Armiga naine

VILJA KIISLER

Carolina Pihelgas. Lõikejoon. Tallinn: Kultuurileht, 2024. (Loomingu Raamatukogu; 2024/1–2). 96 lk. 8.00 €.

Kuuldus Carolina Pihelga uuest proosateosest levis nagu kulutuli, mis puhkes kohe, kui tänavuse aasta esimene Loomingu Raamatukogu oli postkastidesse jõudnud. Tuli nilpsas jalanõusid, põletas kinga sisse augu, kõrvetas taldu ja varbaid – kas oled juba lugenud? Kirbe suits kõrvetas silmi, põlemise lõhn jäi juustesse, sina, kas oled juba lugenud? Tuul tuleb, tuli põletab maha metsa ja majad, kustutage, kiiresti! Oh, et riided tuld ei võtaks, palju ei jää puudu. Kas lugesid? See on minu lugu, loe! See on sinu lugu ka. Jah, see on minu lugu ka. See on armiga naise lugu.

Et Carolina Pihelgas on armiga naine, sai nähtavaks juba tema eelmises proosaraamatus „Vaadates ööd“. See näitas, kuidas eelmiste põlvkondade valu ja vaev järgmiste põlvede naistes iga kord uuesti nähtavaks saab, sest naine on see, kelle peal trambib meeste tehtud ajalugu. Ajalugu, mis teeb naise nähtamatuks, katab ta tarretava tolmukorraga, mis rõhub rängemalt kui kivist kirst. Õudsed, õigusetud ja õiglusetud ajad, nutmata pisarad, kõrvetav kahetsus kogetu pärast, süütunde mõõtmatu müür, mis võtab viimsegi vabaduse, tapab tillemagi tahteväljenduse, teeb naisest elava surnu. Riik, vägi ja au, see kõik on ikka kuulunud meestele, sest neil on siin maa peal vägi ja vald, ja kel on vägi ja vald, see on vägivaldne, vägivallaga on ajalugu tehtud enne ja tehakse ka nüüd, ajad ei muutu, või kui muutuvadki, siis väga aeglaselt.

„Vaadates ööd“ ütles, et naine ei suuda, ta ei saa vägivaldsest suhtest, ajaloost välja, tal ei ole küllalt jõudu, sest see, mis on tema vastas, on liiga suur ja tugev, see ei löö risti ette mitte millegi ees, igaüks on selle vastas liiga pisike ja nõrk, sest ta tunneb – aga tugev on see, kes ei tunne. Süütundest tapvamat ei ole, aga süüdi tunneb ennast ikka nõrgem, ohver, mitte see, kellel on vägi ja vald. Nii on ajalugu naisele õpetanud: sina oled süüdi, et see sinuga juhtus, ole sa vägistamise või muud liiki vägivalla ohver. Sina vastutad, mis siis, et sinu käest ei küsitud, sulle ei antud valida, ja kui sa püüad ennast õigustada, siis ütleme sulle veel seda: sina sünnitasid ja kasvatasid üles need mehed, kes teevad ajalugu, olendid, kellele kuulub vägi ja vald. Sina oled süüdi, nii on see alati olnud ja nii see ka jääb, sa ei saa sellest kunagi välja.

„Lõikejoon“ seevastu on oma jõu ülesleidmise, naise väe avastamise raamat. Võimas teos, kirjutatud luuletajast looja võimete parima tarvituse viisil, kuigi kaalult kerge, lausa õhuke vihik. Õigupoolest lihtne lugu, lihtsalt kirja pandud, aga täpne, see on lähisuhte vägivalla anatoomia, jutustatud minavormis, varjamata, et see on isiklik lugu, ja just isiklikkuse kaudu tuleb see lähedale. Selle kirjutas naine, kes julgeb oma armi näidata, selleks on suurt julgust vaja, sest arme on kombeks varjata, neid katta ja salata, püüdlikult peita, peitma jäädagi, sest kes haava näitab, see tehakse kohe süüdi, ühiskond ei ole ikka veel sealmaal, et haavatut toetada, kaitsta ja ravitseda. Pihelgas on naine, kes julgeb rääkida, kuidas tekkis see haav, peaaegu et isikuliselt välja öeldes, kes selle lõi, kõigile kättesaadavas veebientsüklopeedias leidub ju kirjaniku kohta peaaegu alati ka rubriik „Isiklikku“. Tähtsam on aga, et vägivaldse suhte anatoomia, nagu Carolina Pihelgas seda kirjeldab, on nagu õpikunäide.

See on haava ravimise, enesetervendamise lugu. Lõikejoon on arm, armastuse arm. Inimene lõikab teist inimest valusamini kui nüri nuga, mille järele haarab minategelane juba esimesel leheküljel, taibates kohe, et endale kurku suruda ta seda ei suuda, käsivarrelegi jätab see vaid valge jälje, ei, kööginoaga endal juba veene ei ava. Jah, esimese vastuhaku viha suundub ikka iseenese vastu, sest mina olen ju süüdi, et see minuga juhtus, see on minu lugu, mina läksin sellesse suhtesse, keegi ei sundinud mind, revolver kuklas, ma ise andsin end sellele mehele, sest arvasin, et armastan. Aga kõik see, mida ma pidasin armastuseks, oli ainult minu sees, ja ma ei saa kunagi teada, mida tundis tema – kui üldse tundis. Jah, kui üldse tundis – sest kui ta tundis sedasama, mis mina, kuidas ta siis võis teha kõike seda, mis tuli hiljem?

Aga siis tärkab viha selle inimese vastu, kellega mu lugu seotud on, ja teiste inimeste vastu, suhted kellega on mind vorminud selliseks, nagu ma olen. „See tuleb sügavalt sisikonnast, viha, mida ma pole varem julgenud tunda. See on metsik ebaõigluse tunne, et mind on koheldud kui mingit alamat sorti olendit, kes ei vääri austust. Keda võib tõugata siia ja sinna, kellega võib manipuleerida, keda võib sõimata, alandada ja kes ei hakka vastu“ (lk 19). Viha annab jõudu, mis on hädavajalik selles viimases põhjas, kuhu üks vägivaldne suhe võib jõuda, sest muid jõuallikaid ei ole enam jäänud, kõik on ammendatud, tühi, läbi, otsas – siis, kui on valida, kas anda lõplikult alla, jäädagi kaltsuks, mille peal poriste jalgadega trambitakse, või tõusta jälle jalule, valida iseennast, võita tagasi inimväärikus, mis peaks olema kaasa antud sünniga, kuid mida on püütud röövida sündimise hetkest peale…

Oh, siis ma ju pean küsima, kes seda tegi, kui ma olin alles päris pisike, vastata on nii kohutavalt raske, sest ema andis mulle ju elu, ainult tänu temale olen ma olemas. Aga jah, see oli tema, kes muu. „Minu ema. Mingil moel alati olemas, aga mitte kunagi päriselt kohal, enesekeskne pilk, mis vaatab lihtsalt mööda. Peaasi, et sa mulle häbi ei tee. Justkui hoolitsev, aga samas kontrolliv, sekkuv, nagu oleksin mina olemas ainult selleks, et tema väärtust tõestada“ (lk 19).

Siis tuleb isa, missugune iganes ta kellelgi oli, kas selline, kes jõi ja peksis, perekonna juurest ära läks või tõmbas pea õlgade vahele, käändus endasse, minetades kõne- ja teovõime. Õde või vend, keda armastati rohkem või vähemalt mulle tundus nii, esimene peika, kes jättis mu maha, selle või tolle pärast, see ei olegi oluline, oluline on valu, mida ma tundsin, valu, mille ma nüüd lõpuks ometi võin konverteerida vihaks, sest viha on mul vaja, ilma selleta pole mul jõudu, aga jõudu on mul tarvis. „Hoian viha peos nagu linnupoega, tunnen, kuidas tema väike süda metsikult peksleb. Vahepeal hakkab ta rapsima, tiibadega saputama, kasvab minust suuremaks, nii et pean ta lahti laskma ja pea käte vahele peitma. Ma ei oska teda alati ohjata“ (lk 21). Minu armas, kallis viha, aitäh, et sa lõpuks ennast näitasid!

Aga ma ei saa sellest välja, kui valin enda süüditundmise asemel teiste süüdistamise. Ema ei ole süüdi, ta on selline selle pärast, et temagi on sünnist saati elanud kohutavas armastusepuuduses, armastust on alati olnud nii vähe, et kõigile ei jagu, sest armastus on andmine, andmine on avatus, aga avatus teeb veelgi haavatavamaks, kui niigi ollakse. Emad ei saa aidata, sest nad on elanud vägivalla maailmas, ja selleks, et ellu jääda, on nad sageli asunud vägivallatseja poolele, olgu vägivallatsejaks mees või diktatuuririik. Mis sul ikka nii väga viga on? Leib laual, riie seljas, katus pea kohal. Leppige ära. Kõige hullem on üksi jääda, seda ma sulle ei soovi. Või oled lesbi? Võta ennast kokku. Ole nüüd tubli. Oh, ema, sa ei saagi mind mõista, sest sa oled valinud ellujäämise viisi, mis mulle ei sobi, oma jõu pean ma leidma iseenese seest.

Siis tuleb hirm, jälle. „Seal ta ongi, silmad kiiskavad, hambad valendavad. Valmis mind neelama kõige naha ja karvadega. Minu hirm, valmis mind alla kugistama. Panen silmad kinni ja ütlen: Võta mind“ (lk 27). Vaatan hirmule otse silma, lähen tema sisse, nüüd ma juba suudan. „Ta lõugab natuke aega, aga lähemale ei tule. Tüdinult heidab siis pikali, paneb koonu käppadele ja suleb silmad“ (lk 27).

Vägivaldsest suhtest väljumine eeldab piiride kehtestamist, aga piiride rajamine on naiselikule loomusele võõras. Riigid, rahvad, piirid, piiride kaitsmine, see on sõda, aga ma ei taha sõdida. Ma ei taha, aga ma pean, teist valikut ei ole. Talu, kuhu Pihelga minategelane läheb ennast koguma ja leidma, asub justkui keset sõjatandrit, harjutuspolügoonilt kostvad paugud lõhestavad suvist õhku ja löövad selgroo vabisema, nii lähedal on nad. Ei, muidugi ma saan aru, vaja on harjutada, päris sõda on nii lähedal, ta võib tulla siia, tean. Samal ajal aga pean pidama sõda enda sees, oma elus, inimesena ellujäämise nimel, olles ühtlasi valmis selleks, et suur sõda tuleb ja lõhub kõik selle, mille ma suure vaevaga üles ehitan.

Pihelga minategelane leiab jõudu juurtest, naistest, kes elasid enne teda selles talus, kus on võimul maa. See on üks, veenev võimalus. Alati on võimalik kujutleda, et ammu enne meid leidus väekaid naisi, kes julgesid valida iseennast, vastu riikide ja ajaloo väge ja valda, vastu neid reegleid, mille järgi on elatud perekondlikus ajaloos. Kapist leitud kirjad jätavad kujutlusvõimele palju ruumi ja kindlasti on tervendav toetuda kujutlusele naistest, kes kasvatasid endale armist väe märgi. Sest armid olid neil kindlasti, ükski naine pole elust läbi tulnud haavata, olgu läinud aegadel, olevatel või tulevatel. Mõnel lihtsalt on rohkem sisemist jõudu kui teistel, ja neile saab toetuda, olgu see tugi pealegi kujutluslik. Küllap on teisigi võimalusi kui äratundmine, et juured on ju alles. Mõni saab läbi ilma juurteta, mõnele sobivad tiivad, õhk võib kanda paremini kui maa ja muld. Tähtis on õppida uuesti hingama, hingata sisse vabadust, luua see ise, pole tähtis, kas toetuda kahe jalaga maale või õppida lendama, leida nähtamatud, kuid toimivad tugipunktid lõpmatuses.

Seda raamatut loetakse, elatakse läbi, tuntakse läbi, see on paljude naiste lugu. Mõnes mõttes on kõik vägivaldsete suhete mustrid sarnased, nõnda nagu leidub sarnasusi ka neist väljapääsemise teedes. Armiga naised tunnevad üksteist ära. Üksteisele oma lugusid jutustades saadakse tugevamaks, jagamise kaudu saab üksteist toetada, leida iseendas uusi pidepunkte, luua end üha uuesti, sest ükski enese ülesehitus ei püsi iseenesest. Rääkida ja jagada tähendab julgeda, võimestades ennast on võimalik võimestada julgema ka teisi, kes veel ei ole endas jõudu üles leidnud. Armiga naisest saab väega naine. Kas saab vabaks, võimsaks ja tugevaks kasvada ilma armita? Ei tea. Aeg ja ajalugu ei ole just kuigi julgustavad, ent Pihelga raamat on seda igatahes.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi