Piret Põldver. Tõmme. Tartu: Kastani Tänava Kirjastus, 2024. 104 lk. 13.95 €.
„Tõmme“ on luuletaja Piret Põldveri kolmas luulekogu. Põldver on kirjandusväljal tuntud nii kirjandusteadlase, kriitiku, luuletaja kui proosakirjanikuna (tema novelle on ilmunud Loomingus ja Vikerkaares ning valitud kogumikku „Eesti novell“ ja ta on avaldanud proosateose „Hoog“), ka autori eelmised luuleraamatud „Alati nii järsku“ (2020) ja „Suunurgad“ (2023) nomineeriti mõlemad Eesti Kultuurkapitali sihtkapitali aastaauhinnale, esimene ka Betti Alveri debüüdipreemiale. Nii nagu kaks eelmainitud teost, püüab „Tõmmegi“ lisaks värskele ja vahedale keelele tähelepanu ka mõjusa kujundusega (kujundanud Maris Kaskmann). Eraldi tajukihi lisavad kunstnik Ülle Ottokari loodud illustratsioonid, mille läbikumavus ja sugestiivsed jooned ning trükitultki sõrmede all peaaegu tajutav faktuur lugeja pilgu pikemalt süvenema sunnivad – tabasin nimelt end mitugi korda raamatu järele haarates esmalt sõrmi üle neelavmusta raamatukaane libistamas ja lugemise ajal sisulehtede pinda kompamas. Mõni trükis kohe meelitab katsuma. Raamatu esitluse publikul õnnestus kogus kasutatud kunstiteoseid ka näitusekomplektina näha.
„Tõmme“ on kirjanik Piret Põldveri neljas raamat. Igaks juhuks ütlen siin kohe ära, et olen üks neid lugejaid, kel pole vahet, kas nad loevad luulet või proosat. Mis mind Põldveri luule puhul esimestest perioodikas ilmunud värssidest alates on köitnud, on teatav kaine, kohati kalkki observatsioon, mida mõnes kohas tohiks ehk nimetada isegi proosalisuseks, ja seda kõige paremas mõttes. Hoolimata sellest, et Piret Põldver luuletab, nagu oleks tal loometööhoo tarbeks alati kaasas perfektselt teritatud kokanugade komplekt või steriliseeritud skalpellid, vahe tera iga taju jaoks, kindlasti roostevaba, mis lõigates paiguti ka lugejale valusalt silma läigatab, read alati kliiniliselt puhta lõikega poolitatud, on ta minu meelest ka isikupärane prosaist. Või just sellesama pärast. Seega: minu poolest oleks võinud see luulekogu olla ka novellikogu (ja ikka kasutada sama temaatika lahkamiseks sarnaseid, autorile omaseid tööriistu), aga Põldver on valinud luulevormi ja sellepärast on „Tõmme“ luulekogu, kiiresti sügavale kehasse pugev pealegi.
Põldver ise tunnistas oma raamatu esitlusel, et kogu pealkirja valikul kasutas ta ChatGPT abi, roboti pakutu hulgast olevat just „Tõmme“ tundunud see õige sõna. Juhul kui autori väide on tõene, mitte kelmustükk ega provokatsioon lugeja ergutamiseks ja/või eksitamiseks, siis jääb üle vaid rõõmu tunda nende loovinimeste üle, kes oskavad kaasaegse krati enda heaks niimoodi tööle panna, et sellest ka parimat võimalikku võitu tõuseb (neist, kes sellest ka avalikult räägivad, meenub Eestist esimesena Florian Wahl, muusikavaldkonnas ilmselt ongi sel teemal tabusid vähem). Sest enese inimliku lugejakogemuse pealt ei oskaks küll täpsemat pealkirja pakkuda!
„Tõmme“ ei ole jaotatud tsükliteks, nagu on kaks eelmist kogu. Muidugi sobib mõõduka mahuga teost ka ühe hingetõmbega tervikuna läbida, olengi ju enamasti see kiire, kärsitu lugeja, kuid seekord peatusin tihti, lugesin mõndagi luuletust mitu korda (ja muidugi käperdasin samal ajal piltidega lehekülgi). Mis neis värssides mind niimoodi varrukast sikutas, sellest kohe pikemalt. Aga kui mul oleks lubatud kasutada iga Põldveri luulekogu kohta ainult ühte iseloomustavat sõna, siis ütleksin, et esimene luulekogu räägib suhetest, teine üksildusest ja „Tõmme“ armastusest.
Kirjandusteadlaselt peaks nüüd veel üle küsima, kas luuleraamatu puhul tuleb kindlasti alustada algusest ja kulgeda järjest või tohib alustada ükskõik milliselt leheküljelt? Luulekogusid ju ikka sirvitakse, köide isegi valitakse riiulist tuju, kaane, juhuse järgi, libistatakse lehti sõrmede vahel, et leida just selleks päevaks õige luuletus. Mina alustasin selle kogu puhul kogemata lõpust ehk sisukorrast, et üllatusena leida juba sealt esimesed luuletused, näiteks: „Möödunud armastused / keskpäeva päike lõhub / Meie tapid klapivad / Ühe väikelinna lahe / Päike paistab sinu seest läbi“.[1] Kuid nüüd on küll aeg luulekauge proosakirjaniku turvaline kostüüm maha ajada ja kirjeldada, mis lugejaga lugemise käigus juhtus.
Maailma häiriv lahkus
See raamat on nagu kass, kelle pehmus „kõditab ja tundub kuum mu jaheda põse vastas“ (lk 81), kuid kes võib iga hetk käpad sirgu ajada ja tagasi vaatamata sülest minema jalutada, jättes vaid oma keha koha, mälestuse oma soojusest su põlvedele jahtuma. Ja sa tead, et tal on teravad küüned, olgugi et enamasti peidus. Hullem veel, lugedes tundsin end hooti ise kui kass, juba nurrumas luuletaja kirjeldatud maailma sumeduses kui hellitusest… ent ainult selleks, et saada Põldveri järgmiste ridadega hoidvast sülest hoolimatult maha külmale põrandale paisatud. See luulekogu häiris mind. Soojalt kumav maailm, mida autor kompab ja kirjeldab, kord lähedalt, kord jahedasse distantsi tõmbudes, ajas just selliselt vaadelduna karvad turri ning asjaolu, et taoline luule võib ajada endast välja, šokeeris veel enam. Millele see osutab, kui headus ajab nutma? Kui sõnadesse pandud rahu otsimise, ja veel hullem, leidmise sõnum, turvalise maailma kirjeldus võib sundida kordi ärevalt neelatama? Põldveri luule viimase närvini ulatuv kehalisus on tuntud ja see muudab lugeja antud olukorras veel kaitsetumaks. „Tõmbe“ luule kompab normaalsust kerge umbusuga, ettevaatlikult, nagu võiks selle turvaklaas liigselt uuriva pilgu ees puruneda. Miks tuleb elu headusega leppimine raskelt, näib pea võimatuna tunnistada, et ollakse õnnelik, aktsepteerida rahu leidmise võimalikkust, uskuda õnne kui millessegi püsivasse? Ometi, kui see luulekogu oleks kunstinäitus, siis sellises kehalisuses pigem Edwyna Sandys kui Tracey Emin. Kuid rahunemine, paranemine, enda ja ümbritseva normaalsusega harjumine ei ole alati kerge. „Lumi tänavatel on sõmer puder, / kahlan seal nagu elus üldse / või unes koha peal joostes. / Korraga arvad, et oled valmis / võtma vastu isegi valgust, / ja siis juba ongi läinud“ (lk 53). Maailma lahkusega (taas)leppimine võib olla nagu kunagise lemmikrõiva selga tõmbamine, mis vahepeal pikka aega ei mahtunud või liiga suur oli ning nüüd järsku istub: kõik on korraga paras, kangas jälle mugav, oled selle sees jälle sina ise, saad loomulikult liikuda, istuda ja astuda, ilma et miski hõõruks, pigistaks, lotendaks ning varrukad ja taskuservad aina ukselinkide taha kinni jääks. Kuidas harjuda sellega, et sul on enda ja ümbritseva sees hea olla? Ei, õnnehoiatus lehvib ikka kui punane lipp.
Selle kogu lugemine on ilusa, kuid just sellepärast ohtlikuna näiva puudutamine, aeg-ajalt kätt tagasi tõmmates ja taganedes, et uuel pilgul vaadelda maailma, mis – oh imet! – polegi ei vaenulik ega ähvardav, isegi mitte ebatavaline. On tavaline, normaalne. Hea! Kui surutis on möödas, oled taas võimeline nägema omaenda avarust: „On kohvikusumin / ja kevade magus lõhn, / ja see võibolla ongi see avarus, mille sees tähed ja planeedid / paisuvad lõplikest / piiridest kaugemale“ (lk 67). Ja tundma sellest rõõmu.
Valmisolek
„su selg on kumer / ja mu silmad / on täiesti kindlad / et nahk su särgi all / abaluudel / lõhnab nagu meri“ (lk 11). Avatus, valmisolek ükskõik mis olekus maailma puudutada iseloomustab minu meelest kogu Põldveri luulet, olgu sügavas mustas augus või kevadpäikese valguselaigus. Selles kogus puudutab maailm sind vastu nagu vana tuttav, isegi sõber, keda kunagi ammu tundsid, aga kelle olid unustanud. Ka sisaldub siin muuhulgas üks minu meelest väga täpne armunud olemise kirjeldus („Pühin su keha palju kordi päevas / silme eest maha…“, lk 14) ja ridade all jääb kõlama tõdemus, et inimesel on siiski vaja teist inimest: „Ja ma saan lõpuks ometi aru lastest, / kellel tekib nähtamatu sõber. Sellist inimest on vaja, / selgub, / nagu sina“ (lk 18). Armastus pole siin aga ainult armastus teise inimese vastu, see on armastus kogu ümbritseva oleva vastu, kuigi kirjeldus ise on vägagi meeleline ja kehaline, ületab selle mõju kehalisuse piirid. Armumine samastatakse „Tõmbes“ traumakogemusega (lk 9), samas kui armastus „vohab nagu elus taim, / ajab võrseid igal hommikul, / kui vihma sajab, / kui soe lööb üle jõe, / kui üleujutus kannab viljakat mulda, / nagu umbrohi, / nagu võililleõied“ (lk 70).
Põldveri luule saab siirdeid ka teistest maailma kirjeldamise viisidest: „Tardunud iseendasse, / vaatavad maha suletud silmadega, / ja kui nad ka satuvad kesk maastikku / hoiavad silmad kinni, ei märka heinamaad / ega tunne juulikuise jõe lõhna / üle tee läbi võsa, / ei näe, kuidas päike poriloigus peegeldab“ (lk 73). Luuletus tõukub Jevgeni Zolotko isikunäitusest KUMU-s, täpsemalt teosest „Armastus“. Huvitav, et just see konkreetne ruum oli Zolotko näitusel üks koht, mille maastike igatsuslikkus ja kättesaamatus ning skulptuuridest immitsev üksildus ka mind pikemalt kinni jäi hoidma. Põldver kirjeldab kipsskulptuure ja nende kaudu ühtlasi igatsust: „Nüüd ma soovin kogu hingest, / et ta vaataks mulle otsa / ja kõigutaks paigast kõik tõed ja füüsikad“ (lk 72). Installatsiooni üheks osaks oli valik tutvumiskuulutusi vanadest ajalehtedest, hingekriipivad sõnumid, millest õhkus meeleheitlikku soovi teise inimese, läheduse järele, võimendajaks kunagisi kirjutajaid ümbritsenud aeg ja ruum: üüratu, ebainimlik hiigelmonstrum nimega Nõukogude Liit, kus kaikus see inimesele loomupärane hüüe armastuse järele. Nagu igal pool ja alati.
Allusioone loob Põldver veelgi, Sveta Grigorjeva lavastus „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“ Sõltumatu Tantsu laval oli etendus, mis võttis vaataja pehmelt ja hellalt oma sülle, jah, esitades ka süngeid fakte reaalsest maailmast, kuid ometi oli publik sel etendusel kaitstud ja lohutatud. Just nagu „Tõmbe“ lugeja. „Ja kui teatrist välja astume, / langeb taevast suuri kergeid lumehelbeid, nagu unistuses / lumesaju arhetüübist“ (lk 33).[2]
Rõõm on leida ka uues raamatus üht Põldveri kirjanikukäekirjale iseloomulikku joont, mida Marja Unt „Suunurkade“ arvustuses[3] on nimetanud ka inetuse või eemaletõukavuse esteetikaks. Põldver võib olla ratsionaalne ja halastamatult täpne, kuid seeläbi ka kainestavalt teraapiline, ikka otse lugeja pehmet kõhualust tabada. Pole subjektiivsemat ega universaalsemat luulest! „On selliseid päevi, / kui oled kuude viisi / olnud keegi teine. / Ja siis hakkad iseendaks tagasi toibuma“ (lk 40). Nõustun Marianne Linnuga,[4]Põldveri luule muutub igal järgmisel lugemisel veel paremaks. Piret Põldver ei ole „ainult“ luuletaja. Kui aga „Suunurgad“ oligi tume (ja pani mind Sylvia Plathi järele haarama), siis „Tõmme“ oma neelavmustade kaante vahel on sume, helendav ja soe, mis siis, et selle heleduse sees välgub teravat külma selgust ja valusalt lõikavat ausust. Ja „kõikide meeldivuste juures / on kõige meeldivam see rõõm, / et lõpuks ometi selgib udu / piirjooned, mida kompida, / ei haju enam näivusse“ (lk 55). Kui luule aitab lugejal ennast korrakski täisvalguse käes näha, on see oma ülesande täitnud.
[1] Hiljem, kui olin juba nende algusridadega luuletusi ja kõiki teisi lugenud, ei andnud kahtlus asu ja võtsin kätte ka eelmise kogu „Suunurgad“ (2023), selle sisukorrast leidsin näiteks järgmise luuletuse: „Pühapäev / Olen näinud sind nii palju alates sellest ajast, kui sind enam ei näinud / Kogu aeg voolab higi / Kui üksinduse õhk / Raadio mängib / Minevik ei saanud mind kätte“.
[2] Ühele Tartu etendusele järgneski ebamaine, hiigelräitsakatega lumesadu, lõppenud etenduse ja tavatu loodusnähtuse lummuses inimesed ei raatsinud lahkuda.
[3] M. Unt, Tervik, mis polegi oma osade summa. Keel ja Kirjandus, 2024, nr 10.
[4] M. Lind, Pilgeni täis seda musta ööd. Looming, 2023, nr 12, lk 1727.
