Isa läks nende juurest ära nii ammu, et ta tegelikult ei mäletanud teda. Ainult piltide järgi. Need olid mustvalged fotod, terve sahtlitäis, servad kõik isemoodi pitsiliste sakkidega, ja nende sakkide teravust tunneb ta oma sõrmedes siiamaani. Nende peal oli öine kaarsild tuledes ja kuuvalgel jõevees peegelduvad puud, kuutriibu taustal seismas üksik tume siluett, või siis ema, kes lükkas naljakat vanni moodi suurte ratastega lapsevankrit, rätik peas, seda rätikut ta teadis, see oli ikka veel alles, ümmargused mustad ja oliivirohelised mummud valkjal taustal. Ühe vana pappkohvri sees olid tallel ka tema titepõlve riided – väike kleidike lillade ja kollaste tillukeste lilledega, mis tal ühe pildi peal seljas oli, kus ta alles õpib püsti seisma, nägu jube mossis. Heegeldatud müts kõrvade kohalt ümmarguste lappidega, ruudulised traksipüksid, naeruväärselt väikesed sokid ja nii edasi. Seal kohvris oli ka ema ülikooli lõpukleit, hallist taftist sinimustade roosidega, valged pitskindad, mis tal lõpetamisel käes olid, ja pruudiloor, aga pruutkleiti ennast ei olnud. Loor oli ehitatud tikkimisvõru külge, võru oli hõbepaelaga kaetud ja sinna külge oli kinnitatud lühike tüllijupp.
Kuigi enamik fotosid kujutas mingeid torujuppidega kaetud tühermaid või võssakasvanud järvekaldaid, oli seal ka täitsa palju fotosid isast. Isa paadisillal või kivi peal seismas, ainult susped jalas, üleni lihaseline, blond, eeskujulik aaria mees. Ainult paar-kolm fotot isa perekonnast – vanaisa, vanaema ja õde Elle, kes hoidis süles väikest teda, kes ta ilmselget seal süles olla ei tahtnud, käed upitasid ühele poole ja jalad siplesid teisele poole ja nägu oli ikka torssis. Pilt oli kenasti sätitud: vanaisa ja vanaema istusid maas, õlad koos, jalad teine teise pildi ääre poole, vanaisal oli äärmiselt hooletu ilme ja ta näris heinakõrt. Vanaema oli suur, tal oli suur nägu, suured käed, suured jalad, lai suu. Seljas kirju sitsikleit. Ülemises reas seisid tädi Elle, jõnglane süles, ja tema kõrval ema, poisipeaga, bembergkleidiga, see oli kollaste ja roheliste laikudega, nagu nad kuuekümnendatel olid, aru päriselt ei saanud, kas need on mingid päris asjad või niisama muster, nagu meekärjed või värelevad lepalehed või miski kollaroheline, mis on kaetud musta rebenenud ämblikuvõrguga. Valget oli ka, see oli nagu päike, mis puulehtede vahel piilus. See kleit oli ka kohvris, see ei läinud emale enam ammu selga. Isa pildi peal ei olnud, küllap tema tegi pilti.
Pärast, kui isa nende juurest ära läks, või täpsem oleks öelda, kui ema ta ära ajas (nad olid ametlikult abielus kuni isa surmani, siis oli ema lesk), elas isa mõnda aega kes teab kus, aga maandus lõpuks ikka vanematekodus. Sealt saadeti neile kord aastas pakk, vineerkast, mis oli naeltega kinni löödud ja kirjalakiga pitseeritud. Enamasti oli seal sees mingi riidekraam, või vähemalt oli talle ainult see meelde jäänud. Ema sai vahel mõne rahakaardi, aga see ei tulnud kunagi isa käest, vaid alati vanaemalt. Ühes pakis olid punased lakk-kingad, need on tal esimese klassi pildi peal jalas, natuke liiga suured, sellised Pipi kingad, pikkade ninadega, aga talle hirmsasti meeldisid, tahtis neid muudkui jalga panna, aga kunagi ei lubatud, lubati mingeid koledaid sandalette. Pildistamise päeval siis lubati, aga järgmisel aastal olid need juba väikesed. Ükskord saadeti seevastu väga kole talvepalitu, tumehall ja ruuduline, pruuni mutoonkraega, eest kahe nööbireaga. Selliseid kandsid lastekodulapsed, aga miski ei aidanud, tuli käia mitu talve, see ei jäänud kohe väikeseks.
Pakke tuli ka mujalt – vanatädi saatis oma aia pirne, ikka naeltega vineerkastis, sest muid pakkeviise ei tuntud. Nende vineerkastide sees hoiti konkus vanu kottasid, suusasaapaid, muist viidi keldrisse ja topiti sinna vanu ajalehti või mida oli vaja ära sokutada. Maavanaema saatis õunakilde, villast lõnga ja käpikuid. Näärideks saadeti postkaarte ja neid tuli hea hulk, need laotas ta kõik ümmarguse kandiku peale, nii et igaühest natuke paistma jääks, ja hindas kriitiliselt, milline on ilus kaart ja milline ei ole nii ilus, aga just need kaardid tegid päris õige nääritunde, kui neid hakkas tulema, ikka küünlad ja punapõsksed õunad ja härmas kuused ja jõulukuulid, mis särasid suurema kui ebamaise hiilgusega. Nukufilmipiltidega kaardid talle ei meeldinud, nagu ei meeldinud suuremat ka nukufilmid, multifilmid olid palju etemad. Hunt Kriimsilma ülbe molu näärikaardi peal pole ikka see.
Näärikaarte osteti postkontorist, mis oli väga multifunktsionaalne asutus. Sealt sai võtta kaugekõnesid: pika ruumi üks sein oli kaugekõnebokse täis ja seal oli alati järjekord. Kuni seal oma korda ootasid, oli aega valida kaarte või niisama ringi vahtida, kuidas kassa ees vonklev saba muudkui saatis pakke, telegramme, rahakaarte või Par Avioni ümbrikutes kirju. Kõiki asju ei pakitudki vineerkasti, osadele pandi ümber takuriidest kott, mis hästi pingule tõmmati, nööriga ümbert niduti ja nööri otsad pruuni kirjalakiga kinni pitseeriti.
Kaugekõneboks oli väga õdus, ta puges sinna koos emaga sisse ja sai alati ka korraks musta raske toru enda kätte, et kuulda, kuidas läbi kahina kostab tädi hääl, siis nad rääkisid, mis teevad koerad, ja tema ütles alati, et „mul läheb hästi“. Kaugekõneboks meenutab kõige rohkem sellist pihikambrit nagu katoliku kirikus, kus lähed konkusse ja läbi augu kuulab sind sulle nähtamatu inimene ja sa saad talle rääkida kõigest, mis pähe tuleb, ja tavaliselt sa ei ütle „mul läheb hästi“. Aga mõnus on ikka, kui astud sealt pimedast kubrikust välja, ja on kohe selline tunne, et midagi tähtsat sai ära tehtud ja nüüd ei ole seda tükk aega enam tarvis teha.
Telegramme saadeti alati sünnipäevaks, kuigi kõik ju teadsid, et sünnipäev on tulemas, oleks ju võinud ka kaardi saata, aga ei, see oli telegramm: palju oenne suennipaeevaks, nende jaoks olid ka ilusad blanketid, kuhu see kollane riba kleebiti – valisid selle oma postkontoris välja ja voilaa – teises postkontoris nad teadsid, et just see, ja kleepisid su teksti sinna sisse ja kiirkäskjalg (kas ikka on selline sõna?) viis selle kohemaid kohale. Teile on telegramm! Matuseteated tulid ka niimoodi ja kaastundeavaldused, aga millegipärast telegrammiblanketid ei olnud sellisest kõvast papist nagu postkaardid, vaid pehmest paberist, no nagu vihikupaber või natuke paksem.
See kohver, kuhu tähtsad riided olid ära pandud, oli esiku kunkus riiuli peal, mis oli peaaegu lae all. Et seda kätte saada, tuli kunkusse vedada taburet ja siis ka jubedalt upitada. Kui ta endale koera sai, siis ta pani oma koerale titepõlve kleite selga ja ükskord lõikas puruks ema ülikooli lõpetamise kleidi, et sellest nukkudele riideid teha, ja see oli juba päriselt väga suur pahandus. Seda äralõigatud tükiga kleiti hoiti ikka alles, aga lõpuks kadus see kohver kolimiste käigus kuhugi, nagu paljud muudki asjad: magnetofon ja magnetofonilindid, mille peal oli tema väiksena räägitud sodipodi jutte ja Heli Läätse kaunid baleriinid, kaunid baleriinid – graatsilised valged luiged vaiksel järveveel. Lindid olid pappkarpide sees ja karbi peale oli kirjutatud, mis lint seal sees on, aga ta ajas neid kogu aeg sassi ja pani valedesse karpidesse tagasi, ja isegi algklassi laps oskas katkiläinud linti küünelakiga parandada. Magnetofonil olid suured valged klahvid ja külje peal sang, või oli sang külje peal sellel kotil, mille sees magnetofon käis? Igatahes veel üks tore asi oli see must kast teleka all, mis näitas mingeid ampreid ja nende kõikumist, seal oli punane osuti, mis numbriskaala peal värises ja vahel viskas ennast põmm ühest nurgast teise nurka, kasti peal oli sakiline nupp, millest sai reguleerida osuti jälle õigesse kohta. See kast oli raske nagu kurat, kui keegi ütleb „must kast“, siis talle kangastub alati see ampermeeter. Antennid ei olnud nii toredad, vaid rohkem tüütud – kui pilt virvendas, siis käänati ja väänati neid antennilabasid tüdimuseni, aga pilt sellest enamasti kuigi palju paremaks ei läinud. Igatahes oli televiisor mingisuguse looma moodi, sõltuvalt antenni tüübist, kas põdrataoline, laiade sarvelehvikutega, või nagu tigu või kaelkirjak, kes saab oma peenikesi, otsast mummuga sarvi sisse ja välja tõmmata.
Kui tema käest küsiti, mis tööd isa teeb, siis ta vastas, et „parandab televiisoreid“. See oli vist ka poolest saadik tõsi. Seda tegi ta haltuura korras, aga tegelikult oli kaubalaadija vaibakombinaadis Areng, küllap vanaema oli ta sinna sokutanud, sest tema töötas ka seal, aga vaipade valmistajana. Tal oli ka õige udune mälestus sellest ajast, kui ta oli päris pisike ja isa justkui ei olnud ära läinud, aga nad käisid emaga tal töö juures, ta mäletab sellest, et oli päikesepaiste, maja ümber igal pool klaasikillud, sellised, nagu tulevad siis, kui bussiaken katki läheb, ühesuurused, kandilised, mis päikeses pimestavalt kiiskasid, ja majas sees olid seinte peal rivis televiisorid, mis kõik näitasid ühesugust pilti, mõni virvendas, mõni sahises, ja neid oli kogu tuba täis. Ei tea, kas tegelikult sai niisugune asi olemas olla. Mõnikord on mõni mälestus nii imelik, et on rohkem nagu unenägu või kuulub kellegi teise ellu, võib-olla on see mälestus mõnest eelmisest elust, aga see ka nagu ei ole hästi võimalik, sest vanasti polnud mingeid televiisoreid ja eelmised elud ikka justkui peaksid olema enne seda, mis praegu on. Oleks muidugi eriti põnev, kui võiks saada mälupilte ka tulevastest eludest.
Küllap vanaema oli teda ennegi külla kutsunud, koos emaga. Aga ema ei tahtnud minna. Ta ei näinud isa pärast lahkuminemist mitte kordagi, kui välja arvata üks kord, kus talle tundus, et oli näinud tänaval isa, aga ema ütles, et ei, see ei olnud isa. Aga ta oli ikka päris kindel, et oli. Sinna linna, kus isa elas, ei sõitnud ema kunagi ja aastaid hiljem ei läinud ka matustele. Aga ühel suvel, kui ta oli juba üksteist aastat vana, siis ema lubas tal sõita, üksinda. Et talle tullakse bussile vastu ja ta on seal ainult nädal aega ja kõik läheb hästi. Tema muidugi tahtis väga minna, mitte isa pärast, vaid sellepärast, et on huvitav minna uude kohta ja põnev ja üldse olla juba peaaegu suur inimene.
Ema ei tahtnud näha isa ega ka mitte vanaema. Ta rääkis mitut puhku, et vanaema oli käinud nende kodus kontrollimas, kas riiulitel tolmu on, ikka tõmmanud niimoodi sõrmega mööda riiuli äärt. Et ta ei arvanud, et minia midagi väärt on tema kallile pojale. Nad pidasid vihavinga.
Bussisõit ei läinud nii kergelt, nagu võiks arvata. Tee peal tuli kohutav pissihäda ja kohutavast pissihädast on raske midagi hullemat välja mõelda. Muudkui surud jalgu risti, põis muutub järjest raskemaks, järjest valusamaks, selline tunne on, et minestus tuleb peale, aga ta ikka kannatas, sest metsapeatust ju ei julgenud küsida, kuigi ta oli näinud, et vahel mõned seda tegid. Õnneks on pissihädaga nii, et kui ta on juba täiesti kurjakuulutavalt väljakannatamatu, siis ta tõmbab nagu tagasi. Muutud kuidagi tuimaks, pissihäda on osa sinust, sellega nüüd eladki. Mis teha.
Jaamas oli isa tal vastas ja võttis koti enda kätte ja niimoodi ülekasvanud pissihädaga kõmpis ta isa kannul majani, mis õnneks ei olnud liiga kaugel, aga ka mitte lähedal. Tee pealt jäi talle meelde punane pumbatorn ja järgmisena mäletas ta juba vetsu, sest see oli väga teistsugune kui kodus – kõik vetsuseinad olid kinoplakateid täis kleebitud, aken oli haisu pärast lahti, see oli kuivkäimla, kuigi potiga. Vetsu läks veerand korrust trepist üles ja sein vetsuukse vastas oli maast laeni kaunistatud tühjade suitsupakkidega, Ekstra, Leek, Tallinn, Rumba, Djubekk ja väga palju rohelist Radarit, mida neil kodus keegi ei tõmmanud. Kohe näha, et kunstnike maja, sest seal oli tõesti kõik hoopis teistmoodi. Neil oli see maja kujundamine kuidagi vist loomulikult sektoriteks jaotunud, trepikäik ja trepist üleval asuv oli kunstnikust tädi Elle kätetöö, see osa, mis jäi esikust vasakut kätt ja kus oli köök ja pisike söögituba ja vanaema magamiskamber, oli vanaema käe järgi, aga vanaisa maalitud pilte jagus igale poole. Ta oli maalinud tädi Ellet, kui see oli noor neiu, kes istus õues tooli peal ja ümberringi väreles valgus ja ta oli täitsa oma nägu. See pilt oli suur ja magamistoas voodi kohal. Voodi oli üheinimese oma ja seal magas ainult vanaema. Vanaisa oli endale kuuri peale oma elamise ehitanud, seal oli ta ateljee, kuigi tavaliselt ta ei maalinud toas sees, vaid väljas. Võttis oma maalitarvete kasti rihmaga selga ja läks jalgratast vändates kuhugi luha peale. Suurem osa pilte olid loodusest, ilma inimesteta ja kõigi peal tantsiskles ühtmoodi rõõmus valgus, nagu ilma valguseta maailma ja pimedaid päevi polekski olemas. Värvid olid murtud, mitte erksad, pastelsed beežikad-kollakad-rohekad-roosakad, ei mingit musta, punast, käredat sinist. Ja kõik pildid olid justkui täppidest, laikudest või kriipsudest tehtud, aga kokku tuli sellest ikkagi jõgi, heinamaa, taevas ja pilved või mingi muu täiesti äratuntav asi, kuigi lähedalt vaadates oli see sigrimigri.
Köögis, mis oli päris tilluke, puupliidi ja solgiämbriga, toimetas ainult vanaema. Kraanist vett tuli, aga see oli külm vesi. Enne sööki pidi käed ära pesema ja väga ettevaatlikult kraani keerama, sest kraani nupp võis ette hoiatamata eest ära hüpata ja vesi jooksma jääda. Kraanikauss oli plekist ja köögikapid puust, pliidisiibri küljes rippusid pajalapid ja kõik lõhnas hoopis teistmoodi kui kodus, kartulikoorte, tundmatute maitseainete, külma vee ja veel millegi järele. Aknast paistsid puud. Ja tõepoolest, isegi köögis tantsis valgus ringi, täpilistel kuivainetopsidel, kulpidel, mis rippusid kulbiraua küljes, köögirätiku voltidel, kohvikannu pontsakal küljel, emailpottide kaantel, mis olid torgatud kulbiraua vahele, iga läikiv pind püüdis kinni tükikese päikest, mis puuokste vahelt tuppa vilkus.
Temale tehti ase tädi Elle tuppa, sest Elle käis seal ainult vahetevahel, tal oli linnas oma korter. Tädi tuba meeldis talle väga, see oli riiulitega kaheks jaotatud, ühel pool oli ainult väike kitsas riba, aga raamaturiiulite näod olid kõik selle koridori poole. Kunstiraamatuid oli hästi palju. Raamaturiiulite toapoolsed seljad olid täis riputatud seinavaipu, aga mitte harilikke, vaid selliseid, kus on sees augud ja lõhed ja muist kohtadest jooksevad ainult niidid, ja kõik ei ole tehtud üldse lõngaga, vaid naharibade või puhvis villatortidega – need olid kunstnikuvaibad. Toas oli kaks voodit ja laud, ümberringi olid igal pool aknad ja ümber nende akende jooksis väljaspool rõdu, nii et rõdu pealt sai vaadata kolmest küljest aeda – eesaeda, tagaaeda ja külje peale, aga ei paistnud see pool, kus oli kuur ja vanaisa juurdeehitis. Ukse kõrval seisis vaibaraam, selle peal oli poolik vaip ja tema küljes rippusid eri värvi lõnganutsakud, mis alles ootasid niite vahele põimimist. Vaipade värvid olid vanaisa maalide omadest täiesti erinevad – kui vanaisal oli igavene varakevad ja igavene varasuvi, siis Elle vaibad olid igavene november. Nad olid pruunid, mudakarva ja karused, lõhed ja lahvandused vaiba pinnas olid hirmutavad. Kõiki oma vaipu Elle ei teinud ise, tegi ainult kavandid ja Arsi või Arengu tädid kudusid need valmis.
Põrandal voodi ees oli kaks metsseanahka ja laua peal eri kõrgusega keraamilised topsid pliiatsite ja pintslitega. Et aknaid oli nii palju, nagu elaks akvaariumis, siis oli terve tuba valgusega üle ujutatud, aga kuidagi see valgus polnud terav, võib-olla sellepärast, et rõdul rippusid metsviinapuu väädid, mis tuules õõtsusid ja sahisesid ja heitsid tuppa igasuguseid varje ja võnkeid. Kõik oli kogu aeg liikumises – valgus, vari, tuul, lehed.
Maja ei pidavat üldse sooja, see olevat ehitatud juutide suvitusmajaks. Suvel polnud sellest sugugi aru saada. Maja juurde kuulus ka koer, kes elas kuudis. Kuut oli otsapidi kuuri külge ehitatud ja koerast kästi eemale hoida, mis oli paras hiilimine, sest kuuri ja maja vahel polnud kuigi lai riba ja kes täpselt teab, kaugele see kett ulatab? Aga teda lasti tuppa ka ja siis võis teda katsuda. Kord päevas võeti temaga ette pikem jalutuskäik mööda jõekallast. Koeraga tegeles samuti vanaema, nagu üldse kõigega seal majas. Ta oli kogu aeg jalul ja toimetas midagi ja oli kuulda tema rasket hingamist, mis oli selline ümina ja hingamise segu, ikka mhhh-aah-ah-mhh-üü. Maha istus ta ainult sööma ja magama.
Isa polnud üldse näha, ta ilmus välja vaid söögiaegadel, siis istusid kõik ümber laua, vanaisa tuli ka oma erakutornist alla, tal oli alati ülikond seljas, aga see ülikond nägi välja väga boheemlik. Vanaisa oli kõhna, ülikond lohvakas ja istus ta seljas elegantse lohakusega. Pintsaku all oli harilik ruuduline töömehepluus, kraenööbid lahti. Ülikond oli pleekinud halli värvi, nagu oleks ta näinud juba väga paljude suvede päikest ja küllap oligi. Paljaste jalgade otsas olid sandaalid.
Isa toas käis ta korra siis, kui isa ennast kodus ei olnud. See polnudki nagu tuba, vaid töökoda, täis raadioid ja telekaid ja nende osi. Üks sein oli kaunistatud viinapudelikorkidega, mis oli samasugusest fooliumist nagu piimapudelikorgid, aga värvilisi ka hulgas, lillasid ja kuldseid ja see nägi välja kah nagu moodsamat sorti kunst. Sinna tuppa ei paistnud päike, sest sellel toal ei olnud aknaid, see oli õieti rohkem trepialune kamorka. Üks selline kamorka oli veel, mis sisaldas villaste lõngade ladu.
Isa polnud üldse selline nagu piltide peal. Seljas oli tal lukuga kampsun. Juuksed olid samas soengus, üle pea kammitud ja otsa eest laines, aga juba hõredad. Näojooned olid jämedad ja allavajunud, joodiku nägu, öeldakse selle kohta, punane ka. Välja küll ei paistnud, et ta joonud oleks. Teda polnud üldse kuulda ka, aga tööl ta ei käinud, ilmselt istus oma kubrikus ja parandas asju. Oma lapsega ei rääkinud. Ju ei osanud midagi rääkida.
Kui ta öösel pissile läks, siis oli paber üleni verine. Algul ei saanud ta midagi aru. Aga siis taipas, et need on päevad. Kuigi ta oli alles 11. Aga varsti saab 12. Olukord oli nadi. Mis nüüd teha? Ta hiilis lõngakamorka juurde, et sealt midagi leida, mingi lõngaviht või heie, mida püksi pista. Pesta ka ei saanud. Linade peale oli parem üldse mitte mõelda. Sealt edasi ei mäleta ta enam midagi, kuni selleni, et kodus ütles ema talle häbelikult: „Ma näen, et sa oled suureks tüdrukuks saanud.“ Eks ta oli pesu pesema pannud. Siis meisterdas ema talle marlist ja vatist hunniku sidemeid ja ehitas kummist sellise vöö, mille külge neid sidemeid nööpida saaks. Nagu tripihoidja, ainult et trippe oli kaks, ees ja taga.
Ka hiljem ei saanud ta isast midagi teada. Kui isa suri, siis ei pärandanud ta midagi. Aga oli teinud talle selle lastehoiuse, see oli tuhat rubla, mille ta sai, kui oli 20 aastat vana. Küllap sinna maksis raha hoopis vanaema oma pensionist. Selle eest käis ta Leningradis ja ostis kaks paari leopardimustrilisi aluspükse. Võib-olla midagi veel, aga pole meeles. Umbes selliseks oli raha väärtus tolleks ajaks kahanenud. Ainult üheks päevaks sõitsid, hommikul kohale ja õhtul tagasi. Siis isa veel ei olnud surnud, ta suri paar aastat hiljem kuskil viina võttes ja sellega oli suur segadus, sest kamraadid olid üles andnud teise mehe nime. Keegi isegi ei teadnud, mis ta nimi on. Ega rohkem ei olnudki seal käimisi. Vanaisa matustel ta ei käinud. Isa matustel käis, keset suve, mustas, suguvõsa koos. Haual pole käinud. Pärast poja surma läks vanaema, seal matustel käis ka. Vanaema oli kirstus umbes viis korda väiksemaks jäänud. Tädi Elle matustele teda ei kutsutud. Juudi suvila ehitati moodsaks majaks, pandi lillad suurte lilledega tapeedid seina ja müüdi maha.
Seda paadisilda, mille peal isa kunagi seisis, muidugi pole enam. Kivi on tõenäoliselt alles, mis kiviga ikka juhtuda saab.
