2022. aasta suvel küsis üks Kanada ajakirjandusväljaanne Aaron James Wendlandilt, kas ta sooviks minna mõneks kuuks Ukrainasse, et täiendada nende sõjakorrespondentide ridu ja saata Toronto lugejatele kaastöid Kiievist, Lvivist, Harkivist, Odessast ja mujalt. Wendland vastas kiiresti jaatavalt. Tema artiklid käsitlesid muuhulgas kohvikuelu ja püstijalakoomikute raskeid valikuid pommihäirete ajal, aga ka Ukraina kõrgharidusmaastiku muutumist ja õppejõudude üliinimlikke pingutusi haridussüsteemi käimashoidmisel (tänaseks on 170 Ukraina ülikooli Venemaa rünnakutes kannatada saanud ning 20 on täielikult hävitatud).
Wendland oli üks tuhandetest sõja puhkedes Ukrainasse reisinud ajakirjanikest, kuid ilmselt ainuke, kellel doktorikraad filosoofias. Kanadasse naastes jätkas Wendland Ukraina toetamist, organiseerides heategevusliku konverentsi „Mis kasu on akadeemiast – filosoofia kriisiajal“, mille käigus koguti rohkem kui 50 000 Kanada dollarit Kiievi Mohõla Akadeemia toetuseks. Konverentsil osalesid lisaks käesolevas Vikerkaare numbris üles astuvatele ajaloolastele ja filosoofidele ka paljud teised filosoofiagurud, näiteks Seyla Benhabib, Agnes Callard, Tim Crane, Simon Critchley, David Enoch, Sally Haslanger, Angie Hobbs, Kate Manne, Jennifer Nagel jt. Filosoofia pole just tuntud kergesti hoomatava ja päevakajalise distsipliinina; konverentsi eesmärk oli seda reputatsiooni lõhkuda ning anda avalikkusele tööriistu, mille abil Ukrainas sõjas kerkivaid keerulisi küsimusi õiglusest, tõest ja eetikast paremini läbi hekseldada.
Toomas Loti kaasabil arendati kokkusaamine edasi ajakirja Studia Philosophica Estonica erinumbriks, kuhu kaasati ka mitmeid Ukraina mõtlejaid. Lugeja, kes soovib sõjafilosoofiast edasi mõelda, võib pöörduda selle ajakirja poole – erinumber ilmub septembri lõpus. Seniks head lugemist Vikerkaare külgedel. Volodõmõr Jermolenko arutleb selle üle, kuidas valguse ja pimeduse dialektika muutub sõja ajal eriti teravaks, Timothy Snyder mõtiskleb, kuidas president Zelenski on andnud vabaduse mõistele uue sisu, Jeff McMahan püüab piiritleda, millised Ukraina sõjalised sammud on õiglased ja Irõna Žerebkina annab ülevaate Ukraina sõja teemalistest seisukohtadest akadeemilise feminismi maailmas.
Lisaks leidub sügisnumbrist Francisco Martíneze essee raamatuteemalistest kunstiprojektidest ja Tiit Palu meenutus äraeksimisest “Ahasveeruse unenäo” labürinti. Lugeda saab Maksõm Krõvtsovi, Serhi Žadani, Tõnis Vilu ja Johanna Roosi luulet, Lilli Luugi, Mehis Heinsaare ja Keiu Krikmanni jutte. Triin Metsla kirjutab Elo Järve kunstist, kelle tööd on ajakirja pildilehekülgedel näha. Kaupo Meiel arvustab P. I. Filomonovit, Katrin Ruus Kai Kaske, Sofia Elizaveta Katkova Mart Kangurit – ja Joosep Susi eriti põhjalikult Sveta Grigorjevat.

Samal teemal

Hull mõtlemine pole siiski paha

„Nüüd aga pead sina uskuma. Mina olen täpselt sada üks aastat, viis kuud ja üks päev vana.“
„Seda ma küll uskuda ei suuda!“
„Ei suuda?“ kordas Kuninganna kaastundlikult. „Aga proovi veel kord. Hinga sügavalt sisse ja pane silmad kinni!“
Alice hakkas naerma. „Ei ole mõtet proovida,“ ütles ta. „Võimatuid asju ei saa uskuda.“
„Sa…
7-8/2026

Sotsiaalmeedia vanusekontroll kui homöopaatia

Sissejuhatus
Riigid üle maailma kehtestavad üksteise võidu interneti vanusepiiranguid. Sihikul on suhtlusrakendused, sotsiaalmeedia, videomängud ja veebilehed. Eesmärgiks on laste tõhusam kaitsmine veebis valitsevate ohtude eest.
Seadused on vastu võetud või jõustunud mitmes riigis: Austraalias, Brasiilias, Indoneesias, Inglismaal ja Malaisias. Ameerikas on pilt kirjum, sest sarnase sisuga seadused on olemas nii föderaalsel kui…
7-8/2026

Kuidas mõelda mõtlemisest?

Kas mäletad mõnda lauset, mis muutis su elu? Minuga juhtus see aastaid tagasi heade mõtete linnas. Sõber Alan Voodla istus mu üürikorteri elutoa põrandal ja küsis: „Mida sa teed, kui sa ütled, et ma nüüd mõtlen?“ ning vastas pärast lühikest pausi: „Tegelt sa ootad.“ Pärast seda ei olnud elu enam…
7-8/2026

Õigus vabalt konnata

Lõppeks muudab psühhiaatria kõik inimesed oma eripärase psühhopatoloogia vangideks. Sellepärast ongi vaja . . . . jalutamisvabadust, võimalust minna ühest kohast teise. Säärase hulkumiseta, „õiguseta hulkuda“ . . . . ei saaks rääkida ka inimõigustest. Esmane inimõigus on õigus hulkuda.
François Tosquelles[1]
1.
Vabaduse mõtestamine osutub iseäranis tähtsaks vangistavates tingimustes. Vaimuhaiglad on Euroopa ajaloos olnud ühed julmemad sulgemiskohad, kuhu…
7-8/2026
Vikerkaar