mis see maailm on. Sest igaüks on maailm ja mõni maailm tahab kangesti öelda, mis maailm ta on, tahab ennast väljendada. See samaaegne üllatus nii iseenda, oma värsside kui ka üldse maailma üle, üllatus selle üle, et see maailm ongi seal värssides – see annab neile värssidele värskuse, mida tulevikus jääb aina vähemaks. Inimene hakkab endast tüdinema. Kas inimene saab endast tüdineda? Ühtepidi ei saa, pigem on nii, et elades harjud endaga (selle isemoodi maailmaga) aina rohkem ära, võib-olla isegi tunned seal ennast tasapisi aina õdusamalt, või vähemalt lööd käega, ah, las olla! Muutud endale vanaks sõbraks, kelle seltsis on küll veidi tüütu, aga vähemalt rahulik ja turvaline.
Aga kui liikuda eneseväljenduse juurde, siis seal on enesest tüdinemine siiski täiesti võimalik. (Kirjanduslik) eneseväljendamine tundub mõttekas ainult seni, kuni seal on see üllatuslik moment, see avastuslik moment sees. Või igatahes, kui sa kord oled seda kogenud, siis ilma selleta tundub tuim. Kahjuks me vananedes ei saa parata, hakkame ennast kordama. Inimesel-maailmal on ikkagi piirid ja eks nad hakka olema kõik läbi katsutud. Ehk on seal veel midagi? Ehk on midagi nende piiride taga, ehk need piirid on vaid viirastus? Jah, võib-olla. Kuid siin üsna praktilises elus (ka luuletaja elu on eelkõige üsna praktiline nähtus, ja tegelikult luuletaja oma veel eriti) kipuvad need piirid ikka vastu tulema. Teed suu lahti ja hakkad omaarust midagi uut ja värsket ütlema, aga kuuled, kuidas su huuled vormivad sõnu ja lauseid, mis on kahtlaselt tuttavad. Vanadus on konstantne déjà-vu. Kuigi… Aga ikkagi.
Kui ma millalgi kuulsin, et Jaan Kaplinski luuletab nüüd vene keeles ja eesti (kirja)keeles enam kunagi luuletada ei mõtlegi, siis ma ei võtnud seda deklaratsiooni eriti tõsiselt. Just deklaratsioonina, sest see oli muidugi ka poliitiline meeleavaldus ja ka soov tähelepanu saada. Kuid lõpuks on inimestel üsna ükskõik, mis keeles see või teine poeet kirjutab või ei kirjuta. Luule on väga kõrvaline asi ja jääb ainult kõrvalisemaks. Mis annab muidugi ka suure vabaduse: asi, millel pole tähtsust, on võrdlemisi vaba.
Arvasin nägevat selle otsuse ja žesti taga ikkagi eelkõige tüdimust. Jah, muidugi ka tüdimust sellest kitsast maast ja väikesest keelest, selle riigi rumalast poliitikast (Kaplinski jaoks oli poliitika tõsine ja kirglik asi) ja enda valmisrollist selle väikese maa väikeses kirjanduses. Jah, muidugi tahad kõigest sellest välja. Aga eelkõige on see kõik, millest välja tahaks, ikkagi sa ise.
Hakata kirjutama teises keeles on kirjanikule ja eriti luuletajale võimalus hakata kellekski teiseks. Astuda iseenda ees uude rolli. Teiste ees on see ju ikka võimalik, aga ise samal ajal tead, et oled sama. Uues keeles, selles, milles sa seda asja enne pole teinud, on sõnad korraga jälle värsked. Nad tekitavad oma koos- ja lahkkõladega sinus erutust ja värinat, nagu kunagi alguses tekitasid need oma keele sõnad. Nojah, mis on oma keel? Eks kõik keeled, mis sinus on, mille sõnu tead, on kuidagi omad. Aga üks on ikka rohkem kui teised, see, milles seda maailma kõigepealt nimetama hakkasid. Luuletaja teeb ju täiskasvanuna uuesti midagi sarnast, mida ta tegi väikese titana: näitab näpuga asja peale ja ütleb ühe sõna. Kui see sõna on natuke vale või tuleb kuidagi naljakalt välja, siis onud-tädid naeravad heatahtlikult. Nemadki näevad seda maailma korraks nagu pisut uuemana, nooremana, üllatavana. Luuletaja töö on maailma noorendada.
Niisiis need Jaan Kaplinski venekeelsed luuletused tekitasid minus küll teatavat huvi, aga pigem kui Jaan Kaplinski uued luuletused. Miskipärast ei jõudnud ma aga iial nende lugemiseni. Need raamatud lihtsalt ei sattunud näppu ja tegelikult polnud ka huvi liiga suur. Mõtlesin, et vaevalt nad „paremad“ ikka on kui Kaplinski vanad tuttavad eestikeelsed luuletused.
Ja lisaks ma lootsin vaikselt, et ehk ta selle slaavi détour’i järel pöördub veel korra tagasi ka oma nooruse ja täisea loomingu keele poole ja toob sealt ringreisilt või kõrvalepõikelt kaasa midagi värsket. Oma kirjadeski talle ta viimasel eluaastal katsusin temalt veel mõnda luuletust välja meelitada, aga ju ma ei olnud küllalt veenev meelitaja. Ja ega see üldse nii ei käi. Selleks ajaks oli ta vist juba ka vene keeles luuletamisest ära tüdinenud. Need jäidki tema viimasteks luuletusteks, nii palju kui ma tean.
Ja nüüd siis on see Jaan Kaplinski viimane luuleperiood ka eesti keelde ümber pandud. Tahaks öelda, tagasi ümber pandud. Sest jah – selle kõige suurem üllatus on see, et üllatust ei ole. Vana hea Kaplinski. Kõigi oma oskuste, maitsetega, oma erilise mõtteviisiga. Vahel arvatakse, et poeet, see on kõigepealt sõnad, keel, see kuidas ta nad oma erilisel viisil helisema paneb. Ei, poeet on ikkagi kõigepealt mõtted, mõtlemine, see, kuidas ta mõtte oma erilisel viisil helisema paneb. Sõnad, keel on siiski vaid vahend selle mõttehelina saavutamiseks.
Lugesin siis nüüd need Kaplinski viimased värsid läbi. Nojah, Märt Väljataga tõlkes, nii et ega nad muidugi päris täpselt need ei ole, mis ta ise kirjutas, aga väga harva tuli meelde, et need on tõlked. See kõik oli nii täpselt Kaplinski. Muidugi oli tal ka oma keel, oma sõnade valik, mille erilisus seisnes eelkõige sellest, et see katsus olla võimalikult vähe eriline. Tõlkija on seda hästi meeles pidanud. Luuletustest ei leia naljalt i-mitmust, i-ülivõrret ega uudissõnu, mida Kaplinski teatavasti ei armastanud. Peamine on aga siiski nende luuletuste mõttemaailm, mis tuleks „läbi“, ma arvan, ka veidi kohmakama tõlke puhul. Nüüd aga on kõik lausa perfektne.
Muide, äratab tähelepanu nende ikkagi kolme luulekogu küllalt suur vormikindlus, vormiline järjekindlus, et mitte öelda monotoonsus. Luuletused on enamasti üsna ühepikkused, ei lühikesed ega pikad, niisugused, et mahuvad ilusti leheküljele ära ja valget ruumi jääb veel ka (vaatasin, et ideaalpikkus ongi nii 10-15 rida). Ka read on paraja pikkusega, pigem ühepikkused, eriti kui kõne ja mõtte rütmi, mitte vaid silpe silmas pidada. Selline rahulikus rütmis liikumine. Väga hästi haaratavad, selged kujundid, mõtted.
Ma pakun, et niisuguse vormi töötas luuletaja välja (või küllap pigem leidis enda jaoks) juba kogus „Õhtu toob tagasi kõik“, mis minu jaoks on kuidagiviisi saanud Kaplinski luule kvintessentsiks. Selles varaneljakümnendates kirjutatud raamatus on luuletuste vorm küll veel rahutum, pikkus varieeruvam, aga mingi oma ütlemisviisi on Kaplinski seal kindlasti juba täiuseni välja arendanud. Luuletuse skeem on reeglina niisugune, et alguses esitatakse üks mõte või olukord, siis, luuletuse lõpus, keeratakse see kuidagi pea peale, nii et ta hakkab paistma hoopis teistsugusena, imelikuna. Kui algus on argine, realistlik, maine, siis lõpp jõuab metafüüsika, jumala, tähtedeni. Kui alguses on midagi abstraktset või metafüüsilist, siis lõpus tuleb hästi realistlik pildikene või situatsioon: varesed, konnad tiigis, laste must pesu või katkine mänguasi.
Niimoodi kirjeldades see tundub muidugi veidi totter ja liiga lihtne ja muidugi juhtub luuletustes vahel rohkemgi ja vahel see algusele vastanduv puänt jääb ära (siis saab puändi ärajäämisest omaette puänt!), aga asi polegi skeemis, asi on selles, mismoodi luuletaja seda skeemi sõnade ja lausetega täidab. Kas ta suudab meiega midagi teha, meis midagi (imestust, üllatust, ehmatust, äratundmist) esile kutsuda või ei. Väga tihti suudab. Ka nendes viimastes, vene keelest maakeelde ümber pandud värssides, mis siis, et nad enamasti ikka vägagi meenutavad juba millalgi varem loetud Kaplinski luuletusi.
Tuleb tänulik olla ja rõõmustada, et Kaplinski vanas eas selle mõtte peale tuli, et ta, olgu pealegi, vihastas eesti keele peale, ja hakkas vene keeles luuletama. Kas ta muidu üldse enam oleks luuletanud? Mulle tundub nimelt, et neid samu luuletusi eesti keeles kirjutada oleks tal olnud üsna raske, kui mitte võimatu. Varsti oleks ju selge olnud, et ah, jälle seesama. Ma olen ju seda juba kirjutanud! Kui mitte päris seda, siis ikkagi umbes seda. Igav! Uue keelega saab ennast ära petta. Sa ütled midagi uut, isegi kui ei ütle, sest igal juhul, nende sõnadega, selle keele erilise loogika ja süntaksiga sa seda teinud pole. Lisaks nõuab võõrkeeles (ka väga tuttavas) kirjutamine suuremat pingutust, kohalolu. Luuletamine pole äkki enam lihtne. Sest ta oligi juba liiga lihtne, et olla veel huvitav.
Ja tulemus on ikkagi huvitav. Kui ka mitte üle määra, siis ikkagi. Siin on ka midagi sellist, mida „endises“ Kaplinskis tõesti ei ole. Kasvõi see eluga hüvasti jätta püüdmine. Selle paratamatusega leppimine / mitte leppimine. Üks osa inimesena elamise kogemusest, milleni varem lihtsalt ei oldud jõutud. Vähemalt osa neist salmidest on ju kirjutatud siis, kui luuletaja oli juba teadlik oma fataalsest diagnoosist, aga tervisehädad ise ei olnud veel nii fataalsed. Teatav tunnistus ühe piiri peal olemisest. Jaan Kaplinski on alati oma paremad luuletused kirjutanud mingis piiriolukorras või kirjutanud sellest piiriolukorras-olekust. Nojah, võib-olla on see luulele üldomane. Igal juhul on siin veel üks piir, üks limes. Matemaatikas on limes (lim) piirväärtus. Ma ei mäleta enam kõike seda matemaatilist metafüüsikat seal ümber, aga igal juhul tuli seal kergesti mängu lõpmatus. Millegi väärtus võib läheneda lõpmatusele või lõpmatult läheneda mingile väärtusele, seda ometi iial tabamata. Eks see elu piirile lähenemine ole ka selline lõputu liimesele lähenemine. Lähened ja lähened, aga jääd ikka lõpmatult kaugele. Kuigi oled lõpmatult palju ligemal kui olid alguses. Kui oled?
*
Jaan Kaplinski kuulus eesti luule suurde lainesse. Paul-Eerik Rummo, Juhan Viiding, Viivi Luik, Hando Runnel, Aleksander Suuman. Kui nimetada vaid neid. Selle laine suurust võib tagantjärele vaid imestada. Ja imetleda. Maailmas oli see midagi anakronistlikku, Läänes oli luule selleks ajaks taandunud sellesse suletud ringi, kus ta nüüd Eestiski õilmitseb: iga aasta arvutult vihikukesi, mida trükitakse kakssada, müüakse viiskümmend eksemplari (koos raamatukogude ostuga) ja mille raamatukogudki paari aasta pärast vaikselt ja tihti ainsagi laenutuseta ukse taha tõstavad. On muidugi luule sisering, mis raporteerib iga aasta suurtest saavutustest ja pühitseb uusi autoreid ning auhindu, aga veidigi laiema lugeva publiku jaoks on see kõik lihtsalt olematu, tundmatu ja arusaamatu maailm. Mõni uus poeet naudib küll ka teatavat populaarsust, aga seda enamasti kahjuks lameduse hinnaga. Luulel lihtsalt pole elus kohta. Luule tahab ruumi, vaikust, tühjust. Ega need vaikus ja tühjus ei ole tingimata head asjad. Halli ja vaese sovetiaja vaikus ja tühjus lõid luulele ruumi. Luuletustel oli ühiskondlik missioon täita: lohutada, julgustada, lahutada meelt, pakkuda mingit sõna- ja mõttevabaduse ruumi seal, kus see muidu nii piiratud oli. Luua ilu keset seda hallust, otse sellest hallusest. Milline alkeemia! Luules sai pealegi öelda tähtsaid asju, mida mujal ei saanud.
See aeg sai otsa ja (see) luule sai ka otsa. Järel on mingisugune järelluule ja see võib kesta muidugi lõputult, läheneda lõputult oma surmale, mis võib-olla kunagi ei saabugi, sest pole kedagi, kes selle fikseeriks. Ta ei sega kedagi, tal pole tähtsust. Jah, see tähtsusetus annab ka vabaduse: vabaduse kirjutada ükskõik kuidas, ja seda vabadust kasutataksegi laialt. Enamasti vormituks ja pingetuks heietamiseks. Mida siis vastastikku kiidetakse ja ülistatakse. Mis kõik ei välista tegelikult päris huvitavate kogude ilmumist, aga need kaovad selle vormitu massi hulka ära. Õieti on see aktiivne luuleelu olemas ju ainult sellepärast, et mingist vanast harjumusest või traditsioonist peetakse luulet tähtsaks ja on olemas seda rahaliselt toetavad institutsioonid. Kui kulkat enam pole, mitu luulekogu trükitakse aastas siis veel? Noh, mõni ikka. Mõni alati.
Suure laine poeedid said sellest luuleaja lõpust väga hästi aru. Paul-Eerik Rummo ja Viivi Luik lõpetasid luuletamise, Juhan Viiding lahkus elust, Aleksander Suuman proovis kirjutada väiksemat luulet, jne. Tegelikult kaotas ka Jaan Kaplinski luuletamise vastu huvi, tegeles rohkem poliitika, proosa, ajakirjanduse, rahvavalgustamisega. Ja kinnitamisega, ühtelugu, et tegelikult ta polegi luuletaja, pole kunagi olnud, on pigem folklorist, keeleteadlane, natuke hobi poolest ka ökoloog, botaanik, poliitik. Demokraatia esimestel aastatel unistas ta halli kardinali, mõjuka nõuandja staatusest poliitikas. Siis aga selgus, et moodne poliitika ei vaja halle kardinale. Kardinalid peavad ikka olema värvikad, edevad ja esil.
Ma olen aga Kaplinski viimaste luuletuste tõlkija Märt Väljatagaga selles suhtes täiesti ühte meelt: kõigepealt ja üle kõige oli Jaan Kaplinski ikkagi luuletaja. Luules avaldus tema erilisus, geenius. Kaplinskit ei oleks olemas Kaplinskina, kui ta poleks luuletanud. Aga olla suur luuletaja väikeses keeles tähendab, et nii paljud neist, kes sinu maailmast võiksid osa saada ja selles ennast ära tunda, ei saa sinust kunagi midagi teada. Lõpuks ei ole ju sellestki midagi, aga ainult lõpuks. Enne lõppu see võib siiski natuke piinata, vähemalt häirida. Vene keeles luuletamine oli katse, ma usun, jõuda välja natuke avaramasse ruumi, natuke rohkemate inimesteni. Ma ütleksin ka, et pigem kui luuletamine, oli see tõlkimine. Jaan Kaplinski tõlkis Jaan Kaplinskit. Mitte konkreetseid kunagi tehtud luuletusi, vaid üldse. Ta ei oleks saanudki oma vanu luuletusi tõlkima hakata. See oleks olnud talle igav ja ebahuvitav. Ei, ainus võimalus ennast tõlkida oli ikkagi kirjutada uusi luuletusi, luuletada. Parim luuletõlge on muuseas alati see, kus originaal on unustatud, kus originaalist on alles ainult selle mõte, selle maailm, niisugusena, nagu see on kuju võtnud kirjutaja (tõlkija) teadvuses. Hea tõlge ei mäleta originaalist ühtegi sõna.
Mul ei ole küll suurt usku, et tänu sellele tõlketööle Jaan Kaplinski luule just palju uusi tundjaid ja mäletajaid leidis. Meile, tema vanadele mäletajatele, tundjatele ja austajatele on see aga siiski üks väikene kingitus – see, et ta elu lõpus veel niisuguse töö ette võttis. Ja et need viimased salmid nüüd meie jaoks on ka veel „tagasi“ tõlgitud. Kuigi see kõik on vana hea Kaplinski, on seal siiski nii mõnigi uus välgatus, uus kogemus, mõni uus teeots, mida mööda võime soovi korral edasi vantsida.
Kui ma mõtlen, et milleks ma luulet oma elus kõige rohkem olen tarvitanud, millisel puhul on temast kõige elulisemat abi olnud, siis on see talv. Luule on aidanud talve mööda saata, talve kesta, üle elada. Talvega hakkama saada. Nende päevadega, milles pole ei ilu ega lootust ega kuigi palju päevavalgustki. Sellel maal ja selles kehas, mille üle vist lõpuni imestad, et nad sinu omad on. Aga näe, on, tee, mis tahad.
„Teiste jõgede taga“ aitas sel talvel. Natuke ikka. Aga talve kasinuses on iga natuke juba päris palju. Võtsin täna, uusaastapäeval need luuletused uuesti ette, hakkasin uuesti otsast lugema. Ei, ma eksisin. Seal on siiski rohkem uut kui esialgu tundus. Kaplinskiga on alati olnud nii: ta muudab värvi, kuju, maitset, tähendust sõltuvalt – ma ei tea, millest. Kui ta enam sind millegagi ei üllata, siis ta ikka veel üllatab. Kasvõi see luuletus.
Valu elab oma elu, elab endale kaasa,
võitleb oma elu eest, aga elu ise on samuti
üks iselaadi valu. Valu tõmbab terava pliiatsiga
meie, meie saatuste, me lootuste
ja pettumuste kontuurid – elu ei ole maal,
elu on terava pliiatsiga tehtud joonistus;
meie oleme pildid, kujundid värvimisraamatus,
saame valida värve, kuid mitte kontuure,
ja me ei tea, mis on päriselt seal, kontuuride taga,
peene musta joone taga, me ei tea,
mis juhtub, kui seda puutuda,
kas kõigest sellest, mida meile on õpetatud,
millega oleme harjunud, mida uskusime,jääb järele
midagi peale puruneva klaasi klirina.
Ei, midagi sellist ta ei ole kunagi varem öelnud, midagi sellist ta ei saanudki kunagi varem öelda. Siin ei ole enam isegi lohutust, seda „ikkagi“ või „aga“. Ja ometi on: kui asjad on tõesti nii, ja nad tunduvad vägagi olevat just nii, siis – on ju võib-olla meil isegi lootust. Klaas ükskord puruneb. Jumal tänatud, see oli ainult klaas.
