Olime elanud terve elu usus, et sõda ei tulegi ja heavy metal mängib igavesti! Me polnud millekski ette valmistunud, sõjaväest saime ära kes kuidas, mina astmaga, Silver hullupaberitega, Rom ülekaaluga. Temast sai äraspidisel moel kaalujälgija – kui paljudel on raske hoida saledat joont, siis Rom nägi vaeva, et ta sajast kilost alla ei langeks.
Meil polnud vähimatki aimu, kuidas käituda siis, kui peaks süttima maja, rebenema otsast kellegi käsi või jalg, või kui ühtäkki on su tänaval vaenlase sõdurid! Kas me lootsime, et täiesti ootamatult ilmnevad võimed ja oskused, millest meil endil polnud aimugi? Hüppame välja põleva maja aknast, imik süles, arteriaalse verejooksu peatame žgutiga, heidame üle aia granaadi! Tegelikkuses oleks me ise end granaadiga õhku lasknud, lihtsalt vaadanud, kuidas haavatu end verest tühjaks pumpab, ja ühe suvila olime peo käigus juba maha põletanud! Olime kui kolm põrsakest, kes ei muretsenud talve tuleku pärast, sest vanakooli metall mängis edasi. Kuulasime Iron Maidenit, King Diamondit, Diot, Accepti, Dirkschneiderit oma sigavinguva häälega, kõike-kõike, me ei põlanud ära isegi maguskleepuvat glämmrokki, isegi mitte Guns N’ Rosest, isegi mitte Europet! Aga meie lemmik oli kõigil Black Sabbath!
Silver plaanis isegi oma parema käe sõrmedele tätoveerida – O-Z-Z-Y. Kujutlus oli nii selge, ta rääkis sellest pikalt, ainus häda – ta kartis nõelu ja valu, paljas mõte, et keegi teda paar tundi torgib, pani ta vabisema. Siis ühel õhtul, kui me olime varunud seitse kolmeliitrist purki lahtist õlut, tekkis mõte, et Silver joob end pildituks ja siis teeme meie selle tätoka ära. Õlu oli kuidagi lahja, Silver muutus lihtsalt ärevaks, tal polnud plaaniski ära kukkuda, aga kui see peaks siiski juhtuma, siis kindlasti ei tohiks me nõelu liiga sügavale suruda. Silver näitas oma luidraid sõrmi, luud olid kohe näha, lubasime olla hellad, siis lisasime õllele Dihlofossi, viimaks ta uinus ja meie Romiga võisime tööga alustada. Võimalusi, mida oma magava sõbra sõrmedele kirjutada, oli nii lõputult, Rom arvas, et kirjutame ühe käe peale S-Ö-Ö ja teisele S-I-T-T-A. Kaalusime seda, miks ei! kuid siis pakkusin omalt poolt, et kirjutaks M-A-R-J-U L-Ä-N-I-K. See mõte meeldis ka Romile, pealegi on mõlemas nimes viis tähte nagu Silveri kätel sõrmi. Aga me ei kiirustanud, kaalusime ja mõtlesime veel, kas saab olla midagi nõmedamat kui Marju Länik? Läks jupp aega ning jõudsime välja Samantha Foxini. Ainuke miinus, et tähti oli üksteist, jätsime h-tähe ära ja alustasime, Rom võttis vasaku käe ja mina parema, musta markeriga voolisime rammusad tähed, ise irvitasime nagu koerad, Silver ainult nohises, lisaks joonistasime käeseljale südame, kust tungib läbi nool. Aga kuna vildikad olid käepärast ja puhast lõuendit nii palju, siis võtsime ette ka jalad, suurelt ja selgelt sai sinna maalitud – V-A-S-A-K, teisele – P-A-R-E-M, et Silver ikka teaks, kui ta hommikul ärkab, ja hommikul ta ärkas!
Sellest alates muutus enese ja üksteise maalimine meie jaoks nii paeluvaks, värvisime endal sõrmeküüsi mustaks, juukseid niikuinii, aga mõnikord ka huuli, tegime näomaalinguid, siniseid teksasid keetsime suures potis riidevärviga, sest Sabbath pole valge ega roosa ega sinine, vaid must! Black Sabbath! Nii voolisime me endist välja midagi, mis meie sees oli juba olemas, aga nüüd paistis see ka kõigile teistele ja kaugele! Meie näod olid värvitud valgeks, silmad ja suu veetud mustaks või punaseks nagu King Diamondil või Alice Cooperil, seljas pikad nahast mantlid ja jalas maailma kõige pikemate ninadega kauboikad, selles luitunud ja vaeses iseseisvunud riigis me lihtsalt ei saanud jääda märkamatuks. Need, kes möödusid meist õhtuses pargis, põgenesid meie eest ja olid kindlad, et selline näebki välja surm, teispoolsus ja deemonid, ja neil oli õigus! Me ei löönud millegi ees risti ette, vandusime üksteisele, et heavy metal jääb meiega igavesti! Isegi kui tuli thrash, death, doom, gooti, industrial, meie ei läinud kaasa mitte ühegagi neist. Enamik, kes meiega alustasid, tegid kogu selle ringi ära nagu piimaautod ja maandusid eikusagil. Ka meie mustad tüdrukud hakkasid värvi vahetama, kes sai emaks, kes hakkas kandma lohvakaid kampsuneid, kes õhtukleite, aga meie olime need, kes jäid truuks vanakooli metallile. Kõige selle juures polnud meil mingit filosoofiat, lihtsalt, fuck it!
Paljudele võis tunduda, et me oleme kuhugi kadunud aega kinni jäänud ja me ei muutu. Aga meile tundus, et kõik meie sees ja ümber muudkui lõõtsutab ja loperdab ja heavy on ainus kindel asi, millest kinni hoida, et säilitada tasakaal ja mitte lihtsalt minema lennata nagu kile sigaretipaki ümbert. Ainus, mida me sisimas lootsime, et vahetult enne kui kõik kustub ja lõputu öö mähib meid oma karedasse kangasse, heiastub meile midagi olemuslikku. Ja meie elu, millega ei osanudki midagi suurt ette võtta, saab korraga tähenduse!
Silveri maalingud hakkasid millalgi justkui laiali voolama ja ta ise meist eemalduma. Kas me tol korral teda tätoveerides muutsime mingil kombel tema saatust, kui kirjutasime ta kätele: Samanta Fox? Oli selline karvane tunne, et suund, kuhu ta liigub, pole enam isegi mitte maguskleepuv glämm, me ei osanudki seda kuidagi nimetada, päris pedeks oma sõpra juba ei kutsu, drag queen’idest ei teadnud me toona keegi midagi.
Ühel hetkel ei vastanud ta enam meie kõnedele, ta ema ütles, et pole kodus, ja katkestas kõne, siis otsustasime Silveri poolt läbi hüpata, seisatasime ukse taga ja kuulatasime, et what the hell! Me Romiga ei saanud eksida, see tuli Silveri korterist, ta oli peale pannud täiesti idiootliku Suzanne Vega ja ise laulis kaasa – My name is Luka, I live on the second floor… Kolkisime uksele, muusika vaikis, aga ta ei avanud meile, tagusime edasi:
„Me teame, et sa seal oled!“
Vaikus.
„Kuuled, tee lahti!“
Viimaks ei pidanud Rom vastu – ta võis pikalt olla rahulik ja välja näha, nagu oleks ta iseenda keha sisse uppunud ja seda mäge ei liigutaks miski, aga pea alati saabus hetk, kui ta ärkas ja süttis:
„Tule eest ära!“ karjatas ta mulle. Liikusin uksest eemale, see vetruv lihamass võttis hoogu, kõik see, mis oli veel minut tagasi ajanud üle ääre, koondus justkui üheks rusikaks, Rom jooksis õlaga ukse maha. Leidsime eest oma väriseva sõbra, kes oli endale hommikumantli ümber haaranud, huuled oli punaseks värvitud, põsesarnadel pärlendas midagi hõbedast, käeseljaga nühkis ta seda jama laiali, meil kõigil oli häbi ja halb. Rom puhises vihast, mina läksin Silveri tuppa, otsejoones tema stereotornini, võtsin CD-mängijast Vega plaadi nagu kasutatud kondoomi, murdsin selle kokku, asetasin siis kaks poolkuud laua servale ja laususin:
„Sellega on nüüd kõik!“
Me ei rääkinud sellest päevast enam mitte kunagi, igatahes pöördus Silver meie ja metalli poole tagasi, mingi geilik noot ta olemusse jäi, samas, ega enamik glämmrokkareid ongi sellised. Kui sa oled valmis oma juukseid blondeerima ja neid tupeerima, siis sa oled võimeline ka pleegitama oma perseauku! Naistele Silver muidugi meeldis, mitte et teda oleks kõik tahtnud hoovi tõmmata, aga nad võisid rääkida hommikuni, mõned siis pettusid, kui lootsid, et sellele jutule veel midagi järgneb, teised oleks rõõmuga lõputult rääkinud, sest nii turvaline oli, keegi ei taha midagi, ainult räägime!
Tänu sellele leidis Rom endale naise. Angela oli alguses Silverist huvitatud, kohe väga, enamik naisi olid just temast, aga lõpuks pöördusid nad ikkagi minu ja Romi juurde, kuigi paljud põlgasid Romi, sest ta oli nii pekine. Ka Angela hoidis temast eemale, neid oli vähe, kellele meeldis Meat Loaf! Kuid siis midagi juhtus, Angela pani talle silma peale, nagu surutakse piparkoogivorm vastu tainast, ta nägi Romis perspektiivi ja uskus, et suudab sellest lihakuhjast välja lõigata midagi sitket ja seksikat. Ka Rom ise uskus seda, ta hakkas käima jooksmas, põlved pidasid vaevu sellele koormusele vastu, ta loobus saiakestest ja pontšikutest ja juustust, keefirist ja suhkrust, muutused olid peagi silmaga näha ja me tunnustasime teda:
„Kuule, kas sa saad iga õhtu keppi, kui oled sada grammi alla võtnud?“
„Minge munni!“
„Mis mõtet on muidu pingutada?“
„Ja kui sa vääratad ja sööd koorejäätise ära, siis pead nädal otsa paastuma!“
„Vaata ette, sind kutsutakse nii veel sõjaväkke!“
See oli normaalne jutt, olime saanud alati kõigest rääkida ja veidi rõvetseda, sest veidi on ikka tore rõvetseda, aga nüüd käis see Romile närvidele, ta oli tõesti muutunud, ilmselt oli see pidev näljatunne, mis muutus ta kurjaks ja jõngaks:
„See, mis mul oma ingliga on, ei kuulu arutluse alla!“
Sellist lauset polnud me kunagi Romi suust kuulnud, vahtisime oma vana sõpra, mida perset! See mees on ära tehtud! Mis toimub!? Tegelikult oli meil tema pärast hea meel, Rom oli terve elu kannatanud sellepärast, et kõik teda paksuks pidasid ja ta ka ise nägi, et nii see tõesti on, ja kasutas seda hoopis relvana, olen nagu tahan! On midagi või?! Et ta võiks muutuda, ei osanud meist keegi ette kujutada, nüüd oli see juhtunud, ta oli saanud tõeliseks kaalujälgijaks, vanad riided rippusid ta seljas, uueks hüüdnimeks panime talle Sexy Boy, ta pidi kogu oma garderoobi välja vahetama, toppis endale liibuvaid särke selga, veel kunagi enne polnud ta oma rindade pärast saanud seda teha, nüüd siis võis särada, peki all on tegelikult kõigil lihased!
Aga me ei saanud aru, et suuremad muutused toimusid tema sees! Ta hoidis eemale, aeg kulus ingli ja kaalujälgimise peale. Mõtlesime, et põhjus, miks ta meid väldib, peitub õlles ja asi on kalorites. Või kardab ta täis jääda ja siis ta libastub, sööb ära kolm pätsi saia ja kukub kaalujälgijate eelpõrgusse! Kutsusime teda välja, käisime tema poolt läbi, aga alati oli Angela seal, pakkus lahkelt kõigile teed ja asetas küpsisekausi lauale, Romi käsi seda ei puutunud, ka meil polnud isu, jutt ei jooksnud, rääkida polnudki nagu enam midagi, kuidagi loll oli istuda selles heledas köögis, lambid nagu gestaapol, isegi muusika ei mänginud, ei Maidenit ega W.A.S.P-i ega Ozzyt ega Diamondit, täielik vaakum, teadsime väga hästi, kes oli see, kes oli kõik helid ja jututeemad kinni keeranud! Ise oli Angela nii õnnelik oma kätetöö üle, vaatas Romi uhkusega. Kui Angela korra köögist lahkus, keeras Silver kiiruga plaskul korgi pealt ja kallas mõnusad sortsud brändit teetassi, mulle ja endale, Rom pani enda tassile aga käe ette. Esiti tundus, et brändi teeb seest soojemaks, aga mingi aja pärast tuli hoopis nukrus peale, olime kaotanud oma sõbra, kes oli olnud nii raju, nii pidurdamatu, ei põdenud, ei palvetanud ega löönud risti ette, nüüd ei julge isegi küpsist süüa, brändist rääkimata, olime justkui tema peiedel. Tulime sealt peagi tulema, sest mida seal vahtida, see mees on kadunud, ilmselt oli tal koos oma ingliga hea meel, et me lõpuks ometi ära läksime, siunasime teda, muidugi ka igatsesime, aga otsustasime, et rohkem me ise enam teda üles ei otsi. See, et ta oli väliselt ja igatpidi nii tundmatuseni muutunud, tegi mingis mõttes kõik lihtsamaks, seda inimest, keda me tundsime, lihtsalt pole, kogu metal!
Kuulsime, et Rom hakkas maratone jooksma, aga jookse palju sa jooksed, millalgi saadakse sind ikkagi kätte! Ja siis millalgi otsiski ta meid ise üles, olime Silveriga mõlemad lukus, et mida siis nüüd!?
„Ma tõin õlut,“ ütles Rom peale pikemat konutamist. Mis kuradi õlut sina, teejooja, meile tood! Silver lakkis samal ajal oma küüsi ja puhus värskele lakile, tegi nägu, et see mees, kes siin puhiseb ja ägab, võib oodata või ära minna, täitsa suva. Rom harutas oma kotist kuuspaki ja pani lauale, me kumbki ei puutunud seda, vaikisime edasi, viimaks viskas mul üle:
„Mis kuradi õlu!“
„Mis?“
„Perse, sa oled mingi pool aastat kadunud ja nüüd ilmud mingi pilsneriga välja ja arvad, et kõik on hästi!“
„Ma ei arva, et kõik on hästi!“
Silver nokitses rahus edasi, võttis endale kogu maailma aja, laua ega õlle ega Romi poole ei vaadanudki. Ilmselt kaalus Rom, et läheb lihtsalt minema ja kõik, oligi olnud loll mõte siia tulla, aga kuhu sul minna on, kui ainsad inimesed, kes sind mõista suudavad, on siin! Me ei teinud seda Romile kergeks, sitsi ja kannata! Näha on, et sa oled kaelani sita sees, aga pole nii, et meie kohe tormame ja tõmbame su juukseidpidi välja – kurat, isegi juuksed oli Rom maha lõiganud, kas võtsid maratonil hoo kinni? Mingi viha tekkis, ilmselt kui oleks löömaks läinud, oleks Rom meile mõlemale Silveriga sisse andnud, aga ikkagi, ja ma karjatasin:
„Käi perse, mees, sa ei joogi ju õlut!“
Rom puhises, sitt rääkija oli ta alati olnud ja nüüdki ei tulnud ta seest midagi, ta haaras laualt kuuspaki, painutas kilest ühe purgi välja, tõmbas splindi pealt ja kulistas kogu pindi endale sisse, siis pani tühja purgi lauale tagasi. Kas ma kujutasin seda ette või olidki tal pisarad silmis, Rom võttis uue purgi, kangutas lahti, jõi ka selle ära, siis kolmanda, neljanda, viienda, kuues jäi poolikuks, ta krogises ja hakkas siis päriselt nutma, lahinal nagu laps, see meid murdis, Silver läks ja kallistas teda, ma ei tea, läksin kah ja patsutasin teda õlale nagu kadunud poega:
„Ole nüüd… Kõik saab jonksu, kuule…“
Rom vaatas üles minu poole ja haaras mu jalgade ümbert kinni, olime kobaras koos nagu hukkunud sõdurite mälestusmärk. Millalgi sai ta juba rääkida, aga kuna Rom ei olnud mingi üle aasta õlut joonud, üle aasta! oli ta jube täis jäänud, nuttis ja rääkis segaselt. Saime aru, et tema ingel on moondunud deemoniks. Rom rääkis oma läbielamistest esmalt laiemalt, siis jõudis tiiruga asjani – et keegi polnud teda kunagi armastanud, kõik tüdrukud ja naised olid temaga olnud pigem kaastundest, aga nüüd oli Angela teda armastanud päriselt ja tal oli tunne, et see ingel näeb teda just sellisena, nagu ta oma hinges ja sisimas on, kuid viimaks selgus, et tal oli oma vaade, mis Romi omaga ei ühtinud. Meie vana sõber karvendas nagu kulunud triiksärk. On siin üldse veel mõtet midagi parandada? Rom ise seda ei uskunud, ta lausa soigus, et kõik on läbi.
„Mismoodi?“ läksin konkreetsemaks.
„Ta lihtsalt sõitis must üle!“
„Seda ma oleks võinud sulle kohe öelda!“ ei suutnud Silver jätta suskamata. Tal endal oli meestega keeruline, aga selge oli, et naistega oleks kordi hullem, ja selle Angela nägi ta kohe läbi, see naine soovis lihtsalt endale üht orja või puudlikutsikat!
„Ma tegin kõik, mida ta tahtis, isegi rohkem, ma ise tahtsin, või siis arvasin, et ma tahan, sest ma tõesti armastasin teda. Tegelikult ikka veel armastan, aga ma ei tea enam, kuidas edasi.“
„Mida sa ei tea?“ ei saanud ma aru, kuidagi laialivalguv oli kogu see jutt.
„Oleks ma algusest peale teadnud, et see niimoodi lõpeb, siis ma poleks temaga üldse hakanud jamama.“
„Kuule, kui me algusest peale teaksime ette, kuidas kõik lõpeb, siis oleks inimesed juba ammu välja surnud!“ proovisin omalt poolt sõpra lohutada.
Rom harutas enda lugu lahti nagu taskus lootusetult sassi läinud kõrvaklappide juhet, selgus, et mees oli läbinud alanduste maratoni, oli ise oma uuest elust nii õhinas olnud, et ei pannud tähelegi, mis hetkest hakkas kõik valesti minema. Koos Angelaga unistasid nad ühisest tulevikust ja soovisid last, aga selle eelduseks oli, et Rom peab olema pool aastat kaine. Seda ta oligi, õppis olema tundlik ja tähelepanelik, roppusi ja rõvedusi ei kasutanud enam kunagi ja kui Angela rasedaks jäi, muutus oma hoolitsevuses isegi tüütuks, ei lubanud oma kallimal midagi tõsta, lubas ära tappa naabrimehe, kui too peaks veel korra rõdul suitsu tegema ja nende tulevast last mürgitama.
„Ühesõnaga keerasid ära.“
„Jah. Ja nagu segased ikka, ei saanud ma ise arugi, et minuga oleks midagi valesti. Aga siis nüüd täna hommikul me käisime ultrahelis ja selgus, et on tüdruk!“ Romi nägu muutus selle meenutuse peale hetkeks helgeks ja soojaks nagu pannkook, patsutasime teda.
„Palju õnne, mees! Jube lahe, sinust saab isa.“
„See ongi lahe, aga…“
„Mis aga? Sa oleks poissi tahtnud või?“ uuris Silver, proovis kaasa rääkida ja rõõmustada oma sõbra üle, ise ta mingeid kuradi lapsi poleks ealeski tahtnud, elu olgu nagu säraküünal, kui leek on kustunud, siis ongi kõik, pole vaja asju lõputult venitada ja teha comeback’e.
„Ei, ma ei oleks poissi tahtnud, tähendab, mul ei ole vahet, ma olen nii õnnelik!“ Sekund hiljem tuli Romile kõik meelde ja ta lisas: „Või siis olin õnnelik.“
„Mis siis juhtus?“
„Nüüd, kui me teadsime, et on tüdruk, siis kohe peale ultraheli me läksime kohvikusse ja hakkasime arutama, mis ta nimi võiks olla.“
„Nii?“
Rom raputas pead, varem oleks ta juuksed kaasa lehvinud nagu uhked vetikad jõevoolus, nüüd oli ta kui õnnetu Simson, pime ja segaduses:
„Ta hakkas selliseid nimesid välja pakkuma, et ma ei tea…“
„Mis nimesid.“
„Linda ja Katrin ja Margit ja… ja Marju!“
„Marju!“ kõõksatas Silver.
„Ta tahtis, et lapsel oleks just eesti nimi, aga mul seostus kõigi nende nimedega midagi nõmedat või lolli või piinlikku ja mul keeras kuidagi nii ära, nii halb hakkas…“
„Kujutan ette!“ Ja ma kujutasingi seda ette ja hakkaski halb. Rom oli arvanud, et astub oma vanast elust välja nagu keldriuksest, aga kui heavy metal on kunagi su südames olnud, siis sinna see ka jääb! Kas inimesed on üldse võimelised muutuma? Väga kahtlane.
„Ma lihtsalt istusin seal ja korraga sain ma aru, et mind on hoovi tõmmatud, et ma olen lihtsalt mingi kuradi projekt, keda on igatpidi vormitud ja õpetatud ja kantseldatud, nagu mingi produtsendi tehtud diskopoiss, aga siis ma nagu nägin ennast, see polnud üldse mina!“
„Ei ole muidugi!“
„Kurat, mehed, ma olin teid reetnud!“
„Kui sa nii ütled.“
„Andke mulle andeks, kurat!“
„Ole nüüd!“
„Muidugi, mis!“
Rom justkui nuuksatas jälle ja keris siis oma hirmhaledat lugu edasi, nagu oleks kassetil lint vahele jäänud, harutamist oli, viimaks sai ta otsa kätte, meenus naisega jutuajamine kohvikus:
„Jah, ja siis ma nägin nagu ette ka oma tulevikku, et kui laps sünnib ja ta nimi on Katrin, ma ei saa mingit kontakti inimesega, kelle nimi on Katrin!“ Selline asi näis tõesti võimatu! „Ja siis jään mina nii üksi, äkki hakkan teda isegi kartma, kartma oma last, aga nii see on! Ja siis on mu inglil tema oma ingel ja mind polegi enam vaja! Ja ma tundsin, et kurat, ma nii armastan teda, oma inglit, aga kurat, see siin on pöördemoment ja korraga mu seest paiskus – tüdruku nimeks saab Alice!“
„Nagu Alice Cooper?“
„Just!“
„Ega siin palju valikuid ei ole!“
„Seda minagi talle ütlesin.“
Angela oli seepeale vaadanud oma meest hirmunult, instinktiivselt haaras kõhust, nagu tahaks oma beebit kaitsta selle kurja looma eest, kes on Romi seest välja pääsenud. Kuid meie olime Silveriga rõõmsad, siit polnud tagasiteed, meie kuldne kolmik oli uuesti kokku saanud, isegi kõige paremates bändides tuleb ette lahkumisi ja taaskohtumisi! Julgustasime Romi, et ta oma nimesoovist ei taganeks, ta on ikkagi isa! Ma ise oleks lapsele pannud nime mõne naistrummari järgi, Maureen või Dee või Sandy, see on ikka tõeline seks, kui naised trummide taga kütavad ja hüppavad ja rinnad kaasa õõtsuvad, uhh! Aga Alice on kah muidugi hea.
Tulemus oli see, et tüdruku nimeks sai Eliise, ikkagi kompromiss, sest Angela ütles, et kindlasti hakatakse teda muidu koolis narrima – who the fuck is Alice! Rom vaidles vastu, Eliise talle hästi ei istunud, selle nime peale hakkas ta kõrvus klimberdama klaver ja Beethoven. Kahekesi olles kutsus ta ikkagi oma tüdrukut Alice’iks, minust sai nende tütre ristiisa, lubasin ta õlut jooma õpetada, Silver pakkus, et teeb talle näomaalinguid nagu King Diamondil või Kissi-tüüpidel.
Ka mina leidsin enda elu armastuse, varsti sündis meil poiss, siis veel üks, kõik läks kuidagi soonde, see loll rahutus ja rahulolematus elu ja enda ja kõige suhtes justkui kulus maha, näis, et meie pikaleveninud puberteet hakkab läbi saama. Sageli saime Romiga kokku, kärutasime kumbki oma lastega mänguväljakule, istusime liivakasti äärel ja ehitasime liivast torni, päris raju heavy see ei olnud, pigem rahulik, helge ballaad, ma vajame ka neid. Silver muidugi rokkis täiega edasi, ta tuli nüüd kapist välja, plaanis rinnaoperatsiooni, kartis muidugi endiselt valu ja seepärast pidid uued rinnad veel ootama, kuid vaimusilmas kujutas ta neid juba enda küljes ette ja võttis endale Instagramis nimeks Samantha Rocks. Need pildid, mis ta endast üles riputas, ei kannatanud pikalt vaadata.
Tema oli kolmest põrsakesest veel ainus, kes ei tajunud talve tulekut, maailm muutus aina süngemaks, tuul lõõtsus. Kerge, kuid süvenev paanika võttis minus maad. Lootus, et ehk sõda ei jõuagi meieni, tundus aina enam otsitud salasoovina, ja mina olin terve elu lihtsalt lolli mänginud! Mida ma suudan ja oskan, et ennast ja oma kallist Anu ja meie lapsi kaitsta! Vaatasin kõike enda ümber juba nagu mälestust, minu inimesed, mu kallim, mu lapsed, mu kodu, mu plaadid, valgus ja varjud, kõik-kõik võib kaduda! Mida teha? Ehitada endale midagi suurtest kividest, et hunt maja ümber ei puhuks? Paljud, kes polnud sõjaväes käinud või siis olid teinud seda eelmisel sajandil, liitusid kaitseliiduga. Meie kolmikule oli alati tundunud kogu see militaarsus lihtsalt nõme ja kindlasti mitte heavy metal! Need kaks asja lihtsalt ei käi kokku! Kuid nüüd küsisin endalt, kas on saabunud hetk, mil ma pean valima? Kas reeta kodumaa või heavy metal? Rockil ei ole kodumaad, aga minul? Nüüd nagu oli. Heitlesin pikalt, viimaks langetasin otsuse. Sest kui elu oli olnud minu vastu nii pillavalt helde, oli pakkunud mulle riffe ja soolosid, mis võtsid hinge kinni, ma olin osa saanud mustadest sabatitest, missadest ning orgiatest, elu oli andnud mulle kallima ja lapsed ja kodu, siis nüüd oli aeg midagi endast tagasi anda. Aeg koguda, aeg anda!
Ajasin meie kolmiku kokku, et oma sõpradele tunnistada, mida ma plaanin. Silver kutsus meid enda juurde, näis, et viimasel ajal ta enam väljas ei käinud, oma toas sai ta olla selline, nagu soovis, kogu ta korter meenutas drag queen’i koobast. Ajasime alguses niisama juttu, maast ja ilmast, aga mu sõbrad nägid ära, et miski vaevab mind. Viimaks alustasin:
„Praegu me istume siin ja tore on ja Guns N’ Roses mängib, aga võibolla on siin varsti ainult veri ja kondid ja räbalad!“
„Mis sul on?“ ehmusid nad mõlemad, Silver lausa tõmbas enda hommikumantli hõlmu koomale, hulluks oled läinud või? Kuidas seda öelda, et kõik oleks selge ja mu jutt ei veniks nurga tagant nagu viimane tramm.
„Ma astusin kaitseliitu!“
Ütlesin selle ära, ootasin pisut, alles siis tõstsin silmad, vaatasin neile otsa, nemad lausa jõllitasid mind.
„Aga…“ hakkas Rom midagi ütlema, siis hangus. Nägin, et nende silmis olin nüüd mina reetur ja ma ei tahtnud seda olla, kuid aeg on selline! Lihtne on olla patsifist ja hevikas, aga ühel hetkel, kui sa oled olukorras, et kas sured või tapad, siis ma tapan! Nii olin ma otsustanud.
„Ma tean, et see kõik pole üldse rokenroll, on hoopis nõme, aga maailm on selliseks muutunud. Ja ka meie peame muutuma.“
„Mismoodi?“ Silver ei kujutanud ette, et ta saaks veel rohkem muutuda, kui ta juba hetkel seda oli, Rom aga ei soovinud mingeid muutusi, vaatas mind küsiva ja isegi kurja pilguga.
„Meist peavad saama sõdurid!“
„See pole tõesti kohe üldse rokenroll!“ ajas Rom vastu!
„Ma arvan samamoodi nagu teie, et kogu see sõda ja militaarsus ja see ornung, et keegi kamandab ja keegi täidab käsku, on idiootne, nagu ka see anonüümsus, kõik näevad ühesugused välja, nii et oma mundrite ja kiivritega võib võsa ja liiva sisse ära kaduda…“
Silver katkestas mind, oli selge, et see jutt oli mu sõpradele üle mõistuse:
„Kuule, ma olen terve elu võidelnud selle nimel, et olla silmapaistev! Mina ei hakka mingiks nimetuks loodusfototapeediks kellegi elutoa seinal!“
Kõik me kolm olime juba veidi närvis, Rom oli sellistel juhtudel vait ja hakkas puhisema, Silver paar oktavit kõrgemalt kimama, mina pidin olema see, kes säilitab rahu ja mõistuse:
„Vaadake, varsti on siin sõda ja siis me lihtsalt vahime pealt, kuidas meid nagu lambukesi maha notitakse!“
„Kuulge, mehed, see asi ei lähe nii hulluks!“ kraaksatas Silver vastu.
„Läheb,“ vastas minu eest Rom, ma täiendasin:
„Veri hakkab voolama!“
Kunagi oli meil hoovi peal üks vanem poiss, kes rääkis hirmsaid ja vastikuid lugusid ja nautis, kuidas väiksemad lausa vabisesid, nüüd olin mina see vastik tüüp, aga vabisesin ka ise, kuid mul oli ka lahendus:
„Me läheksime kolmekesi koos, moodustaksime sellise omaette hevimeeste pooljao…“
„Pooljao?“ Silver lausa niitsatas, nagu oleks keegi juba ta kõhust täägi läbi löönud.
„Jah, kindlasti oleks meiesuguseid karvikuid rohkemgi, saaksime isegi rühma kokku, meie oleksime ikka meie, lihtsalt oleme kaitseliidus!“
„Nii nagu olid soomepoisid?“
„Midagi sellist.“
„Ei, mina ei tule!“ ajas Silver vastu, hetkel teda vaadates tundus tõesti kahtlane, kas see inimene on suuteline veel päevavalguse kätte minema. Olin Silveri oma jutuga nii viimase piirini viinud, meist keegi poleks ealeski arvanud, et tema suust võib tulla midagi sellist:
„Mina ei tule, ja tead! Mulle pole ka kunagi see heavy asi meeldinud!“
Vauhh! Mida!?
Paus kandis, see lause vajas seedimist! Vaatasin oma vana kamraadi ja proovisin ära arvata, kas ta ütles seda sellepärast, et vastikust olukorrast kuidagi välja saada, meil kõigil libises vahetevahel välja lauseid, mida me tegelikult ei mõelnud ja hiljem kahetsesime. Palusin, et ta kordaks, ja seda ta ka tegi. Rom oli jäänud nagu omaette, vahtis oma jalgu, pilk maas, viimaks avas suu ja poetas:
„Ega ka mulle pole tegelikult kunagi nii väga see muusika meeldinud!“
„Jah?“ Mida perset!
„Jah.“ Selle kinnituseks vajutas meie kuninganna maki kinni, Axl Rose’i kiunumine lõigati poole pealt läbi. Vaikus kumises, pea hakkas ringi käima, olin nagu unes, vaatasin oma sõpru ega saanud millestki aru.
„Aga miks te siis kõik need aastad… Terve elu?“
„Aga sellepärast, et me tahtsime sinu sõbrad olla…“
„Ja sama lahedad kui sina.“
„Issand jumal!“
Ja mina veel põdesin, kuidas selle kaitseliidu jutuga nende ette tulla, nüüd siis selline asi! Olin jalust löödud, pettunud, hämmingus, kohe veidi aja pärast ka liigutatud ja pisarateni heldinud, viimasel ajal oli selleks nii vähe vaja, väiksemgi asi pani kõik üle keema, kuid see, mis viimaks pinnale kerkib, on siiski armastus ja sõprus – need kaks inimest olid terve elu minuga mingit veidrat asja kaasa teinud, et olla mu sõbrad ja mind mitte kurvastada, et ma poleks üksi oma metalliga!
„Kurat, mehed!“ Läksin ja embasin neid, kord Silverit, siis Romi. „Te oleksite võinud juba varem öelda, sest rokenroll on küll, jah, aga sõprus, kurat, mehed…“
Selsamal õhtul kordas Silver veel, et oleks täiesti selge – tema ei tule kuhugi, ei topi endale mingit vormi selga ega kiivrit pähe, kui vaja, siis sureb ta oma kodus! Aga Rom ütles, et ta kaalub, mõtles veidi ja siis vastas:
„Mina liitun sinuga!“
Ma teadsin, et temast saab minu lahingpaariline, nagu me olime olnud elus, käies kontsertidel ja pidudel, koos lükanud lapsevankreid, nii lähme ka sõtta kui vaja. Aga kui oli aeg minna sõduri baaskursusele, oli Rom kadunud, telefonile ei vastanud, Facebook oli tumm, küsisin Silveri käest, tema ei teadnud midagi, sõitsin Romi maja ette, seal seisis võõras auto, aiast leidsin mingi inimese!
„Kes teie olete?“
„Mina elan siin,“ vastas see mees kuidagi jube loomulikult ja nõudis. „Aga kes teie olete?“
„Kus Rom on?“
„Kes?“
„Rooland?“
„Nad kolisid ära.“
„Kolisid ära?“
„Jah?“
„Päriseks?“
„Maja müüsid nad meile, ju siis ikka päriseks.“
„Kuhu?“
„Kas Portugali või oli see Hispaania.“
Lihtsalt kõndisin sealt minema, jätsin selle tüübi koos oma rehaga aeda, silmad valgusid vett täis, ühel päeval reeta heavy, teisel kodumaa, siis oma sõbrad!
Ja ma läksin üksi, imelikud hirmud lõid välja, millest enne polnud aimugi. Võõristust tekitas mõte magada koos mingi saja võõra inimesega kusagil võimla põrandal või metsas. Peale põhikooli polnud ma seda teinud, nii metsik loodus kui spordihooned olid jätnud endast kuidagi vastiku mulje, higi, puugid, okkad, maod. Kuid kõige rohkem tekitas hirmu mõte, et äkki need inimesed, kellega ma seal koos pean olema, ei meeldi mulle, see oli nii tõenäoline, enamik inimesi ei meeldi mulle. Nüüd, kus Rom on läinud ja Silver meenutab iga päevaga aina enam vanamutti, ongi mul ainult Anu ja poisid, rohkem ma ju ei vajagi kedagi. Üksindusega metsas saan ma hakkama, inimene ongi üksi, harvad on need hetked, kui me näeme teise inimese sisemust, midagi talle ainuomast ja tõelist, ja kas me tahamegi seda vaadata! Aga aimasin ette, et nii nagu need inimesed ei hakka mulle meeldima, nii on ka neil midagi minu vastu. Olin vist terve elu arvanud, et kuigi ma teisi inimesi põlgan, siis mina neile ikka meeldin.
Ei saanudki enam aru, kas mind hirmutavad rohkem inimesed või üksindus? Kord nii, siis naa. Aga kõige enam kardan ma surma! See pimeduse, põrgu ja teispoolsuse sümboolika, needid, nahk, ketid, pentagrammid oli vaid kamuflaaž, tegelikult soovisime üle kõige elada, näha valgust, uut hommikut. Ja nii ka sõdurid, nad ei lähe rindele, sest neile meeldib tappa ja nad on valmis ise surema, vastupidi, nad tahavad ellu jääda ja siis valmistavadki end ette, lihvivad oma oskusi, võtavad osa kõigist õppustest ja laskepäevadest. Ja muidugi täiendavad oma varustust, lisaks sellele, mis said laost, hangivad endale mugavama kiivri, frentši asemel frogi, rakmed vahetavad välja vestiga jne. Selleks kulub terve varandus, aga elu ongi kallis! Kui ainult ei peaks surema liiga vara, liiga lollilt ja juhuslikult! Kes seda tahaks!
Eriti tobe oleks, kui just puhkehetkel läheb omade vahel andmiseks, inimesed on pikalt üksteisega koos olnud, kaua sa kannatad, kõik on väsinud, jalad ville täis, higikord nagu kile, sääsed, loll jutt, kõik on siis plahvatusohtlik, aga relvad ja labidad ja noad on käepärast, ongi kohe tükid taga! Õnneks oli alkohol laagris keelatud, sest kõigil neil kordadel, kui mu elus oli jamaks läinud, löömaks kusagil kõrtsus või kontserdil, olin ma olnud täis, rohkemgi veel, kõik ajas üle ääre, mõistus keeras kraanid kinni, mingi vastik segane elukas sai minu seest välja ja järgmisel hetkel juba olin avastanud end lebamas kusagil nurgas või vaatamas enda veriseid käsi. Samas olin ma juba aastaid harjunud iga õhtul enne magamaminekut jooma paar klaasi veini või mõned õlled, ilma selleta oli nii raske uinuda. Kartsin, et ilma vahin ma öösel metsas lihtsalt pimedust, ei maga silmatäitki, hommikuks olen nii kurnatud, juba kolmandal päeval vajun lihtsalt kokku. Ostsin endale kaasa unetablette ja suhkrupakke, keegi netis soovitas alati kuhugi vormi vahele suhkrut panna. Sest sõduri elul pole viga midagi, ainult tal on alati nälg ja unevõlg! Igaks juhuks panin koti põhja ka ühe suurema plasku viskiga.
Hakkasin hommikuti jooksmas käima, paljud räägivad, kuidas jooksmine tekitab hea tunde, algus on ebamugav, aga siis ühel hetkel hakkab aju endorfiini tootma, see oleks justkui igale sportlasele autasu selle eest, et oled piisavalt pingutanud. Huvitav, kas ka Romi aju tootis seda õnneainet, kui ta oma maratone jooksis, ja seepärast ta suutiski õllest ja alkost loobuda? Kus sa nüüd jooksed, mu kadunud sõber? Minu aju küll ei tootnud õnnetunnet – mida rohkem ma jooksin, seda halvemad mõtted pähe tulid. Kui ma olin veel nädal tagasi nii kindel, et olgu mis on, aga ma pean sinna baaskursusele minema ja ma saan hakkama, siis nüüd hakkas sees keerama.
Päev enne minekut panin vormi selga, peegli ees lausa ehmatasin, siis näitasin end oma naisele ja veidi hiljem ka lastele, ei tahtnud neid hirmutada, aga tegin seda siiski, nad kogunesid mu ümber ja lihtsalt vaatasid mind sama hämmeldunult kui ma ise. Siin keset tuba seisis keegi täiesti võõras mees, kui ta oleks aias seisnud, kusagil lillepeenra ja õunapuu vahel, poleks teda näinudki. Läksin ja istusin maha, Anu tuli mu kõrvale, pani käe mulle ümber:
„Noh, sõdur, mis on?“
„Ah, persse.“
„Mis?“
„Ei, mina ei lähe, ma…“
„Küll sa saad hakkama!“
„Ma ei tea.“
„Muidugi saad. Ja isegi kui sa jätad pooleli…“
„Ma ei taha pooleli jätta!“ Ma olin elus kõik pooleli jätnud, ainus, mis oli kindlalt ja alati minuga olnud, oli heavy metal, aga nüüd ma soovisin, et ma oleksin olemas ja minu peale saaks loota, aga kõik lainetas ja loperdas. Anu toetas oma kauni pea mu õlale.
„Muidugi sa ei taha pooleli jätta, aga kui sa peaksid jätma, siis sa oled vähemasti proovinud ja see pole maailma lõpp.“
See on nii uskumatult imeline, kuidas mu Anul on võime kõiki rahustada ja näidata maailma sellisena, nagu ta olema peaks, sina oledki mu endorfiin!
Järgmisel hommikul ma läksin, viimasel hetkel võtsin viski siiski kotist välja, ja õigesti tegin, sest juba õhtul pidime ühes spordihallis kõik oma kotid tagurpidi pöörama, rühma vanem vaatas ja näitas, kuidas varustus õigesti panna, pidime rakmed uuesti punuma, mõnel olid kaasas multitööriistad, näpitsad kulusid väga ära, õhtuks näpud tulitasid, pea huugas, õnneks saabus uni, nagu oleks keegi koti pähe tõmmanud. Hommikul ärkasin püksipannalde klõbina peale, päev läks raginaga käima, kogu varustus kokku ja selga, rivistusele, mu ainus soov oli, et ma hiljaks ei jääks, ei teeks midagi lolli, laagri peale üks selline juba oli, kolm hommikut järjest ootasime teda rivis, siis ta saabus, magamiskott lahtiselt järel lohisemas nagu hiiglaslik seebimull. Kui sa teed seda üks hommik, on see ehk naljakas ja antakse andeks, aga kui see toimub kolm hommikut järjest, saad kiirelt ja kindlalt endale idioodi staatuse. Mul oli nii hea meel, et see polnud mina, kordki elus tahtsin ma, et kõik oleks tehtud korralikult ja õigel ajal.
Ja nii imelik, arvasin, et see militaarne elurütm, kogu laagri päevakava ja struktuur ja allumine ei sobi mulle, aga vastupidi, kõik oli nii loogiline, kõik tegevused nii kiired ja väsitavad, polnud aega isegi Anule ja lastele helistada, enne öö tulekut toksisin magamiskotis paar sõnumit, olin iga möödunud päeva üle uhke. Mulle isegi tundus, et mu senisel elul puudus struktuur ja korrapära, mis oleks aidanud mul elada, selle asemel olid justkui üksikud koed ja narmad, isegi hea, et Silver minuga ei ühinenud, kardan, et ta oleks samuti saanud endale idioodi-kuulsuse, Romist oli muidugi kahju, samas püüdsin talle kuidagi andestada tema põgenemist, meil kõigil on omad hirmud, millega me võitleme, mõnikord saame neist jagu, teinekord jääme alla.
Kui Anu oli kogu aeg end täiendanud, käinud peale ülikooli erinevatel koolitustel ja töötubades, luges ja vaatas oma erialaseid dokfilme, siis mina polnud tahtnud enam midagi õppida ega isegi keeltekursustele minna ja ma arvasin, et äkki mu aju on minetanud võime midagi omandada ja salvestada, ka see oli asjatu hirm, kõik jäi meelde, ilmselt sellepärast, et sain aru, et seda on vaja, võisin vabalt üles öelda relva osi ja auastmeid, vaatasin, et meie rühma vanem oli vanemveebel, laagri ülem nooremleitnant, topograafias avanes täiesti uus maailm! Lahingumeditsiinis sain teada, kuidas sulgeda verejookse, pioneeriõppes aga seda, kuidas verd välja saada, kaevasime kaevikuid, liikusime tule all.
Ja nii imelik! Kõik inimesed, välja arvata mõni üksik, olid meeldivad, lahked ja abivalmid ja nii ka mina! Kus need inimesed küll enne olid? Näib, et ma olin terve elu sattunud peamiselt mingite troppide otsa, kes olid mindki muutnud selliseks üksikuks ja kiivaks, ja võimalik, et just siit leian ma endale uued sõbrad, mu lahingpaariliseks määrati minust veidi noorem mees, Joel, pärast selgus, et ta oli lausa kuusteist aastat noorem, meie jaos olin mina kõige vanem, aga see polnud üldse teema. Teistes rühmades oli veel vanemaid inimesi, oli lausa üks vanapaar, nemad küll lahkusid kohe teise päeva õhtul, sest naisel läks relvatestis midagi täiesti vasakule, kõik küll kinnitasid talle, et sellest pole midagi, laagri ülem tuli isiklikult rääkima, et seda testi saab alati järele teha, aga midagi oli naisega juhtunud, mingi vastik vibra oli tal sees, tahtis ainult ära koju ja nii läks ka mees temaga kaasa, see oli armas, paarilised lahingus ja elus!
Kolmandal päeval viidi meid metsa, tegime laagri üles, tõmbasime telkmantlid puude vahele, esimene öö oli päris hull, magamiskotis oli ka võrk, mille said ümber pea tõmmata, aga see langes otsmiku ja nina vastu, sääsed maandusid nagu peenramaale ja imesid, mina vähkresin, pinin kõrvus, see oli väljakannatamatu, kas see öö saabki saatuslikuks, siin ma murdun? Ei, järgmisel õhtul panin nokamütsi pähe, võrgu selle peale, tropid kõrva ja miski ei seganud. Kõik need asjad, mis alguses tundusid ebamugavad, nagu kamuflaaži värvid näos või igal pool relvaga liikumine, enne sööma minekut salve alt võtmine ja kontroll-lask, jäid kuidagi sisse. Isegi öine valvekord läks kuidagi lihtsalt, Joel ajas mind üles, läksime postile, vahetasime eelmised välja, nii hea, et sellel ajal ei tohtind rääkida, kuulasime vaikust, ma ei tundnud isegi Black Sabbathist puudust, jälgisin valguse liikumist, kusagil alustas kägu. Ma olin terve elu maha maganud kõik selle imelise, mis leidis aset enne koitu! Päevad olid pikad nagu lapsepõlves, alati saabus öö enne kui igavus või kurbus.
Lahkujaid muidugi oli, meie rühmast paistetasid ühel mehel jalad nii üles, et saapaid ei saanud sinna kuidagi otsa, oli peavalusid, mis läksid üle krampideks, kiirelt viidi need inimesed linna tilgutite alla, oli neidki, kellel viskas lihtsalt midagi üle, huviga jälgisin lõunasöögi-
sabas, kas idioot on veel rivis, oli, sõi küll teistest veidi eraldi, aga alla ei andnud. Seda soovisin minagi, ma polnud vist tükimal ajal midagi nii väga palunud. Enne seda olin soovinud üle kõige, et mu elus oleks armastus, Anu ja lapsed, aitähh teile! Poisikesena unistasin Iron Maideni vinüülist „Somewhere In Time“. Nüüd siin kursusel kartsin, et midagi rebeneb, kas ütleb selg üles või ei pea närv vastu ja teen eneselegi teadmata midagi lolli. Huvitav, mis on see, mille pärast siit kursuselt või kaitseliidust üldse minema aetakse, või öeldakse isegi, et nüüd andke kogu varustus tagasi, teie pole siin olnud, meie pole teid näinud. Relvatest number kahe ajal oli üks mees sellele juba päris lähedal. See tüüp oli muidu olnud kogu aeg kuidagi rõõmus ja rahulik, aga salvevahetusel hakkas pusima, ei saanud salve kätte, vandus omaette, kolmkümmend sekundit hakkas täis tiksuma, viimaks sai salve alla, aga unustas enne põlvele tulekut vaadata taha, juhendaja nägi selle ära, surus oma põlve seljale:
„Lahinguvälja kontroll!“
„Kurat, mina ei saa niimoodi lasta, kui kogu aeg seletate, niikuinii, kurat, kõik kõrval paugutavad, see nii segab!“
Ja ta viskas automaadi vastu maad. Sekundiga oli relv talt ära võetud ja mees ise tiiru nurka lohistatud, kössitas seal veidi aega, lõunale ta enam ei ilmunud. See ehmatas meid kõiki ära, kartsin, et mingi suuremat sorti jama juhtub ka minuga, elu oli näidanud, et lõpuks ujub ikka midagi pinnale!
Viimasel ööl enne rännakut nägin vastikut und, nagu ikka, pidime rivistusele ilmuma kamuflaaži värvid näos, roheline, pruun ja must. Kui mina enda värvimisega alustasin, selgus, et mul olid valge, punane ja must ja kohe olid mu kõrval ka Rom ja Silver, Rom sellisena, nagu ta vanasti oli, paks ja karvane ja rokenroll, Silver aga oma hommikumantlis, nad mõlemad meikisid end, värvisid küüsi ja huuli ja siis hakkasid mulle maalingut tegema ja ma ei saanud end liigutada ega midagi öelda, ja kui nad lõpetasid, oli saanud minust King Diamond, aluskiht oli valge, helendasin nagu lubjatud kuu, otsa ees tagurpidi rist, silmadest jooksmas mustad joad nagu nahkhiire tiivad, huuled punased, suunurkadest voolamas veri, mu sõbrad jäid tulemusega väga rahule.
„Nüüd oled sa valmis!“
„Missioon võib alata!“
Ja ma läksin hommikusele rivistusele, kõigi pilgud olid suunatud mulle, sosistati, keegi irvitas, isegi meie idioot vaatas mind põlguse ja mõnuga – on keegi veel nõmedam kui mina! Viimaks tuli laagri ülem ja seisis minu ette:
„Mis asi see on?“
„Heavy metal!“
„Võta see maha!“
„Kuule, ise sa näed välja nagu mingi põõsas!“
Ülem astus mulle veelgi lähemale, vaatasime üksteist nagu sitta, kohtusid King Diamond ja hall lepp, viimaks ta lausus:
„Ma loen kolmeni, siis teen hoiatuslasu ja siis tulistan põlve, või ei, ma ei loe midagi!“
Ta haaras kabuurist oma Glocki, aga korraga sain ma end liigutada, võtsin relva ja virutasin talle kabaga vastu nina, ta vajus maha, istusin talle peale ja jätkasin peksmist! Ärkasin ehmatusega, lausa võpatasin, mu paariline raputas mind ja ajas üles, oli aeg end kokku pakkida ja liikuma hakata, kamuflaaži tehes vaatasin hoolikalt peeglisse ja mõtlesin, et kas see on nüüd hetk, kui ma jätan hüvasti heavy metal’iga?
Ma olin kindel, et veel viimasel hetkel midagi juhtub, just vahetult enne rännaku lõppu pressib see vastik vana elajas ennast minust välja, ma vääratan ja rikun kõik ära! Aga ei midagi, rännak oli isegi kergem, kui ma arvasin, puhastasime relvad, andsime lattu, vahetasime jaokaaslastega kontakte ja häid sõnu, lubasime üksteisega ühenduses olla, kunagi kusagil näha. Anu tuli poistega mulle vastu, olin nii õnnelik neid nähes ja nemad minu üle jube uhked! Pakkisin asjad lahti, panin saapad ja magamiskoti rõdule tuulduma, käisin duši all, Anu oli teinud lasanjet, vaatasin teda ja lapsi ja kööki, sõin, siis jäin omaette istuma.
„Lähme magama!“ kutsus Anu.
„Ma veidi veel istun.“
„On sul kõik hästi?“
„Jaa, kõik on hästi.“
Tegelikult ei olnud, kõik tundus kuidagi valesti, olin ette kujutanud, et koju jõudes valdab mind kirjeldamatu rõõm, ehk isegi joovastus, aga ei midagi! See polnud üldse see! Nagu sulalumehunnik oleks mulle kaela valgunud, justkui laviin, nüüd ma siis tilkusin ja kondasin poole ööni korteris ringi, midagi kuulata või juua ei tahtnud, üldse ei teadnud, mida tahta. Kas see elu, kuhu nüüd tagasi pöördusin, üldse on väärt, et selle eest võidelda? Kohe järgmisel hetkel küsisin endalt vastu, kust tulevad nii lollid mõtted? Magama ma ei jäänud, vaatasin aknast välja, see ei pakkunud kah nagu suurt midagi.
