Ain Kütt. Risti soldati mõistatus. Tallinn: Hea Lugu, 2019. (Sagadi paruni mõrvalood; 1). 192 lk. 26.50 €; Elo Selirand. Tormi märgid. Tallinn: Varrak, 2021. 270 lk. 22.50 €; Andres Adamson. Sootuks teised saared. Krimilugu 18. aastasajalt. Tallinn: Argo, 2023. 168 lk. 22.99 €; Joel Jans. Rõngu roimad. Elva: Lummur, 2023. (kriminaalne raamatukogu; 2). 174 lk. 24.50 €; Dagmar Raudam. Haapsalu krimka: uppunud pruut. Romaan. Tallinn: Dagmar Raudam, 2024. 168 lk. 19.50 €.
Ajaloolisi kriminaalromaane on ühtäkki nii palju saanud. Käimasoleval kümnendil on iga aasta toonud paar uut teost ning autorite ja lugejate huvi näib kasvavat. Kuna sellist tüüpi krimikirjandusel on oma osa ajalooteadmise levikus, pakub huvi vaadelda seda lähemalt.
Kuigi krimikirjandust on paigutatud n-ö väheväärtusliku ajaviitekirjanduse riiulisse, on tõeliselt head krimilugu arvatavasti raskem kirjutada kui (fiktsioonivaba) poeetilist teksti, mida kriitikud nii väga armastavad. Seejuures on just ajalooline kriminaalromaan krimikirjanduse kõrgpilotaaž, sest peaks suutma ütelda midagi ka käsitletava aja kohta ehk loo kõrval on väga oluline ajalooline mõõde.
Minevikku vaatavas krimiloos on vaja edasi anda seda, millest kirjalikud allikad – eriti need, mis on arhiivis – üldiselt ei räägi: argielu eri tahke. Siin võiksid hätta jääda ajaloolasedki, sest suur osa neist tegeleb kindlate küsimuste ja probleemidega. Ajaloolane, kes ajab taga seaduspärasid, üldistusi ja mõjusid, uurib pikki ajalõike, mis sageli haaravad mitut sajandit (antiikaeg, keskaeg jm), kuid kuriteod lahendatakse piiratud ruumis kuu või aasta jooksul. See nõuab autorilt tohutut süvenemist detailidesse. Õnnestumine ei eelda mitte ainult laia lugemust ja häid ajalooteadmisi, vaid ka võimet möödanikku tunnetada ja endast läbi lasta. Sellekski on vaja fantaasiat või ettekujutusvõimet, mida õnneks on kirjanikel rohkem kui ajaloolastel.
Võiks arvata, et kui keegi on otsustanud kirjutada ajaloolise kriminaalromaani, langeb liisk maailmasõdadevahelisele või hilisemale ajale, sest neist kümnendeist on kõnelenud esivanemad ning allikatest ja tugikirjandusest puudu ei tule. Vähetähtis pole asjaolu, et tormiline 20. sajand võimaldab kirjutajale mõneti rohkem kui varasemad sajandid. Aga ei, enamik autoreid on tõstnud oma töölauale just kauge 19. sajandi – aja, mille puhul tänapäeva inimesel mingit vähegi vahetumat ja isiklikumat tunnetust enamasti ei ole. See avaldab muljet, kuid samas tekitab imestust.
Kujutan ette, et suurimaid tõkkeid ajaloolise kriminaalromaani valmimise käänulisel teel on see, et varem või hiljem ei suuda autor oma rohketele ajalooküsimustele vastuseid leida ning tekib küsimus, kas on üldse mõtet edasi minna. Olgugi et kõik vaadeldavad autorid on selles žanris debütandid, on nad suutnud niisugustest tõketest mööda loovida – raamat on ju ilmunud.
Mind huvitab, kas risk on tasunud end ära. Kas autorid on suutnud hoida tasakaalus nii loo kui ka ajaloo? Tundnud vajalikul määral aukartust Kleio ees, kuid mitte lasknud tal end allutada (kardetavasti hoiab just see tagasi kirjanduslike võimetega kutselisi ajaloolasi)? Ja mis rolli võiksid need raamatud ikkagi ajalooteadmiste leviku seisukohalt täita? Kas nad täiendavad ajalookirjandust või pigem eksitavad inimesi, luues väärarusaami ja müüte, mida ajaloolased peavad hakkama ümber lükkama?
Muidugi võib küsida, miks peaks üldse eeldama, et ilukirjandusest on midagi õppida, sest kes igatseb tarkust, võib ju kohe kätte võtta mõne asjaliku monograafia või hoogsamas stiilis aimeteose. Paraku loetakse tõsiseid raamatuid aina vähem, mistõttu paljudel juhtudel jäävadki ajalooteadmiste ammutamisel sõelale meelt lahutavad teosed.
Lugeja ei vaja aga üksnes aastaarve, fakte ja nimesid, vaid ka ajastu tunnetust. See on raam, mis võimaldab üksikteadmisi grupeerida ja kontekstualiseerida ning seeläbi eristada sajandeid ja epohhe. Pole kahtlust, et heal krimilool on siinkohal märksa paremad võimalused kui tõsisel akadeemilisel käsitlusel, milleni enamik lugejaid, isegi kui neil on ajaloohuvi, ei pruugi üldse jõudagi. Seepärast võiksid mõlemad sfäärid teineteist täiendada. Meelelahutuslik film või raamat annab maitseproovina esmase ettekujutuse võõrast ajastust ja kui tekib huvi, tärkab vahest ka soov lugeda lisaks tõsisemat kirjandust.
Mõistagi pole kirjanik ajaloolane, aga ajalooga žongleerides võiks ta siiski püsida enam-vähem kindlal pinnal. Kui pind jääb libedaks, on võimalik asuda koostööle mõne pädeva ajaloolasega. Ka ajaloolased on huvitatud oma uurimisvalla populariseerimisest. Märkimisväärsed kõrvalekalded ajaloovallas võiksid kõne alla tulla vaid siis, kui lugu on ülitugev. Kui autor ajalootäpsusest ja -tõest üldse ei hooli, on tegu suvalise loo ehk pseudoajalooga ja seda tuleb niiviisi ka serveerida.
Viimase aja poliitilised ja kultuurilised sündmused annavad pidevalt tõestust sellest, kui suur on vajadus ajalooga suhestuda (resp. seda tunda), aga omaette küsimus on, kuivõrd on see üldse võimalik. Kui Ain Kütilt küsiti intervjuus tema raamatutele osaks saanud kriitika kohta, vastas ta: „Peamised etteheited on ikka justnimelt selle ajaloolise tausta kohta. Mitmedki leiavad, et pole usutav. Kuidas aga usutav oleks, seda ei osata paraku öelda. See on huvitav fenomen, millest olen vestelnud ka teiste ajaloolisi romaane kirjutavate autoritega ja kõik on sellega kokku puutunud. Suurim mure on see, et lugeja ei oska mõelda ajas tagasi, vaid võtab kõike kirjeldatut tänapäeva kontekstist lähtuvalt. Seda nii eluolu kui tegelaste omavahelise suhtluse ja käitumise kohalt. Nii on ette heidetud, et miks lööb Fock piitsaga oma töölist. Tänapäeva mõistes on see käitumine muidugi vale, aga 1830. aasta kontekstis igati normaalne. Omaette elamuse pakuvad muidugi näiteks arvustused, kus hobustega ühest mõisast teise kihutamist vaat et loomapiinamiseks peetakse ega saada aru, miks jalgratast kasutada ei võidud.“[1]
Selles näites pole ebausutav mitte see, mis ei vasta ajalootõele, vaid see, mis tundub võõras ja moraalselt vale. Võimalik, et lugeja ei soovigi oma aja standardeid välja lülitada, kuid loodetavasti paneb loetu teda ühel või teisel viisil mineviku üle juurdlema (sellest ka Küti näites toodud vastuolu autori ja lugeja vahel). Kuna meelt lahutavatel kvaliteetraamatutel ja filmidel on võime kujundada kollektiivset ajalooteadvust, ei tohiks kirjanikud lasta end sedalaadi kriitikast häirida ega toota raamatuid, mis mineviku sildi all pelgalt meie oma ajast räägivad.
Teise laine krimiromaanid
Esimesele ajalooliste kriminaalromaanide lainele annab sisu Indrek Hargla oma Melchiori-lugudega (alates 2010). Hargla ei ole ajalugu õppinud, kuid tunneb seda teatud lõikudes ilmselt niisama hästi kui mõni kutseline ajaloolane. Samas on ta väga huvitatud kirjanikutöö köögipoolest ning on palju kõnelenud sellest, kui tähtis on kirjaniku jaoks õige kirjutamistehnika omandamine.[2] Need jooned on teinud Harglast olulise kirjaniku.
Müügiedetabelites on Melchiori lood olnud kõrgel kohal. Osa neist on antud välja kordustrükis ja 2021. aastal valmis esimene ekraniseering. Ei puudu ka kirjandusauhinnad ja rahvusvaheline huvi. Ühesõnaga – tegu on raamatutega, mida loetakse, teatakse ja hinnatakse.
Hargla kiiluvees hakkasid kõnealuse žanri vastu huvi tundma teisedki autorid. 2019. aastal ilmunud Ain Küti „Risti soldati mõistatus“ võeti hästi vastu ja kiiresti ilmusid järjeraamatud. 2021. aastal ilmus Elo Seliranna „Tormi märgid“, 2023. aastal Andres Adamsoni „Sootuks teised saared“ ja Joel Jansi „Rõngu roimad“. 2024. aastal tõid lisa Dagmar Raudami „Haapsalu krimka“ ja Indrek Hargla „Raudrästiku aeg: Muinas-Eesti kriminaalromaan“. Indrek Hargla sulest ilmus 2024. aastal veel „Mõisa köis. Kolm mõrvalugu Juhan Liiviga“. Viimane kasvas välja kinofilmist „Vari“, mille stsenarist Hargla oli. Asjaolu, et pärast filmi ilmumist ironiseeriti, millisest ajaloolisest isikust tehakse järgmisena detektiiv, näitab selgelt, et ajaloo meelelahutuslikku kriminaliseerimist tajutakse buumina. Seepärast on need raamatud saanud ka päris palju tähelepanu: kõiki on arvustatud avalikes kanalites, osa on leidnud ettelugemist raadioeetris järjejutuna, autoreid on kutsutud kirjandussaadetesse ja nendega on tehtud intervjuusid. Murranguline on 2023. aasta, mil „Rõngu roimad“ valiti Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna nominendiks. 2025. aastal jõudsid Adamson ja Jans järjelooni ning „Risti soldati mõistatusest“ tehti neljaosaline telesari. Nii et enam ei saa kuidagi nõustuda arvamusega, nagu oleks tegu kirjandusega väikesele krimifännide seltskonnale.[3]
Järgnevalt tutvustan teise laine debüütromaane. Kirjutamise hetkel ei olnud ma lugenud ühtegi järjeosa.
Ain Küti „Risti soldati mõistatus“
Arvestades, et tegu on ühtlasi autori esimese raamatuga, on tulemus vägagi õnnestunud. See on klassikaline kriminaalromaan, milles on kõike enam-vähem parasjagu. Lihtne, rahulik ja küllaltki realistlik lugu kannab lõpuni välja, sest pole liigset ambitsiooni, kuid samas on intriig, mis tõmbab lugeja kohe kaasa. Ilmekad tegelaskujud jäävad meelde ning on võrreldavad selliste maailma krimikirjanduse klassikutega nagu miss Marple ja isa Brown. Meeldib, et peategelased arenevad loo käigus ja ei ole kujutatud läbinisti positiivsetena. Paul von Fockis esinduvad tema ajale omased väärtused, mida tänapäeval võib olla raske vastu võtta, kuid mida tuleb teadvustada, kui on soov ajalugu mõista. Keerulisse olukorda sattunud assessorist noor mõisnik on auahne, edev, enesekeskne, kohati ka oskamatu, kuid muutub rolli sisse elades teravamaks ja enesekindlamaks.
Ajalooline taust on visandatud usutavalt ja mitmekesiselt. Eestlastel ses teoses suuremat rolli pole, kuid see-eest esitatakse haaravalt mõisnike elu eri tahke. Hästi on autoril õnnestunud välja valgustada toonast ühiskonda iseloomustavaid seisuslikke ja soolisi jooni. Kui midagi ette heita, siis seda, et tegelaste kõne ja väljenduslaad sarnaneb liigselt meie omale.
Elo Seliranna „Tormi märgid“
Omapärane ja meeldejääv, kuid samas üsna obskuurne kriminaalromaan spetsiifilise maitsega lugejale. Esimene mõrv annab end õige kaua oodata, kuid kirjanduslikust vaatepunktist on sissejuhatav mõrvavaba esimene veerand märksa tugevam kui põhiosa ise. Võiks isegi öelda, et „Tormi märkides“ on hea kõik see, mis pole kriminaalne, ja vastupidi.
Lugu on üles ehitatud klassikalise krimiloo võtmes. Seltskond aadlikke koguneb mõisa kadripäeva maskeraadi pidama. Peaaegu kõigil on midagi varjata. Maskeraadi ajal lüüakse mõisaisandale nuga selga. Samal ajal möllava tormi tagajärjel muutub mõis saareks, kust välja ei pääse keegi. Kiiresti järgnevad uued kuriteod. Sasipundart hakkab lahti harutama maarahva tõust tütarlaps Ann, kes on suursündmuse tõttu mõisa appi kutsutud.
Autor on erudeeritud, tunneb ajastut ja valdab loo jutustamise kunsti, kuid koostisosade vale kontsentratsiooni tõttu on lugu liiga vänge ja tulemus seetõttu küsitav. Kõike on liiga palju: tegelasi, kõrvalliine, mõrvu, sõnu. Öeldagu mis tahes, kuid vahel siiski teeb küll küllale liiga… Keskne peatükk, milles maskeraad hakkab lähenema lõpule, lööb oma paljususes meeled lausa lukku. Inimesed ei sure mitte ainult üksteise käe läbi, vaid ka erakordselt halbade ilmaolude tõttu.
Sellest, mida Ann mõne päeva jooksul läbi elab, piisaks kümnele inimesele terveks eluks: vähemalt kaks korda kiputakse tema neitsilikkuse kallale, mitu korda üritatakse talt hinge välja võtta, teda ähvardab uppumis- ja tulesurm, tema südames tärkab armastus, ta leiab endale aadlipreilist sõbra-hingekaaslase, õpib tundma inimese loomust heas ja kurjas.
Mõis ühes enesekesksete härrastega on patuurgas täis vihkamist, armukadedust ning süngeid saladusi ja patte, mida Ann mõisapreili Stella abil viimastes peatükkides efektselt paljastab. Kuna peaaegu kõik tegelased on kellegi või millegi vastu eksinud (ka Stellal on saladus), ähvardab raskelt ülekoormatud lugu muutuda kakofooniaks. Kuna autor hoiab kõigist põhitegelasist kinni, varjutavad nad paratamatult üksteist, jäädes mõneti ebaloomulikuks ja võõraks. Meistri Ann detektiivina on suurepärane valik, võib-olla ei olekski ta vajanud enda kõrvale pidevalt sehkendavat poisilikku ja sõnaohtrat Stellat.
Hea kriminaalromaan peab tekitama tõelisusefekti, kuid see lugu on nõnda fantaasiaküllane ja groteskne, et toimib paraku vastupidi. Kui lugejal peaks õnnestuma mööda loovida rohketest ajaloolise usutavuse alastest ohvritest, mida autor on sunnitud tooma, pidades silmas kaasakiskuva krimiliini vajadusi, on siit 19. sajandi eluolu kohta paljugi õppida. Vaatluse all on nii maarahvas kui ka aadel. Loosse on osavalt põimitud kultuuriloolisi ekskursse ja fakte. Vaadeldavas komplektis on see ainus raamat, milles esineb filosoofiline mõõde – autor küsib kuriteo ja armastuseteo suhte kohta.
Selirannal on selgelt äratuntav stiil, mille alustoeks on julge väljendusviis ja rikkalik sõnavara, mis näib sisaldavat omaloomingutki.
Andres Adamsoni „Sootuks teised saared“
Arvustades telesarja „Von Fock“, väidab kogenud krimikirjanik Katrin Pauts, et kui krimiloos ei toimu mõrv esimese 20 minuti jooksul, on asi halb.[4] Sellega ei saa nõustuda, sest kuriteo toimumise kiirusest palju olulisem on kuriteo ja selle lahendaja vastastikune dünaamika. Selle dünaamika määrab suuresti ära detektiivi isik. Ta ei pea olema meeldiv kangelane, kuid peab jätma jälje ehk avaldama lugejale mõju. Adamsoni detektiivist ei jää peaaegu mingit jälge. Siin ei ole küsimus üksnes detektiivi saladuseks jäävas nimes, vaid autori skemaatilises ja napis esitusviisis: vajadus liikuda lehekülg lehekülje järel kaasa peategelasega, kes ei avane isikuna piisavalt, on suurem puudus kui mõrva puudumine (selles teoses on siiski mitu mõrva). Teisedki tegelased jäävad hõredaks ega tekita kaasaelamist.
Kui „Tormi märkides“ on küllusesarv lugeja peale tühjaks kallatud, siis Adamson hoiab seda kindlalt püstasendis, lubades välja nõrguda täpselt nii palju kui vaja ja ei grammigi rohkem. Teos on disainitud kergesti loetavaks ja vahedaks (vähene maht, ülilühikesed peatükid, vaid kõige olulisem info), kuid sellega minetab lugu väärtuslikud sügavuskihid. Ja just seepärast ei suuda raamat hoida lugeja meeli oma kütkes rohkem kui paar päeva. Lugu on iseenesest huvitav, kuid pealiskaudne, kulgeb liiga kiiresti ega paku erilist mõistatamispõnevust. Õblukese raamatu jaoks selgelt liiga suur on kuriteo mastaap, mis viib välja suisa valitsusringkonnani.
Tõe huvides pean märkima, et lugesin raamatut autori pärast: põnev on jälgida, kuidas doktorikraadiga tippajaloolane käsitleb ajalugu ilukirjanduse vormis. Veendusin, et „Sootuks teisi saari“ saab vabalt lugeda, et meeldival ja kergel viisil kinnistada ning täiendada ajalooraamatuist ammutatut. Ajaloolise usutavuse poolest ületab see teos teisi tuntavalt (ka teisel ajaloolasel Ain Kütil on omad ebarealistlikud momendid). Detailide osas võib küsimusi tekkida ehk vaid selle aja ekspertidel. Võimalik, et lugemiskogemus oleks olnud teistsugune, kui ma ei teaks ega usaldaks autorit kui ajaloolast. Igal juhul näitab raamat, et ajaloolaseks olemine ei takista põrmugi loetava krimiromaani kirjutamist.
Joel Jansi „Rõngu roimad“
Klassikaline, lihtsa koega mõrvalugu (õieti kolm lõdvalt seotud lugu), kust ülemäärane on välja roogitud. Kirjutada autor oskab ja fantaasia on tal rikkalik. Jansile on omane näiliselt juba lõppu jõudnud loole veel üks vint peale keerata (topeltpööre lahenduskäigus).
Kuigi lugu on haarav, esineb seal vastuolusid või loogikavigu, mida oleks saanud vältida range toimetaja või kriitilise meelega krimisõbrast proovilugeja kaasamisega. Karakterid on pigem huvitavad, kuigi ka liiga napilt edasi antud. Ajakonteksti arvestades on alkeemia ja salaseltsi liin nii ebaoriginaalne kui ka ebausutav.
Ei pea kaua lugema, et mõista: Jans pole ajaloolane. Rõngu minevikust saab teada mõndagi huvitavat, kuid laiema ajastulise tunnetuse omandamiseks valiks mõne teise proosateose. Talupoegade kujutamine on tendentslik ja tegelaste kõne vildakas (autor vähemalt püüab otsekõnele vanaaja mekki anda). Ainus raamat, mille puhul oleks soovinud eessõna kasutatud allikate kirjeldusega (tegelikult võiks selline passus kuuluda iga ajaloolise romaani juurde).
Huvitav oleks teada, miks valis Jans kujutamiseks kauge 19. sajandi. Samas võtmes on ju võimalik visandada paralleelmaailmu või tulevikku.
Nende puuduste tõttu tahaks teost võrrelda korralikust materjalist, kuid liiga kitsa ülikonnaga, mis mahub küll selga, kuid kisub igast nurgast. Pole kahtlust, et autor on võimeline rohkemaks.
Dagmar Raudami „Haapsalu krimka: uppunud pruut“
Autor on žanri määratlemisel eksinud, sest kriminaalromaanis peab olema detektiiv (kõige laiemas tähenduses keegi, kes liigub sammhaaval mõistatuse lahendamise suunas). Siin avab autor igas järgmises peatükis lihtsalt uue kihi, mis aitab eelmisi mõista. Julgeks väita, et tegu on kriminaalse elemendiga tembitud jandiga. Jandiga seepärast, et lugu on absurdimaiguline ja naljatlev.
„Haapsalu krimka“ on igas mõttes väga „kerge“ raamat, mille võtaks kätte, kui muu jaoks enam jaksu ei jätku. Sestap pole põhjust arvata, et lugeja otsib ajaloolist tõde või kultuuriteadmist. Ilmselt on autor seda endale ka teadvustanud – ajastut on raamatus vähem kui teistes teostes.
Tegevus toimub aastal 1937 Haapsalus. On aru saada, et autor on lugenud toonaseid ajalehti ja neist üht-teist üle võtnud. Suvituslinna Haapsalut tutvustatakse päris põhjalikult, kuid kõik muu (tegelased, poliitiline olukord, ametiasutused, ajastu vaim) on kujutatud ebarealistlikult. Aga miks ka mitte, kui lugu nõuab… Samas ei ole lugu nii õnnestunud, et ajaloo ignoreerimine oleks õigustatud.
Ajalugu ja roimalugu on väga raske ühendada, ikka kipub emb-kumb selle käigus valusaid lööke saama. Seepärast väärib julgus võtta vastu nii keeruline väljakutse igal juhul tunnustamist. Ajaloolise krimiloo jutustamisel näib olevat eelis kutselistel ajaloolastel (selles komplektis Adamson ja Kütt), kuid see on suhteline eelis, sest määrav on ikkagi hästi läbi mõeldud lugu.
Mitte ühestki raamatust ei ilmne, et kirjutajal oleks tõsine kramp ajaloolise tõega ümberkäimise osas. Olustiku ja ajastu tundmine ei takista esitamast minevikku loovalt, fantaasia võtmes. Igas raamatus on midagi, mis läheb kujutatava aja vaimuga vastuollu, vaid Adamson on ajalise tõelisusefekti loomisel nii osav, et need momendid jäävad selgelt esile kerkimata.
Järgnevalt toon välja kolm suuremat puudust, mis lugedes esmalt silma jäid. Kõigil ses žanris ülesastunuil on märkimisväärsed kirjanduslikud võimed, piisavalt ajalooteadmisi ja korralik lugu. See, millest jääb puudu, on narratiivi viimistletus. Nähtavasti on vaja kirjutada nii kiiresti ja palju, et loo täieline potentsiaal jääb kasutamata. Mündi teine külg on see, et kriitikute heatahtlikkuse tõttu puudub autoritel sund rohkem pingutada. Näiteks krimikirjanduse esikriitik Jaan Martinson võttis „Rõngu roimad“ vastu aplausiga ja Karl-Martin Sinijärv nimetas seda suurepäraseks debüüdiks, kuigi karm kriitik võiks teost käsitleda ka lõppjärgus mustandina.[5] Kui selles raamatus piisaks vast mõne eriti ebausutava koha kohendamisest, siis „Haapsalu krimka“ vajaks terviklikku ülekäimist, kuid sedapuhku rohkem vormi mõttes. See ei takistanud Martinsonil valida mainitut 2024. aasta kolme kõige parema Eesti kriminulli sekka (väljavalituks osutus ka „Mõisa köis“).[6] Raamatule pühendatud lookeses kirjutab Martinson: „Ja see kirjakeel… Autori iga lause näikse olevat põhjalikult viimistletud ja kaunilt üles ehitatud. Kes ei naudi krimilugu, nautigu suurepärast Eesti keelt.“[7] See tõdemus paneb juba tõsiselt imestama, sest „Haapsalu krimka“ on vaadeldavas komplektis ainus raamat, mille sisuline ja keeleline toimetatus jätab soovida.
Teiseks pööraksin autorina enam tähelepanu tegelastele, sest olgu süžee kui tahes hea, edasi viivad seda inimesed. Hea krimilugu nõuab kindlasti vähemalt mõjuvat detektiivi, kuigi ka teised karakterid võiksid meeldejäävalt välja joonistuda. Vähemalt pooltes raamatutes jääb detektiivi isik pisut verevaeseks (ühes puudub sootuks), mistõttu ta ei saa lugejale piisavalt lähedaseks. Kõige enam omab võimet „saada omaks“ von Fock. On huvitav, et üheski romaanis ei teki tugevat, selgepiirilist detektiivi-kurjategija vastasseisu (nagu nt Holmes-Moriarty), ikka on pahategijaid rohkem kui üks. Kõigis romaanides on detektiivil abiline, „Risti soldati mõistatuses“ koguni kaks.
Oluline on silmas pidada, et detektiiv lahendab kuritegu koos lugejaga. Kui autor laseb lugeja detektiivi mõtetesse, siis olgu see nii läbi raamatu, mitte vastavalt kirjutaja vajadusele. On lugusid, kus detektiiv ei lahenda mõistatust vaimuterava arutluse abil, vaid tegutseb pigem kui juurdlust läbi viiv politseinik, ning lahenduskäigud on jõuga kokku klopsitud – määravaks saab midagi deus ex machina sarnast. Niisugune lugu ei taga intellektuaalset stimulatsiooni, mistõttu võib öelda, et sel napib sisemist sära. Kõige paremini tabab seda, mida võiks nimetada õnnestunud kuriteo ja selle lahendamise dünaamikaks, Ain Kütt. Olgugi et just tema raamat juhatas sisse teise laine kriminaalromaanid, võimaldades eeskuju, ei ole hilisematel autoritel õnnestunud seda dünaamikat sama hästi esile kutsuda.
Kolmanda puudusena võiks esile tuua üheplaanilisuse. Igas tõeliselt heas romaanis, ka kriminaalromaanis, peaks esinema igavikuline lisakiht, mis aitab elust ja inimesest paremini aru saada. See kiht toidab vaimu pärast seda, kui kuritegu on lahendatud ja raamat suletud.
Soovides kirjutada žanri tippteost, ei pääse sest kihist üle ega ümber. Neis romaanides esineb niisugune, teosele täiendavat tuge ja kaalukust lisav liin vaid „Tormi märkides“, kus näidatakse, et vahel ei sünni kuri kurjusest, vaid hoopis suurest armastusest.
Mulle tundub, et kõnealused raamatud suhestuvad üksteisega, asetudes mõttelistesse paaridesse. Kui „Tormi märgid“ on kirjandustehnilisest vaatenurgast ülepaisutatud, siis „Sootuks teised saared“ lausa häirivalt lakooniline. „Tormi märkides“ vastandatakse õilis, arukas, julge ja kehaliselt vastupidav talurahvas egoistlikele ja seesmiselt rikutud mõisnikele, „Rõngu roimade“ karikatuursed talupojad näevad iga asja taga, mille selgitamiseks napib sõnu, kuradi kätetööd. Nad on ebausklikud, laisad, joomahimulised, arad ja nii rumalad, et ei suuda vahet teha kallil ja tugeval pealinna parfüümil ning virtsalehal (see asjaolu on esimese loo juhtumi lahendamisel määrava tähtsusega). Need maitse-eelistused määravad ka ära, miks Adamsonil ja Jansil abistab detektiivist härrat talupoeg, aga Seliranna Meistri Anni rikas aadlineiu.
Ainult Adamsoni ja Küti romaanides viib juurdlust läbi ametiisik, kelleks ühel juhul on adrakohtu ja teisel juhul meeskohtu assessor. Assessor on ühtlasi hea näide, kuidas ajalooline krimikirjandus tõstab ajalooteadlikkust. Tänu nendele raamatutele ei küsi enam keegi, mis asjamees too assessor on. Või kui ka küsib, ei ole selguse saamiseks vaja ajaloolast.
„Rõngu roimad“, „Haapsalu krimka“ ja vähemal määral ka „Risti soldati mõistatus“ on paigakesksed romaanid. „Sootuks teistest saartest“ võiks mõelda kui Hiiumaa romaanist, kuid tegelikult ei lase autor end ruumist piirata ja liigub julgelt ka Eesti alalt välja. „Tormi märgid“ ei lahku hetkekski vaadeldava mõisa alalt, kuid samas puudub kohal tähtsus, mida rõhutab ka kohanimede puudumine.
Ajaloolise tõelisusefekti saavutamisel eelistavad autorid kahte hästitoimivat võtet: ajaloofaktide põiming narratiivi ning toonase keele ja kõnepruugi järeleaimamine. Jutustuse aja ühendamisel päriseluliste momentidega on kõige eesrindlikumad Kütt ja Selirand, kes toovad sisse ka Eesti-väliseid faktikesi. Siinkirjutaja arvates õnnestub autentse kõnepruugi järeleaimamine kõige paremini Adamsonil. Jansi ajaloolises tekstis (otsekõnes) on liiga palju hilisema aja keelt, kuid seda esineb ka Kütil. Raudamil on uuema aja poolest teiste ees suur eelis, kuid ta jätab selle kasutamata, mistõttu tema tegelaste kõne ei erine meie omast üldse („pulli tegema“, „pervert“, „pressikonverents“ ei kuulu päris kindlasti 1930. aastate leksikasse).
Kütt on läinud seda teed, et lisab võõra ajalootermini esinemisel selle järele lühikese selgituse (nt assessor ehk…). Ilukirjandusteoses mõjub see pisut kummaliselt, kuid konteksti mõistmisel tuleb kindlasti kasuks. Joel Jans on põiminud loosse oma suguvõsaliini ja Adamson jutustab mina-vormis. Esimene võte tuleb hinnata kavalaks, kuid teise puhul pole ma veendunud, kas see midagi juurde annab – pigem vastupidi, sest võimaldab tegelast vähem avada. Illustratsioone kasutatakse ainult „Tormi märkides“. Näiteks on seal esitatud küllaltki detailne mõisa plaan ja piduõhtu menüü, mis annavad loole päriselulise maigu.
Kõigi teoste puhul on sümpaatne, et tegu on pigem rahulike lugudega, milles ei eksponeerita arutut julmust. Teistest pisut rohkem esineb süngemaid noote „Tormi märkides“ ja „Sootuks teistes saartes“.
Mida on neist raamatuist siis ajaloo kohta õppida? Esmalt muidugi paikade (Rõngu, Haapsalu, Virumaa jt), mõisate ja isikute kohta. Ain Küti raamatud ja neist võrsunud telesari on teinud kuulsaks nii Sagadi mõisa kui ka Paul von Focki isiku, kellest varem kardetavasti vähesed teadsid. Rõngu aga jääb meelde viie tee ristina. Niimoodi toimibki teatud nimede kinnistamine kollektiivsesse teadvusse. Pisut selgemaks saavad 19. sajandi kohtusüsteem, ametid, eluolu (transport, mõisamajandus, talupoegade elamud, toit, riided, suhted, väärtused ja usulised arusaamad), kõnepruuk. Näpuotsaga ka kultuuriloolist faktoloogiat ja terminoloogiat.
Kui nüüd püüda tuletada täiuslikkust taotleva ajaloolise krimiloo retsepti, peaks seal minu arvates olema järgmised koostisosad:
Ei mingit originaalitsemist, sest kaheksal juhul kümnest ei kanna see välja.
Hoitagu tegemast Hollywoodi: laibakuhjad, salaseltsid, sadism ja vandenõud, mis viivad välja valitsejate endini, on liiast.
Niisama halb kui ülepaisutamine on lakoonilisus eesmärgina omaette. Lugeja tahab stimulatsiooni, kuid mitte ala- ega ülestimulatsiooni.
Kõrvalekalded ajaloost võiksid kõne alla tulla vaid siis, kui lugu on ülitugev. Ei ole mõtet kirjutada ajaloo sildi all tänapäevast või omaloodud maailmast. Autoril pole pääsu ajastu põhjalikust tundmaõppimisest.
Loo keerulisusest ja mastaapsusest olulisem on selle läbimõeldus ja intriig, mis tõmbab kohe kaasa.
Kuritegu lahendatagu samm-sammult, võimaldades lugejal kaasa mõelda.
Karakteriloome, karakteriloome, karakteriloome! Detektiiv peab mingil moel võluma.
Kui romaan peaks jätma lugeja teadvusse piisavalt sügava jälje, et võimaldada end mõne aja pärast uuesti üle lugeda, siis ongi tabatud koostisosade õige kooslus.
Lõpetuseks küsimus, miks peaaegu kõik autorid on valinud tegevusajaks 19. sajandi. Ilmselt on asi selles, et nii nagu valitseb ajaloolise krimi buum, valitseb ka 19. sajandi buum. 20. sajandist on räägitud ja kuuldud nii palju, nüüd tahaks teada ka kaugemast ajast. Kindlasti on seda sajandit populariseerinud mõlemad eelmainitud ajaloolised krimifilmid.
Igast käsitletud kriminaalromaanist saab ammutada ajalooteadmist, kuid ajastulise tunnetuse seisukohalt söandaksin esmalt soovitada „Sootuks teisi saari“ ja „Risti soldati mõistatust“ ning viimaseks jätta „Haapsalu krimka“. Kuigi kõigis raamatuis on lugu olulisem kui ajalugu, ei suuda ükski teise laine ajaloolistest kriminaalromaanidest tõusta samale tasemele meie parimate ajalooliste romaanidega, aga küllap on see ka loomulik, sest selle žanri eesmärk ei ole vallutada kirjanduslikke tippe. Olulisem on ehk see, et veel ei suuda ükski teos tõusta ka krimikirjanduse tippu – selleks on vaja enam viimistlust ja sügavust. Tundub, et autorid on avastanud selle žanri võlu (olematu konkurents, lugejate huvi), kuid ei võta seda ka ülemäära tõsiselt. Kui arvestada, et tegu on žanri debüütromaanidega, on tulevikuväljavaade ometigi paljulubav. Tähtis on see, et algus on tehtud, paar-kolm sajandit kaetud ja lugejal valikut.
[1] M. Müüripeal, Kirjanik Ain Kütt: lugejad ju ootavad järgmist seiklust ja kuidas sa neid siis ikka alt vead. Postimees, 12.03.2025.
[2] Vt nt suurepärast saatesõna raamatu „Pan Grpowski. 10 põnevusjuttu eksortsist
Grpowski elust“ uustrükile (2025).
[3] Vt nt Kirjandusministri juures, 26. Indrek Hargla. ERR. 26.02.2024 (saade salvestati 2023. aasta lõpus).
[4] K. Pauts, Kallis ja pretensioonikas „Von Fock“ läks totaalselt aia taha. Mis ometi juhtus? Eesti Päevaleht, 17.03.2025.
[5] J. Martinson, Ulmest Rõngu roimadesse: Joel Jans loob väärtkirjandust. Eesti Päevaleht, 16.01.2024; K.-M. Sinijärv, Sinijärve raamatusoovitused: Sass Henno paneb mõtlema mitut pidi. Kultuur.err.ee, 29.12.2023.
[6] Jaan Martinson järjestas eelmise aasta kümme parimat kriminulli. Kultuur.err.ee, 07.01.2025.
[7] J. Martinson, Uppunud pruudi suurepärane portree ehk humoorikas, groteskne ja realistlik Haapsalu. Eesti Päevaleht, 01.01.2025.
