Mehis Heinsaar. Ööpäevik 2007–2012. Tallinn: Kultuurileht, 2022. (Loomingu Raamatukogu, 2022/1–2). 120 lk. 4.70 €; Mehis Heinsaar. Läbi hingemaastike. Ööpäevik 2: 2013–2014. Tallinn: Menu, 2024. 216 lk. 24.95 €.
David Lynch armastas seletada oma filmi „Inland Empire“ (2006) upanišadide abil, lugedes kinopublikule ette üht lõiku neid populariseerivast raamatust: „Me oleme nagu ämblikud. Me koome endale elu ja siis liigume selles elus ringi. Me oleme nagu unenägija, kes näeb und ja siis elab selles unes. See kehtib terve universumi kohta.“ See lõik jätkub nii: „Sellepärast öeldakse: olles loonud kogu loodu, looja sisenes loodusse (tat śhṛishtvā tad evānuprāvishat).“[1]
Aga „Inland Empire“ „võrgud“, unistused või maailmad, mida filmi tegelased loovad ja mis siis seninägematul kombel segunema hakkavad, ei ole eraldi võetuna tegelikult väga originaalsed. Ei peagi olema. Filmi peategelasteks olevad naised on kimpus meestepoolse vägivallaga, nad unistavad paremast ja ilusamast elust, jõukusest, glamuurist ja näitlemisest, lastest ja toimivast, turvalisest perekonnast, mis põhineb vabadusel ja väärikusel. Unistavad ja siis erineva eduga elavad selles unistuste maailmas. Üheks põhjuseks, miks filmi valmiskootud maailmad saavad hakata nii kergesti segunema, näibki olevat asjaolu, et nad on võrdlemisi ühismõõdulised, vastastikku kergesti ühest teiseks konverteeritavad. Selles suhtes ei erine „Inland Empire’s“ kujutatud umbes viis omailma „tavaliste inimeste tavalistest unistustest“. Me kõik teeme nii nagu upanišadide ämblik või „Inland Empire’“ naistegelased: me – noorena rohkem, vanana vähem – kuuleme mingeid lugusid, loeme raamatuid, näeme filme ja teisi inimesi, kes on ilusad, rikkad ja/või targad, ja unistame nende põhjal siis endale kokku mingi maailma või mitu, mõneti sarnaselt sellega, kuidas ka ämbliku võrguehitustööd juhendab tema DNA-kood. Nõnda sündivad maailmad tulevad tavaliselt lõpuks välja hoopis teistsugused, kui me neist alguses unistasime, ent siiski on nad meie loodud; meie sisemusest välja tiritud keerulised võrgustikud. Neis maailmades ämblikuna elades me siis omakorda emiteerime märke, koode, lugusid, mis aitavad järgmistel inimestel endale maailmu kokku unistada. Niisugused võrgud, loodud maailmad on kommunikatiivsed, arusaadavad, nad moodustavad ühtekokku ühe suure ühiskondliku metavõrgu. Nad on meie loodud ja me elame neis, aga nad ei ole eriti „demiurglikud“, kuna on loodud eeskujude põhjal, nende sihiks on asjade, olendite ja nähtuste selge organiseeritus. Ent demiurg loob oma maailma eimillestki, tühjast kuumusest, puhtast intensiivsusest. Selles mõttes on maailmal ja maailmal, võrgul ja võrgul vahe.
Inimesel võib aga olla afektiivseid kogemusi, mida põhimõtteliselt ei ole võimalik struktureerida, kirjeldada ega mingil meetrilisel skaalal mõõta; mille keskseks tunnuseks ongi puhas intensiivsus, potentsiaal hargneda kõigis võimalikes suundades. Ka niisuguste kogemuste kogemisel saavad olla ja peavadki olema eeskujud, aga eeskujuks ei ole mitte mõni konkreetne kogemus, vaid sedasorti kogemine üldiselt – asjaolu, et see on võimalik. Siin on oluline vahe. Konkreetse kogemuseni võivad inimest juhatada teejuhid, vaimsed õpetajad, hingesugulased või raamatud, aga kogemus ise on isiklik ja tõlkimatu. Niisugust kogemust saab kirjeldada religioossena, ent ka „ilmalikuna“, lihtsalt sügava emotsionaalse või vaimse afektina: miks mitte ka loomingulisena, poeetilisena. Inimene võib sellist kogemust kogeda ja siis hiljem unustada; ta võib selle ka allutada enda juba olemasolevale kommunikatiivsele, konverteeritavale maailmakudumile. Aga ta võib niisuguse kogemuse teha ka keskseks, ülimuslikuks, ta võib justnimelt selle ümber valmis kududa terve oma maailmavõrgu. Ja niisugune maailmavõrk on kommunikatiivsetest, konverteeritavatest maailmavõrkudest sellevõrra „demiurglikum“, et tõepoolest tõukub mingis ratsionaalses, aktuaalses mõttes eimillestki, tühjast kuumusest, puhtast intensiivsusest, ehkki keegi või miski, mingi eeskuju peab olema lihtinimese niisuguse kogemuseni juhatanud, talle selle olemasolu näidanud.
Mehis Heinsaar on loonud justnimelt sellise reaalsusevõrgu, mis on üsna erinev suure ilma lugematute mutukate standardsetest võrkudest ja lähemal demiurg-ämbliku loometööle. Oma „Ööpäeviku“ 1. ja 2. osas ta kirjeldab – niivõrd, kui see on võimalik – paljudes kohtades seda, mida nimetab oma elu ja loometegevuse keskseks sihiks. Ta nimetab seda igasuguste erinevate nimedega: Tõelise Tundmuse Välu, Isikliku Jõu seisund, okeaaniline olevik, olevikuline olemine, olevik kuubis, autentne olemine siin ja praegu, kohalolu, miski, Ime, muutumise ime jne. „Okeaaniline olevik. Okeaaniline vaikus. Selle kuulatamine. Selle vaikuse esilekutsumine, selles püsida suutmine. Kui välja arvata budistlikud ja kristlikud erakmungad, üksildased merehundid, joogid ja müstikud, pole tavainimese puhul selle kestmine kuuest tunnist kauem võimalik. Kuid tunnise vaikuse esilekutsumine, selles kuulatlevalt viibimine – seda ma suudan, see on üks osa mu identiteedist ja sellest ma ei loobu. Ei saagi loobuda. Vastasel juhul laguneks kõik“ (ÖP 2, lk 172). „Ainult siis, kui kesk vaikust viibimine on põnev, kui ma intensiivse mittemidagitegemise juurest ei kipu kuhugi mujale, mingi konkreetse tegevuse juurde, on mu olemine vaba. Ja ükskõik kui laisk ma siis ka poleks, on mu olevikuline hingeilm samal ajal okeaaniline ja intensiivne. Olen Elus. Ma Elan. Muu pole oluline. Mitte olulisem sellest tajust“ (ÖP 2, lk 184).
Sellise okeaanilise oleviku, intensiivse vaikuse ümber ja nimel on Heinsaar niisiis kudunud oma maailmavõrgu ning sellesse siis elama asunud. „Ööpäevikud“ annavad aimu, kui jahmatavalt keeruline see võrk on. Heinsaare reaalsusevõrk koosneb sadadest ja tuhandetest alavõrkudest, maastikest ja ehitistest nii sise- kui välisilmas, enamasti siiski siseilmas. See koosneb barokselt lahtivoltuvatest maa-alustest lossidest ja maapealsetest labürintjatest majadest, metsatihnikutest ja kõrbetest, metafoorsest jahipidamisest ja maadeavastamisest, luhtadest ja metsataludest, Tartu kõrtsidest, öistest kiirsöögikohtadest ja kasiinodest, heitlikest, vastuolulistest naissuhetest. Ka fiktsionaalsed proosateosed, mis on Heinsaare tuntuks teinud, on pelgad osad sellest hiiglaslikust võrgustikust. „Ööpäevikute“ minategelase hirmud on olulisel määral seotud „väikekodanliku“ pereeluga. Paistab, et põhiline aspekt, mida minategelane sellise elu juures kardab, on justnimelt kootava reaalsusevõrgu muutumine struktuurseks, konverteeritavaks, kommunikatiivseks, ennustatavaks – kaugenemine pingelisest eimillestki, tühjast kuumusest, okeaanilisest olevikust.
Puhta intensiivsuse kogemus võib idee järgi muidugi hõlmata ka kaht või enamat indiviidi korraga – näiteks religioossete ühisrituaalide sooritamisel, armumisel ja sellega seonduval, koos muusika loomisel või tegelikult veel väga paljude eri praktikate käigus. „Ööpäevikute“ minategelane aga liigitab end niisugusse isiksusetüüpi, kellele okeaanilise oleviku koos kogemine ei sobi. Kuigi ühes kohas ta kirjeldab sellist kogemust ka sõpradega lõkke ääres istumisel (ÖP 2, lk 190), näib Heinsaare jaoks okeaanilise oleviku sünni vältimatuks eelduseks olevat üksindus. See sõna kordub mõlemas ööpäevikus mantrana. „Üksindus, vaimselt tugeva üksinduse kasvatamine on nagu aiandus. Vaimu aed“ (ÖP, lk 204).
„Ööpäevikute“ okeaanilist olevikku jne võib deleuze’ilikult nimetada ka organiteta kehaks – olemisviisiks, kus puuduvad igapäevaelu harjumuspärased organiseeritused; kus inimese taju ja tegutsemist juhtiv sensomotoorne skeem ei tööta või töötab nõrgalt. Deleuze ja Guattari peavad organiteta kehaks saamist positiivseks ja emantsipeerivaks praktikaks, ent rõhutavad selle püüdlemisel vajalikku mõõdukust: minimaalne organiseeritus peab säilima, muidu võib juhtuda, et organiteta keha asemel on tulemuseks eimillegi keha, enesehävitus, surm.[2] „Ööpäeviku“ minategelasel on mõõdukuse hoidmisega kahtlemata probleeme. Seejuures ta kannatab ja heitleb hullupööra iseendaga, aga kuna tema reaalsusevõrk on esiteks nii suureks ja keeruliseks paisunud ja teiseks võrgu kuduja lakkamatult võitleb selle nimel, et võrgu kese oleks ühildamatu teiste võrkude või nende keskmetega, on keeruline näha, kuidas väljaspoolne olend saaks niisuguse võrgu demiurgi aidata, kui too iseenda loodud reaalsustelabürindis igapäevast elu elades vahel hätta satub. Kuigi Heinsaare maailmavõrgu kese on tühjus, puhas, suunata intensiivsus, on selle keskme ümber moodustunud võrgustiku põhistruktuur, ülesehitav algoritm paradoksaalsel moel põhjalikult „paika loksunud“, olenditel ja asjadel on seal ammusest ajast oma kindlad tähendused ja väärtused, mis naljalt ei muutu. Ent selle kohati jäiga siseimpeeriumiga heitlemise tulemusena Heinsaare impeerium mitte ei tardu ega kollabeeru, vaid aina paisub, aina keerustub nii sise- kui välisilmas, maa all ja maa peal, soodes, metsades ja kõrbetes. See kohati ohtlikult vastuoluline masin töötab.
[1] T. Egenes, K. Reddy, Eternal Stories from the Upanishads. New Dehli, 2004, lk 71. Tsitaat pärineb loost, mis viidatud raamatu enda väitel on võetud Bṛhadāraṇyaka upanišadist. Ma pole upanišadide spetsialist, aga pealiskaudsel vaatlusel paistab see tsitaat põhinevat siiski mitme erineva upanišadi tekstikohtadel. Sanskritikeelne fraas तत्सृष्ट्वा । तदेवानुप्राविशत् – tatsṛṣṭvā tadevānuprāviśat – „pärast selle [universumi] loomist ta [demiurg] sisenes sellesse“ – pärineb Taittirīya upanišadist, 6.2; unenägijast ja ämblikust on tõepoolest juttu Bṛhadāraṇyaka upanišadis 2.1.18 ja 2.1.20, võrku kuduvat ämblikku ja maailma loovat demiurgi võrreldakse veel Śvetāśvatara upanišadis 6.10 ja Muṇḍaka upanišadis 1.1.7.
[2] G. Deleuze, F. Guattari, A Thousand Plateaus. Tlk B. Massumi. Minneapolis, 2020, lk 162.
