Oled sa väikese lapsena jäänud silmitsema öist taevast,
mis kaardub kõrgelt ja kaugelt üle su peanupu,
siravad tähekeed pildumas hõbedasi sädemeid,
mõned tuttavad tähtkujud jutustamas vanu lugusid,
Suur Vanker oma kandilise logisemisega,
Orioni vöö nagu eeskujulikult rivvi joondunud palvehelmed
ja säbruline Sõel sõelumas lapsehingest
üleelusuuruseid unistusi ja soove,
et need siis koos ühe kõrguses vilkuva satelliidiga
kõikvõimsa taevakummi poole teele saata?
Või oled sa metsarajal lihtsat lauluviisi ümisedes
jälginud aeglases rahus männiokaste ja heinakõrte vahel
ukerdavat sitikat, sinkjasmusta nagu kosmosest
pudenenud tükk öötaevast,
sinavalt veiklevad jutid satelliitide lennuteena peal?
Nii võib juhtuda, et tabad korraga ära –
tumeda kitiinkestaga öötaevas ja
aeglaselt ümber enese telje pöörlev metsasitikas
on üks ja sama.
Suur ja ühtlasi tilluke kõiketeadev skarabeus.
See oli oktoobrikuu oma viiruliste hommikuudude
ja esimeste õrnalt krõbedate päevatõusudega.
Ilmselt oli see laupäev, sest ma näen, et kogu pere on kodus.
Me pakime asju, väikebussi uksed on avali,
see täitub seenekorvide, toidukraami,
tagavarariiete ja ootusärevusega.
Ema pakib, isa veab. Nõnda on see ikka olnud.
Meil, lastel, on punased metsamütsid peas,
keerleme õuel nagu korvist pudenenud pilvikud,
ajame üksteist taga ja hõigume võidu metsasõnu.
Me tahame minna, alustada sõitu,
ootame tuttavaid sinka-vonka looklevaid teid,
mis diislivinega segunedes ajavad südame veidi pahaks,
kuid alati saab akna alla lasta
ja ahmida suutäie värsket õhku,
pahvaka klaari puhast sügishapnikku,
milles on langevate lehtede, kastepiiskade, tõrude
ja lapseks olemise hõngu.
Nii ma meid mäletan – igal sügise vabal hetkel
minemas metsa seenele.
Terveks pikaks päevaks, kõik vajalik varustus kaasas,
pakitud isa punasesse Fordi.
Oktoobri algus võis veel olla helde,
pakkuda sügiskulda ja soojagi,
suuri lapergusi riisikaid hapendamiseks,
sekka väiksemaid nööbisarnaseid,
mis läksid marinaadiga ülekallatult purki,
vürtsiterad ja nelk vahel hõljumas.
Peale metsaskäiku tuhises aeg seente puhastamise
ja kupatamisega tihti hilisöösse,
suur plastikust lastevann keset köögipõrandat,
seened sees hulpimas, teine laar juba pliidil potis keemas.
Mulle meeldis seeni pesta,
ludistada puraviku kübaravahuga vees,
pintseldada kukeseeni mullast ja oksapudist puhtaks.
Meeldis askeldada öösel koos emaga köögis,
võtta sõelalt esimene priske pilvikunups,
raputada sellele soola ja krõmpsutada seen suus tükkideks,
magus, mahlane, soe pilvik. Enda korjatud.
Aga lisaks seenesaagile oli metsas veel miskit.
Midagi rohkemat.
Seal käis aeg teistmoodi, see ei sammunud tõtakalt,
vaid sammaldus suures meelerahus.
Mulle meeldis see, meeldis rohkemgi kui seenesaak.
Tahtsin sammalduda sellessamas rahus.
Korjasin tavaliselt oma korvi täis
ja asusin siis mõnuga metsistuma.
Ning seda tegime ühel või teisel moel me kõik.
Ühine tung, millel olid erinevad väljundid.
Vennad seeni ei korjanudki, nemad metsistusid kohe,
kui autost välja astusid –
korjates kaikaid ja kive, toksides ja tagudes neid vastu kände,
solberdades kraavis ja hõikudes midagi suurele ujurile,
kes kraavi pruunis vees liugu lasi.
Isa metsistus samuti omamoodi – tema põrutas süvapadrikusse,
kuhu teised minna ei tihanud.
Isa võttis kõige suurema ürgkorvi,
mille oli hiiglaslikest pajuvitstest pununud
üks me ammuseid esivanemaid,
korvil oli mõrkjas riisikalõhn ja ümar sügav vorm,
mis tundus seenerohkuse korral muutuvat veelgi sügavamaks,
lausa põhjatuks. Tihti oli isa ära tunde,
naastes vaikselt hoopis teisest ilmakaarest,
müts risu täis nagu sügisese põdrapulli ehitud sarved,
kuub okkaline ja kummikud mudased, korv täis seeni,
mis lobisesid tundmatus keeles
ja olid minu jaoks määramatud isendid.
Mina ema ja õega sammusin veidi teisi radu, meil oli oma uit.
Ema otsis ikka mõne nõtke mahalangenud puutüve,
millel seistes oli mõnus end kiigutada,
hüpitada meid unele, kui olime veel päris väikesed.
Ema vaatas välja ka sobiva lagendiku või kuivema koha,
kuhu laotada baikatekk, millele omakorda õhem lina
ja linale toidukraam: juustuleivad ja morss, keedumunad,
käterättidesse mähitud soe kotletikauss.
Meie õega luusisime enda salakohtades,
sest teadsime punapuravikevälu,
mida teised kunagi üles leida ei suutnud.
Ja teadsime ka loomapuud, mille ümber olid metsloomad
maa tümaks tallunud ning puult koore maha hõõrunud,
seal levis hapukas loomalõhn ja maast võis leida karvatuuste.
Mõtlesime isekeskis ikka, et kui ennast vastu seda puud hõõruda,
siis muutud just selleks elukaks,
kes siin viimati oma selga sügamas käis.
Proovida me ei julgenud.
Kuigi kiusatus oli.
Tol oktoobripäeval ootasime metsaminekut
eriti suure õhinaga. Onni tõttu.
Onni, mille olime suvel kaevanud
siidja oranžika liivaga kraaviperve nõgusasse külge.
Metsakraavid olid tollal leebe olemusega süvasooned,
lustlikult levivate taimede ja pehme pinnasega,
millest sai ilma suurema vaevata üles ja alla ronida.
Mitte sellised järsud ebaloomulikud monstrumid
nagu praegu, mis lõikavad metsa inimese küljest jõuga ära,
kruusaseks ja kõvaks kraabitud seintega haavad,
lõksud kitsetallede õrnadele sõrgadele
ja uudishimulikele inimlastele.
Onni katuseks olime vedanud kuivi peenemaid puutüvesid,
katteks rohelised tihedad kuuseoksad.
Kord metsa tulles nägime,
kuidas meie onnist kalpsas välja jänes!
Sellesse onni pugedes sai sinust endast… osake metsast.
Onni seinad olid toonilt nagu vanal liivakivikoopal.
Justkui pehmeks sõelutud loojangukarva pinnas
lõhnas magusniiskelt, sellest ripnes alla õrn taimejuurestik.
Teravam silm tabas seeneniidistiku vaevumärgatavat
ebejat võrgustikku, mis peale puhudes hapralt värelema lõi.
See haprus oli muidugi petlik –
seeneniidistik peidab eneses
suurt jõudu ja võimsat haardeulatust.
Said ennast onni põhja kägarasse tõmmata,
krae vahele pudises jahedat liiva ja oli tunne,
et mets võtab sind terakese haaval omaks.
Lae äärtest rippus samblatutse ja kuivanud puutüved
kandsid endas üraskite salakirja,
mille käänulisi teid pidi hämaras onnisüvikus
silmade abil rännata sai.
Need ei pannud kõhus keerama, ei, need äratasid
miskisuguse vana laulu sügaval sisimas,
küllap sellise, mida on inimesed tundnud aastatuhandeid tagasi
ja ka hiljem, kui oli vaja end taas metsa varjule sättida,
koduks enda kaevatud onnid maapõues.
Selles onnis vaikselt pikutades hakkas kõrvu üks
tasane viuguv heli. See summutas oma peene kõlaga puudemüha,
summutas vendade valjud hõiked
ja kuskil kaugemal vurava veoauto hääle.
Otsisin silmadega heli alguspunkti ja leidsin hoopis jäljerea.
Mööda onniseina kulges tillukestest sakkidest koosnev teekond –
ülalt maapinnalt ikka allapoole kuni väikese ümara avauseni liivas.
Viuguv heli jätkus, see meenutas mõne aparaadi tasast piiksumist,
maailmaruumis tiirleva kosmosejaama pininat.
Ja siis ma nägin.
Nägin, kuidas mööda onni kaldus seina
laskub kaks tumedat mängukuuli aeglasel sammul allapoole.
Silmad harjusid, nüüd eristasin sakilisi jalgu,
pehmeid kumeraid jooni, lummavalt mustjassinist tooni.
Tulijateks oli kaks metsasitikat,
aeglase rahuga oma sitikaasju ajavat mutukat,
keda olime metsateedel ikka kohanud,
võtnud neid pihku ja itsitanud selle peale,
et nad siis jalad taeva poole krõnksu ajasid
ja surnut teesklesid, ise vaikselt piiksudes,
kui sõrmeotsaga nende sünkjat turvist silitasid.
Meie metsade pisikesed skarabeused,
nõnda rahulikud, lausa flegmaatilised olevused,
kes olid võimelised end järama vana kivipuraviku sisse,
tekitades seenekübarasse aknad ja seenejalga ukse
nagu mõnes multifilmis.
Jälgisin nende tasast kulgu, kuidas nad krõbisesid
täpselt oma vanas jäljereas,
kuni väikese avauseni kraaviperves.
Suurem sitikas kadus tumedasse mulku,
väiksem jäi ukse taha ootele.
Peagi sain aru, miks.
Eks see esimene oli emane,
tema hakkas kodus kraamima ja pakkima.
Ja ukse taha jäänu oli isane, tema siis vedas, tassis minema.
Üks sitikas ajas august liiva välja,
teine kraapis selle kokku ja lükkas eemale.
See tegevus jätkus läbi kollase liiva
kuni öömusta sõmera mullani välja.
Neid ei oodanud aga autosõit või kolimine,
vaid algav ilmamuutus –
maa-alused käigud oli vaja enne talve sügavamaks uuristada.
Sügavamal on soojem, seal on parem uni.
Jälgisin kahe sitika monotoonset askeldamist,
kõrvus ikka see tasane viuguv mantra,
nagu pigistaks keegi katkisest lõõtspillist kõige ülemist nooti välja.
Olin onni liivases põhjas kägaras, käed põlvede ümber,
põsk vastu peeneteralist pinnast, mis peegeldas minu kehasoojust
ja vormus mu enese piirjoonte järgi nõgusaks
nagu ülimalt täpselt paras kookon.
Liiva nõrises tasakesi mu kõrvast sisse,
dressipluusikäisest sirutus üks taimejuur
peenikese randme poole,
seeneniidistik kattis mu mütsiäärt
ja roomas sealt võbeledes näo suunas.
Metsasitikad piikslesid, metsasitikad liigutasid,
aeglaselt, ikka samade mustritega,
nemad teadsid, et siin aeg ei sammu, see sammaldub.
See rahustas. Uinutas. Mul oli soe, soojalt liivane.
Onni laeks pandud puulattide vahelt märkasin läbi tardumuse,
et väljas hämardub.
Särav ja värviline sügispäev keeras nüüd nivoo maha,
toonid ja helid mahenesid ning tuhmusid.
Adusin, et vendade indiaanihõiked on vaibunud,
mets oli inimhelidest peaaegu puhas.
Tuttavlik hääl hüüdis: „Tulge nüüd metsast välja,
hakkame koju sõitma!“
Kuulsin, et isa sammud ragistasid rasket korvi kandes
onni kohalt mööda.
Tajusin läbi rammestuse, et kuskil kaugel,
justkui teises maailmas sulgusid autouksed
ja mootor pandi käima.
Jõrin eemaldus ja mina jäin maha, maa sisse.
Koos metsasitikatega onni, viuksudes nüüd läbi une ka ise
nagu keras tukkuv kutsikas.
Kui mõnus seal oli.
Sain kõik ära unustada, kõik läks meelest!
Ununes tüli autos ümber läinud suure roosidega termose pärast,
milles oli kuum jõhvikajook,
emal just täpselt magusaks timmitud.
See tundus nüüd nii tühine, asi,
mis ei väärinud terve pere tusameelt
ega välkuvaid pilke tahavaatepeeglis.
Ununes saabuv pikk porimärg talve algus
ja kärekülm ning veniv talve viimane ots.
Nüüd, siin onnis lebades, mulle isegi meeldis mõte
talvisest tardunud olekust.
Kraapisin kätega oma pesaõnarust sügavamaks,
mu küüned olid nüüdseks kasvanud pikaks ja sakiliseks,
nendega oli hea liiva sees aeglaselt kühveldada.
Kogu selle unustamise juures aga meenus mulle uusi asju.
Uusi vanu asju, mille onniväline elu oli kuskile meelesoppide
tagumistesse käikudesse lükanud.
Puhastasin nüüd need käigud liivast,
eemaldasin sumbunud oleku ja värske õhuvool
pääses mööda peenikesi tunnelilabürinte taas liikvele.
Mu silmad avanesid sadade liitsilmadena minevikku,
mustjalt sädelevate ommatiididena peegeldasid need olnut
ja seeläbi väreles neis ka aimdus tulevast.
Tajusin, kuidas enne mindki on metsa kaevatud
onnkoobaste inimasukate mõtted rännanud
mööda sarnaseid käiguradasid,
et inimsilmad on jälginud metsapinnases toimetava
putukarahva tegemisi ning see on toonud vaatlejasse
miskisuguse kummastava rahu,
pannud korrakski unustama elu kuhjuvat koormat,
tagaajajate lõõtsutavat hingamist,
aja armutut kulgu.
Lebasin seal kraavionnis ja aeg siiski möödus.
Sammaldus, kuid möödus.
Nägin läbi onnilae, kuidas valgus ja varjud vaheldusid,
tuli lumi ja rohepruunidest helidest sai valge vaikus.
Kuu muutis kuju nagu unenägu
ning taevas pöörles ausalt ja veiderdamata.
Mulle viirastusid öötaevas tähtkujud,
mille nimesid olin kuskilt kuulnud.
Põhjanael haakis end otse onni kohale
nagu kullakalt kumav pärl nööpnõela otsas.
Südatalvel olid metsasitikad onnist kadunud,
kuid nende laul kostis kitsa tunneli otsast siiski minuni.
Kevadel, kui veed pääsesid liikuma ja samblaalune kelts
hakkas tasapisi sulama, tundsin, et pean tõusma.
Ajasin end raginaga püsti ja sirutusin läbi onnilae,
mis oli talvega muutunud rabedaks ja pehkinuks.
Või talvedega?
Sest mul oli tunne, et olin siin onnis olnud mitu aastat.
Seisin seal pikema ja siredamana, lastes tuulel end kuivatada.
Saabus esimene soe kevadpäev. Mööda metsateed lähenes auto.
Midagi meenus mulle ja võpatasin. Olin autos tukkuma jäänud.
Nõksatasin nüüd ärkvele ja olin esimene, kes autost välja astus.
Jooksin meie ammu tehtud onnini,
sellest oli alles vaid süvik ja mõned katuseriismed.
Aga seal, vaikses õnaruses, viirastus mulle üks kuju,
väike mina, põlved krõnksus ja silmad suletud,
näol rahulik ja kuulatav ilme.
Osake minust oli jäänud aastateks siia,
koos metsasitikatega liivasesse koopasse,
mille olin kunagi ammu õe ja vendadega kaevanud.
Ja nüüdki ärkan vahel öösiti rahutu olekuga
ometi rahulikust unest,
milles ma leban ikka veel liivases süvikus,
mu pea kohal kummub ja pöörleb tähine taevas
ning silme ees askeldavad aeglased sinkjasmustad sitikad,
skarabeused, kumeral turjal kogu metsailm, taevakaar
ja ajatelg koos siia-sinna uitlevate inimsatelliitidega.
