Ilmunud Vikerkaares 2008, nr 9
ON LUULETAJI
kes esmalt kirjutavad
igaveste meistrite koopii
kuni komistavad
oma keelele
ja on luuletaji
kes alguses mehena metsast
kirjutab nagu loom
nagu mitte keegi meist
ega lepasist reist
on luuletaji
kes eluaja kirjutavad
üht ja sama luuletust
seda täpsustades ja toonitades
ja on luuletaji
kes hyirivalt hülgavad
iga tuttava tee
ja igaks juhuks igasse
kaevusse sülgavad
on luuletaji
kes saavad oma seitse asja
ühe hingetäiega
südame pealt synatud
ja seejärel aitab
ja on luuletaji
kel südamel midagi
nagu polegi aga allikas
kuivemagi pyua ajal
pidulikult vuliseb
on luuletaji
kes kirjutavad olulistest
asjadest aga teevad seda nii
et asjast ei saagi asja
ja on luuletaji
kes kirjutavad jumal
teab mida ja teevad seda
kuradima hästi
LUULETUSI EI KIRJUTA PALJUD
luuletusi kirjutades tunnen ennast tegelikult üksikuna
huvitav kui palju on neid
kes praegu kirjakribu paberile veavad
trükimustaga paberit määrivad
ja kui palju on neid
kes oma synu tehes sedasama üksindust tunnevad
luuletajaid on rahvastikust kerge joove
umbes pool promilli (0,5‰)
luule on ikkagi üksikute lemmik
kui ka luuletaja tuhandete lemmikuks on
kuna ta oma üksinduse avab
ja avaldab
aga kui ma asjal käin
sulen enese tagant ukse
see ei puutu teistesse isikutesse
ometi asjal käies
tunnen suurimat ühistunnet
teiste inimestega loomadega lindudega
huvitav kui palju on neid
kes parajasti sama asja teevad
neid on päris palju
eriti kui india ja hiina poolkeral
on päikesepoolne osa ööpäevast
ja indoneesia vihmametsades
lugematud lojused
muudkui uljalt plörtsutavad ja liristavad
enesest viimast välja pigistavad
tunnen ennast osakesena kyiksusest
elu röögatust ringkäigust
äkki koguni seda tunnet siis nimetataksegi
jumalikuks
milline kergendus
Oma nahas
iseenese nahas inimene
oma nahka keeratud köidetud
olla on ahistav pitsitav pigistav
miks ei vyiks vabana
kui lill ringi rännelda
mu süda ja magu
mu kops ja maks
miks ei vyiks sülg ja tatt
ja sapp ja ila pritselda
ja verigi nahaalselt purselda
aga ta on ikka naha all
soonitsi voolama sunnitud
nagu joogivesi torustikus
ja elekter juhtmetes
miks ei vyiks mytted
vabalt libiseda ja liuelda
vaid nad kindla assotsiatiivse
seaduspäraga turgatavad
nii et vihmavarju järel
tuima järjekindlusega
ikka pähe kargab triikraud
ja siis juba opilaud
miks ei vyiks mu
eneseväljendus pulbitseda
ja vahutada nagu eiteamis
miks pean purssima
niinimetatud vabavärssi
kui hoopis tahaks nahast välja
pugeda ja karata ja hüpata
oh inimene on oma naha
raudsesse rüüsse vangistatud
Mustuse kiituseks
värvid kokku segades saab musta.
suisa rikka musta.
ma ei salli valget salli ega kanna valgeid sokke.
kuigi mitte etiketist.
mulle ei meeldi, kui mu päkad välguvad
ja liialt sandaletist (sic!) eristuvad.
parem kui nad pehmelt ja mahedalt,
püdelalt, tuunjalt, magedalt ja leigelt valguvad.
mu sokid on tolmused, higised,
rasvased, pudrused, lumised,
mu sokid on koos prahiga, pudiga, karvadega,
saba ja sarvedega,
siis ütlen, sokid mustad.
aga mis ma ainult sokin,
ma pobisen enesele habemesse.
pomisen ja jorisen. ja mymisen.
mul on pyskhabe, kitsehabe, sokuhabe, kikkhabe,
mokahabe, pyskhabe, ja täishabe,
ja mu habemed
on täis pudemeid, kübemeid, kibemeid ja muid sugemeid.
neid pea igal juhul soetan.
kohati tundub neis ka ohtlikke sädemeid, ja sidemeid
ja südameid, ja häbemeid,
aga ka pidemeid ja tugemeid,
kuhu ennast vahel toetan.
oma habemesse poetan
kartulikoori, kalarootse, porgandivarsi,
kiilitiivakesi, oblikayiekesi, kastetilgakesi,
leivaraasukesi leotan,
loetan murdesynu, vananenud ja uudissynu,
ussisynu, vägisynu ra,
ja tsitaatsynu, vyyrsynu. no puristidele
mudugi ei meeldi, kuda ma
luristan ja kuristan
ja igale poole löristan,
aga neitegi meeleheaks
ma üht-teist ju puristan.
kui mistahes asjad on teiste asjadega koos,
siis on need asjad mustad,
ja mida enamate asjadega mida enam koos,
seda mustemad.
aga mulle meeldib olla koos.
pigiga, tyrvaga, meega, teega, kohviga, piimaga, koorega,
vanaga, noorega,
olen kyigega nyus,
kyigiga, kogu olevaga
ühes potis, ühes katlas, oleme ühed mylemad,
oleme ühendatud anumad,
nyukogude sotsialistlike vabariikide liit,
ühendatud kuningriik, ameerika ühendriigid, ühinenud euroopa,
ühed pese- ja kasimatta pigemad ja paremad.
värvid kokku segades saab musta.
ja kas mitte suisa puhta musta.
nii puhta, mis on kindlalt üle
nii ebakindlast, nii kergestimäärduvast
nii öelda päris puhtusestki.
PERSSE PERSSE
enam ei jää muud üle
aina enam ses üha tühjenevas elus
tuleb tahtmine minna persse
vaatama järele mis ja kes kogu täiega
sinna on küüditatud
on viimane aeg minna persse
va viimase piirini pungil paisvel punsuvil olevasse
alandatute ja solvatute juurde
oh ülekohtuselt sinna pistetutele
sinna kerinutele käinutele läinutele kukkunutele
sinna pikalt ja pidevalt saadetutele keeratutele ja topitutele järele
ja proovida tuua nad tagasi
tuua tagasi süütus ja au
tuua tagasi suudlemata huuled
tuua tagasi eurydik‘
jah tuua tagasi naer ja armastus
ja kõik see mis meie sees on kaunist veel
tuua tagasi puutumata loodus
ja kui sihukesse päratusse koormasse veel mahub
siis ka too täiesti süütu “singeri” masin
ja hüljatute au taastada (nad rehabiliteerida)
muuhulgas mitte unustada
va neetud ora välja sikutamast
teisiti enam ei saa
kui tuua nad tagasi
vaja on elada edasi
