Kivivalgel. 2013–2024. Luhametsa: Kaarnakivi Selts, 2025. 216 lk. 28.95 €.
Mu ees lebab hallide kaantega raamat, millele on kirjutatud Kivivalgel 2013–2024. Ilus, anonüümsust taotlev kujundus. Selline industriaalne. Silm puhkab, kuid kas ka aju? Soovi korral võib meenutada natuke ansambli Public Image Limited „Metalboxi“ või legendaarse Berliini dubtechno leibeli Basic Channel esteetikat. Teiste hulgas, eks neid pretsedente on ju veel. Ehkki seda kodust üles leida on keeruline, eriti kui kodu juhtub tolmusem olema. Meil on võimalik lolli mängides ka mõelda, et me ei tea selle autorit.
100 aastat tagasi olin sõbraga ühel üritusel, üritus toimus väljas (vist? mälu järgi) ja millegipärast kohas, kus oli ka üks suur kivi. (Tuppa ju keegi suurt kivi ei too. Enamasti.) Kui õigesti mäletan ja miks ei peaks, siis autor, keda nüüd võime tunda nime all Kivivalgel ja kes enda kohta ise oma tekstis aeg-ajalt ütleb Kivi, saabus ka sinna. Ühel hetkel märkasime sõbraga, et hilisem autor, kes hakkab end varjama nime all Kivivalgel, on kivile istet võtnud. Asunud teatud mõttes ju seda kivivalgust varjutama. Sõber: „Näe, … on kivile istet võtnud.“
Millegipärast on see tõdemus mul siiani meeles. Mis omakorda tähendab, et see raamat sellisena, nagu ta on, ei ilmunud üldse tühjale, vaid pigem väga ettevalmistatud kohale. Ei saa välistada, et kohta, kuhu Kivivalgel raamat minu jaoks ilmus, võiks nimetada tema enda eeskujul ka „tegelikuks kohaks“. „Tegelik koht on see koht, kus asjad tegelikult toimuvad“ (lk 20).
Asjaolust, et Kivivalgel on asunud kirjutama anonüümselt või pool- või veerandanonüümselt, võib ju ka välja lugeda, et ta ei taha saada kuulsaks. See on tegelikult cool positsioon, isegi üks coolimaid. Kui palju kirjandus sellisele võimalikule soovile üldse tänapäeval vastutulelikkust ilmutab, on muidugi iseküsimus.
Nimi on ju oluline, sellel on potentsiaal muutuda brändiks ja kultuurkapitali infusioonisüsteemid ei tööta teadupärast mitte vere, vaid brändi peal. Mainitud PR-iliku nimega Public Image Ltd. oli ka Sex Pistolsi staari Johnny Rotteni n-ö eksperimentaalne, nimest ja selle vaevast vähemalt natukeseks vabaks tahtev väljund. „Muusika kõlab paremini, kui tead, kes mängib,“ leidis Miles Davis. „Kirjutan selleks, et mitte öelda, mida mul öelda on. Selleks, et olla eikeegi. Et endast lahti saada,“ leiab Kivivalgel kohe avaloos (lk 6). Väikeseid tähti ka kasutab, seegi eikeegisuse märk.
Ka Jossif Brodski tahtnud üle kõige olla eraisik. Aga ei lastud, anti isegi Nobeli preemia. „Täiel määral mitte keegi“ oli tema kunagise LR-is ilmunud esseekogu pealkiri. Brodskigi armastas halli (sellega üldiselt nende kahe autori sarnasused ka piirduvad). Kivivalgel (või on õigem öelda Kivivalgelil, ei teagi nüüd, kuidas käänata) on üks tekst pealkirjaga „läbipaistev hall vs. hall monoliit“ (lk 56–59). Tal on selle halli monoliidi kohta öelda nii head kui halba. Ja sellest eelmine tekst raamatus pakub kõigepealt pealkirja tasandil välja, et monoliit on lihtne, avaldades küll järgmises lauses kohe kahtlust – „või siis ei ole“ (lk 53). Ühtlasi on see ka kogumikule tervikuna vaadates üsna iseloomulik mõttekäik.
Kivivalgel on Sven Vabar. Ütlesingi autori kodanikunime välja. Kas oleks saanud ka ilma? Pigem mitte. Võiks ju nüüd irooniliselt osutada, et paraku on tal päris eikellekski saamiseks vaja veel natuke kirjutada. Äkki siis jäetakse rahule?
Mõtlesin nime, jah, küll suspensiooni huvides pikemat aega salajas hoida, aga, nagu öeldakse, lipsas välja. Või mängis struktuur kätte tupiku, et teisiti enam ei saanud. Pole must õiget thrillerarvustajat, suspensioonimeistrit.
Vabar on praeguseks hetkeks keskmise pikkusega eluea jooksul andnud välja kaks raamatut. 2022. aastal ilmus „Ribadeks tõmmatud linn. Jutud vms 2001–2014. (Meeldib see ebamäärastav vms seal.) Seda on mingis mõttes vähe, mis on alati lugupidamist vääriv. Kuna nende kogumike tekstide põhjused on ontoloogiliselt (või on see epistemoloogiliselt?) erinevad ja selle erinevuseta poleks „Kivivalgel“ tekste, on paraku strukturaalselt möödapääsmatu Vabari nimi ka kalevi alt välja tõmmata.
Ballardi, Borgese, Austeri jne mõjudega „Ribadeks tõmmatud linn“ ehitas omi labürinte sageli tugevate dokumentaalsete efektidega ja seda enam sai ta paradoksaalsel kombel olla sürrealistlik. Kuigi „paradoksaalsel“ polegi vist siin see päris õige sõna, ehkki üldiselt on Vabar paradokslev autor kindlasti (Kivivalguski peaks olema paradoks).
Põnevad olid need lood mitmel korral ka, see on küll omadus, mida ma enamasti ühelt proosalt ei oska ega taha oodata ja sellega suhestuda. Võtab nii palju augulist lugemismõnu või väesolu ära (sellest natuke hiljem). Kuigi põnevuse kui sellisega kohtumine on ju alati tore, on põnev. Aga ikka ei taha. Mul on komme tekste (võib-olla elu ennastki, seda siis ilmselt tekstina koheldes) ikka kõrvalt vaadata ja ka põnevuse- või immersioonikogemusse kuidagi paranoiliselt suhtuda. Võib-olla on põhjuseks semiootikaõpingud, meenub ühe õppejõu öeldu, et pärast semiootikaõpinguid pole tema enam suutnud kunsti nautida vms. Siis on kõik meta ja fucked up.
Vabar on ka õppinud semiootik ja eks ta teab, mis ta teeb. Mingisugune naiivne autor pole, ikka haritud ja märkide impeeriumes karastunud teras. Kuigi eelviimases loos „anti-impostor syndrome“ kirjutab: „Et tead liiga hästi, mida sa teed. Et peaksid hakkama seda ära unustama. Selle poole püüdlen“ (lk 208).
Kümme aastat tagasi saanud ta kätte nipi, kuidas tahaks kirjutada. Varasemad „suured süsteemid“, mille tulemuseks ka varasemad tekstid, olevat ammendunud. „Probleem oli ent selles, et ma üritasin luua mingit tohutut metafüüsilist või mütoloogilist süsteemi, mis kataks kogu mulle tajutava või kättesaadava oleva.“ Kuid leiab, et asi pole üldse selles. „Vaid selles, et me alalõpmata ehitame endale elus liiga suuri süsteeme. Meil on igasuguseid suuri plaane tehtud ja siis me ägame, kui „ei jõua“ ja „ei ole aega“, kui me ei vasta mingile enesekuvandile, mille me oleme enesele eesmärgiks seadnud. Aga elul, nagu öeldud, on komme meile kannatlikult lõuksi sõita, kuni me ükskord aru saame, mida ta öelda tahab“ (lk 76). Elu kohta võib siis selles mõõtkavas öelda, et ta on teatud mõttes eimiski. Pole põnev, vaid igav ja amorfne, kuigi, tuleb välja, et siiski ka vägivaldne.
Get more out of life, see a fucked up movie, andis kord hüva nõu trashipaavstiks kutsutud filmirežissöör John Waters. Vabargi tahab elust rohkem kätte saada (kes ei tahaks), kuid fucked up filmi vaatamise asemel hoopis kahemõõtmelise teksti inertsust ja vastupanu vähendada püüdes. Mu meelest teeb ta seda õnnestunult ja suudab selles eikellekski tahtvas raamatus rohkem „olevat“ purki püüda kui mõni kogu oma elutöö jooksul.
Paradoks muide siingi. Varasemalt oli tal võimalus hajuda autorina proosa fiktiivsetesse voogudesse. „Nii kirjaviisi kui vaatleva pilgu poolest tundub lugude flanöör autorile lähedal seisvat,“ ei julge Ave Taavet „Ribadeks tõmmatud linna“ arvustuses küll autorit ja minategelast veel päris ühte patta panna.[1] Nüüd aga on keskmes minakogemus (ehkki tõsi, selle mina nimeks ju terve raamatu vältel pseudonüüm) ja sellest lähtuvad mõtisklused igasugustel pealtnäha juhuslikest kohtadest sündinud teemadel, mille läbivaks teljeks elu vs kunst, kumb jääb peale.
See „mitte“ on olnud tal ju aja jooksul üldse üks põhiküsimus. Puudumine olevat edevuse erksaimaid vorme, kuid silmakirjalikkust Vabarile siiski ei omistaks. Vaatamata paratamatult ette tulevatele diskursiivsetele kitsaskohtadele tundub tema puhul see siiski kuidagi usutav. Isegi rohkem kui Brodskil. Kasvõi vähese tekstide hulga tõttu.
Pealkirjad on tal head, ütlevad palju, võib-olla isegi kõik või peaaegu kõik. Teeks neist top 5: 1) kirjutada, et mitte öelda, mis mul öelda on, 2) hansapanga paroolikaart, 3) elu on müra. pluss midagi, 4) aine must telefon 5) kurat teab mis. Keeruline oli seda top 5 teha, äkki peaks top 10 tegema, või top 15. Kiwa näiteks peab pealkirjastamist kirjandusžanriks omaette ja olen nõus.
Head pealkirja võib Deleuze’i (tema filosoofia mõju on selle raamatu puhul üldse väga tuntav, usun, et seda võib lugeda isegi teatava paralleelse sissejuhatusena dölösiaanlusse) ja Vabari eeskujul nimetada väesolevaks. Millekski, millest võib piisata. Väesolu puhul nimetab ta tähtsaks vabadust, mis on tähtsam kui vabaduse realiseerimine, kättejõudmine („mõtisklusi väesolust“, lk 110).
Täiuslikumat sorti väesolu kogemus seoses selle raamatuga juhtus mul seal, kus täiuslikud väesolu kogemused ikka juhtuvad, ehk rongis. Rong lõikab läbi ruumi, sellest maha minnes teostuks realiseerumine. (Ei meeldi mulle väga see väesolu väljend ikka, meenutab väemehi ja väenaisi, aga mis teha. Ei tahaks väes olla, aga kuna see teo tasandil on hea asi, siis tuleb ikka olla vahel.) Lugesin seda, suurema osa vaatasin küll aknast välja. Selline väljaviskamine on ilmselt parim, mida üks tekst saab teha. Tahab, et sa ta juurest lahkuksid ja mõtleksid n-ö omi mõtteid, mis võivad vabalt olla ka eimiski. Küll selleks, et naasta. Kui naasta ei taha, siis on muidugi probleem. Mudlum muide ongi seda nimetanud parimat sorti raamatuks.[2]
Lõpetuseks. Mul on nõrkus selle vastu, kui kirjandusteoses kirjutatakse muusikast, nii popist kui klassikast. Tihti seda ju ei juhtu. Leiame muu hulgas mõtte, et Arvo Pärti on arvutikõlaritest parem kuulata kui kontserdil. „Mulle sobib kui Arvo Pärdi Teise Maailma jumalikud helid kostuvad läbi selle maailma naginate, surinate ja müra“ (lk 130). Tõdesin millalgi sama Mahleri üheksanda sümfooniaga. Viletsal helil on oma diskreetne võlu. Kuulasin hiljuti tänu sellele raamatule uuesti U2 „Achtung Babyt“. Vabar nimetab seda kahtlaseks, kuid ütleb olevat viimasel ajal obsessiivselt kuulanud („maailmas-olemise-tunne“, lk 126). Ja tõlgendab kunsti selle kohta ideedemaailmas toimunud muutuste kaudu („my dying bride“, lk 124). Mõtlesin, et hea plaat, aga midagi nagu jääb puudu. Ilmselt sellepärast on U2 kuulus. Kivivalgel pole nagu midagi puudu. Ilmselt sellepärast pole ta ka kuulus.
[1] A. Taavet, Tartu psühhogeograafi reisikirju. Looming, 2024, nr 1.
[2] Mudlumi raamatusoovitus: Sven Vabari „2013–2024“ tegeleb kogu olemisega. Kultuur.err.ee, 17.04.2025.
