Tegova naine

KATRIN TEGOVA

Kell võis olla nii umbes kolm hommikul. Tartu polnud veel ärganud ega ka uinunud. Mai keskpaik. Tulin Zavoodist ja suundusin koju, sest järgmine päev oli ikkagi koolipäev ja tuli kell kaheksa või siis äärmisel juhul kell kümme loengusse jõuda. Kolmas aasta ülikoolis, tuli end kokku võtta. Zavoodis olin söönud pelmeenid, juua enam ei tahtnud kella ühest alates. Tuttav baaridaam pani veel enne sulgemist paar korda Singer Vingeri „Ainot“, sai tantsida, pelmeenid sisse vitsutada ja mööda Rüütli tänavat kodu poole sammuma hakata. Abakhani aknal oli taas kummaline väljapanek, ilma peadeta mannekeenid kandsid krepp-paberist kleite, kohvikannusoojendajad peas. Ka Maailmas näis vaikus, paar djuudi võnkus veel ja tõmbas suitsu tänavanurgal. Keegi tõmbas lõõtsa. Postimehe omad läksid juba tööle. Sammusin edasi, Raekoja kell näitas veidi üle kolme, Rüütlist Ülikooli tänavale, nii huvi pärast. Illegaardi polnud plaanis minna, aga korra piiluda ikka võis, et kas kõik on juba läinud või keegi veel tiksumas. Läksin võlvi alt sisse, trepist alla, siis aga tardusin. Illegaardi sissepääsu kõrval, paremal, kus väike orvake, lebas kiviplaatidel naine. Mustas sametkleidis, tume hõlst õlgadel, jalas pika säärega saapad. Ta lamas seal väga rahulikult, ei liigutanud. Inimesed jalutasid temast mööda, paar noormeest seisatasid ta kõrval, tegid rahulikult tobi. Keegi otseselt peale ei astunud, aga tähelepanu ka ei osutanud, püsti aitamisest rääkimata.

Läksin lähemale. Seisin ja vaatasin. Lebas, väga vaikselt. Naise silmad olid lahti, aga ta hingas. Nägin rindkere liikumist. Vahepeal naeratas. Siis nägin, et pisarad. Siis jälle, et nagu naeratas. Otsmikul oli naisel must ümmargune ring, nagu lohk. Minu kõrvale seisis keegi turske mees, puhvaikaga. Oli maikuu, aga ju riietus oli pigem stiili pärast. Tartu ikkagi. Mees jõi plastiktopsist õlut ja püüdis kellelegi helistada. Telefon sai tühjaks. Mees kirus.

„Kas peaks aitama?“ küsisin ettevaatlikult puhvaikamehelt.

„Mida?“ puhises puhvaika vastu.

„Et kas peaks aitama püsti?“

„Ei, miks. Milleks?“

„Kes see on?“

„Kus? See seal maas või?“

„Jah. See naine.“

„Ah see!“ lausus puhvaika kuidagi eriti blaseerunult.

„See on Tegova naine.“

Väga palju selgemaks see asja ei teinud. Uurisin edasi.

„Äkki külmetab? Ehk aitame püsti või midagi?“

Hakkasin naisele maas lähenema, aga puhvaikamees peaaegu et rabas minust kinni ja tõmbas mu eemale.

„Ära puutu! Lase parem jalga siit.“

Läksin veidi eemale ja vaatasin naist nüüd kaugemalt. Silmasin, et tema hõlsti küljes rippus midagi helkivat. Naine liigutas korraks. Midagi kõlises vastu kivi. Naine sättis oma kleiti allapoole, tõstis ühe jala üle teise. Lebas siis edasi. Puhvaikamees heitis mulle veel ühe hukkamõistva pilgu ja läks siis Illegaardi sisse. Nüüd polnud kedagi. Vaid mina ja see naine. Tegova naine.

Ühel hetkel tundus mulle, et naine hakkab ümbritsevaga kuidagi ühte sulama. Ei olnud enam öö, aga polnud ka päris hommik veel. Kõik näis ühtlane hall, naise siluett vaid veel õrnalt eristus Illegaardi esisest kivipõrandast. Naine näis kui mõni Jaapani välitempli skulptuur. Mõtlesin veel korra minna ja küsida, et kas saab aidata, aga enne kui jõudsin naiseni, tuhises must mööda üks tume kuju, tõugates mind peaaegu vastu seina. Mees ise oli väikest kasvu, vuntsiudemetega, naljaka punamustakirju soniga. Mehel oli seljas palitu, selline pruun, nahksete nööpidega, lühikeste varrukatega, nii et tema keha jaoks liiga pikad käed ulatusid varrukatest pikalt välja nagu kaks jäika aeru. Maikuus kõik nii paksult riides, mõtlesin. Mees astus naise juurde ja hakkas oma kotist midagi otsima. Vaatas siis korra üle õla minu poole.

„Lihulast. Tundub, et seekord nii lihtsalt ei lähe.“

Kus ta teadis, et ma Lihulast olen, kas see on otsaette kirjutatud? Väljendub kuidagi inimese kehahoiakus, silmavaates? Riietuses? Tahtsin juba suu avada, et midagi enda kaitseks öelda, aga mõistsin siis, et mees ei ole üldse huvitatud minuga suhtlemisest. Ta seisis naise ees, võttis oma määrdunud märsist väikese teeküünla, asetas selle naise otsmikul olevasse lohku, tõmbas tikku ja süütas küünla. Märsimees seisis veidi naise juures. Ootas. Vaatas. Naise silmad olid ikka veel avatud. Ta liigutas äkitselt, värises üle kogu kere ja köhis hirmsasti. Tahtsin taas naise juurde minna, aga märsiga mees seisis ette, tõmbusin tagasi seina äärde ja vaatasin, mis edasi sündima hakkab.

Korraga hakkas naine kohutavalt ropendama. Aga need roppused olid sellised imelikud.

Munnikurikas. Sitapelikan. Vituoblikas. Raisarebane, ma killin su ära, sa igavene pootsmani persenuss. Ja nii edasi. Kui roppused muutusid aina kummalisemaks, kõndis märsiga mees ümber naise paar tiiru ja lahkus.

Kui mees oli läinud, möödus veel mõni minut, siis jäi naine vait, võttis küünla enda otsmikult, asetas maha, tõusis püsti, kloppis end sodist puhtaks. Nüüd nägin, et helkivad esemed ta hõlsti küljes olid võtmed. Ja neid oli palju. Üle terve keha. Hõbedasi, vaskseid, väiksemaid ja suuremaid, snepperluku omi ja tavalisi. Naine möödus minust, nagu poleks mind olemaski. Aga ma ju olin. Küünal jäi põlema.

Lonkisin mööda jõeäärt kodu suunas. Oleksin saanud ka otse mööda Aleksandrit Salme tänavale, aga mulle meeldis teha väike põige jõe äärde, eriti varahommikuti. Voolav vesi pani südame aeglasemalt tuksuma, valmistas ette sügavaks uneks. Läksin koju ja kohe vanni. Et uni tuleks täiuslik. Ärkamiseni oli jäänud kolm tundi. Midagi ikka. Magama jäädes mõtlesin veel naisele. Tegova naisele. Mõtlesin ka märsimehele ja puhvaikamehele. Midagi jäi kripeldama. Lihula muidugi ka. Keegi polnud ammu Lihulat maininud. Veider. Isegi uudistes mitte.

Hommikul oli uimane olla, nagu hõljuks. Kõndisin peahoone poole. Uni oli. Läksin Illegaardist mööda. Vaatasin kangi alt sisse. Küünal põles ikka veel. Läksin küünla juurde, puhusin ära ja panin endale tasku. Metallümbris põletas taskusse augu. Loengus magasin end välja. Ärgates avastasin, et auditoorium oli tühi. Tõusin, panin oma asjad kokku ja lahkusin.

Koridoris nägin õppejõudu minu poole liikumas, pöörasin kiirelt ringi, et mitte temaga kokku põrgata. Piinlik ikka. Mis loeng üldse oli. Teatriajalugu? Draamateooria? Kirjandus ja müüt?

Peahoonest väljudes paistis ere päike mulle näkku, elu oli ilus. Mida teha ülejäänud päevaga? Veel mõni loeng? Muidugi. Natuke und kulus lisaks, enne kui sammud Kloostri poodi viivad, sealt Supilinna, botaanikaaeda ja siis taas üks „Aino on ainus“ ja pelmeenid Zavoodis. Eluring.

Zavoodi siiski ei jõudnud. Järgmisel päeval pidin eksamiks õppima. Tõesti pidin. Maailmakirjanduse ajalugu.

Ülejärgmisel päeval, see võis olla esmaspäev, avastasin end raamatukogus, võtsin privaatse ruumi, et muusikat kuulata ja õppida. Lugesin konspekti, aga takerdusin pidevalt. Pidin kogu aeg üle lugema. Midagi meelde ei jäänud. Kuulasin Pedajase laule. Need tõmbasid jõuga mõtlema Tegova naisele. Ja märsimehele. Läksin ruumist välja, otsisin kartoteegist Tegova nime. Leidsin. Kirjanik. Ei, see pole vist see. Kunstnik. Visarid. Lastekunstikool. Sürrealist. Loomakasvataja. Väga palju midagi ei leidnud. Naise kohta kohe üldse mitte midagi. Läksin siis tagasi oma ruumi, avasin uuesti konspekti. Pedajas oli vait jäänud miskipärast, mängis Mahalia Jacksoni „Trouble of the world“. Mina seda valinud ei olnud. Keegi tõi? Keegi sõber ehk? Mõni austaja? Neid ikka ülikooli ajal jagus, nüüd enam mitte. Olen vastikuks muutunud, nii iseendale kui ka meestele. Enamasti tänu väärastunud huumorimeelele. Kuulasin Jacksoni plaati, kui see juba seal oli, ning püüdsin ei tea mitmes kord konspekti lugeda. Konspekti vahele oli tekkinud sedel. Sellel oli kirjas: Werneris kell kolmteist. Vaatasin sedelit ja mõtlesin, et hakkan vist hulluks minema. Silme ette tuli Lihula kultuurimaja miskipärast. Soon it will be done, laulis Mahalia. Pakkisin asjad kokku, kell oli kaksteist kakskümmend kuus. Kõht oli tühi, aga süda oli paha. I want to see my mother, lisas Mahalia.

Sammusin Werneri poole, treppidest alla Vallikraavi, sealt juba Ülikooli tänavat pidi Illegaardist mööda Raekoja poole. Raekoja kell oli kaksteist nelikümmend. Kell kolmteist Werner.

Huvitav, kas sees või hoovis? Ja kui ma lähen varem? On see halb? Toob see halba õnne? Toob see jama kaela? Kogu maailma jama? Võib tuua küll. Tegin tiiru. Jalutasin kaarsillani, jõeäärt mööda turuhoone suunas, möödusin kalameestest, kahest noorest naisest, kes istusid pingil, ühe pea teise süles. Nende kõrval kössitas üks albiino part. Olin parti jõe ääres varemgi näinud. Tühi kõht andis taas tunda. Vaatasin kella. Nüüd läks juba kiireks. Kaksteist viiskümmend üks. Kiirustasin tagasi. Kell kolmteist olin täpselt Werneris. Vaatasin kohvikus ringi, süda tagus. Ja seal ta oli. Keskmises saalis. Tegova naine. Otsa ees sünge tahmane ring. Ta vaatas mind, läksin ta juurde. Naine andis silmadega märku, et ma istuksin. Kõrvallauda. Istusin. Märkasin, et laual oli minu nimega silt. Justkui broneering.

Ta ei teinud pikemat sissejuhatust, vaid küsis kohe otse.

„Sa Väikest Armi tead?“

Miskipärast ei olnud ma selle küsimuse peale üllatunud.

„Muidugi tean. Kes siis Väikest Armi ei tea. Aga teda ei ole enam, minu teada. Suri paar aastat tagasi. Suur Arm on veel elus.“

„Suur Arm mind üldse ei huvita.“

„Selge.“ Olin veidi solvunud. Ega ma ei tahtnudki ju Suurest Armist rääkima hakata, vaid lihtsalt mainisin. Näitamaks, et ma tean teda ka. Solvumiseks ei olnud aga pikalt aega.

„Me peame minema sinna.“

„Kuhu?“

„Väikse Armi juurde.“

„Aga…“

„Ei mingeid agasid. Lihtsalt järgne mulle.“

Ja juba me olimegi bussis. Süüa jälle ei jõudnud. Tegova naine palus mul endast eemale istuda. Teda ei tohtivat puudutada, igaks juhuks. Vähemalt mitte enne, kui me pole Väikse Armi juures ära käinud. Ta istus akna all, vaatas terve tee bussiaknast välja, ei rääkinud sõnagi. Ma piidlesin teda eemalt, tema hõlsti, mille küljes rippusid võtmed, need kõlisesid vahepeal, kui ta end veidi liigutas või pööras. Ma polnud tükk aega tundnud nii suurt tungi laulda. Nagu lapsena. Terved bussisõidud said veedetud lauldes. Vaatad aknast välja, kõigest, mida näed, laulad. Ma ümisesin omaette vaikselt, sest täiskasvanutel enam ei ole sünnis bussis laulda. Äkki tõstetakse maha. Ma pidin ju jõudma Väikse Armi juurde. Koos Tegova naisega.

Peale viit tundi sõitu ja peatuseid oligi meie sihtkoht. Lihula. Ma polnud siia sattunud lapsest saati. Aga sellest ei olnud midagi. Kõik oli meeles. Temal ka, tundus nii. Astusime välja, sõnagi lausumata, suundusime bussipeatusest Aia tänava poole ja siis otse alla Ristiku suunas, Pioneeri tänava nurgal seisatasime korra. Astusime siis edasi. Me ei pidanudki midagi rääkima, sest me mõlemad teadsime. Jõudsime maja number kolm juurde, sisenesime esimesse trepikotta. Läksime kolmandale korrusele ja seal me seisime. Ukse peal oli number kuus. Tegova naine seisis mu kõrval, võtmed tema küljes kõlisesid kui kuljused. Ta katsus ust. Uks oli lukus. Ta koputas. Vaikus.

„Otsi õige!“ suunas ta mind.

„Kust ma tean, milline on õige?“

„Sa tead.“

„Kas ma võin sind puudutada nüüd?“

„Ei, ainult õiget võtit. Kui vale valid, oleme ebaõnnestunud ning tuleb tagasi Tartu minna.“

Tundsin, kuidas mu ihu riiete all kattub higiga. Ma ei teadnud, milline on õige võti. Kus ma seda teadma pidin. Ma teadsin, et Väike Arm elab siin, õigemini elas, aga ma polnud siin kunagi varem käinud. Kindlasti mitte tema korteris sees. Ja võtmed on ju kõik ühesugused. Ja muidugi ei ole ka.

Korraks haaras mind paanika.

„See ei olegi ehk see õige korter.“

„Miks sa nii arvad? Miks sa kõhklema lõid? Sa ei usalda ennast? Enda lapsepõlve.“

„Ma lähen korra vaatan.“

„Mida?“

„Postkastide juurest.“

Tegova naine ei öelnud midagi. Ta oli rahuolematu, aga jäi paigale. Mina jooksin trepist alla, jõudsin postkastide juurde. Vaatasin kastidel olevaid nimesid. Number kuue peale oli värskelt kleebitud silt, millel oli kirjas: Asta Rott. Niisutasin suus veidi enda näppu ning kraapisin silti, alt paistsid tuhmunud tähed V ja Ä. Edasi polnud vaja. Väike Arm. Ikkagi õige. Oleks pidanud usaldama. Ennast ja enda mälu. Jooksin tagasi üles.

Tegova naine keeras end minu poole, helisedes nagu miski kellukestes jõulupuu. Ma vaatasin teda pikalt, võtmeid tema kuuel. Sirutasin siis käe välja ja naksasin silmad kinni ühe. Kaotada polnud midagi. Ja kui, siis ma ei teadnud, täpselt mida.

„Keera lahti!“

Võtsin võtme ja keerasin. Uks avaneski. Astusime sisse.

Kedagi ei olnud näha, tuba haises läppunult, mööbel ning vaibad näisid uued. Tapeet esikus oli roheline, lillemustriga, aga määrdunud. Astusime koos kööki.

„Otsi midagi, mis on Väikse Armi oma.“

Olin segaduses.

„Mida ma otsin? Ma ei tea, mis tema oma võiks olla, ma ei mäleta nii palju. Ta riideidki ei mäleta. Tennised. Punased vist olid. Miski imelik vest. Jaa, vest. Kindlasti oli vest. Mäletan teda vestis alevi peal liikumas.“

„Siis vesti otsigi!“

Vaatasin köögis ringi, siin olid vaid mõned nõud, kuivained topsides, laud ja kaks tooli. Mikrolaineahi ja veekeedukann. Küpsised. Kõht oli kuidagi tühjaks läinud. Aga ma hoidsin end tagasi. Me olime kellegi võõra kodus. Ja see ei olnud enam Väikse Armi kodu.

„Siin elab nüüd Asta Rott.“

„Keskendu olulisele!“ kamandas Tegova naine.

Läksin teistesse tubadesse, ei midagi. Kõikjal olid lihtsad asjad. Paar diivanipatja, kampsun, kootud toasussid, jõulukaktus. Siin elas keegi vanem proua, kindel see. Ravimid, ristsõnad, serviis klaaskapis. Midagi siin Väikest Armi küll enam ei meenutanud. Kui, siis ehk see imelik läppunud lehk. See võis olla muidugi ka juba kombinatsioon Väikse Armi ja Asta Roti põimunud aroomidest.

Ma ei leidnud midagi. Äkki kostis ukse avamise heli, ma võpatasin. Läksin siis aga esikusse, Tegova naine seisis juba ees. Tuppa astus vanem naine. Arvatavasti Asta Rott ise.

„Mis te siin teete? Kes te olete? Mul oli ju uks lukus.“

Vanaproua hoidis südamest kinni ja istus kulunud rohelisele tumbale esikus.

Tegova naine jäi rahulikuks ja asus kohe asja juurde.

„Me tulime Väikse Armi asjade järele.“

„Mis asjade? Kas te olete Armi sugulased? Tema asju pole enam siin. Ta suri paar aastat tagasi. Jõi end surnuks, nagu paljud siin.“

„Mitte ainult siin,“ lisas kiirelt Tegova naine.

„Paar klaasi ehk on tema omad.“

„Väga hea, kas saaksite need mulle anda,“ ütles Tegova naine.

„Jaa, muidugi. Ma vaatan, kus nad nüüd olidki.“

Aitasin Asta tumbalt püsti, ta kadus korraks kööki, kuulsime kolistamist nõudekapis. Siis tuli ta tagasi, kaks stakani käes.

„Need. Need, ma arvan, on veel Väikse Armi omad. Mul selliseid polnud.“

Asta ulatas klaasid Tegova naisele.

„Kas teil viina on?“ küsis Tegova naine järgmiseks.

„Viina? Miks viina? Ikka on viina, kõikidel on kodus viina. Natukene.“

„Aga palun valage siia klaasidesse veidi.“

Asta pobises midagi enda ette rahulolematult, läks taas kööki ja väljus sealt peagi viinapudeliga. Valas klaasidesse viina ja jäi meid vahtima.

„Võta ära!“

Ma võtsin klaasi enda kätte. Teise võttis Tegova naine.

„Joo!“

Tegin, nagu kästi. Jõin. Kõht korises ja kohe hakkas pähe. Tegova naine jõi ka oma klaasi tühjaks. Haaras siis mu käest klaasi ja viskas mõlemad vastu põrandat katki, nii et killud lendasid laiali.

Asta karjatas: „Mida te teete?“ Ja kattis kätega näo, üks kild oli talle sügavale põske tunginud.

„Mul on kahju. Ma pidin. Ärge muretsege, see mädaneb välja.“

Tegova naine astus uksest välja, läksin kiirelt tema kannul, nagu ustav koerakutsikas. Asta Rott jäi meid vahtima, ise käega veel põsest kinni hoides, verd tilkus põrandale.

Jõudsime alla. Jäin maja ees seisma. Tegova naine läks edasi. Mulle meenus, kuidas Väike Arm mind lapsena narris. Alati kui mind nägi, ütles, et mul on nina punane peas. Katsusin siis alati oma nina, läksin tuppa ja vaatasin peeglist. Ei olnud punane. Küll aga oli alati punane Väikse Armi enda nina. Vahel isegi vältisin Väikse Armiga kohtumist, kuigi talt võis loota ka kommi. Kommi oli Lihulas harva saada. Aga punase nina mainimine mõjus nii ebamugavalt, et olin nõus isegi kommist loobuma. „Sul on nina punane peas!“ kõlas veel siiani kõrvus. „Tule! Me tegime kõik, mis saime,“ hüüdis Tegova naine mind laste-aia ja Pioneeri tänava ristumiskohas. Tagasi bussile. Tagasi Tartu.

Tagasitee möödus samuti vaikides, buss undas ja huilgas meloodiliselt ning taas oli mul suur tung laulda. Ümisesin omaette, püüdsin bussi helidega harmoneeruda.

Tartusse jõudes, oli juba hilisõhtu, jalutasime jõe äärt mööda. Võtsin julguse kokku.

„Miks?“ küsisin Tegova naiselt.

„Tahad tõesti teada?“

„Tahaksin küll.“

„Olgu. Ma siis räägin. Pea igal õhtul tuleb minu sisse mõne joodiku hing. Neid on siit ja sealt. Ma meelitan nad ligi. Alustan vaikselt, klaasi veiniga, siis juba kolm-neli, pudel, kaks. Siis juba kangem kraam. Kuni ta mu üles leiab. Mõni joodik, kes on lahkunud purjus peaga. Ma pean tema peale mõtlema, tema nimel midagi tegema, et ta hing vabaks saaks. Purjus peaga surres jääb hing maa peale ekslema. Pean andma talle oma keha, oma mõtted. Leidma temaga hetke või paar. Minema tema kunagisse koju või mõnda kohta, mis talle oli oluline, sööma tema kausist või jooma tema kruusist, kandma tema riideid, viima täide mõne ta elu ajal täitumata jäänud unistuse või salasoovi, alles siis, kui olen leidnud selle õige lahenduse, saab joodiku vaim vabaks. Hing pääseb Tartust. Või mujalt. Ja mina saan vabaks, kuni järgmise õhtuni, kuni järgmise klaasini, pudelini. Kuni siis jälle mõni purjus peaga surnud joodiku hing mu üles leiab, minu sisse läheb. Ega kõik ole nüüd ka ainult joodikud. On kirjanikke, kunstnikke, heliloojaid, pagareid, raamatupidajaid, arste. Eks joodik oli ikka keegi teine ka, enne kui temast sai päris joodik. Ainult joodik.“

„Ja need võtmed?“

„Need on kodud. Nende joodikute kodud, kel üldse oli muidugi kodu. Paljud on kodutud, nendega on veel raskem. Neid on raske leida, nende jälgi. Nende soove on raske täita, mõnel neist polnudki midagi. Vahel käin kuid ringi ühe joodiku vaimust vaevatuna. Kuni viimaks leian midagi või kedagi, kel on temaga kas mõni mälestus või kes teab, kus ta käis, millised olid ta lemmiktegevused, või mis laule ta näiteks laulis. Ka see võib aidata.“

„Aga see märsimees?“

„Märsimees? Milline märsimees?“

„Kes küünla asetab.“

Vaatasin musta õõnsat lohku Tegova naise otsmikul.

„Märsimees on Maduar. Muud nime ma ei teagi. Ta tuleb siis, kui mu teekond joodiku vabastamiseks algab. Me töötame koos. Ta annab mulle koordinaadid.“

Tähed vaatasid mind taevast. Oli juba öö. Ma tahtsin veel midagi küsida, aga Tegova naine oli äkitselt mu kõrvalt kadunud. Seisin korra kaarsilla juures, mõtlesin, et kas see kõik oli üldse ilmsi või olin üle õppinud, nagu ema alati minu puhul kahtlustas. Vaevalt. Olin ma Lihulas täna või ei olnud siis. Leidsin pükste küljest paar klaasikildu tõestuseks. Seadsin sammud Zavoodi ja üritasin eksamiks korrata. Seal oli teisigi kordajaid.

Elu läks edasi, paar eksamit sai isegi tehtud. Tuli suvi. Kõik läksid Tartust ära. Mina ja veel mõned jäid. Midagi väga ei juhtunud. Leidsin paar tööotsa. Korjasin Äksis vaarikaid, sain taskuraha, käisin kirjandusmuuseumis kohapärimust sisestamas, hea vaikne töö. Õhtuti sõpradega väljas, hommikuti jalutasime nagu ikka päikesetõusul jõeäärt mööda koju, kes Karlovasse, kes Annelinna, kes kaugemale Tammelinna, mõni isegi Veerikule. Tegova naise peale polnud ammu mõelnud, Lihulale samuti mitte. Joodikuid ikka vahel nägin, aga neid elavaid. Paljud olid ülikooli lõpetanud.

Enne kui neljas kursus pidi algama, õnnestus mul siiski taas joodikute hingede päästjat trehvata, täiesti juhuslikult. Jõe ääres, seal kuskil enne turgu, üle jõe paistis Atlantis. Olin taas koju minemas, kell oli nelja paiku hommikul. Tegova naine seisis oma pika säärega saabastes jõeäärsel piirdel, valmistumas hüppeks. Läksin ta juurde.

„Ljošat tead? Peaksid teadma, elas ka Salme tänavas, kus sinagi.“

Muidugi ma teadsin, kes siis Ljošat ei teadnud. Tartus teadsid kõik. Vähemalt ma arvasin, et teadsid kõik. Või tundus mulle, et kõik teavad teda? Endalgi hakkas korraks imelik, kui mõtlesin, et miks mina kõiki joodikuid ja veidrikke tean. Ja mitte ainult Tartus ja Lihulas. Mujalgi. Pärnus, Võrus, Viljandis.

Ljoša käis Karlovas, seljas valge kleit, mille peale oli kirjutatud: „Madrats teeb vabaks!“

Ja tal oli kombeks voodis suitsetada, mistõttu sageli voodi ka põlema läks. Või õigemini madrats, voodit tal polnud. Kuidas ma teadsin? Ükskord olin Ljoša majast mööda jalutanud ja näinud, et aknast tuleb tossu, kutsusin abi ja vaatasin aknast sisse. Ta elas esimesel korrusel. Ljoša istus põleval madratsil, suits ees. Vaatas mulle oma kurbade silmadega otsa.

„Sa pead mind aitama,“ ütles Tegova naine.

„Kuidas?“

„Päästame Ljoša. Teeme seda jälle koos. Muidu ta jääbki siia jooma ega saa kunagi vabaks.“

„Kuidas mina saan aidata?“

„Lükka mind!“

Ta tahtis, et ma ta jõkke lükkaksin.

„Miks? Ma ei suuda. Hüppa ise!“

„Ma ei saa, ma üritan juba tunde. Keegi peab tõukama. Heitma mind jõkke nagu tuhka.“

„See oleks ju mõrv. Ma ei saa seda teha. Ma ei või sind ju puudutada. Oli ju nii?“

„Seekord võib. Ja see pole mõrv, tead isegi. See ei ole mina, see on Ljoša. Ta saab vabaks. Ljoša tahtis alati, et ta tuhk jõuaks Emajõkke, aga kuna põlengu järel ei suudetud enam tema tuhka muust tuhast eristada, siis polnud see võimalik. Ja ega keegi Ljoša soovi ka ei teadnud, ta polnud seda kunagi välja öelnud.“

„Ma ei suuda! Las keegi teine.“

„Siin ei ole kedagi teist. Ainult sina ja mina. On ju suvi. Tartus. Vaid meie. Ja Ljoša.“

Ljoša oli siis ikkagi sisse põlenud, koos oma madratsiga. Madrats teeb vabaks!

„See pole nii raske. Lihtsalt väike müks. Homme näed mind taas kuskil kõrtsus või kõrtsu ees. Ole mureta. Hingi on veel palju päästa ja neid tuleb aina juurde.“

„Aga kui ma loen homme lehest, et jõest leiti Tegova naise laip?“

„Ma ju ütlesin, siin ei ole kedagi. Alles sügisel ehk.“

Raekoja kell lõi. Ma võpatasin, mida ma muidu kunagi ei ei tee, sest olen kellaga harjunud, ma peaaegu ei märkagi seda. Kuidas see siia kostis? Aga kostis. Võpatasin ja läksin justkui muuseas Tegova naisele pihta ning ta kukkus. Otse jõkke. Vool viis ta kiirelt kaasa, nägin veel, kuis mõned võtmed helkisid ta hõlstil. Päike tõusis. Vaatasin nii kaua, kuni teda enam ei näinud. Läksin siis koju. Mõned päevad igaks juhuks uudiseid ei lugenud.

Mõned kuud hiljem, isegi rohkem, jaanuari alguses, kui Vallikraavi mööda üles jalutasin ja õigel hetkel raamatukokku pöörata unustasin, sest ju miski mõte oli peas, avastasin end kunstimuuseumi poole sammumas, eemal seisis kobar inimesi, kes arutles millegi üle häälekalt. Läksin veidi lähemale. Silmasin, et kobara keskel lamab naine, kummalises kangestunud poosis, ta silmad on pärani ja klaasistunud, suu avatud. Suust valgus välja midagi väikest, helkivat ja hõbedast. Tundsin kangestunud kogu kohe ära. Läksin lähemale, nägin, et hõbedased asjakesed olid sulepeaotsad.

Seisin veel veidi ja nägin eemalt tulemas väikest kasvu meest, valge roosiõis taskust väljas. See oli Maduar, märsimees, küünlamees. Teadsin kohe. Ta möödus minust, kergitas soni, nagu teadnuks mind. Noogutasin vastu, nagu teaksin teda. Nagu me teaksime mõlemad kedagi.

Maduar lähenes inimkobarale, tõukas nad laiali. Ta süütas küünla ja hakkas seda naise otsmikule sättima.

„Kes see on?“ küsis keegi julge.

„Lihtsalt üks Tartu joodik. Hakkas ühel heal päeval ennast Tegova naiseks pidama,“ vastas keegi teine, veel julgem. Maduar korjas hõbedased suleotsad enda taskusse ja lahkus. Inimkobar läks laiali. Naine lamas maas, naeratus näol, küünal otsa ees. Taevasse oli ilmunud üks pilv. Sellel oli Gogoli nägu. Selline naiselik.

Kell oli üle südaöö, keerasin otsa ringi. Mis mul sinna üldse asja oli. Ma pidin ju raamatukokku minema, homme oli eksam. Täna oli ööraamatukogu. Veel tunnike. Jalutasin tagasi. Aga jällegi Senffi treppidest mööda. Nagu kogemata. Hoopis alla jõe suunas. Kohe kiskus sinna. Nagu mõnda kisub kõrtsu.

Soon will be done, with the troubles of the world… I’m going home to live with my Lord.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi