isamaa pussy
jah olin rõõmus kui arstlik komisjon mu maha kandis.
seni ikka kurtsin: ja ma peaksin tagasi minema selle
õela poistekamba sekka? tagasi selle trauma sisse??
ütlete: see on su ego mis väänleb ohverduse ees.
ohverdus millegi suurema nimel. võimalik, võimalik.
ja ometigi olen ju otsustanud venelase tulles jääda
tartusse ja võidelda, kuidagigi.
ma ei ole niisama istunud – mu sõprade, armastuse
kompanii on kõige vapram, kõige toredam. olen
sünnitand eesti keele suudmesse kuni enam ei jaksa.
ja ikka leian end üks päev kaevikus kõrvuti mingi
argliku macho trigger-happy naisepeksjaga LASUD
… .. .. . … . ..
RIP
siin puhkab aeg, läbi lastud. elupäevil ta küll
usaldust välja ei teenind, aga see oli ju ammu.
väga ammu
viisteist aastat diagnoosi
ka täna tuiskab, punetavalt kuum nägu sulab läbi lume.
mu tavaline jalutuskäik millel aga alati keelatuse maik,
olen nagu lahti lastud linnakoer kujundite jälgedes
välisuks jukerdab jälle ei tunne ära mu märga palet.
korter kus saime lõpuks tartlasteks. logistan surun
nihutan hingedel. üks müstiline kolks ja siis avaneb
kuidas üks kujund koera hambus teiseneb:
inimesed kes ei tunne end kuskil võõrana
> kas nad on sissetungijad matslikud kolonisaatorid
> miks ma arvan et neil on põhjust tunda end võõrana
> kas hoopis mina olen nende kodus
> kas nad usuvad mingisse muusse kuulumisse
> kas see on taas taevas mida ma näen
kui mitte midagi enamat siis see on ikka ja jälle
mu õnnerituaal – üks vana vana ära järatud kont
alpides hääletades
naine vanas passatis ütleb et ükskord ta nihutas
oma kohalt ühe suure mäe.
kole, kõrgeks läinud, rusikatega. unetus. päev
madalam kui muru. ja kivine kalkus mu hooliva
loomuse vastu. kujutate ette seda mäge? küsib ta
jah, me kujutame väga hästi ette
ja kui ma aru sain et ei ole tal tegelt mingit oma
kohta siis edasine oli juba lihtne.
soovitan soojalt, õnnelik olla
jõuame pimedas hostelisse, embame naisega hüvasti.
ei viitsi pidutseda prantslastega meie toas.
hahetuses oled juba ärkvel, varane eestlane, kuulen
kuidas kõkutad akna ees uskmatult naerda:
issand kas need mäed olid juba enne ka siin??
kirss
juba enne kooliaasta lõppu kolisid sa telki,
taga aiamülkas. ja kui kõht karjus valjemini kui
nemad toas – sõid sa ja sittusid nii kiiresti kui said
muidu aga lidusid koos teistega selle ühe poisi järel
kel oli oma ratas. sinna kadusid päevad.
öösel autotulede ja okste varjuteater, niiske
vatitekk ja padi. suvevihmade ilmutusvann,
märjad väljalõiked kroonikast, kodu-anttilast.
ma olen nagu kirss mille lõpuks naabri aiast
raksu paned ja oma telki tood,
mu ratas pikali telgi ees.
jutustame öö läbi, ja sa annad mulle oma loo
küsimata selle eest – olgem ausad – mitte midagi
mu sõbrad räägivad headest asjadest
kinnitasin et võin ka olla vanapagan nende heaks
e l a g u t r a n s õ i g u s e d
torkida sarvedega puksida vastu, meie kõigi
õiguse eest ennast määrata. aga ma oleks ehk liiga
pehme kurat—
ei saa öelda et tundlikkus kasvab aga
olen tajunud selle juurdevoolu, kivid mu põhjas on
ikka üha märjemad kuivi päevi on vähe,
või nagu ristikhein mis enam ei koltu,
kõigi oma paanikahoogudega, hind mida olen valmis
maksma
ja suvel seal tagaaia telgis kui olin veel nolk ja
sain lõpuks aru et on okei et ma ei taha sind suudelda
et tahan ainult kaitsta ja see oli nii suur juurdevool
ja ma teadsin kohe mis selle hind on.
kuske kallid kuske püsti või kükitades
või —kuratmisvahetsealon kuske täis võimu kõrb
unistamise füüsika
räägitakse et olin väga tasane laps, jäta või tundideks
üksi poe ette, kui tagasi tuled, olen endiselt seal, mitte
midagi pole vahepeal juhtunud. elab oma peas
mets on seal juba päris tihe, ligi 40-aastased
puud. karumets. suuri jälgi nähes sisendan muudkui
endale et tegelikult kardavad nemad mind rohkem
kui mina neid. et mina olen see koll, kiskja. mäletaja
ja nüüd kui isa ei ole suudan temast mõelda näen teda
kõik on kuidagi leebem. kuni meenub öö kui üritasin
teda mööda külma põrandat kätest tirides voodisse
saada. inimene on raske, ei viska üle õla nagu filmis. ja
hetkega olen mina see purjus keda üks kummitus unne
sikutab. elab oma peas. või kas siis ikka elab. uneledes
liiguvad asjad justkui ainult veeredes, mäest alla kaevu,
ja siis jälle kui mägi end ümber pöörab, põrandal, olen
siin olemas kui tagasi tuled. aga ära tule siia liiga vara
back on my bullshit, back on my credo
arvan et sul ei ole vaja enam siin käia
ütles psühholoog naeratades nii 🙂
üritasin sõnastada mis see kättesaamatu õnn on.
arvo pärt ütles raadios: ja siis ma ahastasin et millal
küll mina lendama õpin? õnnis arvo pärt ütleb nii.
kohene kriis, püüdsin voodisse vajudes lambikupli
poole haarata. või taeva? ei mitte ka päris see?
o l i d a j a d.
tulen ja ütlen nüüd midagi tagantjärele aga ära
mind õpetajaks sõima, ma ainult suhtlen, ma pole
eales muud teinudki.
ühesõnaga. sa polnud seda veel kirjutanudki aga
oskasid juba siis välja veerida nii mõndagi läbi
tumeruske vee sellest lindude raamatust mille
emajõkke viskasid et too sinna oma read märgiks.
viska üks nüüd samamoodi headusesse.
tal on päris oma sügavus, täiesti uus
