1840. ja 1880. aastate keskel võttis talurahva käärimine Balti provintsides usu- ehk kirikuvahetusliikumise vormi. Selle tagajärjel siirdus suur hulk eestlasi, lätlasi ning mõnel määral ka rannarootslasi luteri kirikust õigeusu kirikusse. 1845–1848 oli Liivimaal tervikuna kirikuvahetajaid üle 106 000; seejuures eestlastega asustatud aladel 66 000 ehk 17% talupoegade koguarvust.[1] 1880. aastatel siirdus õigeusku üle kümne tuhande Eestimaa kubermangu talupoja, peamiselt Läänemaal, kus liikumine algas küll spontaanselt, ent jätkus kuberneri ja õigeusu vaimulike ametlikul toel.[2] Liivimaal hoogustus 1860. aastate keskpaigas luterlusse tagasipöördumine, mis vältas õigeusust lahkumist ja segaabieludest sündinud laste luterlastena ristimist keelanud seaduste taaskehtestamiseni 1885. aastal.[3] Keisri 1905. aasta ususallivuse manifest kõrvaldas seaduslikud tõkked luteri kirikusse naasmiselt ning avanenud võimalust kasutasid tuhanded õigeusklikud, rohkem Lõuna- kui Põhja-Eestis.[4] 1897. aasta rahvaloenduse andmeil oli praegusel Eesti alal eestlaste hulgas õige-usklikke 12,7%.[5]
Usuvahetuseks vormunud talurahvaproteste käsitleti aastakümneid baltisaksa ja Vene poliitilise heitluse pingeväljas. Rüütelkondade ja keskvõimu omavahelise jõukatsumise varjust pääsesid need sündmused välja alles Eesti esimesel iseseisvusajal, mil ilmusid teedrajavad ning tänaseni mõõtuandvad tööd talurahva vaatepunktist.[6] 1845.–1848. aasta talurahva käärimisele kuulub küll jätkuvalt kindel koht Eesti ajaloo õpikutes ja üldkäsitlustes, ent teaduslik huvi usuvahetuse 1840. ja 1880. aastate laine vastu on vaibumas. Nii pärineb kaalukas osa käesoleval sajandil üllitatud akadeemilistest uurimustest mitte-eesti teadlastelt.[7] Ergutamaks keskustelu eesti keeleruumis, lahkab siinne artikkel viimaste kümnendite eriala- ja õppekirjandusele toetudes kolme talurahva vaatenurgast olulist teemaderingi. (1) Kas massiline usuvahetus 1840. aastatel omas laiemat ühiskondlik-poliitilist suunitlust või oodati agraarkriisi tingimustes peamiselt puhtmajanduslikke hüvesid; (2) kas talupoegade keisri-orientatsioon oli pigem naiivne või pragmaatiline, ning (3) missugust kasu lõppkokkuvõttes saadi.
Usuvahetuse mõlema laine taustaks oli talurahva kehv elujärg ja lootus saada maist kasu.[8] Samamoodi ilmestasid mõlemat mõisa- ja kirikuvastasus, üleskruvitud lootused ja ootused ning orienteeritus keisrivõimule.[9] Rohkem kui 1840. aastail Lõuna-Eestis mängisid Põhja-Eestis 1880. aastail kaasa usulis-ideoloogilised tegurid; liikumine oli rohkem „ülalt“, s.o kuberneri ja õigeusu kiriku poolt suunatud ja kirjasõnast mõjutatud.[10] Ühisosa võib leida ka teoreetilise mõtestamise teel, milleks näiteks kirikuloolased on välja pakkunud „usulise ükskõiksuse“ käsitusviisi. Selle kontseptsiooni maaletoojate arvates peegeldab usuvahetus ja taasvahetus talupoegade paindlikkust religiooni valikul; usutunnistus polnud nende jaoks mitte niivõrd päritolu, kuivõrd pragmaatilise otsustuse küsimus.[11] Usuline mitmekesistumine ning religioossuse kasvav killustumine ja individualiseerumine iseloomustasid Vene impeeriumi äärealasid laiemalt. Paindlikkust usulise kuuluvuse valikul ilmutati esijoones neil puhkudel, kui tuli otsustada, kus abielluda, last ristida või koolitada, kuidas karjääri teha või elus paremini või kergemalt toime tulla. Ida-Euroopa kultuurilistel ja keelelistel segaaladel käidi sageli mänguliselt ja samal ajal otstarbekalt ümber ka rahvusliku identiteediga, lähtudes arusaamast, et rahvuslikku kuuluvust ei määra sünnipära, vaid inimene võib juhinduda oma vajadustest ja oludest.
„Priuse kirjotaminne“[12] ja „sõgestatud mass“[13]
Eesti ajaloo üldkäsitlustes ja kooliõpikutes paigutatakse 1840. aastate usuvahetuse laine traditsiooniliselt agraarümberkorralduste ning nendega kaasnenud talurahvarahutuste konteksti.[14] See oli poolikute agraarreformide tekitatud sotsiaalmajandusliku kriisi ilming.
1880. aastate laine seotakse aga õigeusu kiriku osalusega venestuspoliitikas või siis usu- ja kirikuelu teemaga, nihutades tähelepanu keskmest mõisasurve ja talurahva majandusliku kitsikuse probleemid. Vene õigeusu kirikut nähakse eelkõige vene imperialismi tööriistana ning luterliku kultuuri ja vaimsuse poolt kujundatud eestlastele võõrana. Võõrkehaks olemist näikse kinnitavat seegi, et maal on õigeusu kirikud praeguseks sageli kogukonna poolt unustatud ning silmini võsas.
Kummagi usuvahetuslaine puhul sündmuste kaasaegsed nende maises tagapõhjas ei kahelnud. 1840. aastate keskpaigas lootsid näljas ja mõisaorjuses virelenud talupojad keisri usku astudes mitmesuguseid leevendusi, nagu riigilt maa saamine (nn hingemaa) ja õigus välja rännata, teoorjuse vähendamine või kaotamine, näljaabi, luteri kirikumaksust ja laste koolisundusest vabastamine jne. Sellise pika loetelu saab kokku mitme eri käsitluse põhjal, sest enamasti mainitakse vaid hingemaa saamise ja mõisaorjusest pääsemise soovi. Paaris uuemas üldkäsitluses muid sihte peale hingemaa ootuse esile ei toodagi.[15] „Eesti ajaloo“ V köide (2010) aga tunnistab protestiliikumise üldisemat sihiseadet, vaenulikkust luteri kiriku ja mõisa vastu. Talurahva kõrgelennulisi unistusi laseb aimata Pilistvere meeste söakas väljaütlemine: „meie ikke alt vabanemise tund on tulnud, nüüd saame pärisomanikeks ja isandaiks, saame uued kohtunikud ja kirikuõpetajad.“[16]
1845.–1848. aasta talurahva käärimise peamiseks allhoovuseks võib pidada lootust, et riigivõim oma korraldustega leevendab mõisasurvet ja kergendab seeläbi talupoegade elu. Kui taandada talurahva taotlused pelgalt hingemaa jagamisele ja teoorjuse kaotamisele, jääb pilt toimunust ebatäielikuks ning ähmastub liikumise seos sajandi keskpaiga talurahvareformiga. Mitmed ametivõimude poolt üles tähendatud talurahva väljaütlemised ja kaasaegsete tähelepanekud lubavad arvata, et igatseti tõelist „priiust“ ja kirjutati end üles „priiusse“. Talupojad ootasid enda sõnutsi vabastamisest (s.o pärisorjuse kaotamisest) saadik asjata oma saatuse kergendamist,[17] „paremat põlve“[18] või „ikke alt vabanemise tundi“. Olid nad ju üksnes „fiktiivselt vabad“, kui kasutada Ea Janseni väljendit.[19] Mõni teravapilgulisem kaasaegne kommentaator taipas, et usuvahetajad kohati kahtlesid ka ise, kas nad maad või „mingit kasu“[20] saavad; küll aga uskusid nad, et pälvides keisri tähelepanu, pääsevad nad, kasvõi mõningal määral, „oma härrade“ võimu alt.[21] Muhulaste „uue seaduse“ ootust on kohalik pastor ja Saaremaa superintendent G. A. von Schmidt kirjeldanud järgmiselt: Kuressaare preester Panov rääkinud „keisri uuest seadusest“ ja lubanud, et „kuninga wäggi on teel tullemas, kui nad seia sawad, siis peawad teie nimmed keik kirjutatud ollema; ning olge agga nobbed, kes tagga jääb, jääb seädusest ilma.“[22] Tänapäeva autoritest rõhutab Daniel Ryan kõige innukamalt valitsuse poliitika ja usuvahetusliikumise vastastikust seost. Riigivõimu sammud – nii ad hoc meetmed kui ka reformikavadega tegelemine – olevat kinnistanud talurahva ootust suuremate muutuste järele; talurahva protest omakorda tõuganud tagant valitsuse reformipoliitikat.[23]
1845.–1848. aasta usuvahetusliikumise motiive ja suunitlust võib väljaütlemiste ja kaasaegsete tähelepanekute uurimise kõrval püüda mõista ka näiteks jälgides liikumise ajalist ja ruumilist kulgu või analüüsides usuvahetajate ja nende eestvedajate sotsiaalset tausta. Meie praeguse teadmise kohaselt oli näljahäda ja õigeusku siirdumise piirkondliku intensiivsuse vahel vaid lühiajaline seos. Kolmest Balti kubermangust tabas näljahäda kõige tõsisemalt Liivimaad, vallandades siin usuvahetusliikumise.[24] Kuigi liikumine sai alguse näljast enim räsitud piirkondades, saavutas see suurima ulatuse maakondades nagu Saare- ja Pärnumaa, mida nälg teistest Lõuna-Eesti maakondadest vähem raputas. Saaremaa näitel võib liikumise levik siiski peegeldada ka näljahäda regionaalset tugevust, juhul kui leiab kinnitust oletus, et analoogiliselt 1868.–1869. aasta kriisiga kannatas maakonna idapool enam kui läänepool.[25] Näljahäda ja usuvahetusliikumise seoseid saaks kvantitatiivselt täpsemalt hinnata, vaadates usuvahetajate osakaalu seost näljaabi suuruse ja liigsuremusega; kihelkonna tasandil on need andmed taastatavad kogu Lõuna-Eesti mandriala kohta.
Lõuna-Eesti usuvahetuslaine regionaalsete erisuste seletamine majandusliku mahajäämuse või edemusega tundub problemaatiline, sest kuni sajandi keskpaiga agraarreformideni lahknes talupoegade olukord pigem mõisati kui piirkonniti.[26] 1880. aastatel aga peegeldab usuvahetuse paikkondlik intensiivsus Põhja-Eestis üsna otseselt erisusi sotsiaalmajanduslikes oludes. See on ka ootuspärane, sest 1880. aastateks oli Eesti ala majandusliku arengu regionaalne ebaühtlus tugevalt väljendunud. Põhja-Eesti jäi siis maha Lõuna-Eestist ja Lääne-Eesti omakorda ülejäänud Põhja-Eestist. Sajandi keskpaigas aitab regionaalseid erisusi seletada asustusmuster: kogukondlik elulaad tugevdas ühiskondlikku konformismi ja hoidis hiljem ka usuvahetajaid kindlamalt õigeusu kiriku rüpes.[27] Rohkem tähelepanu aga vajab küsimus, kuidas suhestusid liikumisega vallaeestseisjad ning kas vallaelanikud pigem järgisid eestseisjaid või vastandusid neile, nähes neis eeskätt mõisavalitsuse käepikendust.[28]
Miks haaras usuvahetus kaasa hulganisti rahvast mitmel pool Pärnu- ja Saaremaa kroonuvaldustes, kuigi riik kaitses oma maadel elanud talupoegi mõisniku (s.o mõisarentniku) omavoli eest tõhusamalt kui eramõisate talupoegi? Ilmselt oli iganenud agraarkorraldus oma eri ilmingutes talurahvale üldiselt vastumeelne. Mõisavastasus („suur viha sakslaste“ vastu[29]) ei pruukinud igal üksikul juhul tõukuda hetkeoludest, keerulistest suhetest mõisniku või luteri kiriku esindajatega. Kroonumaadel said talupojad muretumalt „keisriusku“ siirduda ka seetõttu, et kroonumõisate rentnikud ei saanud rakendada vastumeetmeid, nagu talude ülesütlemine või rendi tõstmine. Liikumise lokaalset intensiivsust määranud mõjurite seas polnud sugugi mitte tähtsusetu hirm või siis, vastupidi, selle puudumine.
Õigeusku üleminejate ja kohalike agitaatorite sotsiaalse tausta kohta järelduste tegemiseks juhunäidetest ei piisa.[30] Kirikuloolase Toomas Schvaki arvates kõneleb 1840. aastate talurahva käärimise puhtmajanduslike eesmärkide vastu asjaolu, et kuigi enamik kirikuvahetajaid pärines „kõige vaesema talurahva“ hulgast, kuulus nende sekka ka „rikkaid suurtalunikke“.[31] Tegelikult ei kujundanud liikumise nägu ei suurtalunikud ega vaesed. „Rikkaid suurtalunikke“ leidus 1840. aastate keskpaiga Liivimaal näpuotsaga; tollase „talurahvaaristokraatia“ moodustasid mõisasundijad ja mõisnikud eelistasid sellele ametikohale hernhuutlasi.[32] 1844.–1845. aasta ränkade ikalduste järel langes Lõuna-Eestis arvukalt peremehi võlgadesse või pankrotistus.[33] Näljahädast kirjutanud kaasaegsed panid sageli tähele, et talurahva toimetulekus valitsesid lahknevused pigem mõisate kui pere- ja sulasrahva vahel.[34] Mitmel pool kaebasid talurahva esindajad ametivõimudele viletsuse üle kogu kogukonna nimel.[35] Helme kihelkonnas, mille rahvastikuajalugu olen põhjalikult uurinud, erines usuvahetajate osakaal mõisate lõikes mitu korda; peremeeste seas oli usuvahetajate osakaal küll väiksem kui maata rahva seas, ent vahed polnud tohutud.[36] Kohtades, kus usuvahetus oli massiline, nagu näiteks Muhumaa, haaras see ühtviisi kaasa nii pererahvast kui maata talurahvast.[37] Võib arvata, et usuvahetuse küsimuses Liivimaal ei jooksnud suurt veelahet pere- ja sulasrahva vahel,[38] sest teotööl põhineva mõisamajanduse tingimustes elas ka talunik mõisa surve all ja tema rendivahekorrad mõisaga olid ebakindlad.
Lõuna-Eesti usuvahetuse laine sihtide kitsendamist mõnele puhtmajanduslikule taotlusele on kritiseerinud ka Eesti õigeusu kiriku ajaloo uurijad, kes tõstavad esile liikumise „keerukust“, nähtuse „komplekssust“ ja motiivide paljusust, sõltuvalt konkreetsetest oludest ja talupojast.[39] Õigeusk loonud potentsiaalselt olukorra, milles sotsiaalselt allasurutud kihil avanes võimalus väljendada oma vastumeelsust valitseva olukorra või kehtinud võimusuhete vastu. Õigeusku siirdumist ei saavat vaadata lahus võimusuhetest mõisniku patronaadi all seisnud luteri kirikus. Ryani meelest oli liikumise vorm aga esmajoones strateegiline valik: talurahvale ei jäänud märkamata riigiusu mõjuvälja laiendamine impeeriumi äärealadel 1830.–1840. aastail ja oma sihte püüti keskvõimu poliitikaga kokku haakida.[40] Teadupärast oli usuvahetus talurahva jaoks ka üsna ohutu protestivorm, kuna ametlikult ei saanud neid selle eest karistada (taga kiusata aga küll). Vene täägid, millele balti aadel talurahva mahasurumisel oli harjunud toetuma, usuvahetuse vastu ei aidanud.
Viimase aja eestikeelses ajalookirjutuses usuvahetajate suhtes valitsev hoiak ei eristu kuigi palju baltisaksa kommentaatorite või Faehlmanni omast, kes pidasid neid „äraeksitatuiks“ ja „sõgedaiks“.[41] Oluliseks mõjuriks peetakse kuulujutte.[42] Kasutatud on isegi mõistet „massipsühhoos“.[43] Need autorid, kes kuulujuttudele palju tähelepanu ei pööra või kes kahtlevad, kas talurahvas kuuldusi naiivselt uskus, pärinevad – väheste eranditega[44] – raja tagant. Nii Ryan kui ka paljuski tema töödele toetuv Karsten Brüggemann oletavad, et talupojad ei võtnud valekuuldusi tingimata tõe pähe ega olnud arust ära. Ryani meelest kombati pigem teadlikult piire, kui kaugele ulatub riigivõimu (keisri) kaitse mõisnike omavoli eest.[45] Kuuldustele viidati ettekäändeks. Asjaolu, et usuvahetajaid ei peatanud ametivõimude kinnitused, et üleminemise läbi mingit maist kasu ei saa, vihjab Brüggemanni arvates võimalusele, et nende huvikeskmes polnudki kuuldustes tõotatud soodustused.[46] Seega jõuame ringiga tagasi küsimuse juurde, mis oli liikumise sügavam allhoovus ja laiem siht.
Üldlevinud seisukoha järgi olid 1880. aastatel usuvahetajatel ainelise kasu ootused rohkem tagaplaanil kui 1840. aastatel. Protest olnud esijoones suunatud luteri pastorite ja luterlike baltisaksa mõisnike vastu,[47] kuigi hellitati ka lootust majanduslikele kergendustele, nagu maa saamine ja maksude vähendamine või vähemalt vabanemine maksudest luteri kirikule.[48] Usuvahetuse läbi arvati pääsevat riigivõimu kaitse alla.
Kirikuloolane James White on põhjalikult uurinud õigeusku pöördumist või selle ideega mängimist rannarootsi aladel. 1886–1887 liitus õigeusu kirikuga üle 600 vormsilase, lootes leida riigivalitsuse toetust saarel võimutsenud mõisniku Otto von Stackelbergi vastu, kes koormas talupoegi kõrgete rendi- ja töökohustustega.[49] Eestimaa kuberneri Sergei Šahhovskoi sõnul protestisid sealsed „rõhutud elanikud“ „kogu valitseva korra vastu“.[50] Paljud vormsilased avaldasid soovi luterlusse naasta, kui vihatud mõisnik Stackelberg 1887. aastal suri. 1866. aastal õigeusku astuda ähvardanud ruhnulaste protesti teravik oli suunatud kirikukoormiste ja pastori vastu.[51] Rannarootslasi ei kehutanud üles valekuuldused, vaid nad lähenesid usuvahetusele instrumentaalselt ja pragmaatiliselt.
Ajaliku põlve kergendused
Eestikeelseid eri- ja üldkäsitlusi ilmestab arusaam, et usuvahetajate lootused nurjusid.[52] Õigeusku astumine osutunud „mõttetuks“.[53] Sajandi keskpaigas olukord isegi pigem halvenes, sest luterlikud mõisnikud kimbutasid pöördunuid igal viisil. Üldlevinud vaate võtab kokku Schvak: kirikuvahetus ei toonud kaasa „mitte mingisugust majanduslike ja sotsiaalsete olude paranemist“ ning Vene keskvõim ei suutnud usuvahetajaid kaitsta mõisnike tagakiusamise eest.[54] Rekonversiooni Lõuna-Eestis seostatakse samuti majanduslike ja õiguslike lootuste luhtumisega, aga ka luterliku keskkonnaga. Näiteks Enn Tarvel rõhutab usu taasvahetuse puhul pigem viimast asjaolu: seda tehti ümbruse või perekondlike sidemete mõjul, harjumuse jõul.[55] Lainvoo märgib, et lootuste luhtumise kiuste ei mõranenud talupoegade müüt heast keisrist kuigi palju, sest kõrval oli jõuline ja kinnistunud müüt kurjast mõisnikust.[56] Tõepoolest, sajandi teisel poolel läkitati riigiasutustele kuhjade kaupa palve- ja kaebekirju. Ka 1880. aastate usuvahetuse laine ajal polevat talupoegade majanduslikud lootused enamasti täitunud, ehkki üksikuid soodustusi saadi. Kirikuvahetusega vabaneti luterlikule kirikule makstavatest koormistest ning sakstevastaste kaebekirjade mõjul algatati mitmed kohtuprotsessid, mis vahel lõppesid talupoegade kasuks.[57]
Ajalookirjandusest jääb mulje, et rannarootslasi tabas eestlastega võrreldes väiksem pettumus. Ruhnulastel õnnestus luterlikult kirikuvalitsuselt välja kaubelda mitu järeleandmist: vihatud pastor saadeti minema, kohalikud vabastati kiriku ehitamise kohustusest ning kirikukoormisi leevendati.[58] Vormsilaste ellu tõid suuri leevendusi enam kui 10 000-rublalise kroonuvõla kustutamine valitsuse poolt (1892)[59] ja Vormsi mõisa ost riigile (1894)[60] ning sellele järgnenud talumaade müük. Uurijad pole kumbagi sündmust seostanud õigeusku pöördumisega, ent õhku jääb küsimus, kas riigivalitsus oleks muidu Stackelbergi pärijatelt kõrvuni võlgades mõisa ära ostnud või kas kuberner Šahhovskoi oleks 1886. aastast alates samasuguse järjekindlusega keskvalitsuselt nõutanud kroonuvõlgade tühistamist.[61] Vormsi talupoegade võlgu, tõsi küll, oli ka varem tühistatud, viimati 1883. aastal enam kui 8000 rubla pearahamaksu võlga.[62]
Uuem eesti ajalookirjutus, nagu öeldud, kinnitab, et usuvahetusliikumiste tagajärjel talurahva sotsiaalsed ja majanduslikud olud ei paranenud. Teisalt aga mainitakse üht või teist olulist (kaud)mõju ning kui lapata läbi eri üllitised kooliajaloo-alastest uurimustest kooliõpikuteni, saab kokku üsna tähelepanuväärse positiivsete järelmite nimekirja. Lühidalt on need kokku võetud ka „Eesti ajaloo“ V köites.[63] 1840. aastate laine pannud talupoegi juurdlema oma (rahvusliku) identiteedi üle,[64] ent tõestust sellele kõlavale väitele napib. 1880. aastate laine kasvatanud rahva iseteadvust ja julgust pastoritele vastu hakata.[65] Usuvahetajad vabanenud osaliselt sakste (s.o kiriku) surve alt.[66] Luteri kirik hakanud senisest tõsisemalt tegelema kooliolude korraldamise ja eestikeelse vaimuliku kirjanduse üllitamisega; pastorid teinud oma hingekarjasetööd hoolikamalt.[67] Vaesematele talupoegadele olnud kasuks taskukohased õigeusu kihelkonna- ja abikoolid, kuhu panid oma lapsed ka paljud luterlastest vanemad.[68] Riias aastatel 1847–1915 tegutsenud õigeusu vaimulikus koolis ja seminaris avanes soodne võimalus omandada riigi kulul keskharidus.[69] Seminari lõpetanud said omandada nii vaimulikku kui ka ilmalikku kõrgemat haridust Peterburis ja Moskvas.[70] Õigeusklikel haritlastel avanesid karjäärivõimalused vaimulike, õpetajate ja riigiametnikena;[71] neid osales ka eesti kultuurielus ja rahvuslikus liikumises;[72] nende seast tuli „palju tegevaid ja juhtivaid“ isiksusi Eesti riigi rajamisel.[73] Sotsiaalpsühholoogilise ja poliitilise ajaloo vaatenurgast pole tähtsusetu ka küsimus, kas õigeusu ja ühiskondliku protestivaimu seos Eesti külas hääbus koos usuvahetusega või paistsid õigeusku valla- ja seltsitegelased, õpetajad jt kohalikud juhtfiguurid ka edaspidi silma oma söakusega, olles varmad kaebusi ja palvekirju koostama ning esitama, õigust nõudma, mõisnikele vastu hakkama või 1905. aasta revolutsiooni päevil mässama.[74]
Viimaks on oluline, kas talurahvas sai siiski ka sotsiaalmajanduslikku kasu. Usuvahetajad ootasid, et keiser hakkaks rohkem nende viletsust „tähele panema“.[75] 1845.–1848. aasta protestiliikumise ajel asus keiser uue agraarseaduse väljatöötamist jõulisemalt tagant tõukama. Oht, et keskvõimu surve kasvades ei libise käest mitte ainult initsiatiiv talurahvaküsimuses, vaid aadli privileegid üldiselt võivad sattuda löögi alla, aktiveeris Liivimaa rüütelkonda tegelema talurahvareformi kavadega.[76] 1849. aasta reform kujunes Liivimaa mandriosa talurahva jaoks oluliseks ajaliku põlve kergenduseks, ent talurahva käärimise rolli selle reformi saamisloos ei pea enamik tänapäeva eesti autoreid oluliseks. Vene keskvalitsus jagas õigeusklikele kroonumõisatest ka maad. Seejuures pole peamine, mitu asunikku riigilt väikekoha said,[77] vaid pigem kõnealuse sammu sotsiaalpsühholoogiline mõju: talurahva seas tugevnes veendumus, et kroonumõisad tulebki maaharijatele laiali jagada.
Ryani arvates tuleks üldlevinud stereotüüp õnnetust talupojast üle vaadata, arvestades talupoegade hoiakuid ja käitumist usuvahetusele järgnenud kümnendeil.[78] Seda mõttekäiku kasutades võib rääkida talurahva kommunikatsioonivõimekuse suurenemisest riigivalitsuse suunal. Usku vahetades loodeti oma „vajaduste ja kaebustega“ jõuda paremini „monarhi troonini“.[79] Palju aastakümneid püüdsid talupojad – sõltumata kiriklikust kuuluvusest – keskvõimu esindajatele läkitatud palve- ja kaebekirjadega mitmesuguseid järeleandmisi kätte võita. Elevust tekitasid ka piiskoppide jt ringreisid.[80] Mil määral ja mis küsimustes õigeusklikud talupojad võimudelt toetust pälvisid, väärib süvitsi analüüsimist,[81] kuid eesti talurahva olukord üldiselt pälvis võimuringkondades tähelepanu. Valitsuse sekkumist agraaroludesse nõudsid slavofiilid,[82] kelle mõju valitsusringkondades 1860. aastatest kasvas. Leidus juhtivvaimulikke, kes taotlesid õigeusust äralangemise takistamiseks maajagamist õigeusklikele,[83] samal ajal kui mõni teine toetas seisukohta, et õigeusu kirikul pole mingit pistmist usuvahetajate „salajaste lootuste ja ootustega“.[84] Kuigi õigeusu kiriku juhid üritasid vähemasti esiti preestreid talurahva maiste asjadega tegelemisest eemal hoida, oleks tarvilik siiski uurida, mil määral nood vastupidistest suunistest hoolimata talupoegi nõustasid, nende püüdlusi toetasid või võimudelt ise nende maise elu kergendamist taotlesid.[85] Üksiknäiteid abistamise kohta leidub,[86] kuid selgitamist vajab vene pappide (kellest paljud olid talupojapäritolu) üldine käitumismuster keisririigi lõpuni välja.
Kokkuvõtteks
Usuvahetusliikumiste teemal viimasel kolmel kümnendil kirjutatu põhjal joonistub välja põhiskeem, millele eesti keeleruumis valitsev narratiiv toetub: talupojad lootsid keisriusku astudes saada maist kasu, kuid seda ei juhtunud ning tegemist oli sõgeda või suisa kahetsemisväärse[87] avantüüriga; 1880. aastate liikumine Põhja-Eestis oli 1840. aastatel Lõuna-Eestis toimunu kahvatu järellainetus ja sama viljatu. Ei usuta, et harimatu talurahvas oli võimeline olema ajaloo edasiviija, vähemasti mitte senikaua, kui ta tegutses omaette; poliitilisest mõjust hakatakse rohkem rääkima siis, kui talurahva soove ja nõudmisi asusid sõnastama ja vahendama eesti soost haritlased, s.o ärkamisajast alates. Tänuväärsel kombel on usuvahetusliikumised pälvinud mõnevõrra tähelepanu mitte-eesti autorite silmis, kes on puutumata siinmail võimust võtnud talurahva „ajaloolise rolli“ ümberhindamise tuhinast. Vaadates värske pilguga otsa olemasolevale kirjandusele ja allikatele ning sõnastades terve rea uurimisküsimusi, mis ajalookirjanduses on veel lahti kirjutamata, saab eesti keeleruumis nüüdisajal valitseva usuvahetusliikumise tõlgendusskeemi kahtluse alla seada. Usuvahetusliikumise vormi võtnud protest oli arvatust märksa pragmaatilisem ja tulemuslikum; see suurendas talurahva eneseusku ja võimalusi oma soove võimudele kommunikeerida ning keskvõimu tähelepanu siinse agraarkorra puudustele juhtida.
[1] Eesti ajalugu, V. Toim. T. Karjahärm, T. Rosenberg. Tartu, 2010, lk 84; A. Traat, Eessõna. Rmt-s: Talurahvaliikumine Eestis aastail 1845–1848, I. Koost. V. Naaber. Tallinn, 1991, lk 11; Baltische Länder. Toim. G. von Pistohlkors. Berliin, 1994, lk 350.
[2] K. Riismaa, Usuvahetus ja priiusuliste liikumine Eestimaa kubermangus 19. sajandi lõpul. Eesti TA Toimetised. Humanitaar- ja sotsiaalteadused, 1994, nr 3, lk 297–301; L. Loone, Usuvahetuslik liikumine Läänemaal aa. 1883–1885. Tartu, 1934; J. Plaat, Usuliikumised, kirikud ja vabakogudused Lääne- ja Hiiumaal. Usuühenduste muutumisprotsessid 18. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi lõpuni. Tartu, 2001, lk 127–138.
[3] C. Gibson, I. Paert, Apostasy in the Baltic Provinces: Religious and National Indifference in Imperial Russia. Past & Present, 2022, kd 255, nr 1, lk 241, 244–258. Kahekümne aasta sisse mahtus siiski ka üks väiksem õigeusku ülemineku laine 1880–1882.
[4] T. Karjahärm, Ida ja Lääne vahel. Eesti-Vene suhted 1850–1917. Tallinn, 1998, lk 262; C. Gibson, I. Paert, Apostasy, lk 276; J. Plaat, Usuliikumised, lk 94.
[5] T. Karjahärm, Ida ja Lääne vahel, lk 262.
[6] H. Kruus, Talurahva käärimine Lõuna-Eestis XIX sajandi 40-ndail aastail. Tartu, 1930; L. Loone, Usuvahetuslik liikumine.
[7] D. C. Ryan, Religious Conversion and the Problem of Commitment in Livland Province, 1850s–1860s. Ajalooline Ajakiri, 2007, nr 3/4, lk 369–392; J. White, Changing Tides of Nation and Confession: Building Orthodoxy and Empire on the Island of Vormsi, 1873–1905. Ab Imperio 2022, nr 2, lk 147–177; C. Gibson, I. Paert, Apostasy. D. C. Ryani uurimus „The Tsar’s Faith: Conversion, Religious Politics, and Peasant Protest in Imperial Russia’s Baltic Periphery, 1845–1870s“ (University of California, Los Angeles, Ph.D. thesis, 2008) on kättesaadav käsikirjana.
[8] Eesti ajalugu, V, lk 322; T. Schvak, Eesti õigeusu kiriku lugu 19. sajandist tänaseni. Rmt-s: Mitut usku Eesti IV. Toim. L. Eek. Tartu, 2015, lk 41.
[9] L. Loone, Usuvahetuslik liikumine; J. Plaat, Usuliikumised, lk 127; Eesti ajalugu, V, lk 323–324.
[10] Eesti ajalugu, V, lk 323–324; C. Gibson, I. Paert, Apostasy, 233–278; T. Schvak, Eesti õigeusu kiriku lugu, lk 41.
[11] C. Gibson, I. Paert, Apostasy; J. White, Changing Tides.
[12] Talupoegade omakeelne väljend usuvahetamise eesmärgi kohta, vt Võru praost J. F. Haller Balti kindralkubernerile 05.08.1845. Rmt-s: Talurahvaliikumine, I, lk 98.
[13] Tartumaa praost E. Assmuth Liivimaa provintsiaalkonsistooriumile 23.10.1845. Rmt-s: Talurahvaliikumine, I, lk 144–147.
[14] Eesti ajalugu, V, lk 82–84; A. Adamson, T. Karjahärm, Eesti ajalugu gümnaasiumile. Tallinn, 2004, lk 133–134; L. Vahtre, M. Laar, Eesti ajalugu II. Gümnaasiumile, Tallinn, 2013, lk 123–125; A. Kriiska jt, Eesti ajalugu. Tallinn, 2017, lk 206–207 jt.
[15] S. Zetterberg, Eesti ajalugu. Tallinn, 2009, lk 277–279; E. Tarvel, Eesti rahva lugu. Tallinn, 2018, lk 164–165. Põhjuseks pole teoste piiratud maht, vaid talurahvaliikumine 19. sajandil pälvib neis üldiselt vähe tähelepanu.
[16] Eesti ajalugu, V, lk 83.
[17] Balti kindralkuberner siseministrile 17.08.1845. Rmt-s: Talurahvaliikumine, I, lk 27–29.
[18] Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus, I kd. Kirjad Fr. R. Faehlmannile, D. H. Jürgensonile ja teistele: 1833–1866. Koost. E. Aaver jt. Tallinn, 1976, lk 212–213.
[19] E. Jansen, Eestlane muutuvas ajas. Tartu, 2005, lk 129–130.
[20] Ilmselt peetakse silmas konkreetseid sotsiaalmajanduslikke hüvesid nagu maa, näljaabi, maksuleevendused jms.
[21] Tartu-Võru ülemkirikueestseisja K. von Bruiningk Liivimaa maanõunike kolleegiumile 25.09.1845. Rmt-s: Talurahvaliikumine, I, lk 135; Faehlmann Kreutzwaldile 27.09.1845. Rmt-s: Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus, I kd, lk 123.
[22] E. Maripuu, Õigeusu tulek ja selle mõju Muhus. Rmt-s: Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamat. 2007–2008. Kuressaare, 2009, lk 133–134.
[23] D. C. Ryan, The Tsar’s Faith.
[24] Balti kindralkuberner siseministrile 17.08.1845; sandarmikorpuse alampolkovnik Štšerbatšev Balti kindralkubernerile 30.04.1847. Rmt-s: Talurahvaliikumine, I, lk 27–32, 54–55; Eesti ajalugu, V, lk 82.
[25] Oletus vajab empiirilist kinnitust näljaabi ulatuse ja 1845.–1846. aastate suremusnäitajate põhjal.
[26] Majanduslik mahajäämus, millega seoseid on otsitud, sai nähtavaks 10–20 aastat hiljem, pärast 1849. aasta reformi rakendumist ja ümberkorraldusi kroonumõisates.
[27] L. Lainvoo, Usuvahetusest 19. sajandi keskel. Rmt-s: Mitut usku Eesti IV, lk 27. Saaremaa sillakohtunik kirjutas 10.06.1846 Balti kindralkubernerile: „ükski kogukonna liige ei julge koju jääda, vaid peab koos teistega linna [Kuressaarde] minema, et oma vendade ähvarduste ja jõhkra kohtlemise eest kaitstud olla“. Rmt-s: Talurahvaliikumine, II, lk 243.
[28] Käepikendusena võidi neid näha eeskätt seetõttu, et mõisa heakskiiduta eestseisjad ametisse ei saanud.
[29] Tartu-Võru ülemkirikueestseisja K. von Bruiningk Liivimaa maanõunike kolleegiumile 25.09.1845. Rmt-s: Talurahvaliikumine, I, lk 133–135.
[30] Nt C. Gibson, I. Paert, Apostasy, lk 247; L. Lainvoo, Usuvahetusest, lk 26–27.
[31] T. Schvak, Keisri usk ja alamad. Sirp.10.07.2020.
[32] E. Jansen, Eestlane muutuvas ajas, lk 136.
[33] K. Lust, How Permanent were Farms in the Manorial System? Changes of Farm Occupancy in the Nineteenth-Century Russian Baltic Provinces of Estland and Livland. Continuity & Change, 2020, kd 35, lk 215–243.
[34] Erandiks on vabadikud ja saunikud, kuid nemad ei etendanud usuvahetusliikumises suuremat rolli, ehkki ka sellist väidet võib kohata, vt nt L. Lainvoo, Usuvahetusest, lk 27.
[35] Balti kindralkuberner siseministrile 17.08.1845. Rmt-s: Talurahvaliikumine, I, lk 21–32.
[36] Usuvahetajate protsenti talunike seas on võrreldud usuvahetajate osakaaluga vastavas mõisas tervikuna (H. Kruusi järgi). Andmed Helme kihelkonna seitsme mõisa (Helme, Helme kirikumõis, Jõgeveste, Leebiku, Lõve, Patküla ja Riidaja) vakutalude peremeeste kohta pärinevad Helme personaalraamatutest jt kirikuraamatutest (RA, EAA, f. 1296).
[37] RA, EAA.970.1.128. Kihelkonnakohtuniku koondaruanne 20.07.1864.
[38] Kõnekas on seegi, et rannarootslased, kes usku vahetasid (1886) või seda teha ähvardasid (1866 Ruhnul), elasid suurperedes ega tundnud talurahva jagunemist maaga ja maata talupoegadeks. Küll aga oli tegemist väga vaeste kogukondadega; Vormsi oli kogu kubermangu mastaabis üks viletsamaid maanurki.
[39]39 T. Schvak, Keisri usk ja alamad; L. Lainvoo, Usuvahetusest, lk 14–16, 20–25. Vrd A. Gavrilin, Der Wandel der konfessionellen Verhältnisse: Die Orthodoxie. Rmt-s: Das Baltikum. Bd. 2. Stuttgart, 2021, lk 518.
[40] D. C. Ryan, The Tsar’s Faith.
[41] Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus, I kd, lk 113–114; Talurahvaliikumine, I, lk 144–147.
[42] E. Jansen, Eestlane muutuvas ajas, lk 163; M. Laar, 101 Eesti ajaloo sündmust. Tallinn, 2010, lk 84–85; A. Traat, Eessõna, lk 4, 9; A. Adamson, T. Karjahärm, Eesti ajalugu gümnaasiumile, lk 133–134.
[43] J. Plaat, Saaremaa kirikud, usuliikumised ja prohvetid 18.–20. sajandil. Tartu, 2003, lk 80.
[44] Eesti ajalugu, V, lk 82–84.
[45] D. C. Ryan, The Tsar’s Faith; D. C. Ryan, Rumor, Belief, and Contestation Amid the Conversion Movement to Orthodoxy in Northern Livonia, 1845–1848. Folklore, 2004, kd 28, lk 7–24.
[46] K. Brüggemann, Licht und Luft des Imperiums: Legitimations- und Repräsentationsstrategien russischer Herrschaft in den Ostseeprovinzen im 19. und frühen 20. Jahrhundert. Wiesbaden, 2018, lk 195–196.
[47] J. Plaat, Usuliikumised, lk 127–138; K. Riismaa, Usuvahetus, lk 297–301.
[48] Eesti ajalugu, V, lk 323–324; J. Plaat, Usuliikumised, lk 127.
[49] J. White, Changing Tides, lk 154–155.
[50] Riia ja Jelgava piiskop Donat Eestimaa kubernerile S. Šahhovskoile 18.08.1886. Tõlge https://www.baltioigeusk.com/swedish-conversions.
[51] T. O. Tøllefsen, J. White, Navigating an Orthodox Conversion: Community, Environment, and Religion on the Island of Ruhnu, 1866-7. Scandinavian Journal of History, 2021, kd 46, lk 642–664.
[52] Eesti ajalugu, V, lk 83; E. Tarvel, Eesti rahva lugu, lk 164–165; J. Plaat, Saaremaa kirikud, lk 81–82.
[53] A. Traat, Eessõna, lk 11; A. Kriiska jt, Eesti ajalugu, lk 206–207.
[54] T. Schvak, Eesti õigeusu kiriku lugu, lk 42.
[55] E. Tarvel, Eesti rahva ajalugu, lk 165.
[56] L. Lainvoo, Usuvahetusest, lk 15.
[57] J. Plaat, Usuliikumised, lk 130
[58] T. O. Tøllefsen, J. White, Navigating an Orthodox Conversion.
[59] Võlg pärines nälja-aastail valitsuselt saadud toetuslaenudest. Vt RA, EAA.30.5.5052.
[60] J. White, Changing Tides, lk 176.
[61] Võlgade tühistamise kohta vt kuberneri kirjavahetust RA, EAA.30.5.5052.
[62] K. Lust, Kui vormsilasi kimbutas toidunappus. Lääne Elu, 05.09.2024.
[63] Eesti ajalugu, V, lk 320.
[64] Sealsamas; L. Vahtre, M. Laar, Eesti ajalugu, lk 123–125; vt nt M. Laar, 101 Eesti ajaloo sündmust, lk 84; E. Jansen, Eestlane muutuvas ajas, lk 164.
[65] J. Plaat, Usuliikumised, lk 127.
[66] A. Adamson, T. Karjahärm, Eesti ajalugu gümnaasiumile, lk 133–134.
[67] Eesti ajalugu, V, lk 320; L. Lainvoo, Usuvahetusest.
[68] T. Schvak, Kirikust klassituppa: õigeusu kirik ja koolid Eesti ajaloos. Kirik ja Teoloogia, 2014.
[69] Õppinute arvu kohta vt A. Raudsepp, Jaan Poska õpingud Riia vaimulikus seminaris, Jaan Poska oma ja meie ajas. Artikleid ja mälestusi. Tallinn, 2010, lk 35.
[70] E. Maripuu, Õigeusu tulek, lk 145–147.
[71] C. Gibson, I. Paert, Apostasy, lk 267–268.
[72] Eesti ajalugu, V, lk 318–319; E. Jansen, Eestlane muutuvas ajas, lk 371; E. Maripuu, Õigeusu tulek, lk 156. Vt ka C. Gibson, I. Paert, Apostasy, lk 274–275.
[73] E. Tarvel, Eesti rahva lugu, lk 164–165.
[74] Aktiivsemad mässumehed kohtadel olid nt Ivan Paulus Velisel, Anton Schultz Vaalis, Anton Palvadre Sangastes jt.
[75] Tartu-Võru ülemkirikueestseisja K. von Bruiningk Liivimaa maanõunike kolleegiumile 25.09.1845. Rmt-s: Talurahvaliikumine I, lk 135; Faehlmann Kreutzwaldile 27.09.1845. Rmt-s: Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus, I kd, lk 123.
[76] A. Traat, Eessõna, lk 12; Eesti ajalugu, V, lk 320; Baltische Länder, lk 350–357. Vt ka G. von Pistohlkors, Ritterschaftliche Reformpolitik zwischen Russifizierung und Revolution. Göttingen, 1978, lk 74.
[77] 1860. aastate teisel poolel said Liivimaa eesti osas maad 1173 õigeusklikku asunikku. 1905. aasta revolutsiooni järel loodud maafondist varustati maaga üle 1600 asuniku, eelistatult õigeusklikuid: K. Lust, Pärisorjast päriskohaomanikuks. Talurahva emantsipatsioon eestikeelse Liivimaa kroonukülas 1819–1915. Tartu, 2005.
[78] D. C. Ryan, Rumor, Belief, and Contestation, lk 21.
[79] Balti kindralkuberner siseministrile 17.08.1845. Rmt-s: Talurahvaliikumine, I, lk 2.
[80] H. Kruus, Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid 1860-ndail aastail. Rmt-s: Eesti ajaloost XIX sajandi teisel poolel (60–80ndad aastad). Lühiuurimusi. Tallinn, 1957, lk 12–13.
[81] Nt Ryani arvates said talupoegade kaebused varasemast rohkem tähelepanu: D. C. Ryan, The Tsar’s Faith, lk 144. Preestrite ja piiskoppide sekkumisest talupoegade kasuks ei tarvitsenud piisata selleks, et taotlusi saadaks edu. Vt nt K. Lust, How Permanent were Farms, lk 229–230.
[82] Eesti ajalugu, V, lk 320.
[83] Nt 1864–1865 peapiiskop Platon: D. C. Ryan, Religious Conversion, lk 391; 1908 peapiiskop Agafangel: T. Karjahärm, Ida ja lääne vahel, lk 265.
[84] Riia ja Jelgava piiskop Donat Eestimaa kuberner S. Šahhovskoile 18.08.1886. Tõlge https://www.baltioigeusk.com/swedish-conversions.
[85] Tubli algus on juba tehtud: D. C. Ryan, Religious Conversion.
[86] Teadupärast käisid ka Mahtra mehed, nagu vallavanem Tertsius jt, mässu eelõhtul Käru õigeusu preestrilt seaduse kohta nõu küsimas; temalt saadi ka tröösti. Mõni õigeusu papp taotles kroonumõisate jagamist talurahvale: K. Lust, Pärisorjast päriskohaomanikuks, lk 119, 167. Kirjanduses ja mälestustes kohtab viiteid, et 1905. aastal mõnel pool preester või köster kostis süüdistatute eest, vt nt E. Maripuu, Õigeusu tulek, lk 150; M. Aitsam, 1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis. Tartu, 2011, lk 159.
[87] Kahetsuse vajadusele näib osutavat M. Laar, kes raamatus „101 Eesti ajaloo sündmust“ (lk 84–85), on loo motoks pannud sellise Faehlmanni 10.08.1845. aasta kirjast Kreutzwaldile võetud mõtte.
