(…) Tõesti on nii, nagu tarkadele näib: karskus elab vaid viletsais hurtsikuis ja üksnes vaesus hoiab kinni puhtast tundest ja vaid selline koda allutab end mõõdukusele. Häbi ei tunne jõukaid maju. Kõik need hõiskavad õnnes, hulbivad luksuses ja taotlevad alati ennenägematut. Õnne julm kaaslane iha valib välja peeni maju ja uhkeid koldeid.
Nõnda ka Lucretia, vaadeldes sageli mööduvat Euryalust ja suutmata kirge talitseda, kaalutles kaua endamisi, kellele oma saladust avaldada – kõrvetab ju vaikiv põlemine tugevamalt. Abikaasa teenijaskonnas leidus saksa päritolu vanamees Sosias, ustav kangelane, kes teda juba ammu väärikalt teenis. Talle armunu läheneski, usaldades rohkem rahvust kui meest ennast.
Parajasti liikus keiser oma suure aadlisoost kaaskonna saatel läbi linna ja möödus ka Lucretia majast. Kui nüüd Lucretia märkas Euryalust lähenemas, hüüdis ta: „Palun tule, Sosias, silmapilguks ja vaata aknast välja. Millise rahva noorsugu näeb selline välja? Kõik on lokkis juustega, sirged, silmapaistvate õlgadega. Vaata neid pikki ja rikkalike tuttidega põimitud kiharaid! Ah, millised näod! Kõigil on piimvalged kaelad, millised suud, kui tugev rind! Need on teistsugu inimesed kui meie, keda siinne maa on sünnitanud! See on jumalate seeme või taevast saadetud järelpõlv! Oh, kui saatus andnuks mulle nende seast mehe! Kui mu oma silmad ei oleks tunnistajaks, siis sinu jutu järgi ei oleks ma seda kunagi uskunud. Ning kui levib kuuldus, et sakslased on kõigist rahvastest üle, siis ma arvaksin, et nad on päris kaugelt Põhjalast ja laenanud oma valge naha kange külma käest. Aga kas sa tunned neist mõnda?“
„Väga paljusid,“ vastas Sosias. Mispeale Lucretia:
„Kas frank Euryalust tunned?“
„Justkui iseennast,“ kostis Sosias. „Aga miks sa seda küsid?“
„Olgu,“ ütles Lucretia, „tean, et see ei jää varjule. Sinu headus annab mulle lootust. Neist, kes seisavad keisri juures, pole mulle keegi Euryalusest armsam. Olen temast sisse võetud. Mingi leek põletab mind. Ma ei suuda teda unustada ega rahu leida, kui ma temaga tutvust ei tee. Mine, Sosias, ja saa palun Euryalusega kokku, ütle talle, et ma armastan teda. Muud ma sinult ei palu ja selle sõnumi eest ei jää sulle tasumata.“
„Mis ma kuulen,“ vastas Sosias, „kas mulle oleks auks selliseid häbitegusid teha või neist mõeldagi, emand? Kas ma reedaksin oma isanda ja muutuksin vanast peast petturiks, mida noorena vältisin? Kihutagu pigem selle linna kuulsusrikas noorsugu need leegid karskest südamest! Ära järgne julmale lootusele! Kustuta leek! Armastusest jääb nakatumata see, kes seisab vastu selle kõige esimestele rünnakutele. Kes aga meeliskledes toidab magusat pahet, see annab end karmi ja muutliku isanda orjusesse ega suuda enam iket eemale heita, kui seda ka soovib. Kui su abikaasa sellest teada saaks, kuidas ta sind küll nuhtleks! Ükski armastus ei saa kauaks varjule jääda.“
„Vaiki,“ lausus Lucretia, „hirmul pole kohta ja miskit ei karda see, kes ei karda surma. Kannatan ära iga surma, mille saatus toob.“
*
Pärast seda saatis kumbki pool palju kirju ja Euryaluse kirjad polnud põletavamad Lucretia leegitsevatest vastustest. Mõlemad ihkasid kasvõi kordki kohtuda, kuid see näis keeruline ja peaaegu võimatu, sest kõigi silmad valvasid Lucretiat, kes ei väljunud iialgi majast üksi ega olnud kunagi ilma saatjata. Ei valvanud Argoski nii hoolsalt Juno lehma,[1] kui Menelause[2] käsul valvati Lucretiat. Itaallastel on see viga laialt levinud, et igaüks paneb oma naise luku taha justkui varanduse. Minu hinnangul pole sellest kasu. Sest on ju peaaegu kõik naised sedasorti, et ihkavad kõige enam seda, mida kõige rohkem keelatakse. Mida sina tahad, seda ei taha nemad, mida sina ei taha, seda ihkavad nad väga. Kui aga ohjad on lõdvemad, siis vääratavad nad harvem. Seetõttu on tõrksat naist sama lihtne valvata nagu kirbukarja jaoks päikese käes sobivat silmapilku leida. Kui naisel endal pole kõlblust, siis püüab mees asjatult teda riivi taha panna. Piira teda! Aga kes valvab valvureid endid? Naine on ettevaatlik ja alustab nendest. Naine on taltsutamatu loom ja päitsed teda juba ei hoia.
*
Oh armastaja mõistmatut taipu! Oh sõgedat meelt! Oh hulljulget hinge ja kartmatut südant! Mis oleks nii raskesti ligipääsetav, et näiks sulle kättesaamatu? Milliseid järsakuid ei pea sa tasandikeks? Mis on nii lukus, et sa ei suudaks seda avada? Sinu jaoks muutub iga oht pisikeseks, sulle ei tundu miski keeruline. Tühine on sulle kogu see abikaasa valve. Sind ei hoia ükski seadus, sa ei alistu ühelegi hirmule, ühelegi häbile. Kogu vaev on sinu jaoks mäng, sul ei ole kunagi ühtki takistust.
Oh armastust, kõigi asjade taltsutajat! Aadlimehe, kes on keisri usaldusalune, kelle rikkustel pole piiri, kes on küpses vanuses, haridusega läbi immutatud, arukuselt kuulus, viid sa sinnani, et ta hülgab purpuri, tõmbab selga kotikanga, määrib näo kõntsaga, muutub isandast orjaks ja varasemate maiuspalade asemel harjub õlgadel kandma koormaid ning hakkab avalikult palgatavaks pakikandjaks.
Oh imelikku ja peaaegu uskumatut lugu! Näha kord väärikaimat nõunikku koormakandjate salgas ning viibimas kesk sellist käratsemist ja ühiskonna kõntsa! Kes võiks otsida suuremat muutumist? See on see, millest Ovidius tahtis „Metamorfoosides“ märku anda, kui ta kirjutas, et inimestest saavad metselajad või kivid või taimed. Seda tajus ka silmapaistev poeet Maro, kui ta luuletas, et Kirke armukesed said selga loomanaha.[3] Sest on nii, et armuleek viib inimeselt meelemõistuse, nii et ta ei erine üldsegi metsloomast.
Koidujumalanna Aurora, kes lahkus Tithoni safrankollasest magamiskambrist, tuues oodatud päeva, ning Apollo, kes andis asjadele peagi oma värvi, kosutasid ootusrikast Euryalust, kes tundis end üliõnnelikuna nähes, et madalaimate orjade seltskonnas ei tundnud keegi teda ära.
Niisiis asus ta teele ja sisenes Lucretia majja, viljakott koormaks seljas. Pannud koti viljaaita, jäi ta kandjate seas viimaseks ja, nutikas nagu ta oli, vajutas trepi keskossa jäävat kinnist magamistoaust, poetas end tuppa ja sulgenud ukse, nägi Lucretiat – üksinda, siidirüüsse mähituna. Ta astus lähemale ja lausus: „Tere, mu süda; tere, mu elu ainus tugi ja mu lootus! Nüüd leidsin su üksinda. Nüüd emban ma sind ilma valvurite juuresolekuta, nagu ma alati olen oodanud. Nüüd ei takista ükski sein, ükski vahemaa suudlusi.“
Ehkki Lucretia oli ise selle korraldanud, kangestus ta hetkeks, uskudes, et tema silme ees pole mitte Euryalus, vaid vaim, soovides, et ta poleks sellist meest enda juurde tulekuga sellisesse ohtu seadnud. Ent kui ta tundis embuste ja suudluste tulvas ära oma Euryaluse, sõnas ta kartmatult: „Oled see sina, mu õnnetuke? Oled siin tõesti sina, Euryalus?“, ja üle näo punastades kallistas ta meest kõvemini ja suudles teda keset laupa.
Peagi kordas ta oma juttu: „Ah, kui suurde ohtu sa end seadsid! Mida muud peaksin ma lausuma? Tean nüüd, et olen sulle kalleim. Nüüd olen su armastuse proovile pannud, kuid sa leiad minu eest samasugusena. Soosigu jumalad meie saatust ja andku meie armastusele õnnelik lõpp! Kuni mu ihuliikmeis on eluvaimu, ei ole kellelgi peale sinu Lucretia üle mõjuvõimu, isegi mitte abikaasal, kui peaksin abikaasaks nimetama tõesti seda, kes mulle anti vastu minu tahtmist ja kellega mu hing pole kunagi leppinud. Ent lase käia, mu nauding, mu maiuspala, heida eemale see kotiriie ja näita mulle end sellisena, nagu oled. Heida eemale koormakandja välimus! Eemalda need köied, luba mul näha Euryalust!“
Ja juba oligi Euryalus räbalad seljast heitnud, säras purpuris ja kullas ja oli valmis armuteenistust täitma. Siis aga koputas uksele Sosias, öeldes: „Ettevaatust, armastajad! Menelaus ruttab siiapoole, jumal teab mida otsides. Varjake oma saladust ja juhtige ta kavalusega eksiteele. Väljapääsule ärge lootke!“
Mispeale Lucretia: „Põranda all on pisike panipaik, kus on väärisasjad. Tead ju, ma kirjutasin sulle, et kui oled minuga ja mees peaks tulema. Mine sinna – seal pimedas võid sa kindel olla. Ära end liiguta ega elumärki anna.“
Kaheldes, mida teha, alistus Euryalus naise korraldusele. Kui uksed avanesid, oli Lucretia aga taas siidirüüs. Sisse astusid Menelaus ja ühes temaga Bertus, otsides paari käsikirja, mis puudutasid riigiasju. Leidmata neid ühestki panipaigast, ütles nüüd Menelaus: „Ehk on need meie salapaigas. Mine, Lucretia, muretse valgust, siit seest tuleb otsida.“
Neist sõnadest muutus Euryalus kaameks ja hakkas Lucretiat juba vihkama. Ta mõtles endamisi: „Oh mind narri, mis sundis mind siia peale mu oma kergemeelsuse? Nüüd olen lõksus, nüüd kaob mu au, nüüd kaotan keisri armulikkuse. Ja mis on tasuks? Ah, kui ma vaid ellu jääks! Kes aitaks mind siit elavana välja? Surm on nüüd kindel. Oh mind tühipead ja kõigist lollidest lollimat! Sattusin siia põranda alla ju omal tahtel. Mis rõõm on sellisest armastusest, kui selle hind on nii kõrge? Lühike on see nauding, valu ülipikk. Ah, kui taluksime neid vaevu hoopis taevase riigi nimel! Inimeste rumalus on imetlusväärne: me ei taha kannatada lühikesi piinu kestvate rõõmude asemel, aga armastuse nimel, mille rõõmu võib võrrelda suitsuga, heidame end lõputu viletsuse meelevalda.
Vaata või mind ennastki! Minust saabki näide, jutt kõigi jaoks ja ma ei tea, mis lõpp mind ootab. Kui mõni jumalaist mind siit välja aitab, ei lase ma end kunagi enam armastusel sisse mässida. Oh jumal! Päästa mind siit, halasta mu noorusele! Ära mõõda mulle mu rumaluse järgi! Hoia mind, et ma saaksin selle kuriteo eest karistuse!
Lucretia ei armastanud mind, vaid tahtis mind nagu hirve püünisesse püüda. Ennäe, mu tund ongi tulnud! Keegi ei saa mind aidata peale sinu, mu Jumal! Olen sageli kuulnud naiste petlikkusest ega osanud sellest eemale pöörduda. Ent kui ma nüüd pääsema peaksin, siis ei narrita mind enam iial ükski naiste riugas.“
Kuid ega Lucretiagi vaevelnud väiksema koorma all, kartes mitte üksnes enda, vaid ka armastatu pääsemise pärast. Ent nii nagu ootamatutes ohtudes on naised meestest geniaalsemad, lausus ta pärast pääsetee leidmist: „Vaata, mu kaasa! See kastike, kuhu sa mu mäletamist mööda mõned märkmed peitsid, on siin akna kohal. Vaatame, kas sinna said ka need käsikirjad pandud.“ Ja äkilise sööstuga, nagu tahaks kastikest avada, tõukas ta selle alla, justkui oleks see juhuslikult kukkunud.
„Ah, mu kaasa,“ ütles ta, „annaks, et me nüüd kahju ei kannaks. Kastike kukkus aknast alla, rutta kiiremini, et juveelid või käsikirjad ei kaoks! Minge, minge juba mõlemad! Mis te seisate? Ma jään siia passima, et keegi neid ära ei varastaks!“
Vaat seda naise söakust! Mine nüüd ja usu veel naisi. Keegi pole nii teravsilmne, et ei saaks petta. Ainult see jääb narritamata, keda naine pole petta püüdnudki. Meile toob õnne pigem saatus kui loomus.
Pärast seda kiirustasid Menelaus ja Bertus üheskoos viivitamatult tänavale. Maja oli Toscana kombe kohaselt kõrgemat sorti ja alla jõudmiseks tuli joosta palju trepiastmeid. Sedasi tekkis hetk, mil Euryalus saaks oma kohast minema ja Lucretia manitsusel peitiski ta end kohe uude kohta.
Aga kui mehed olid juveelid ja paberid kokku korjanud, siis leidmata vajaminevat käsikirja, läksid nad kambrikesse, kus Euryalus oli end varjanud, ja olles seal tõotatu teoks teinud, lahkusid pärast Lucretiaga hüvastijätmist.
Tema aga pani ukse ette riivi ja hüüdis: „Tule välja, mu Euryalus, tule välja, mu süda! Tule, mu rõõmude tipp! Tule, mu naudingute allikas, rõõmu läte, meekärg. Tule, mu võrratu maiuspala. Nüüd on kõik turvaline, nüüd on tuba tühi meie juttudeks, varjuline meie embusteks. Saatus tahtis meie suudlusi nurja ajada, aga jumalad märkasid meie armastust ega tahtnud nii ustavaid armastajaid hüljata. Tule juba mu käte vahele! Miskit pole enam karta, mu liilia, mu roosisülem! Miks sa seisad? Mida pelgad? Mina, sinu Lucretia, olen siin. Miks sa viivitad Lucretiat kallistamast?“
Lõpuks hirmust üle saanud Euryalus kogus end taas ja lausus naist emmates: „Mind pole iial haaranud selline hirm, kuid sa oled väärt, et sinu nimel seda taluda. Ei pea ju need suudlused ega nii armsad kallistused kellelegi tasuta osaks saama. Et tunnistada tõtt, siis ega minagi sellist hüvet saa küllalt osta. Kui ma võiks pärast surma elada ja sind nautida, siis tahaksin tuhat korda surra, kui selle hinna eest saaks sinu kallistusi osta. Oo mu õnn, oo mu õnnistus! Kas ma näen ilmutust või ongi nii? Kas ma hoian sind või narritavad mind tühjad unenäod? Kindlalt oled see sina ja mina hoian sind.“
Lucretia oli riietatud kergesse alusrüüsse, mis langes kehaliikmetele voltideta ega jätnud petlikku muljet ei rindadest ega tuharatest, näidates, kui pringid need olid. Kaela lumivalge heledus, silmade helk justkui päikesel. Rõõmus pilk, elav näoilme, põsed nagu liiliad kimbus purpursete roosidega. Mahe ja tagasihoidlik naeratus suul. Kõrge rind, nibud justkui kaks puunia õuna paisumas kummaltki poolt ja erutumas puudutustest.
Kauem ei suutnud Euryalus erutust maha suruda, vaid unustas hirmu, tõrjus eemale tagasihoidlikkuse ja ütles naisele lähenedes: „Noppigem nüüd armastuse vilju“, ning ühendas sõnad tegudega. (…)
Ent selline Venus ei õhutanud küllastumust, nii nagu tõi Amnonile Tamar,[4] vaid veel suuremat janu armastuse järele. Lucretia vastuseisust hoolimata lahkus Euryalus – unustamata ohtu – pärast mõningast veini ja toidu nautimist. Ja keegi ei kahtlustanud midagi halba, sest peeti teda ju üheks koormakandjaist.
Ladina keelest tõlkinud Kristi Viiding
Tõlgitud väljaandest: Aeneas Sylvius Piccolomini, De duobus amantibus historia. Ed. Joseph Dévay. Budapest: Typis I. Heisleri, 1903.
„Euryalus ja Lucretia ehk Lugu kahest armastajast“ (Historia de duobus amantibus, kirjutatud 1443–1444, esmatrükk Kölnis u 1467) on AENEAS SILVIUS BARTHOLOMEUS PICCOLOMINI (1405–1464), alates 1458. aastast paavst Pius II nooruseas kirjutatud romaan. See on üks varasemaid humanistliku romaani näiteid, mida peetakse Francesco Petrarca „Griselda“ (1360), Thomas Moruse „Utopia“ (1516) ja John Barclay „Argenise“ (1621) kõrval renessansiaja ladinakeelse romaani üheks tuntumaks esindajaks.
Renessansi- ja barokiaja romaan polnud humanistlikul ladinakeelsel kujul eriti laia kandepinnaga: kuni aastani 1800 on neid teada vaid 81, st kordades vähem kui rahvakeelseid. Lisaks taasleitud antiiksetele kreeka- ja ladinakeelsetele romaanidele ja romaanikatketele olid humanistid kursis keskaja ning oma kaasaja rahvakeelse romaani arengute ja vormidega (Aleksandri-romaan, armastusromaan). Nende järgi joondudes kasutati samu allikaid ning eelistati tüpologiseeritud tegelaskujusid realistlikele ja psühhologiseeritutele. Erinevalt keskaegsest värssromaanist oli humanistide romaan antiikset eeskuju järgides alati proosavormis ning peegeldas peaaegu alati ka ühiskondlik-poliitilisi probleeme. Tänapäevasest romaanist erinevalt eeldati lugejalt kultuurilis-poliitilis-kirjanduslikke taustateadmisi ja allegoorilise plaani tõlgendusoskust. Kaheks peamiseks romaanitüübiks kujunesid utoopilis-ühiskonnakriitiline ning õukondlik-ühiskondlik armastusromaan.
Romaanižanri tagasihoidlikku viljelemist põhjustas humanistide seas osalt asjaolu, et see oli vaid pooleldi respekteeritud žanr – kuna nii Aristotelese „Poeetikas“ ja „Retoorikas“ kui ka Quintilianuse „Kõnekunsti alustes“ puudus romaanižanri käsitlus, oli see teoreetiliselt juurtetu. Humanistide endi teoreetilisi arusaamu romaanist leiab antiikaja romaanide trükiväljaannete eessõnadest ja kommentaaridest ning humanistlike romaanide eessõnadest. Žanrile kujunes halvavaks tollase väga mõjuka kirjandusteoreetiku Julius Caesar Scaligeri 1561. aastal ilmunud käsiraamatu „Seitse raamatut luulekunstist“ hinnang, et romaan pole muud kui eeposežanri vähetähtis uuestisünd.
Üks korduvaid poleemika tekkekohti oli humanistlike armastusromaanide puhul nende kõlbelisus: otsene või varjatum erootika ning pahede tolereerimine. Romaanide lugemine muutvat haritud naised kombelõdvaks, panevat mehed arutult abielluma, hullumeelse kire pärast enesetappu sooritama või üldse mitte abielluma. Teisalt argumenteeriti, et kuna romaanis prevaleerib meelelahutus õpetliku ees, on just sel žanril rohkem lugejaid ning just satiiri ja iroonia kaudu saab nendeni viia teadmisi moraalsest käitumisest.
Piccolomini romaani keskmes ongi abieluvälise armusuhte moraalsus. Teose tegevus toimub 1432. aastal Itaalias Sienas, mil Püha Rooma riigi keiser Sigismund oma kaaskonnaga seal Rooma reisi ajal peatuse tegi. Frankide juurest pärit kaaskonna liige Euryalus armub imeilusasse Lucretiasse, kes aga on juba abielus. Romaan algab kahe armunu sisemiste kahtluste kirjeldusega – kumbki ei tea veel vastaspoole tunnetest, ja et noort abielunaist ei jäeta hetkekski valveta, alustatakse kirjavahetust. Piccolomini on teksti põiminud mõlema poole kirju. Romaani teine osa on seikluslik: luhtunud kohtumiskatsed, Euryaluse maskeeritud sisenemine armastatud Lucretia majja, intriigid Lucretia abikaasaga jne. Ometi lõpeb romaan traagiliselt: keisri ja tema kaaskonna lahkumisel Sienast peab lahkuma ka Euryalus, ja Lucretia otsustab pigem surra kui Euryaluseta edasi elada.
Lisaks paljude pööretega süžeele mängib Piccolomini lugeja ootustega antiiksete konnotatsioonide abil. Nii on kõigil tegelastel kõnekad nimed (Lucretia mees kannab nt nime Menelaus, Lucretia valvur on Sosias) ning Piccolomini viitab sageli Ovidiuse ja Vergiliuse teostele. Ka vaheldub narratiiv pidevalt muude vormidega (kiri, sisemonoloog, kommentaar jt). Piccolomini keelekasutus on väga elegantne ja viimistletud.
Teos on esimesi nn võtmeromaane (roman à clef) Euroopa kirjanduses, st et armastajatel on ajaloolised prototüübid: keiserlik kantsler Kaspar Schlick (srn 1449), kelle teenistuses Aeneas Silvius Viini kantseleis oli töötanud, ning Siena ülikooli õigusteaduse õppejõu Mariano Sozzini tütar. Schlick oli energiline ja lojaalne kantsler kolme keisri teenistuses (Sigismund, Albrecht II ja Friedrich III), kuid samas au- ja rahaahne. Romaani-Euryaluse valik – armastuse asemel positsioon ja maine – peegeldab Schlicki kui ajaloolise isiku valikut. Mariano Sozzini oli aga Aeneas Silviuse õppejõud 1423–1431, kes oli palunud tulevasel paavstil kirjutada kaasaegne romaan, mille tegevustik toimuks nende oma kodulinnas, mitte antiikajal. Nii Schlick kui ka Sozzini olid Piccolominiga kirjavahetuses ning said temalt romaani pühendeksemplarid. Romaanile sai kiiresti osaks suur menu. Juba 1462. aastal tõlkis Niklas van Wyle selle saksa keelde ja seejärel on teost korduvalt tõlgitud väga paljudesse Euroopa keeltesse.
Kristi Viiding
[1] Argos oli sajasilmne hiiglasest valvur, kelle silmad vaatasid igasse suunda ja magasid üksnes paarikaupa, et valvata jumalanna Hera korraldusel tema abikaasa Zeusi armukest, lehmaks muudetud Iot. Hermes tappis Argose kavaluse abil ja Hera sai Argose sada silma ehteks kaunistama oma sümbollinnu paabulinnu sulgi.
[2] Lucretia abikaasa.
[3] Publius Vergilius Maro (70 eKr–19 eKr). Trooja alt lahkunud kreeklaste sattumist Aiaia saarele Kirke juurde ja armunäljas meeste muutmist sigadeks on kirjeldatud „Aeneise“ seitsmenda raamatu algul (7.10–24).
[4] 2 Sa 13. Amnon pilastas oma õe Tamari ega ihaldanud teda hiljem enam iialgi.
