Piret Põldver
Iseendast väljas
Robert Randma, “Sigaret”
Kuidas hinnata debüüti? Kas pidada eeskätt silmas uue autori potentsiaali, öelda igaks juhuks, et alguse kohta väga hea, ning mitte täiest rauast kritiseerida? Või hinnata teost kogu “suure” kirjanduse taustal? Tihtipeale juhtub ju, et debüüt on oluline rohkem uue autori lavaletuleku enda pärast, sisuline pool jääb kõrvale. Lisaks ongi debüütidele tihti omane rõhutatud enesekesksus, otsene keskendumine iseenda kogetule, tunnetatule, nähtule, mistõttu võib üldisem pilt kaduma minna. Robert Randma “Sigaret” on pisut teistsugune, laiema ühiskondliku rõhuasetuse ja tagapõhjaga. Mõneti eeldab seda ju ka loo läbiv motiiv: minast äraolek. Nii oleks ehk käesolev debüüt väärt ka pisut rangemat lähenemisviisi. Sest tegemist on küllaltki arvestatava teosega, millel on läbimõeldud ülesehitus ja hea stiil, vaatamata teatavatele kõikumistele.
Lühidalt sisust. Peategelase Rauli keha vedeleb juba pikemat aega koomaseisundis Ida-Tallinna Keskhaigla palatis, hing aga on teadvusel ning rändab ühest kehast teise, kogedes erineva sotsiaalse staatuse, soo ja meelelaadiga inimesteks olemist. Astraalrändude süžeeline võti peitub maarohtude suitsetamises, mille õigel kombineerimisel on osutunud võimalikuks oma hing sigaretisuitsuga teise kehasse kanda.
Nii tekib võimalus tuua lihtsalt ja loomulikult sisse erinevaid teemasid, tegelasi, olukordi. Ja haaravuse huvides peavad kõik külastatud kehad muidugi olema võimalikult eriilmelised ja üllatavad, pakkumaks lugejaile iroonilisi kirjeldusi ja dünaamikat. Seda kõike “Sigaretis” ka leidub. Siiski jääb tunne, et palju võimalusi on jäänud ka kasutamata ja liiga paljudele küsimustele vastused leidmata. Mis jääb järele inimesest, kelle kehas ei ole enam tema ise? Kust siis läheb ikkagi piir keha ja hinge vahel – raamat justkui lähtuks ideest, et selline piir on selgelt olemas? Mis teeb minust kui eraldiseisvast isiksusest just minu? Ning juhul kui eeldada, et teose üheks lähtearusaamaks võiks olla mõte, et “minu MINA on tegelikult kellegi järgmise peegelduse kogum” (lk 142) – mis tähendab, et inimene ei saagi kunagi jõuda algupärase ja ainulaadse iseendani, kuna kõik tema teod ja valikud tulenevad teistelt inimestelt ülevõetud arusaamadest ja mõtetest, – siis võinuks ehk sellegi idee sündmustiku abil pikemalt ja sügavamalt lahti kirjutada. Ühesõnaga, vahest teatavast lõpunimõtlemisest jääb puudu.
Nimelt kulgeb teos küllalt tempokalt, et olla põnevusega loetav, kuid just sellest samast rõhuasetusest – hoida lugejad kogu aeg sündmuste arengusse mähitult – tuleneb ka liigne kiirustamine, mis omakorda muutub pealiskaudsuseks. Me küll näeme, kuidas ühes või teises kehas liikuda on, kuid sellest saadav kogemuslik ja sisekaemuslik moment puudub isegi sel määral, et raamatu lõpul jääb segaseks, mis on olnud “külastuste” eesmärk või mis kogemus neist kokkuvõttes on saadud. Sama probleem ilmneb seoses asjaoluga, et “külastatavate” olemus jõuab lugejani alles siis, kui uus külastav hing ehk “Sigareti” peategelane juba oma koha sisse on võtnud – kuid siis jääbki alles vaid segaduses olevat hinge ümbritsev keha, mille liikumise eesmärk rändajale endalegi selge pole. Järjekordselt külastatud keha oma minevikukogemuse ja iseärasusega kipub kuhugi kaduma, võttes sellega ühtlasi kogemusest saadud tarkuse, nii nagu ka kogu rändamiselt endalt mõtte.
Kui püüda “Sigaretiga” sarnanevaid raamatuid meenutada, tuleb esimesena pähe Ervin Õunapuu “Olivia meistriklass”. Selle võib-olla kitsa ja ebaõiglase võrdluse puhul hakkavad kõigepealt silma erinevad sisu-vormi rõhuasetused. Paratamatult jääb mulje, et vormil on suurem rõhk just “Sigaretis”, kus soov lugejaid sündmustiku külge köita on nii suur, et laiemapõhjalisem idee kaduma läheb. Olivias, kes kulgeb samuti meile teadmata põhjuseil, on sisemist meelekindlust, elukogemust ja filosoofilist rahu, mis Randma Raulil puudub. Raul ei tea päris hästi isegi, mida ta tahab või milleks sedasi kulgeb. Kui ta viimaks mõistab, mil viisil taoline hingeränd toimib, ja samas on tal veel võimalus oma kehasse naasta, otsustab ta siiski rännetega veel lihtsalt pisut katsetada. Selline motiveering paistab kuidagi kergemeelne ja ebausutav. Psühholoogiliselt peaks inimese (või hinge?) esmane valik olema ellu- või püsimajäämise kasuks, vastupidine nõuaks omaette põhjendusi. Loogilisem oleks, kui Raul “katsetamise” asemel tagasijõudmisega kiirustaks, sest õnnetu koomas lebav keha võib iga hetk kaotada elujõu ja -võimaluse, kas või tüdinud arstide käe läbi.
Aga ei tahaks nende üldistustega ka ülekohut teha. Sügavama pühendumuse ja meisterlikkusega on teose algupoole kirjeldatud ühe “keha”, Andrese hingeelu ja emotsionaalset seisundit, segadusi ja meeleheidet, ning seda kõike depressiivsetest äärmustest päästva õlekõrre, iroonia abil. Andrese hingeelu edastamiseks on autor kasutanud jüriehlvestilikku hüsteerilist sisemonoloogi, haaravat, voolavat, vaimukat ja paljutõotavat. Kuid edasi muutub teos teatavas mõttes stiililiselt ebaühtlaseks: sisemononoloogilisus asendub rohkem kõrvaltvaataja kirjeldava pilguga, andes maad eelmainitud sündmustiku tempokuse huvidele. Kuigi kirjelduslikkuse tulekuga kaob osalt too teksti köitev voolavus (rohkemal-vähemal määral esineb seda raamatus siiski ka edaspidi), säilib õnneks kriitiline iroonia, nii üksikisikute kui ühiskondlike nähtuste pihta. Ma võin ka eksida, aga võib-olla on selle stiililise ebaühtluse põhjustanud pikk kirjutamisaeg. Ütleb ju autor ise ühes intervjuus: “Üks osa sai valmis ligi kolm aastat tagasi ja siis ta lihtsalt laagerdus kaks aastat. Lõpuspurt hakkas eelmise aasta lõpus.”[1]
James Woodile jt-le toetudes on Eia Uus määratlenud “Sigaretti” “hüsteerilise realismina” ning toonud ühtlasi välja selle tempokuse head küljed, mis kõik vastab muidugi tõele.[2] Kahtlemata on raamatut tore lugeda, kui see igal hetkel liikumist pakub, ähvardamata järsku hetkes peatuda ja igavaks muutuda. Aga teisest küljest, kas paaniline igavuse- ja peatumisekartus ei iseloomusta natuke kogu käesoleva sajandi mõtteviisi, internetiseerunud põlvkonda, mis liigub põhimõttel veel-üks-klikk? Oluline on pidev liikumine ühelt lehelt teisele, tegevus, veel üks pügal infot, mistõttu paigalseisu nõudev süvenemine muutub võõraks. Sündmused muudavad teose haaravaks, kuid sügavusmõõdet saab siiski anda pikem hetkes peatumine. Tempokuses peitub oht muutuda pealiskaudseks. “Sigaret” kõigub piiril, puudutades õrnalt sügavamaid tasandeid ning eelistades seejärel pigem välispidist.
Kui enne mainisin selle debüüdi pisut teistmoodi olemist, siis võib-olla saab selle alla paigutada ka niisuguse väga meeldiva omaduse nagu Eesti-kesksuse, mis muidu millegipärast nagu kuhugi kaduma hakkab. (Imelik on juba üksi seegi, et sellist asja tuleb üldse nimetada teistsugususeks.) Nimed, kohad ja minevikule viitavad seigad on üleni meie kultuuriruumi puutuvad. Tegevustikku käivitav jõud – maarohtude suitsetamine – tuleneb samuti eesti vanarahvakultuurist. Puuduvad trendikad anglo-ameerika viited. Sellel taustal mõjub eriti groteskselt üks ühiskondlike tabude veider väljendus, mis teose vastuvõtuga kaasnes: Selveri müügikett ei lubanud Randma raamatut oma poeriiulitele, sest selle kaanepilt kujutab saunas sigaretti suitsetavaid inimkehasid. Ei, mitte sigaretid ei mõjunud halvasti, ikka need alasti inimkehad.
[1] K. Kressa, Robert Randma: alati jääb ruumi veel võimsamale kogemusele. Eesti Päevaleht, 06.06.2009.
[2] E. Uus, Robert Randma hüsteeriline realism.Postimees, 06.06.2009
