Katrin Kivimaa
Kommentaar kapitalismile
Hobusepea galeriis avatud Andres Tali isikunäituse pealkiri “Das Kapital. Kritik der politischen Ökonomie” peaks olema arusaadav igale keskharidusega eestimaalasele ning andma kätte põhivõtme näitusel esitatud lavastusliku fotojutustuse mõistmiseks. Karl Marxi peateosega samanimelist näitust võib muidugi pidada pelgalt Läänes ammu levinud uusvasakpoolse kunstihoiaku eestimaiseks versiooniks, kuid kohalikus kontekstis on tegemist suhteliselt vähe levinud kunstnikupositsiooniga. Muuhulgas tuletab see tavavaatajale meelde, et Marxi peetakse seniajani üheks parimaks kapitalistliku majandussüsteemi (kriitiliseks) analüüsijaks, rääkimata tema teravapilgulistest tähelepanekutest modernse ajastu kohta. Modernsuse tänapäevastes analüüsides korduvalt viidatud ajastuomane mõte – “kõik kindel haihtub õhku” – on pärit ei kusagilt mujalt kui ”Kommunistliku partei manifestist”. Aga tekst jätkub: ”kõik, mis on püha, muutub profaanseks ning inimene on lõpuks sunnitud vaatama kaine pilguga oma elu ja eksistentsi ja inimestevaheliste suhete reaalseid tingimusi”. Kas Tali projekt jõuab nende reaalsete tingimuste vaatluseni?
Näitus “Das Kapital” esitab viieteistkümnest mustvalgest fotost koosneva seeria – lihtsa piltjutustuse, millel näidatakse kaunilt kaetud söögilauda ning kunstnikku selle taga istumas ja söömas. (Esimene ja viimane pilt näitavad “lava” ilma esinejata, enne ja pärast põhitegevust.) Tavapäraselt musta ülikonda riietatud kunstnik istub laua taha ning võtab ette esimese roa, järgmisel fotol sülitab (või oksendab?) ta söödud toidu välja – põrandale, laua kõrvale asetatud ämbri suunas. Suur osa toidust maandub põrandale ning järk-järgult koguneb sisse õgitud ja seejärel välja sülitatud toidust – sardellid, praekana, viinamarjad, banaanid – laua kõrvale vastikust tekitav hunnik. Ei pea olema majandusteadlane, et aru saada, kuidas Tali lavastatud etendus kapitalistlikku majandussüsteemi kujutab: lõputu õgimis- ja tarbimismasinana, millest jääb maha reohunnik – ka siis, kui meid enam kohal pole. (Seos marksistliku nägemusega iseennast õgivast süsteemist, mis asendub seejärel teise süsteemiga, on pigem arbitraarne.) Tali pole siiski kunstnikuna nii naiivne, et ta hakkaks välja pakkuma alternatiivseid lahendusi, ning seetõttu pole põhjust tema teosest mingeid utoopilisi sõnumeid otsida.
Kuid fotoseeria pealkirja ei maksa liiga tugevasti kinni jääda, sest pigem osutab “oma elu ja eksistentsi” tegelike tingimuste vaatlusele lavastuse ja peategelase visuaalne vorm. Must-valges ülikonnas poseeriv kunstnikukuju viitab ajalooliselt tagasi klassikalise kodanluse õitseajale – 19. sajandi Lääne-Euroopa kultuurile, just seal kujunes välja see tänapäevalgi tõelise mehelikkuse tähistajaks peetav riietusvorm reaktsioonina varasemale aristokraatlikule kirevusele. Must-valgesse ülikonda riietatud mehekuju tähistas tihti ka nõukogude karikatuurides dekadentlikku või ekspluataatorist kodanlast. Tali poolromantiline enesekuvand vihjab pigem boheemlaskultuuri esindajatele, kes kodanlike elukommete ja ilmavaate vastu mässu tõstsid, olles ise kodanlike papade pojad. Seega võiks Tali lavastust lugeda ka eneseiroonilises võtmes, sest isegi siinse postsotsialistliku heaoluühiskonna paljud liikmed, olles küll ilma jäänud keskklassi rikkuse belle époque’ist, osutuvad nn Kolmanda Maailma riikide tööjõu arvel nautlevateks väikesteks “õgimismasinateks”.
Näituse pressitekstis toob Elin Kard välja, et kunstnikule on andnud projekti teostamisel inspiratsiooni negatiivsed uudised finants- ja majanduskriisi tingimustes. Loomulikult teravdab Tali kommentaari olukord, kus eestimaalaste pime usk igavesse majanduskasvu ja turumajanduse võidukäiku pole enam ehk nii “pime”. Siiski tundub, et majandussituatsioon on Talile pigem ettekäändeks, sest tugeva absurditunnetusega kunstnik ei vaja ühe või teise uskumuse kokkuvarisemist selleks, et inimeksistentsi ja selle tagajärgi kergelt (enese)iroonilises ja tugevalt (enese)kriitilises kõverpeeglis näidata. Huvitav, millise valdkonna juurde Tali igapäevane äng teda järgmiseks suunab?
