Ei, Sveta Grigorjeva ei ole järgmine (:)kivisildnik. Kivisildnik on ju lihtsalt keskmisest natuke andekam grafomaan, kes saab iga oma reakese välja anda selle pärast, et tal on väheke ka ärisoont ja oma kirjastus, tema peamine tegevus on teiste sõimamine ja avaliku ruumi reostamine, aga ta sõimab kehvalt, kiretult ja rutiinselt nagu vananev veovoorimees, ta lihtsalt sobib ekreiitlikku ajastusse, mis algas hulk aega enne seda, kui kaabud hakkasid valitsust tegema, ühesõnaga, konjunktuurlane, tuulenuusutaja ja tühikargaja – Grigorjeva aga on dissident igal taasiseisvunud Eestile antud ajastul, ta on päriselt luuletaja, aga takkapihta naine – naine, kes on ilus, ja teab seda ka ise; naine, kes on tark, ja teab ise, et on – ohtlik, väga ohtlik iga riigikorra ajal, Eestis eriti, sest Eesti on üks pime Ida-Euroopa nurgatagune, kus jääb aina pimedamaks, kuni viimne valgus kustub ja teha pole enam muud kui paljuneda, sest seda peab riik, kuniks teda on, ikka paremaks kui uhkelt välja surra (ekslikult, muidugi).
Takkapihta venelane – see ei hakka Eesti riigile ealeski sobima, räägitagu mis tahes, sest räägitakse ju ainult häälte saamise pärast, mitte et keegi päriselt ka hooliks, mida nad tunnevad või kuidas neil läheb; takkapihta tantsija, koreograaf – tantsiv naine on alati ohtlik; naine, kes loob tantse ka teistele, on eriti ohtlik, sest ta ei tunne mitte ainult oma keha, vaid inimkeha üleüldse (seda Eesti riik ei soovi, et naised oma kehast midagi teaksid või seda tarvitada oskaksid, peale sünnitamise, muidugi), ta oskab hoida paigal õlad, et liigutada puusa, ja kontrollib oma kõhulihaseid (enamik inimesi ei tea üldse, et neil on kõhus mingid lihased), tema selgroog on sirge (paljud ei tea üldse, et neil selgroog on, nii on kergem elada ka). Ohtlikum kõigest aga on olla nii palju lugenud, nagu on Grigorjeva, isegi Sirbi kirjandustoimetaja pole midagi kuulnud autoritest, kelles Grigorjeva elab; lugemine teeb inimese üksikuks, sest raamatuid lugeda pole moes (moes on hoopis kirjutada ja öelda, et ma ei saanud jälle mitte midagi aru), ja üldse, mida rohkem lugeda, seda vähem on ju inimestega rääkida, ja seda vähem saab keegi aru sellest, mida sa kirjutad. Niisiis, Grigorjeval ei ole mitte ühtegi omadust, mis riigile ja ühiskonnale sobiks, kõik temas ja ta luules on ühiskonna ja riigi silmis vale ja võõrik, igavesti väljapoole määratud – ja just see teeb ta nii tohutumalt sümpaatseks.
Grigorjeva võiks edukalt olla särav kolumnist, just selline, kelle puudumise pärast peaks eesti arvamustoimetajad iga jumala päev silmad peast nutma, aga nad ei nuta muidugi, sest eks ole õpitud läbi ajama sellega, mis on, ja on ikka üks ja seesama. Aga mina nutan, kuigi ma saan aru, et pole vähimatki mõtet kirjutada kolumne, kui suudad kirjutada luulet ja luua tantse. Lihtsalt – see julge loovus ja täpne, terav sõnastus on just see, millest ma puudust tunnen päevast päeva, lugedes Vahtret ja Espakit ja neid teisi padukonservatiivseid vanamehi, kes käsivad naisel kodus istuda ja mehele rõõmuks olla ja sünnitada palju blonde valge nahaga eesti lapsukesi, kõiki neid kõdulõhnaseid vanaisaseid arvamuskülgi, lõtvunud sõnu, mida toodavad lõtvades kehades elavad nõdrad meesvaimud, kelle päralt on ju ka riik ja vägi ja võim.
Vahel satun Grigorjevat lugedes tema naiivse lapsfänni positsioonile: jah, minagi teeksin nüüd oma lapsed neegriga, kui mul oleks veel tahtmist mõni ilmale kanda – ja tingimata ühe ühe ja teise teise neegriga, kolmanda kolmandaga, sest neegrid oskavad neid tantse, mis mullegi meeldivad, ja eesti mehed ei oska üleüldse mingeid tantse, isegi siis, kui nad need ära õpivad; kui palju kordi olen ma mõelnud tõmmata nahhui siit, kuigi mul on haigekassa ja puha, isegi Facebook, ma ei lukusta ennast peldikusse, et nutta, kui mul on kurb, sest tegelikult mul pole ka enam ammugi, sest minagi ei usu enam oma krokodillipisaraid; ja ma ei tuleks kunagi tagasi seda iibetantsule aetud Eesti riiki ülekäigurajal alla ajama, sest sellega saab ta ise hakkama, vahet ju pole, kas juht end süüdi tunnistab või ei.
Kuna enamasti kirjutab Grigorjeva minavormis, on ta oma reaalse isiku kaudu rünnatav. Muidugi teeb ta seda meelega; aga siiski: minavormilisusse kuulub ka kavatsematut haprust ja haavatavust, sest ükskõik kui palju sa ka ei kinnitaks, et luule mina ei ole see oma elu elav mina, ikka tuleb keegi ja ütleb, et luule on vaid elu ääremärkus (auväärsed kirjanikud isegi on näiteks Sauteriga vaielnud, et lugu polnud päris nii, nagu sinavormiline Sauter selle kirja pani, neil pole lihtsalt äkki enam meeles, et Sauter on ilukirjanik); mõelda vaid, mismoodi käsitleksid Grigorjevat need end akadeemiliseks pidavad kirjandusuurijad, kes otsivad luulest elamuslikku sisu, sest usuvad, et tekstid sünnivad elulistest sündmustest, reaalsetest suhetest (kirjandus on sekundaarne inspiratsioon, õpetati mullegi ülikoolis, juba siis ei saanud ma aru, nüüd saan veel vähem); nad looksid adekvaatse ja tõese nimekirja neist kirjanduskriitikat kirjutanutest, kellel Grigorjeva on päriselt imenud (sest selge see, et kirja pandud nimekiri on kunstiline liialdus, aga mõned pidid kindlasti olema, muidu ta ju nii ei kirjutaks, eks) – ja lükka seda siis pärast ümber; võib-olla algatataks ametlik uurimine, eriti kui oled kulkast raha saanud või mõne stipendiumi, mille riik saab tagantjärele sisse nõuda, ja ta nõuab. Ainus, mille juurde Grigorjeva saaks kindlaks jääda, on see, et Kivisildnikul ja Kunnusel ta ei imenud (ära ime ka Helmel, Sveta, lisaksin ma omalt poolt, aga mul on ka omad standardid ja põhjused, eks).
Muide, ükski ei paista olevat aru saanud, et vihane saab olla ka rõõmsalt, aga just saab ju – Grigorjevas pole mingit kurjust, ta on läbini valguse ja vabaduse laps, kogu päris looming sünnib valgusest ja vabadusest, nii on see olnud ja jääb igavesti. See, mida Grigorjeva sõnastab, tuleb vabast ja läheb vabasse; päris viha seevastu sünnib kurbuse pimedusest, kurjad olid alati kõigepealt kurvad, väga kurvad, sest neile tehti haiget, ja siis nad said päriselt kurjaks. Kurjus ja viha ei loo midagi, see saab ainult lõhkuda, ja seda ta teeb, sest teisiti ta ei oska. Päris viha ja kuri tahab vabaduse ja loomise rõõmu ära võtta, Grigorjeva looming ja ta ise saab nende meelest ainult ohtlik olla, sest kurjad ei naera ja nad ei tea, mis on loomise rõõm. Ei, te jobud, Grigorjeva ei lase maha eestlast, kes venelastest halvasti räägib, ega ka venelast, kes tänaval räuskab; ta ei pane põlema ajakirjanikku selleks, et homses lehes ilmuks uudis, mis ütleb, et mingi vene lits tappis hea eesti ajakirjaniku. Ta ei ole ka kuri tüdruk, kes otsib kurja poissi, et temaga koos maailma kurjus kokku koguda; ta on luuletaja, kõik, võtke teadmiseks, kui aru ei saa.
Grigorjeva on pahaks pannud, et teda on vahel pandud ühte kaanonisse Kareva, Koidula ja Soometsaga – aga mu meelest pole see nii halb, kui võib paista, sest luulet tasub võrrelda ju ainult luulega, miks peaks tingimata võrdlema meesluulega, eks ole. Muidugi, näiteks Kareva on kirjutanud ka palju päris halbu tekste, aga jumal temaga, kõik ju on, see ei tee häid tekste halvemaks, kui kuskil on ka mõned halvad. Grigorjeva kaks senist kogu on siiski kokku pandud kindla käega, isegi esimene, mis on teisest märksa mahukam. „American Beauty“ erineb kogust „Kes kardab Sveta Grigorjevat“ veelgi rangema valiku ja kindlakäelisema värsistuse poolest – eestikeelne vabavärss on ju tihtilugu mingi vormitu soig, mille õige koht on isiklikus päevikus, päris vabavärsis on alati rütm ja riim ja laul, kindlakäeline ülesehitus, mis laseb rõhud kõlada just seal, kus nad olema peavad; Grigorjeva värsistus on peaaegu eksimatu (selles, mis ta on), miski pole niisama või juhuslikult, need tekstid on loodud teadveloleku ja keskendumise seisundis, mitte niisama torust tulnud, neid on pärast valmimist ja raamatusse valides vaadatud kõrvalt, isegi kriitiku pilguga, karmiltki (Grigorjeva on kirjutanud muide ka arvustusi, häid, kahju, et suhteliselt vähe).
Ja kujutage nüüd ette, mismoodi hakkab Grigorjeva kirjutama siis, kui minavormiline tekstindus on end tema jaoks kord ammendanud, ja see juhtub, kindlasti, sest see juhtub kõigi päris luuletajatega, jäägu nad looma vabu või riimilisi tekste; ja arvatavasti juhtub ka see, et eesti elu selle poliitilistes aktuaalsustes teda kord enam ei huvita (sest mis siin huvitavat ongi, mujal on see kõik ju juba olnud); kujutage ette Grigorjevat, kelle tekstis enam ei öelda, et ta kuulab Nirvanat Platonit lugedes ja mõistab samal ajal, mida mõtles Schönberg, vaid see on lihtsalt ilmne, saate aru, ilmne ilma ütlemata; kujutage ette Grigorjevat, kes hakkab sõnastama olemist, olemasolemist ja inimene olemist – see saab olema tõeline mõtlemise ülesanne, mille lahendamine on jõukohane vähestele; kui Grigorjeva pauer minast välja pääseb, sünnib Eesti luulesse midagi, mida seal pole enne olnud ja mille peale vanakooli kirjandusteadlaste ja tublide kirjandustoimetajate pead lõhkevad. Aga ehk ongi aeg, sest kaua võib.
