Lilli Luuk. Ööema. Äksi: Saadjärve Kunstikeskus, 2024. 228 lk. 27.50 €.
„Udus me olime ema ära kaotanud“
(lk 19)
Lilli Luugi „Ööemas“ rullub lahti kolme põlvkonna lugu, mis otsapidi jõuab ka neljandani (Krissu ja Gunnari imik), kellel on veel kõik ees, aga keda samuti hakkavad kummitama nii vanemate kui vanavanemate valikud ja teod. Varem või hiljem. Luugi novelle lugedes on mind alati paelunud, kuidas ta kirjutab otsekui „vana hing“. Noor inimene, aga tunnetus ja keel on, kui räägiks meile lugu keegi Tammsaare-aegne. Luugi keel on kujundirohke, küps, lauge (just seda sõna tahaks kasutada), lause-lauselt läbi mõeldud, tunnetatud.
„Ööema“ on romaan, mis poeb su sisse nii, et kohe ei aimagi, mida ta sinuga tegema hakkab. Lugu ise on mõnes mõttes pea iga eestlase lugu, ei midagi väga raputavat, enneolematut ega -kuulmatut. Meie elu lood. Pealtnäha üldistav, tegelikult väga isiklik lugu. Või mida me mõtleme isikliku all? Kirjaniku enda lugu? Või lugejat isiklikult puudutavat, talle korda minevat?
Meenub lõik Umberto Eco raamatust „Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades“, esseest „Metsa sisenemine“: „Narratiivses tekstis on lugeja sunnitud kogu aeg valikuid tegema. Tõepoolest, kohustus valida esineb isegi üksiklause tasandil – vähemalt iga kord, kui tuleb ette transitiivne verb. Millal iganes kõneleja hakkab lauset lõpetama, teeme meie lugejate või kuulajatena panuse (kuigi teadvustamatult): ennustame ette tema valikut või mõtiskleme ärevalt, milline valik tehakse … Mõnikord tahab jutustaja meile jätta vabaduse ette kujutada, kuidas lugu edasi läheb.“[1]
Võluvaim osa romaanist ongi jutustamisstiil. „Ööema“ on kui hea kriminaalromaan, kus peatükk peatüki haaval hakkab kooruma tõdesid või pooltõdesid. Isegi tegelaste nimed antakse raskelt kätte. Teame, et on minategelane, ema, vanaema, tädi. Ja keegi, kes rabas, kelle hääl ja sisekaemus mängib lugeja teadvusega, ka sellega, mida ta järk-järgult on teada saanud. Lugejale jäetakse väga palju otsi ise kokku siduda või aimata, mis juhtus, mis juhtuda võis. Nimede mitte nimetamine on autori poolt peenelt läbikomponeeritud võte. Nimed ilmuvad aegamisi, loovad segadust – kes on kes ja mis rolli ta loos kannab, selgub aja jooksul (lugemise aja). Kes on Mall, kes on Virve. Kes on Krissu. Kes on tagakaanetekstis esinev Leo? Arvad, et peategelane, oleks ju loogiline, aga üldsegi mitte. Peategelane on inimeste elu, põlvkondade lugu. Ükskõik, mis meie nimed ka oleks. Segadust luues, nimede ja sündmuste järjekorda, aga ka aegu segi paisates ning sedamoodi tõeliselt nauditavat kaost tekitades tõestab kirjanik, et tunneb väga hästi inimpsühholoogiat, mis on samuti „Ööema“ üks tugevamaid külgi. Ei oskagi väga kedagi teist kõrvale tuua, kes nii oskuslikult lugeja ümber sõrme keeraks. Olen kunagi vist ise kuskil kirjutanud, et vahel tekitab raamat lugedes nii palju mõtteid, et iga teine lehekülg võiks olla tühi, kuhu siis lugeja enda mõtted loona automaatselt kõrvale tekiksid, luues justkui uue jutustuse. Nimede toomine loosse järk-järgult on veel seetõttu põnev, et ka elus on nii. Alles mingis eas tekivad inimestele nimed. Kui oled laps, on sul ema, isa, siis saad teada, et neil on ka nimed. On onud-tädid, vanaemad-vanaisad, nimed tulevad hiljem. Ja see pole üksnes lapsena nii, vaid ka täiskasvanuna, mõned nimed tulevad inimestele külge väga hilja, kuna sa pole tundnud vajadust neid nimesid teada. Nimedega harjumine võtab oma aja.
Raamatu kaanetekst oli minu jaoks eksitav (olgugi eksimine ja eksitamine selle romaani üks põhimotiive) – kujutasin ette, et tegemist on puhtalt sõja ja sõjakannatuste looga, täis fakte ja daatumeid: „Ööema on romaan naiste ja meeste võimalikest valikutest II maailmasõja järgses Eesti külas, lugudest, mida ei räägita, ja küsimustest, millele pole õigeid vastuseid. Ääretute rabade ja hämarate metsade keskel tuleb elada ja elu edasi kanda ka siis, kui sõda on senise elukorralduse purustanud.“ Ei ole see lugu midagi nii üksühene, palju kihilisem on, kindlasti valulik, täis salapära, ängi, mis kaasneb teadmatusega ja ka teadasaamisega. Vaid kaaneteksti lugedes poleks ehk raamatut kätte võtnudki, aga teades Luugi varasemaid teoseid, võis kindel olla, et mingi üllatus peab veel olema. Kriitika on välja toonud, et Luugi romaani puhul tahaks rohkem aastaarve, olustikukirjeldust või ajaloolisi sündmusi taustaks. Minu jaoks oli just hea, et seda kõike polnud. 1984 oli piisav. Selle järgi sai aru, mis aja laps on Krissu, raamatu peategelane, kes püüab aru saada, kes need inimesed ta ümber on ning mis elusid elanud ja kuis ta ise kõige selle keskele paigutub, sobitub, samu mustreid läbi tehes, samu ämbreid kolistades.
Autor ütles kultuurisaates „OP!“, et ta ei tea sageli isegi, kuhu lugu kulgeb. Hakkad kirjutama ja tegelased võtavad su üle, ise saad kirjutades samamoodi teada midagi, mida aimasid, aga kohe ei teadnud. Sealt edasi kirjutad juba nii, nagu lugu nõuab. Sedasorti kirjandus mind köidab, sellega ei hakka igav.
„Ööemast“ rääkides on oluline mitte lugu ära anda, et lugejale jääks avastamisrõõm, võimalus lugu, mida räägitakse, ise kokku põimida. Ja ma ei mõtle siin seda, et me ei saa teada, mis sündmused toimuvad, vaid seda, mis toimub lugedes lugeja peas.
Raamat algab eksimisega rappa, mis on romaani kui terviku mõttes väga sümboolne kujund. Selles eksimises ei ole ülemäära paanikat, vaid see annab tõuke sisekaemuseks. Magatakse öö rabas, kuigi ei ole enam soe suvi, on segadus, aga ei ole surmahirmu. Hüütakse üksteist, otsitakse, nii et hääl ära, aga samas võetakse kõike väga rahulikult, kui paratamatust. Kui peategelane, lubage mul nii nimetada Krissut siis, koos tädi Hingega leiab hommikul ema (Virve siis), ei joosta kallistama ja nutma nagu mõnes ameerika filmis. Vastupidi. Eriti tüüneks jääb ses olukorras ema:
„Ema kahlas üle heinamaa meie poole, käes pearätikust keeratud komps, mis oli täis suuri puravikke, laup pingutusest higine. – „See on ebanormaalne,“ hingeldas ta, „vaadake, millised seened, kui suured, ma teadsin, et siin on kohad, aga et nii palju, nii suured. Öökülm ei ole ära võtnud. Vaata seda, jalad ei ole ussitanud, kuskilt ei ole ussitanud,“ sirutas ta ühe pruuni kübaraga isendi oma vanemale õele peaaegu näkku“ (lk 37).
Selle asemel et muretseda, kuna tütar ja õde kadusid terveks ööks metsa, räägib tema rikkalikust seenesaagist. Nagu oleks ise olnud see eksitaja, kelle eesmärgiks on teised suunata kuskile mujale. Piimanõuni, kus sees on vanad raamatud, riided ja fotod. Et tütar leiaks ise. Tee suguvõsa loo ja kitsamalt iseenda juurde. Vaataks endasse, tunnetaks end, saaks selleks, kelleks tal on vaja saada:
„Raba ei näita sulle midagi niisama, ise pead tahtma otsida, suutma leppida sellega, mida leiad“ (lk 9).
Kui otsid, pead arvestama, et ka leiad. Mis paneb mõtlema, et olen autoriga pea samaealine ning oma elus just hiljuti olnud kohas, kus sai päritud esivanemate talu, mistõttu hakkas ka lahti kooruma väga palju lugusid, mida varem ei teadnud. Teadsin justkui, aga vaid fragmente. Olin alati arvanud, et talu oli olnud vanaisa oma, paberites tuulates avastasin, et koha oli ostnud hoopis vanaema. Olin arvanud, et mu vanaisa oli kangelane – metsavend ja võidelnud Sinimägedes –, kuid hargnema hakkasid hoopis teised tõed, mida oli isegi valus kuulata. Siberist tagasi tulles oli vanaisa kohandunud, nagu vaja. Oli tulihingeline partorg, ei mingit isamaalisust. Ühel hetkel tundsin, et ma ei tahagi enam kõike nii väga teada ja uurida. Jätan tulevikuks. Mitte et häbi oleks, sest igaüks elab oma elu, nagu oskab, vaid see on suur koorem. Teadasaamine paneb su enda kuidagi liiga paika, paigutab su suguvõsa kindamustrisse. Võib öelda, et juurte tundmine annab jõu, identiteedi, aga võib ka nõrgestada, sisse mässida, uputada salakavalasse „laukasse“. Milles end leida üha raskem.
Ema (ütleme taas, et Virve, nagu raamatus, kellele kuis) on nii ema (ja kogu suguvõsa naisliin, tugev kui tankid), eksitaja kui ka ööema: „„Kuuled, vanaema, kui valjusti ritsikad ketravad, suvi saab kohe läbi.“ Olin hakanud täiskasvanuile ütlema neid asju, mida mulle oli öeldud. – Vanaema astus mu kõrvale, peaaegu vastu vilja augustikuiselt kõrget müüri. „Arvad sa? Et need on ritsikad? Ehk ongi see hoopis ööema?“ – „Kes?“ – „Une-ema. See öine hääl, millel on õmblusmasina aeglane rütm nagu ketramine, selline hääl, mis ei lase enam magama jääda. Lastel. See on ööketraja. Kuni ööema ketrab, siis sina, lapseke, ei maga“ (lk 74).
Öösel muutubki ema ööemaks. Võib muutuda. Keegi, kes päeval hoolitseb, hoiab ja armastab, muutub ööhakul mõteteks, mis ei lase sul magada, mis muudkui ketravad peas, toovad mälestused, mineviku, vaimud ja kõik, mis inimese ellu veel kuuluda võib.
Selles tüünuses, isegi ükskõiksuses (kui see pole just allasurutud valu) on eestlaslikku leppimist. Tuim tükk, võiks öelda, kuid see tuimus on pigem elutarkus, oskus kannatada, kannatada tähenduslikult, mõtestatult. On nagu on. Nagu armastatakse öelda olukordades, kus midagi nagunii enam muuta ei saa. „Ööemas“ leidub antiiktragöödialikku tunnetust, kõik on nagunii ette määratud, midagi muuta ei saa, inimene võib tahta mida iganes, jumal naerab. Või vaatab tülpinult pealt. Ja kui veel ei tea ka, kas jumal on ja kes ta on. Ehk rabavaim, uneema, ööema, või hoopis mehetapja ise. Seda keerulisem ja mõttetum on otsida süüdlasi, miks miski nii läheb, nagu ta läheb. Eksimine oma juurtesse, päritolusse, teadmatusse, teadatahtmisse. Krissu satub läbi eksimise n-ö kangelase teekonnale. Rabast piimamannergust leitud fotod avavad laeka, mis kannab kogu romaani lõpuni välja. Pinge püsib nagu mõnes Robert Ludlumi heas krimkas, kus alles viimasel lehel, viimases lõigus saame teada, kes on mõrvar. Nii saame alles „Ööema“ päris viimastel lehekülgedel teada, mis kunagi rabas sündis. Samas jätab autor paljugi veel õhku, lugejale ise mõelda, arvata, konstrueerida, pusle kokku panna. Ja milline see pusle tuleb, ei tea keegi. See võib olla kõigil erinev. Aga magusvalusalt piinama jääb lugu küll.
Luuki lugedes tabab mind alati selline hämar-sombune, rusuv meeleolu. Kõik toimuks kogu aeg nagu pimeduses või isegi kanapimeduses, kui täpsem olla. Sõidad autoga, aga piirjooned enam ei eristu. Ei tea, kus tee on, kus mets, kus inimesed, aga sõidad, lootes, et jõuad pärale. Vahepeal midagi vilksatab, kinnituseks, et oled veel üldse teel. Viirastused, keegi istub kraavis, keegi läheb üle tee. Puu ja kivi tunduvad inimesed. Nii on ka assotsiatsioonidega, mis lugedes su üle võtavad: oled kuskil rännakul, otsid väljapääsu.
Tabasin lugedes end mõtlemast kunagi kuulatud religiooniantropoloog Heili Sepa Ööülikooli-loengule „Hinge pime öö“, kus ta räägib kollapsist, ajast, mil inimene tunneb, et sellest august ma end küll välja ei vea. Läbi luule, ilukirjanduse, psühhoanalüütikute ja teadlaste mõtete kirjeldab ta „hinge pimedat ööd“, seisundit, millega hakkama saades me transformeerume täiustatuna uude faasi oma (hinge)elus. Sepp tsiteerib selle metafoori „isa“, 16. sajandi katoliku müstikut Püha Risti Juani: „Püüan selgitada ja kirjeldada, milline on see sünge öö, mille läbi hing, kes tahab saavutada jumalikku valgust täielikus armastusosaduses jumalaga. Nii vaimulikus kui ihulikus mõttes on mitmesugused ja sügavad need rännakud ja vaevad, millest armu saanud hinged peavad tavaliselt läbi käima, enne kui nad pääsevad täiuslikkusesse.“[2]
Ühel hetkel näiski mulle lugedes, et „Ööema“ ei ole niivõrd ühe minevikuaja raskete valikute romaan, vaid praegusaja keskeakriisi lugu. Põnevalt jutustatud. Ja raamatu peategelasel Krissul tuleb vaid seetõttu ajas rännata oma ema ja vanaema radadel, et enda „hinge pimedast ööst“ välja murda, tervemana, ellujääjana. Vägivaldse mehe juurest äratulnuna, uude ellu astujana, vabana (vähemalt mingiski osas).
Romaani lõpp tekitas mus tõelisi külmajudinaid. Krissu korraldab näituse küünis, kus kunagi on toimunud perekonnalugu traagiliselt mõjutanud sündmused. Ka mul on maal vanavanemate kodus nüüd vana küüni asemel uus, mis just galeriiks ehitatud. Uste peale on maalitud mu laste ja vanaema-vanaisa pildid. Nagu kirjutatuks minust. See on „Ööema“ võlu, et pea igaüks, iga eestlane vähemalt leiab sealt selle tegelase, kelle kohta ta saab öelda: nagu minu elu. Mis toob taas meelde mõtte samast Umberto Eco esseest: „Üks mu lapsepõlvesõpru, keda ma polnud aastaid näinud, kirjutas mulle, kui oli ilmunud mu teine romaan „Foucault’ pendel“: „Kallis Umberto, ma ei mäleta, et oleksin sulle rääkinud seda haledat lugu oma onust ja tädist, aga sa olid seda oma romaanis kasutades väga ebadiskreetne.“ Tõepoolest, jutustasin oma raamatus paar episoodi, milles olid tegevad „onu Charles“ ja „tädi Catherine“, kes on peategelase Jacopo Belpo onu ja tädi, ning on tõsi, et need tegelased olid tõepoolest olemas: paari muudatusega räägin ma lugu oma lapsepõlvest, millesse kuulusid onu ja tädi – kel olid küll teistsugused nimed. Kirjutasin oma sõbrale vastu, et on Charles ja tädi Catherine on minu sugulased, mitte tema omad, ja et seetõttu kuulub autoriõigus mulle; ma isegi ei teadnud, et tal on onusid ja tädisid. Mu sõber vabandas: lugu oli teda niivõrd haaranud, et ta arvas, et tunneb ära mõned seigad, mis olid juhtunud tema onu ja tädiga – mis pole ka võimatu, sest sõja ajal (mis oli periood, kuhu mu mälestused tagasi ulatusid) juhtub erinevate onude ja tädidega sarnaseid asju.“[3]
Nii ongi. Onude ja tädidega juhtub sarnaseid asju. Ja see läheb meile korda, läheb meist läbi. Muutudes isiklikuks. Võttes kaasa tükke ja paisates neid laiali. Nagu kümnest tuhandest imetillukesest osakesest koosnev pusle, mille kokkupanemiseks võib minna aastaid, ja kui peaaegu koos, on osa juppe ikka juba oma kohalt nihkunud või kass kapinurka minema vedanud.
[1] U. Eco, Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades. Tlk E.-R. Soovik. Tallinn, 2009, lk 13.
[2] H. Sepp, Hinge pime öö. Ööülikool. Vikerraadio, 22.07.2017.
[3] U. Eco, Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades, lk 16–17.
