Juhani Salokannel. Vastupanu kultuuriajalugu. Kirjandusvõrgustikud Eestis 1940. Aasta
test tänapäevani. Soome k-st tlk sirje olesk. Tallinn: eksa, 2024. 344 lk. 24.99 €; Juhani Salokannel. Vastaanpanemisen kulttuurihistoria. Viron kirjailijoiden verkostoja 1940-luvulta nykypäivään. Tampere: Vastapaino, 2023. 378 lk.
Alustasin retsensiooni kirjutamist, reisides üle Soome lahe – juba mitmesajandat korda. Mõtlen, milliseid võimalusi analüüsiks on sellel, kes mõnda eluvaldkonda kahes riigis süvitsi tunneb. Juhani Salokannel on selline inimene: ta on esinenud mitmes eri rollis Soome kirjanduselus – kirjastuse toimetajana, kirjandusajakirja peatoimetajana, tõlkijana ja kirjanikuna –, aga ka Eestis. Ta on olnud Soome Instituudi juht Tallinnas ja Eesti-Soome kultuurisuhete väsimatu vahendaja. Tema 2023. aastal Soomes ilmunud ja kiiresti eesti keelde tõlgitud raamat toetub intervjuudele Eesti (eelkõige vanema põlvkonna) kirjanikega, arhiivileidudele, aukartustäratavale lugemusele ja kõigerohkem isiklikule aastakümnetepikkusele kogemusele. Raamat on kirjutatud soome lugejale ja selles võrreldakse tihti olukorda Eestis ja Soomes. Võrdlev vaatenurk tuleb esile pidevalt: eelkõige hämmastuses, mida Salokannel väljendab mõnda fakti kommenteerides – olgu selleks raamatute nõukogudeaegsed trükiarvud, kirjastamisprotsessi aeglus, kirjandusajakirja töötajate arv, Loomingu Raamatukogu fenomen või kõige suurema imestuse ja imetluse põhjus: kuidas oli võimalik kunsti ja kirjanduse ellujäämine ning uus õitseng iseseisvuse kaotanud Eestis, rahvaarvult väikesest Soomest veelgi väiksemas? Sellele otsibki autor vastuseid.
Raamat algab ülevaatega „raskest ajaloost“ ja viimased poolsada lehekülge käsitlevad seda, mis on kirjanduselus aset leidnud pärast 1991. aastat. Põhirõhk on aga nõukogude aja Eesti kirjanduselul ja kirjastamisoludel, eriti 1960. kuni 1980. aastateni. Detailselt kirjeldatakse teekonda, mille käsikirjad ja kirjanikud pidid läbima, enne kui õnnestumise korral jõuti publitseerimiseni.
Teiseks läbivaks teemaks on kirjanikkonna ja laiemalt loovintelligentsi positsioon, kujunemine ja konsolideerumine omaette klassina nõukogude „klassideta ühiskonnas“. Seegi on üks neist soomlases imestust tekitanud nähtustest, mida autor tahab avada. „Loov klass“ elas „terve elu täiesti omas ühiskonnaklassis“ (lk 105), teistsuguste probleemide ja teistsuguste võimalustega kui muu ühiskond. Ehk tarbetultki mahukas „kirjanikudünastiate“ ülevaade illustreerib selle klassi kujunemist. Soomekeelse originaali eessõnas (lk 12) tõdeb autor: Soomes ei olnud kirjanike isadeks kirjanikud, vaid nende lapsepõlv möödus kas väikses onnis maal või tehase varjus. Viidetega Tammsaarele ja Krossile (tõlke lk 38–39) ütleb ta ka: meelde ei tule soome kirjandusest ühtegi autorit, „kes söandaks pidada üht osa rahvast pööbliks“; ja Salokannel näeb põhjust võrrelda kahes riigis valitsevaid hoiakuid: „Meid, soomlasi, on teatavasti kasvatatud mõtlema, et „iga inimene on laulu väärt“, meile on võrdsus ja vähenõudlikkus pühad asjad“ (lk 39). Möödaminnes on üks intervjueeritutest Salokandlele maininud Tallinna Kirjanike Maja laste loodud „kuningriiki“, millel oli lisaks kirjanike lastele – kuningale ja aadlikele – ka ori: majahoidja poeg (lk 260).
Loovintelligentsi ühtsus ja ühiskondlik kaal on praegugi Eestis teistsugused kui Soomes ja kirjanduselu kajastatakse avalikkuses nähtavamalt. Ellujäämise mõistatus saab Salokandle arvates vastuse just siit. Kirjanike positsioon oli nõukogude ajal vastuoluline: nad olid „ühelt poolt oma rahva ja keele kaitsjad“, teiselt poolt üleriigiliselt privilegeeritud nomenklatuuri liikmed. Nende kirjutatut kontrollis tsensuur, aga kontrolli viisid ja eesmärgid olid muutlikud ja etteaimamatud. Oli raske ennustada, mis ja kes ja mille eest võis sattuda võimu ebasoosingusse. Tagajärjeks oli nähtus, mida sotsioloogias on palju analüüsitud: kui võimuinstitutsioonide tegevus on etteaimamatu, loovad indiviidid privaatseid lojaalsusvõrgustikke, mis annavad suhtelist kindlust ja turvalisust. Neil põhinesid reaalse sotsialismi aegsed „paralleelühiskonnad“. Need aitasid kohaneda ebakindlate oludega, aga olid ka teenete ja vastuteenete vahetamise keskkonnaks. Mingil määral võis nendele tuginedes osutada ka vastupanu.[1]
Protestidest „kõige tugevamana“ käsitleb Salokannel „40 kirja“. Kirjeldus näitab ilmekalt, kuidas võrgustik võis ka otseselt poliitiliselt tegutseda ja kuidas võimud sellisele tegutsemisele reageerisid. Salokannel tsiteerib kirja lõpulõiku: „[Ühiskonna rahulikku arenemist] saab tagada ainult rahvusrühmade koostöö. … Me soovime, et Eesti saaks ja jääks maaks, … kus valitseb kultuuriline ühtsus mitmekesisuses ja keegi ei tunne oma rahvustundeid solvatuna või kultuuri ohustatuna.“ Autor leiab, et see lõik on „siiamaani aktuaalne“, aga jätab diplomaatilise inimesena põhjendamata, miks.
Võrgustikud olid erineva ühiskondliku positsiooniga inimestele avatud eri määral. Kirjanike võrgustike kujunemist seletab Salokannel eelkõige kahe teguriga: perekondlikud sidemed ja haridustee. Tartu ülikooli humanitaaralade kursusepõhine õppesüsteem soodustas kestvate sõprussuhete sündi. Sugulussidemete tähtsust illustreerivad kirjanduslike suguvõsade ja perekondade pikad kirjeldused. Soomlasena avaldab Salokannel selle nähtuse üle imestust, ja imestusele keerab veel ühe vindi peale intervjueeritud Asta Põldmäe, kelle jaoks on üllatav mõtegi selle üle imestada: „Kas Soomes siis ei ole nii?“ (lk 232).
Autori paljud kontaktisikud on andnud raamatu jaoks materjali. Kultuuriloolised arengud saavad isiklikke tõlgendusi. Kõige rohkem tõuseb esile keskealise ja vanema kirjanikepõlvkonna hääl; uuema kirjanduselu kujutamine jääb visandlikumaks. Ka faktiväidetena esitatu juures tuleb mõnikord meeles pidada, et need võivad kajastada pigem kontaktisikute isiklikke kogemusi. Ise ma näiteks ei tahaks nõustuda väitega, et hinnatase teeks Soome praegu eesti kirjanike jaoks „kallimaks“ kui varem (lk 312). Ma pole kindel isegi selles, et eesti kirjanike Soome-külastusi oleks praegu kuigi palju vähemaks jäänud. Tõsi, Salokannel viitabki siinkohal oma tuttavatele kirjanikele.
Autor kasutab soomekeelse raamatu pealkirjas uudissõna: „vastaanpaneminen“, mis eesti keelde on tõlgitud „vastupanuks“. „Vastupanu“ täpsem vaste soome keeles on „vastarinta“; aga see tähistab juba süstemaatilisemat, organiseeritud tegevust, mille vastas seisab omakorda selgesti määratletud vastasrinne. Salokandlel korduvad aga kirjeldused kultuuri- ja parteieliidi kokkupuudetest ja ajutisest koostööst. Tõlge tekitab teisigi mõtteid. Kõigepealt on raamatu eestikeelne versioon originaalist 34 lehekülje võrra lühem, kusjuures leheküljedki on veidi hõredamad. Võrdluses tuleb välja, et soome versiooni mõned laused on tõlkest välja jäänud, vahel on kaks lauset kokku pandud üheks ning sõnastust on tihendatud. Mõnel puhul on sellest kahju, sest originaali ilmestavad õhulisem, mõtisklevam stiil ja mõned raskesti tõlgitavad kujundid, nagu „perunateatteri“ – umbes „köögikomando“ (originaali lk 150), või „liivijengiläiset“ (u „motikamehed“) saksa ristirüütlite kirjelduses (originaali lk 20). Originaalis nimetab Salokannel neid ajalooliselt täpsemalt, kui on tõlke „ristirüütlid“ või „raudrüütlid“: „Kalparitarit“ – Mõõgavennad. Vähemalt ühel puhul, koolide kirjanduse õppekavade käsitlemisel (lk 46, originaali lk 51), on tehtud ka sisuline parandus.
Üheaegselt selle retsensiooni kirjutamisega viimistlesin ka teist kirjatööd, mis ilmub sellessamas ajakirjanumbris. Üllatava kokkusattumusena puudutan sealgi Kesk- ja Ida-Euroopast tuttavat, „valgustatud eliitide“ loodud erilist „eetilise kodanikuühiskonna“ vormi ning leian, et selle traditsiooni valguses saab ka regiooni nüüdisaegset kodanikuühiskonda paremini mõista. Salokandle uurimus on muuhulgas taolise iseorganiseerumise ühe juhtumi kirjeldus. Kirjanike paralleelühiskonna kujunemine ei olnud lihtsalt kultuuriline eripära, vaid nõukogude ühiskonnakorra tulemus – Salokandle arvates isegi vältimatu selleks, et kirjandus ise oleks saanud edasi kesta. Paralleelühiskonna jäetud pärandi, tuleviku ja tulevase otstarbekuse kohta tekib muidugi küsimusi, millele vastamine ei ole selle raamatu ülesandeks.
[1] E. Hankiss, The „Second Society“: Is There an Alternative Social Model Emerging in Contemporary Hungary? Social Research, 1988, kd 55, nr 1/2; A. V. Ledeneva, Russia’s Economy of Favours: Blat, Networking and Informal Exchange. Cambridge, 1998; M. Lagerspetz, From ʻParallel Polis’ to ʻThe Time of the Tribes’: Post-Socialism, Social Self-Organization and Post-Modernity. The Journal of Communist Studies and Transition Politics, 2001, kd 17, nr 2, lk 1–18.
