Nägin päeval väljas käies imelikku lund. Tänavaäärne lumi lösutas maas nagu ööseks köögilauale unustatud kurb vahukoor, ainult tuhakarva, mitte kreem. Sama päeva õhtul taipasin, mis valesti on. Mu elu oli viinud mind iga päevaga kodust ainult kaugemale, selle endine kulg ilusate lootuste tuules oli muutunud sihituks triivimiseks kunagi nii säravvalgete unistuste määrdunudhallis sulavees.
Telekas jooksis vana-aasta õhtu huumoriprogramm, tippnäitlejad püüdsid küündimatule dialoogile mingit mõtet, elu anda. Tema oli oma kodus, kaetud laua ja helebeeži külma kipsseina vahel, õhukestes sukkpükstes reied vastu tooli külma kunstnahka. Tema ees poseerisid paljaks näritud kondid, hambajälgedega ahjukartulid suurtel valgetel taldrikutel, seni kuni veiniplekid imbusid pidulikku laualinasse, kuni rasv hangus, oli tema laua ja seina vahel kinni. Õhtuti oli korter alati liiga väike, mitte ainult pühade ajal, linnas oli alati kitsas ja seda ümbritsevad ringteed sundisid ikka niimoodi pöörama, et välja ei pääsekski, viaduktide mahasõidud suunavad kohe tagasi sinna, kust püütakse seda teadvustamata, loomalikku taju, juba uinuvat instinkti järgides ära sõita. Milleks? Kas oma ehitatud elu oli püünis? Iga perekonnaliige on siin omaette, nagu eraldi fooliumi, krabisevasse kilematerjali pakitud küpsis papist pakis. Kuidas ta ennast tunneb, emane küpsis? Ta peaaegu turtsatas, naer ei murdnud küll ammu enam häälega sitkest kestast läbi. Kõvaks kuivanud küpsis! Paras hambaid murda. Teise täissöönud ägin, naerupursked võimendusid järsku nagu selle mõtte peale, justkui oleks keegi volüümi juurde keeranud. Tähelepanu äratab ta ellu, isegi kui see on ainult mõte (jah, just sellepärast tulebki õppida ka oma mõtteid kontrollima, vaos hoidma!), napooleonikoogi puru paiskub naervast suust vaibale ja naise juustesse, elektriküünalde külm valgus mähib mehe ümber läbistamatu fooliumi hõbedase sära. Keegi, kellesse ükski tunne ei hakka! Lõpuni mõistmine oli kui hoop kõhtu, solvang, mida ei saa isegi tema enam alla neelata. Nii see ju jääbki, just nii saab olema igal järgmisel aastal, iga viimane kui vana-aastaõhtu, mis teda elus ees ootab! Alati sama, kõik õhtud, mis talle veel jäänud on. Sama! Nagu tüütud järjekorrad lapsepõlves, bussiootamised majade tagant pealerulluvas videvikus, seisid järsku need õhuta õhtud tema ees, pikk lõppematu rida, hallid ootel kogumid, mis ulatuvad silmapiiri taha nagu kolhoosipõllu kõplamata vaod. Mida talle küll pakutud oli, et ta just siin seisma jäi! Seda ei mäleta enam. Kumbki. Midagi kindlasti lubati, midagi, mida tema pidi väga igatsenud olema, aga tunnet, seda tunnet, et ta lubatu kätte oleks saanud, ei olnud ikka veel saabunud. Koju, kohalejõudmise tunnet. Ei, kõik libiseb ikka veel eest ära, võibolla oli see algusest peale püüdmatus kauguses olnud, aga tema on lapsest saadik lühinägelik, kergeusklik.
Pisarad tikuvad juba siis silmi, kui ta ära diivanile ronib, jalad enda alla sooja kerib. Miks tema nutab vana-aasta õhtul, kui telefonid aina piiksuvad ja klaasid on kogu aeg täis? Anna aru, ära nüüd riku teiste pidutuju! Käsi pannakse ümber, liiga raske, õlgadele tõstetakse kui tuim palk, teise keha lähedus sunnib ennast veel rohkem kokku tõmbama, võtab viimase ruumi, õhu. Sõrmed, mis puiselt vastu nahka puutuvad, on higised ja kleepuvad, näitlejate toon, ilmed televiisoris ärritavad. Ja veel need auhinnatud saatejuhid! Kui lärmakad ja pealetükkivad on nad kõik! Kui ta mõne minuti pärast vaikset nuuksumist ei lõpeta, ärritub ka mees selle puise jäseme küljes, tema on nüüd küll oma panuse andnud. Mida sa pillid, tähelepanuvajadus on ikka nii suur.
Vaikus, lagedus, õhk, tuul, pimedus, vabadus, hakkab ta nüüd mõttes loetlema, ilma hääleta, vaid huuled paokil. Vabadus on neist üle kõige, selles sõnas on kõigist kõige rohkem hapnikku. See tunne, kui sa veel midagi tunned. Vaba tuult näol, juustes. Kuhu see jäi?
Iga kord, kui ma peale tööd või poes käiku kodu poole kõndisin, kõndisin ma oma kodust kaugemale. Alati, kui ma välja läksin, hakkas tee mind ära meelitama.
Korra juhtuski, et ta sõitis rongiga töisele kohtumisele, mitte autoga, ja naastes, raudteejaamas ei suutnud äkki end istmelt üles tõsta, läpakat kotti toppida, nahkseid sõrmikuid kätte tõmmata. Linn ei olnudki lõpp-peatus, rong pidi kohe edasi sõitma.
See ei ole minu peatus, ütles keha ja sõrmed sulgusid kõvasti ümber käetoe, selg vastu seljatuge, süda peksles ärevalt roiete puuris.
Kas sa maha ei kavatsegi tulla? Kolleeg pidi teda lausa puudutama, et ta püsti tõuseks.
See tähendas, kavatsus oli juba toona olemas. Plaan maha astuda, maha jätta, MAHA SAADA SELLE KURADI RONGI PEALT, SIRGETELT RÖÖBASTELT MAHA! Keha teadis, oli ammu otsuse vastu võtnud, hing rabeles, aga vaim ei tulnud veel järele. Nõrk! Nii astus ta kolleegi järel perroonile lörtsi sisse ja vaatas, kuidas rong minema, videvikku sõidab, tema aknaalune istekoht veel soe, aknaklaasil udus tema sõrmejäljed.
Ma tulen kaasa.
Ma võpatasin, aga mitte kehaga. Kõndisime kõrvuti poe poole.
Ainult mina oleksin tahtnud kaubanduskeskusest mööda, edasi kõndida, kõndida niikaua, kuni kõnnitee, linn lõpeb, tänavavalgustus jääb veel selja tagant kumama, kuni enam minuni ei küünigi, ei ulatu mulle varju maalima. Ees on valge maa, jalge all krudiseb määrdumata lumi ja tähed vaatavad minu peale alla, silmitsevad mind, mind üksi. Mina olen sammudes muutunud sama rahulikuks kui nemad. Kõik minus aeglustub ja rahuneb. Mõtete torm vaibub, õlad langevad pehmelt ja alistunult, sõrmed vajuvad rusikast lahti.
Miks ma ei saa!? Ei saanud talle öelda, et ma tahan üksi minna, edasi minna.
Ma kõnnin kodutänaval, värav juba paistab, aga äkki ei näe ma enam seda väravat, ei tunne tänavat, kõnniteed, vanu puid ära. Tänava lõpp, ristuvad teed ja kaugemad majad, ma kiirendan sammu, et sinnani jõuda, et pääseda võõrast väravast mööda… aga see ei õnnestu. Võtmed muutuvad taskus raskeks, nii raskeks, et põlv nõtkub, polegi palju puudu, et komistada, langeda põlvili konarlikule kõnniteele, sellele imelikule, hallile kinnitrambitud lumele. Juba vajubki värav mu ees nõudlikult lahti, maja uks avali, koridori kitsas must kurk paistab, parastab, on valmis mind jälle üleni alla neelama.
Õhtul on jälle tähed taevas kui tuhat küsimust, miljonimäng ja kuldvillak kokku. Me ei vasta neile. Kurgus on ainult nutt, sõnu mitte, keha on lõhkikuivav vibu, sirgu ajada ei saa. Panen näo vastu külma aknapaketti, väljaspool sulab lumi, nägu ei sula, ei voola mööda klaasi, ainult aeg liigub. Surun sõrmed vastu õue tumedust harali, külm tahaks sealt minu sisse tulla, aga ruumi ei ole, sest minu peas sajab jälle lund. Lumevallid silmade taga on nii paksud, et raske on näha, veel võimatum mõelda. Üksik mõte uuristab lume sisse sooja käiku, kuid jääb kohe sinnasamasse magama. Lumeheided kerivad mu ümber külma kedrust, see on sinu kookon, kui tahad öö üle elada, talve üle elada, püsi seal! Kas ma tohin nüüd magama jääda? Palun.
Ära jää! Ära jää siia! Ma teadsin seda. Teadsin, et keegi veel vaatab koos minuga seda unenägu. Mu kronofoobia äratab mind üles.
Varahommikul oli valge poolkuu ikka veel taevas, paistis köögiaknasse. Ma ei pannud tuld põlema, isa ja ema vaatasid aknast sisse ja nägid mind.
Emal ei olnud kodus kunagi päris oma tuba, töö juures oli. Käisin seal mõnikord peale kooli või bussi pealt tulles, ootasin rahvatantsuringi või seda, et ta mind lõunapausi ajal autoga koju viiks. Toas oli suur laud, tegelikult kaks vastamisi asetatud lauda suure akna all ja üks väiksem ukse vastas, istuja seljaga ukse poole, suure toa häälte poole. Istusin tihti selle väikse laua taga. Lauale võis tõsta kirjutusmasina, neid oli toas mitu. Võis võtta pakist kergelt kleepuvat musta kopeerpaberit, joonistada läbi kopeerpaberi Miki-Hiirt või hobuseid, see määris näppe. Arvutusmasin oli juhtmega, helendavate numbritega, masinaga sai liita ja jagada võimatult suuri arve, luua lõputuid säravaid numbrikombinatsioone. Kirjutuslaua ülemises sahtlis olid lahtrid pliiatsite, kirjaklambrite ja kustukummide (ühest otsast punane ja teisest sinine) jaoks, pliiatsid olid alati teravad, mõned päris lühikeseks kulunud, peale oli kirjutatud KOH-I-NOOR. Ema selja taga oli maast laeni kapp, seal olid ühesuurused papist kaustad, kõikide peal kirillitsas kiri DELO, seal peitusid ka mõned salaraamatud, juturaamatud, aga ma ei mäleta nende raamatute pealkirja ega kaasigi. Suures toas, millest tuli ema juurde jõudmiseks läbi tulla, oli kapis „Ivanhoe“. Miks oli nende kapis „Ivanhoe“, seiklusjutt maalt ja merelt? Eks tahtsin seda ka lugeda, proovisin, aga tundus igav, mitte nagu „Peata ratsanik“. Veel oli kapis kaks villast salli, ema enda heegeldatud oranž ning masinal kootud, vasksete vedrukestega kaunistatud must. Töö juures võis talvel külm hakata või kui päike maja nurga taha liikus. Võibolla oli kapis ka seif või laua all. Kusagil pidi kindlasti seif olema, aga miskipärast ma ei mäleta kohta ega seifi ennast, ainult mõtet seifist, raskest rauast kapist. Toa seinal oli graafiline leht männiga mere kaldal, rohekates ja pruunikates toonides realistlik linoollõige. Sellesarnane oli meil ka kodus elutoa seinal, võibolla oli need teinud sama kunstnik, nime ei mäleta. Ilmselt oli signatuur raskesti loetav. Ema ei võtnud seda lahkudes kaasa.
Isa juures oli püssirohu lõhn, hiiglasliku raudkapi ukse krigisev hääl, raske ratas, mida tuli kapi avamiseks kogu jõuga keerata, lakkamatu kõmin, millega ajapikku harjus, nagu oleks süda alati rütmist väljas, raua lõhn, maitse, metallitolm kurgus.
Mäletan seda korda, kui ma emaga ja isaga koos kinos käisin. Ainukest. Ei olnud lastefilm, India film oli. Ju polnud mind siis kellelegi hoida jätta, võisin olla ehk viiene, pigem noorem kui vanem. Filmist mäletan vähe: imeilusat naist värvilises saris, täpike laubal, elevanti, kurbust ja tuleriita. Elevant astus naisele peale ja pärast nad põletati. Kas naine põletati koos elevandiga? Kas naine oli surnud, kui ta põletati? Või põletati ta hoopis koos oma mehega ja kui, siis… kas ta ikka oli surnud? Need küsimused on minuga kaasas käinud kogu elu. Kuidas ma peaksingi mäletama, kõigest aru saama, need olid võõra maa kombed ja mina ei olnud oma elus varem mitte kunagi kinos käinud! Imelik on siiski see, et kuigi näidati India filmi, ei mäleta ma ühtegi laulu, ühtegi tantsu, kuid meeles on kultuurimaja kõvade puust käetugedega klapptoolid, ema pisarad, elevandi suured jalad, ilus naine ja kõrge tuleriit põndakul, leegid lava kohale tõmmatud kinolinal, hall suitsusammas helesinisesse taevasse tõusmas, filmilindi surin, elevandi pisarad, kinomehaaniku villis kultuurimaja taga kõrge raudtrepi juures. Hiljem olen veel tundnud elevandi taldu, tema raskete jalgade, kurva kere survet oma rinnal.
Isa oli kandes raske, urn ise oli raske, metallist. Ema oli süles soe. Tuhk on käes soe, urni puit käe all. Kui lapsena ema juurde diivanile pugesin, võttis ta ikka mu jalad oma pihkudesse, enda sülle. Et soojendada. Tema jaoks olid minu jalad alati liiga külmad, ta kartis, et mul on külm.
Ma ei tundnud enam oma jalgu. Siis tabasin ära. Et ma ikka tahtsin veel tunda! Jalgu, käsi, seda, kuidas veri voolab, mõtted tulevad. Unenägu enne ema surma oli olnud viimane kord, kui neid veel koos nägin, oma vanemaid. Et isa oli niimoodi emale järele tulnud, mõistsime mõned päevad hiljem. Kunagi tulevad nad minule järele. Nagu vanasti, bussipeatusesse, kooli juurde… Võibolla tulevadki unes. Aga mitte veel. Mitte veel!
Võtsin lume pealt oma saapad ja tõmbasin jalga, sõrmed ei tahtnud enam hästi sõna kuulata, aga kuidagi ma sain. Kõndisin tagasi, jõeorust üles, mööda tühje, klompuva sulalume all ägavaid kõnniteid, saabasteski oli lund, aga see imelikul moel hoopis soojendas, isegi liiast juba, tundsin, kuidas veri sulas lahti, läks soontes liikvele, see oli valus, aga see oli ka tunne, seda sai tajuda ainult elus keha, ma kõndisin ja oigasin kõva häälega oma vere voolamise valust ning tundsin järsku rõõmu. Kas sündida oli sama valus ja rõõmus korraga, õhk esimest korda hingetorru voolamas (kui vähe me just olulistest asjadest mäletame, onju, no kes üldse mäletab oma sündi!), aga see pidi olema minu uuestisünd, vähemast enam ei piisanud. Ma läksin väravast sisse, sisenesin koridori, läbisin selle kahe hingetõmbe vahel, astusin tuppa. Kardinaid ei olnud ikka ees, nägin aknaklaasil iseennast, ma värelesin sel pildil õrnalt, vajusin klaasist läbi ja tagasi, aga mitte maha ega välja.
Ma ei soovi ju oma keha surma! Kui, siis surra seesmiselt. Saaksin uue sisu. Uue hinge? Ei, hing (kui ta on), jääks ju ikka samaks vist… Kui saaks selle veel tagasi sellisena, nagu ta oli! Tervena.
Ma tahan, et sa ära läheksid…
Mida?
Ilma sinuta ma olen ilusam.
Nägu tumedal klaasil saatis mulle võbeleva naeratuse. Sirutasin mõlemad käed üles, lae, taeva poole, nagu hommikul joogaharjutust tehes, ema ja isa olid seal, võtsid mu kätest kinni ning tõstsid kahe vahel õhku. Peaaegu, ma siiski seisin, varvastel, mu tasakaal oli laitmatu.
Ta hakkas kartma ja läks ära.
Ma ei taha, et sina minu matuseid korraldad. Ma olin seda talle öelnud. Ma olin ju ammu kõik ära öelnud! Emme, ma ei taha, et tema minu matustele tuleb, sosistasin ma emale ja mu varbad hakkasid toa soojuses surisema. Nüüd, kus kohustuslik, salvestatud naer televiisoris oli vaikinud, kuulsin jälle selgelt oma mõtteid. Kusagilt hakkas ruumi tulema õhku, kevadise põlluvahetee lõhna, teate, see aeg, kui rohi on tärganud, aga lehed on alles pungades. Tundsin, kuidas mu roided naksatasid, rind tõusis tagasi kummi, lõug kerkis üles, suunurgad samuti, südamekivid lahustusid värske õhu käes, kuulsin oma sügavat, takistusteta hingamist. Aknaklaasid hakkasid vibreerima, kumisesid raskes rütmis, nagu töötaks tänaval keset ööd suruõhuhaamer. Ma ei näinud teda, kuid teadsin juba oma kehaga, oma rinnakorviga: elevant astus aeglasel õõtsuval sammul keset sõiduteed, nagu kannaks ta säravate narmastega seljavaibal õrna koormat. Kerge valge lumekardin sadas juba meie vahele, kohe on ta läinud, lahtisest uksest tuiskas koridori tuhkjat, puhast lund.
