Selle loo ajendiks on „Tõe ja õiguse“ esimese osa kommenteeritud väljaande ilmumine.[1] Aga see ei ole arvustus, vaid arutlus, esmalt kommentaaride üle üldse ja siis TÕ1 kommenteerimisel tehtud suure ja põhjaliku töö tunnustuseks. Lisaks veel mõningaid isiklikke mõtteid.
Eesti raamatumaailma kiigates läheb kommentaaride osas pilt kirjuks. Ühtpidi erinevad žanrid, teistpidi teaduslikud ja mitteteaduslikud väljaanded. Kirjavahetustes on kommentaare küllaga, mälestuste ja klassikute artiklivalimike puhul on pilt kesisem ja ilukirjanduse juurde minnes lausa kurb. Teadusväljaannetes on kommentaare muidugi palju, muudes vähem või üldse mitte. Seda pilti on asunud nüüd muutma Tammsaare-uurija Maarja Vaino oma kaaskommenteerijatega. 2021 ilmus kommenteeritud „Juudit“, 2022 „Kõrboja peremees“, mõlemad sealjuures esmatrüki versioonis. „Tõe ja õiguse“ esimese osa 100. aastapäeva puhul ilmunud kommenteeritud väljaanne, paistab, on teose viimase trüki põhjal. Kommenteerijateks on Vaino kõrval rahvakultuuri spetsialist Marju Kõivupuu, usundiasjatundja Jaan Lahe, ajaloolane Ülle Tarkiainen, kes on ühtekokku teinud hiiglatöö, 624 (!) joonealust kommentaari.
Mis on kommentaar?
Ma ei tea mingit filoloogilise kommenteerimise levinud teooriat või mudelit ning ei leidnud ka mingeid üldistavaid eestikeelseid arutlusi kommentaaride üle. Enim on teemast kirjutanud ilmselt sakslased, kellel on selja taga pikk ja põhjalik kommenteerimiskultuur. Samas paistavad ka nende üldistavad tekstid lühikesed, näiteks alla kümne lehekülje Bodo Plachtaklassikaks saanud toimetamis-õpikus „Editionswissenschaft“ (1997). Heal tasemel on (või vähemalt oli) see kultuur ka vene traditsioonis, sealt leiab nt Mihhail Gasparovi huvitava mudeli ennekõike poeesia kommenteerimiseks (aitäh Peeter Toropile vihje eest).
Veebi minnes on pikk ja korralikult viidatud näiteks Vikipeedia saksakeelne materjal.[2] Aga muudes keeltes on muidu sarnastel teemadel põhjalik Vikipeedia üsna sõnakehv ja räägib ennekõike kommenteerimise ajaloost. Google’is ja raamatukogude kartoteekides pakutakse ainult hulgi kommenteeritud tekste eesotsas seaduste ja antiigiga. Püüan siin üldistada eri lühiallikaid, mis samas on põhiküsimustes üsna üksmeelsed, ja põimida sekka oma arusaamu.
1. Üldiselt jagatakse kommentaarid kaheks. Ühelt poolt objektiivsed, informeerivad, seletavad kommentaarid, mis peavad aitama lugejal tekstist aru saada ja kus kommentaatori isiklik hääl on maksimaalselt tagaplaanil või lausa vait. Teiselt poolt subjektiivsed, tõlgendavad, hinnanguid andvad, ideoloogilised kommentaarid, milles kõlab tegija meel ja hääl. Praegusel ajal käsitatakse enamasti kommentaaridena ainult esimest liiki kommentaare ja öeldakse, et kommentaari roll pole väljendada uurija teoreetilisi või ideoloogilisi vaateid või õpetada lugejat õigesti lugema. Kommentaari roll on olla interpreteerimise abistaja, mis aitab lugeja teeotsale. Ja kui ongi tegu tõlgendava kommentaariga, siis peaks see väljendama ennekõike laiemalt aktsepteeritud mõtteviisi (kui selline muidugi olemas on). Siiski jäävad vahepeale hallid alad ja kokkuvõttes saab öelda, et mida tugevam on kommentaatori enda hääl, seda lähemal on kommentaar interpretatsioonile või kriitikale. Ja vastupidi. Seega, kuigi ideaalne kommentaar on maksimaalselt objektiivne, ei tohi seda põhimõtet ka absurdini viia.
2. Oluline otsustusküsimus on, kellele on kommentaarid määratud. Tavaliselt tuuakse siin välja kaks rühma: spetsialistidele mõeldud teaduslikud kommentaarid ja tavalugejale või õpilastele mõeldud nn koolikommentaarid, mis pakuvad laiemat konteksti ja pikemaid seletusi. Aga vormi poolest on ideaalne kommentaar igal juhul lühike, tihe ja selge.
3. On ilmne, et mida kaugem on teos ajas ja kultuuriruumis, seda enam vajab see kommentaare, mis peavad ehitama silla algse kultuurikonteksti ja tänapäevase või teise kultuuri kuuluva lugeja vahel.
Ideaalis on kommentaari ülesanne aidata tuua tekst tänapäeva lugejani nii, nagu seda oleks mõistnud oma aja lugeja. Aidata rekonstrueerida selle esialgne kontekst, olgu sisuline, esteetiline vm, et vältida eksiteele viivaid tõlgendusi. Probleem on muidugi selles, et ka oma aja lugejad olid erinevate teadmiste ja interpreteerimisoskustega ning kirjanik võis ka nimme kasutada tekstis lugejale tundmatuid reaale, sõnu jms. Samas rõhutatakse üldiselt, et kommentaaridega ei tohi tõmmata vana autorit kaasaja liistule.
4. Kommentaator on ise kahetises rollis, on korraga nii lugeja kui ka autor. Ta on dialoogis vana teksti ja selle (surnud) autoriga, aga ta on ka dialoogis varasemate kommentaaride ja oma potentsiaalse lugejaga. Nii võtab ta mingil moel üle autori ja varasemate kommenteerijate autoriteedi. Samas, sellest seisukohast on kommentaar ise alati ajaline. Mis on lugejale selge aastal X, võib olla selgusetu aastal Y.
5. Kommentaar lähtub ja sõltub originaaltekstist. Ilma tekstita ei ole kommentaari (jätame siin postmodernistlikud tekstimängud kõrvale). Üldiselt on kommentaarid mõistetavad ainult koos tekstiga ega pea olema mõistetavad ilma selleta.
6. Oluliseks otsustamiskohaks on küsimus, kui palju ja millist infot kommentaaris anda. Üheks piirimarkeriks on tekst ise. See tähendab, et kommenteerimisele kuulub ainult info, mis on vajalik sellest teosekohast ja laiemalt kogu tekstist aru saamiseks. Teise otsa jääb laiendatud kommentaar, mis läheb teksti otsestest vajadustest oluliselt kaugemale. Sel juhul saab kommentaarist ühtaegu ka hariduslik nähtus. Kuna kommenteeritakse konkreetseid tekstikohti, siis on kommentaarium ise fragmentaarium. Aga laiendatud kommentaaride kogum võib moodustada ka omamoodi terviku, näiteks kasvõi Juri Lotmani kuulus „Jevgeni Onegini“ kommentaarium.
7. Mõlemad kommentaarivariandid on iseloomustatavad inglise keeles armastatud sõnaga parasitic. Kitsas kommentaar seetõttu, et tekst oli algselt mõeldud eksisteerima ilma selleta. Sel moel erineb ta näiteks Gérard Genette’i eristatud tüüpilistest peritekstidest nagu autori enda allmärkused-kommentaarid või viited, kuigi servapidi võib ilmselt tedagi peritekstide hulka arvata. Laiendatud kommentaar seetõttu, et osa infost on tekstist arusaamise seisukohast parasitaarne.
8. Kommentaarium koosneb sageli kahest osast. Esiteks sissejuhatus, mis annab infot teose loomisloo ja variantide kohta, tutvustab teksti avaldamise ja taastrükkimise konteksti ning retseptsiooni, pakub bibliograafiat jne. Teiseks – konkreetsete tekstikohtade kommentaaride kogum. Ei ole võimalik luua kõikehõlmavat kommenteeritavate nähtuste või tekstiosade loendit. Seega kerkib kõigepealt küsimus, mida kommenteerida – näiteks sõnatähendusi, ajaloolisi tegelasi, ajastu kultuurikoodi jne. Ja teiseks küsimus, milliseid konkreetseid sõnu, lauseid, lõike kommenteerida. Samas on kõik need otsused mingil määral subjektiivsed, näitavad nii kommenteerija teadmisi, hoiakuid, väärtusi kui ka tema prognoose eeldatavate lugejate kohta.
9. Kommenteerimise seisukohast on erinevused tõlke ja omakirjanduse vahel, proosa ja luule vahel, vanema ja uuema kirjanduse vahel, teistest maadest ja oma maast rääkiva, ajaloost rääkiva ja kaasajast rääkiva kirjanduse vahel.[3]
10. Kommentaari ulatus puudutab lugemisprotsessi probleemi. Igasugune kommentaar töötab kahes suunas, ühelt poolt aitab tekstist aru saada, teiselt poolt aga hajutab tähelepanu, viib kõrvale, paljud lugejad ütlevad, et lausa segab lugemist. On selge, et laiem ja tekstivälisesse ilma viitav kommentaar hajutab tähelepanu oluliselt enam.
Mille kohta kommentaarid käivad?
Nüüd konkreetsemalt „Tõe ja õiguse“ kommentaaride juurde. Maarja Vaino ütleb järelsõnas, et kommenteeritud on sõnu, väljendeid, nähtusi, mille tähendust enam ei tunta, samuti lisatud selgitusi, mis avavad teksti tagamaid, religioosseid, ajaloolisi, folkloorseid, isiklikke ja perekondlikke kihistusi (lk 601). Mina moodustasin erinevate teoste kommentaare lugedes veidi üldisemad põhirühmad, kuigi nende piirid on hajusad. Kokku sain viis rühma, tinglike nimedega keel, kultuur ja elu, ajaloolised asjad, prototüübid ja intertekstuaalsus.
Keel
Keelekommentaarid jagunevad üldiselt kaheks. Osa neist on sõnade, fraaside, lausete, pikemate tsitaatide jne tõlked. Need tulevad ette, kui autor on kasutanud keelt, mida lugeja eeldatavasti ei valda või valdab halvasti, ja samas, tõlgituna see keeleüksus enam seletust ei vaja.
Keskne on muidugi võõrkeelsete sõnade jm tõlkimine, mida TÕ1-s ei paista üldse olevat, kui mitte arvestada saksa keele artikleid (der, die, das), mille üle keelt õppiv Indrek arutab (lk 529). Keerukamaks muutub asi eesti ühiskeelest erinevate variantide puhul, olgu murre, släng, autori sõnalooming, kadakasaksa keel või uuemal ajal Estonglish, muutunud tähendusega või vananenud sõnad, uuskeelendid jne. Siin läheneb tõlkimine sageli seletamisele. Samas tuleb meeles pidada, et ka autor ei pruukinud eeldada, et tema lugeja valdab neid (all)keeli, vaid on nimelt pannud sinna midagi lugejale võõrast.
Tammsaare tegelaste dialoogides on üsna palju tema koduse keskmurde jooni. Enim on neid Pearu kõnes, aga suures koguses ka mõnes kindlas tekstikohas, näiteks emotsioone purskavates Krõõda surma ja matuste stseenides. Olgu näitena Pearu tekst (lk 192): „Aga sina ei tulnd, tuli sinu eit – nüüd viisime ta ära, Eessuke olgu temaga! – nonäh, tuli sinu eit ja ütles niisuguse pehme jaalega: „Kallis nuabrimees, miks sa aja eest ära lõhud, meie sead lähvad ju sinu rukkisse?““ Siin on suurem osa murdevormidest arusaadavad ilma tõlketa, või annab kontekst niigi piisavalt infot, näiteks Eessuke, jaalega või aja puhul. Samas Oru perenaise lause „Põlnd seda konti ega jäksi“ (lk 189) tekitab juba küsimuse, kas jäksi ikka on selles kontekstis arusaadav. Teisalt, on üsna kindel, et lugeja tunneb ära erinevused kirjakeelest, aga samas ei sidunud tollane ega seo ka praegune lugeja näiteks –nd lõppu ilmselt mitte murde, vaid argikeelega. See ei ole küll kommentaari, vaid interpretatsiooni teema, aga Tammsaare romaani mõistmiseks on oluline, kes ja millal seal murret kasutab.
Teine suur teema keelekommentaaride puhul on alati tähenduste avamine. Olgu siis tegemist terminite, vanade sõnade, käibefraaside, metafooride, vanasõnadega vms. Selliseid keelendeid on TÕ1 täis ja nende tähendusi on kommentaarides ka põhjalikult seletatud. Tegelikult tõidki alles kommentaarid minuni teadmise, et neid seal nii palju on.
Sõnaseletus võib olla lühike vaste, nagu jäär – isane lammas, humalavesi – õlu; sõnakasutuse seletus koos sünonüümiga, nagu ligund – kirumis- ja sõimusõna: reo, raisk(lk 70); või allkeele määratlus, nagu vahmiil – kõnekeeles: perekond, suguvõsa, suguselts (lk 307). Keskne seletusviisi valiku põhjendus on ikkagi arusaadavus lugejale.
Aga autor võib muidugi olla kasutanud sõna, mis ei pruukinud olla ka tema aja lugejale piisavalt arusaadav. Näiteks fraas risakile ja laokile hooned, mille puhul on seletatud sõna risakile ʻlagunenud, lohakil’ (lk 29). Seda sõna ei leidnud ma murdesõnaraamatust, küll aga etümoloogilisest sõnaraamatust (ʻripakil, lohakil’) ja sama seletusega 2018. aasta ÕS-ist (ʻrisus, ripakil, lohakil’). Ajalukku kaugemale tagasi vaadates on sõna vajanud seletamist juba 1939. aastal „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu“ kolmandas köites, seal veidi pikemalt ʻripakil, lohakil, viltu vajanud, poollagunenud seisundis’. Nii võib küsida, kas Tammsaare ikka eeldas, et tema aja lugejad sõna tähendust teavad või saavad kontekstist aru. Paljas kontekst aidanuks siin vaid mõista, et midagi halba oli hoonetega lahti ja see „midagi“ oli muud kui laokil.
Kultuur ja elu
Oluline kommenteerimise teema on realistlikus romaanis alati ajastu igapäevaelu, elulaad ja kultuurikood. Sellealased kommentaarid võib paigutada entsüklopeediliste seletuste alla. Vissarion Belinski kuulsale ütlusele viidates on Juri Lotman käsitlenud „Jevgeni Oneginit“ kui 19. sajandi alguse vene elu entsüklopeediat. Kommentaarid toovad mu jaoks selgelt esile, et TÕ1 on 19. sajandi lõpuveerandi eesti taluelu entsüklopeedia.
Selliste kommentaaride puhul on kaks probleemi. Esiteks on võimatu üles lugeda kõiki võimalikke kommenteerimise valdkondi, nende alla võib käia kogu elu. Mida kaugemal on teos ja tema maailm lugejast ajas ja ruumis, mida haruldasem, ebatavalisem, kitsama levikuga on mingi nähtus ühiskonnas, seda enam on vaja seletust. Teiseks, siin on kerge libiseda objektiivselt subjektiivsele, kommentaarilt interpretatsioonile. Mingi tööriista üldise funktsiooni seletamine on objektiivne info, aga kasvõi sama tööriista kasutamise erijoonte kirjeldamine võib kergesti muutuda juba interpreteerimiseks.
On usutav, et 19. sajandi viimase veerandi igapäevase taluelu ja laiemalt igapäevaelu sõnavara oli Tammsaare lugejale tuntud. Samas tänapäeva lugeja puhul pole vaja eriti mõelda, millised tööd, hooned, asjad jne võiks olla tuttavad ja millised mitte. Seletamist vajab peaaegu kõik, olgu ait, kesa, loog, pihtkasukas või sahakured. Mõnikord küll kõhklus tekib, nagu kalja puhul (lk 80), aga siis tuleb meelde, et tollane kali ja see, mida praegu selle nime all müüakse, on ikka üsna erinevad asjad. Ja mõnikord harva tekib ka küsimusi. Kas näiteks lugejad aastal 1926 pidid teadma, mis raha oli katariina? Või kas on vaja kirjutada kommentaari, et puutelgedega vankreid kasutati külades veel 1930. aastate lõpus (lk 7)?
Iseseisev kultuuri ja elu teema on oma aja sotsiaalsed suhted, kombed ja tavad, elunormid ja hoiakud jms. Naiste tööd ja meeste tööd, sulased ja tüdrukud, saunarahvas ja pererahvas. Tervis ja haigused. Inimese eluring sünnist surmani. Taluelu aastaring kasvõi kevadest uue kevadeni, künd, külv, sõnnikuvedu, heinategu jne. Rahva uskumused ja ebauskumused. Seadused ja kohus, õigus ja õiglus. Neid teemasid on palju ja ilusasti seletatud. Jätan siia vaid pisikese seletuseta jäänud küsimuse suurele ringile: miks on lehma lüpsev mees nii hale ja halvustatav kuju saunanaise jaoks (lk 202)?
Ülioluline teema TÕ1 puhul on ristiusk ja piibel ja sellisena on ka need kommentaarid omaette tähtsad ja lisaks ka usukaugele hingele huvitavad. (Mulle meeldisid eriti lk 238–244 põhjalikud seletused õpetaja tekstide kohta, kes Andrest noomis Mari ja Jussi pärast.) Samas, selle teema puhul muutub kommenteerimise laad väga oluliselt. Nimelt on usuasjade seletused muudest liikidest enamjaolt kordades pikemad ja lähevad sageli kaugele välja romaani mõistmise otsestest vajadustest. Vaid mõned näited. Kommentaar ristimise kohta (lk 18), mis lisaks seletusele annab ka infot, et ristimine on teada juba kolmandast sajandist. Või pikk jutt (lk 58) nelipühadest (suvistepühadest), mis jõuab välja selleni, kuidas tähistatakse neid praegu. Või teave selle kohta, et köstrid said Eestis ametisse juba 17. sajandil (lk 66). Tulemus on mu jaoks ambivalentne. Kindlasti on suur osa tänapäeva lugejaist usuliselt üsna harimatud ja soov anda neile muuhulgas ka usualast ja sellega seotud kultuuriloolist haridust on tervitatav. Samas on selline info ka mujalt kättesaadav ja siin hajutab romaanile keskendumist.
Omalt poolt on kiusatus lisada sel teemal üks märge. See kurikuulus ja samas väga ilus sõna suurtõrs romaani kõige kuulsamas ja olulisemas stseenis, mille kohta selgus, et see on vaid ekslikult trükitud surutõrs (lk 594). Kommentaarides pole kahjuks seletust sõna asendamise kohta, samas on internet täis romaani varasemate versioonide tsitaate. Ja mu profaanses peas (vabandan ette!) tekkis mõte, et siin oleks ehk kena olnud kasutada ka piiblile viitavat kommentaari. Surutõrs on teadupärast spetsiifiline viinamarjade pressimise tõrs, millele piibel viitab seoses jumala tekitatud pettumuse või jumala vihaga (Jesaja 5:2, Ilmutus 19:15).
Ajaloolised asjad
Realistlik romaan ei pääse üldjuhul romaani tegevusaja olulistest isikutest ja sündmustest, kellega/millega tegelased kokku puutuvad, kes/mis neid mõjutavad või keda/mida nemad mõjutavad. Teisisõnu, romaanides põimuvad suur ja väike ajalugu.
TÕ1 oli ilmumisajal ja on veel enam nüüd ajalooline romaan. Selle tegevus kestab teadupärast läbi 19. sajandi viimase veerandi, alates esimesest lausest – „läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul“ – ja lõppedes vahetult enne sajandivahetust (Indrek loeb romaani lõpus raamatut, mis ilmus aastal 1897).
Kommentaarid toovad terava selgusega välja, et TÕ1 on hämmastav teos, kus ühiskonna suurt ajalugu praktiliselt olemas ei ole. Romaanimaailma piiridesse jäävad talu, naabrid, kirik, kõrts ja kalmistu. Kalendriaastaid seal ei nimetata, aega juhivad inimelu ja taluelu aastaringid (sealjuures on romaani ajaline liikumine nii hüplik, et esimesed sada lehekülge ja kümme peatükki hõlmavad ühe aasta ning ülejäänud viissada lehekülge ja 39 peatükki umbes veerand sajandit…).
Vaid kolmes kohas, kui ma ei eksi, murrab suur ajalugu ja väline maailm sisse, aga ka siis kaudselt. Lk 294 ütlevad mõned laused, et naabripoisid mängivad Venet ja Türki, saanud selle kohta infot Priidu-onult. Türgi sõda (või sõjad) on oluline mälusündmus eestlaste ajaloos, andes tulemuseks mitmeid rahvalaule ja ka näidendist teise liikuva erusoldati kuju.
Lk 305 murrab hetkeks sisse ärkamisaeg oma leeridega, aga see sünnib köstri, Hundipalu Tiidu ja rätsep Taari vaidlustes peolaua taga. See on romaani maailma mõistmiseks ülioluline koht, sest jutustaja suu läbi öeldakse, et Andres ja Pearu ei teadnud ärkamisaja asjust midagi. Ainus teadja oli Hundipalu Tiit, kes ainsana kõrvenurgas ajalehte luges ja keda jutustaja sõnul naerdi tema keele pärast (isi, miis).
Teen nüüd väikese kõrvalepõike. See kõnepruuk viitab kõige selgemini Viljandimaa suunas (vt murdesõnaraamatust: peremi̬i̬s `käskis sind `senna `tulla isi). Hundipalu Tiidu väidetav prototüüp Hans Grossthal oli pärit Sürgaverest, Tammsaare vanemad aga olid tulnud Vastemõisa vallast. Need kaks kohta on lausa lähestikku, Suure-Jaani kihelkonnas. Aga see teave lubab järeldada midagi ka Tammsaare murdekeele kasutuse ja murdehinnangute kohta.
Kahjuks on selle peostseeni pikkadest ilusatest kommentaaridest jäänud kõrvale Pearu ülioluline lause, kes kuulutab, et me ei ole saksad või linna untsakad, vaid „meie oleme puht muarahvas, reagime muakeelt“ (lk 308). Need sõnad viitavad kaudselt Tammsaare kuulsale vastandusele matsi ja vurle vahel, aga veel olulisemalt talurahva enesetunnetusele enne Perno Postimeest ja rahvuslikku ärkamist. Nii paigutub reaalelus umbes 1880. aastate alguse kõrvenurk vaimselt ärkamiseelsesse aega ja ka Pearu murdekeel saab olulise lisatähenduse.
Kolmandat korda ilmub ajastu teismelise Indreku loetavate raamatute pealkirjades. Siin on miskipärast jäänud täpsemalt kommenteerimata õdede salapärased raamatud (lk 522), mis on ilmumisajalt üsna värsked ja heidavad nende huvidele huvitavat valgust. „Suured saladused“ on saksa noorsookirjaniku Franz Hoffmanni perekonnalugu. „Looduse kuningas“ ei viita mitte lõvile, vaid seletab arstlikult inimese kehaosi ja nende eest hoole kandmist, ning „Naiste peegel“ pakub naistele juhatusi haiguste eest hoidumiseks ja õnnelikuks eluks.
Prototüübid
Omaette suure kommenteerimise valdkonna moodustavad prototüübid, protosündmused, protokohad. Eriti tegelaste prototüübid on mingil põhjusel alati huvitanud lugejaid, iseäranis juhul, kui nii saab piiluda autori enda või mõne olulise inimese (nn avaliku elu tegelase) eluloosse. Samas on see kõige hellem teema nii kirjanduses kui ka kommentaariumis. Kirjanik võib luua tegelase peaaegu dokumentaalselt nagu kurikuulsates kättemaksuteostes ja ajaloolistes romaanides, täites vajadusel lüngad isikliku fantaasiaga. Autor võib ehitada tegelase kasvõi kolmest inimesest kokku. Autor võib luua enda arust originaalse kuju, aga allikaks on tema mälusoppides varjatult talletunud tõepoolest elanud inimesed. Autor võib viidata seosele prototüübiga ja võib seda ka varjata. Jne. Ja lugejad tunnevad enda meelest pidevalt ära prototüüpe, keda tegelikult olemas ei ole.
Siin läheksin ma kommenteerijatest radikaalselt erinevat teed. Minu arusaama järgi tasub tegelaste prototüüpidele tähelepanu pöörata ainult üldiselt ja mitte konkreetseid tekstikohti kommenteerides. Miks nii? Mul on pakkuda kolm põhjendust.
Esiteks, tegelane, tema ütlemised, teod jne on autori looming ja tegelane toimetab teose maailmas ka siis, kui autor ütleb, et tal on prototüüp. Nende vahel on olulised erinevused. Näiteks sellised. Prototüüp eksisteerib reaalselt, tegelane ei eksisteeri väljaspool teost. Inimesel on oma pikk ja tema hetkemõtteid ja -tegusid mõjutav elulugu, tegelase elu on vaid romaanis olev hetk, mis võib olla paarkümmend aastat, aga ka üks päev. Inimene on seotud ühiskonnaga, tegelasel puudub tegelik ühiskondlik kontekstuaalsus. Sündmus või ütlus paiknes inimese konkreetses elukontekstis, romaanis paigutatakse ta romaanisisesesse konteksti.
Teiseks, tegelase tegude, sõnade, mõtete või konkreetsete sündmuste sidumine prototüübiga on igal juhul kaheldav. Ka autori mälu võib petta, rääkimata hõimlastest, sõpradest, tuttavatest jne, kellelt suur osa sellist infot pärineb. Kuni lõpuks lähevad tegelikkus ja legendid lootusetult segi. Ja lisaks mälule on tahtmine. Autori tahtmine tuua välja prototüüpe ja nende sõnu-tegusid ei ole kunagi täielik. See on alati valik vastavalt sellele, mida ta välja tuua soovib. Rääkimata kõrvalseisjate tahtmistest, keda miskipärast juhib liiga sageli soov kedagi paljastada.
Kolmandaks, tegelaste elu ei koosne ainult faktidest, vaid sinna kuuluvad ka arvamused, hoiakud, ideoloogiad, eelarvamused, eetika. Need seostuvad sageli oma ajaga ja ümbrusega ning mõjuvad teises ajas hoopis teisiti. Rääkimata probleemidest, mida on ikka ja alati tekitanud negatiivselt näidatud tegelased või nende negatiivsed teod nende sugulastele päriselus.
TÕ1 tegelaste prototüüpe on otsitud ja leitud algusest peale. Ja õnnetuseks on sellele hoolega kaasa aidanud Tammsaare ise ja hiljem ka tema hõimlased, tuttavad ja lugejad. Andres oli isa ja Pearu oli naabrimees, olid kaklused naabriga jne. Kommentaare selle kohta on raamatus palju, „iluhetk“ saabus mu jaoks lk 229, kus tegelased saavad prototüüpidega lausa üheks: „Kohalike seas on teada legend, kuidas Pearu (Jakob Sikenberg) oli…“
Samas, mu arust on TÕ1 prototüübiinfo kaldu sinnapoole, kuhu Tammsaare suguvõsa ja romaani peategelaste interpreteerijad (stiilis Andres hea – Pearu paha) on tahtnud seda kallutada. Ja paistab, et kommentaarid jätkavad seda kallutatust. On kerge näha, kuidas Jakob Sikenbergiga seotud kommentaarid on enamasti negatiivsed. Lk 41 seletatakse Jakob Sikenbergi nõrkust naiste vastu, lk 46 antakse teada, mis võis Sikenbergi pahategusid inspireerida jne.
Eriti hell teema kerkib esile siis, kui autori enda perega seotud tegelane käitub eetikareeglite vastaselt. Andres Paas on äärmiselt julm inimene, kes peksab hulluseni naist ja naabri koera ning vajadusel ka tütreid. Omas ajas polnud see probleem, ei olnud ka aastal 1926 ja nii võib seda seletada ka kommentaaris. Teine asi on aga see, et tegu kandub üle prototüübile. Ja nii tuleb hakata seletama hoopis seda, et Tammsaare isa ei löönud kunagi oma naist (lk 380). Kas see on ikka fakt? Või enesekaitse? Ei tea.
(Veel üks kõrvalepõige. Omaette teema realistlikus romaanis on kohad. Linnad on tavaliselt ka romaanides reaalsed. Seal võib olla vajalik lahti seletada kasvõi tänavanimesid, mida on muudetud ja tagasi muudetud, või paigutada tegevus kitsamasse aega ja linnaruumi, millega seostuvad sageli sotsiaalsed taustad, olgu nt rikaste või vaeste linnaosa jne. Samas väiksemad kohad, külad, alevid, talud on palju sagedamini fiktiivsed. Mis aitab kaasa sellele, et neist saab inimeste teadvuses reaalsus, nagu on saanud Vargamäest.)
Lõpuks, rida kommentaare tegeleb ainult Tammsaare pere või naabrite eluga, tuues välja, et mingi sündmus või romaanile sarnane sündmus toimus päriselus. Mõnikord algavad need umbmääraselt fraasiga, nagu „Päriselust on teada juhtum…“ (lk 176), mõnikord viidatakse ka allikale (enamasti Tammsaare õele Martale). Niisuguste kommentaaride tipp jõuab minu jaoks kätte lk 269, kus loetakse üles kõik Hansenite pere 12 last koos eluaastatega (!). See teemaring jääb minu jaoks tekstist selgelt välja ja kuulub seda sorti kommentaaride hulka, mis ühelt poolt hägustavad teksti mõistmist, aga teiselt poolt ehitavad romaani kõrvale Tammsaare pere kohta nende elu juhuslikest fragmentidest maailma, mis ei ole just eriti adekvaatne.
Intertekstuaalsus
Intertekstuaalsus on enam kui hämar mõiste, millesse on kerge uppuda. Kõige laiemalt ehk bahtinlikult mõeldes on iga tekst alati intertekstuaalne, sest seal (taas)kasutatakse pidevalt teiste sõnu, reageeritakse juba olemas olevatele tekstidele jne. Kitsamalt võttes kuuluvad intertekstuaalsuse alla otsesed või varjatud tsitaadid teistest teostest, allusioonid, vihjed neile, nende pastišid, paroodiad jms. Nende ülesotsimine ja allikate tuvastamine on uurijale eriti magus kommenteerimisaines. Samas on see hall ala ja omaette keerukas maailm.
Kõigepealt kaks suurt küsimust. Kas X on intertekstuaalne nähtus või lihtsalt kokkusattumus? Kas vihje avamine on oluline tekstist arusaamiseks või selle sügavamaks mõistmiseks? Väljaütlematus, vaikimine on kirjanduses teadupärast oluline võte. Ja edasi veel kaks. Kas midagi on jäetud välja ütlemata tsensuuri tõttu ja ootabki lugejalt ridade vahelt lugemist? Või oli asi nii kirjutajale kui ka lugejale nii enesestmõistetav, et selle väljaütlemine oleks olnud naiivne?
Teisalt, varjatud intertekstuaalsuse avamine sõltub ikkagi tugevalt kommenteerija eruditsioonist ning kunagi ei saa olla kindel, et kogu materjal on leitud. Lisaks, kui kommenteerija teeb oma tööd näiteks sada aastat hiljem ja tal on teine teave kui autoril – mida siis teha? Üks lihtne põhimõte ütleb, et kommenteeritakse ainult neid intertekstuaalseid seiku, mida saab tekstivälistest allikatest kontrollida. Ja ei kommenteerita seda, mis on saadud ainult teksti enda interpreteerimise kaudu.
Mis kuulub kontrollitava intertekstuaalsuse maailma TÕ1-s? Sinna kuuluvad kindlasti seosed piibliga ja laiemalt usuliste tekstidega katekismusest kirikulauludeni, millele leidub rohkesti eri liiki viitamisi ja vihjamisi. Aga teised kirjandusteosed? Kas pidada intertekstuaalsuseks nt Hundipalu Tiidu kõne referaadis esinevaid osutusi teostele, alates Jakobsoni „Kolmest isamaa kõnest“ ja lõpetades Koidula „Ojamöldri ja tema miniaga“ (lk 317)? Pigem mitte. Võib öelda, et nende roll on näidata Hundipalu ja kõrvenurga meeste maailma, aga samas ei toeta Tammsaare oma teksti nendele.
Mulle tundub praegu, et kommentaaride mõttes kontrollitavat intertekstuaalsust peale usumaailma tekstide TÕ1-s ei olegi. Loodetavasti ma eksin. Küll aga tuleb mõnel hetkel esile poolinterpreteeritud intertekstuaalsus. Näiteks lk 376 viide Pearu ja Andrese kujudele kui kiusajale ja loojale. Jah, Tammsaare on ise viidanud oma avalikus kirjas Pearu mefistolikkusele ja hiljem on selle nõelaotsa peale ehitatud rida Goethe-keskseid interpretatsioone. Harva on kommentaaridesse toodud ka teose interpreteerimise kaudu loodud intertekstuaalsus, olgu näiteks Tammsaare reaalsustunde determinism (lk 55), nutu sümboolika (lk 136) või Indreku kuju interpretatsioonid (lk 396 jj). Ma oleks need ära jätnud ja viidanud järelsõnas Maarja Vaino väga heale monograafiale „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika“.
Lõpetuseks. Vaatekohta ümber pöörates saab öelda, et kommentaar kui selline on ise teose intertekstualiseerija. Sellena saab tõlgendada kogu kommentaaride maailma, mis viib lugeja tekstist välja ja kutsub naasma lugemise juurde juba uut teadmist arvestades. Aga lisaks tahaksin ma öelda, Mihhail Gasparovit veidi parafraseerides, et kommentaar on moraalne kohustus kultuurimälu ees.
[1] A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus. I. Komment. M. Kõivupuu, J. Lahe, Ü. Tarkiainen, M. Vaino. Tallinn, 2026.
[2] Vt de.wikipedia.org/wiki/Kommentar_(Literaturwissenschaft) ja sealsed viited.
[3] Eriti tugevalt tuleb aga esile erinevus ilukirjanduse ja mitteilukirjanduse vahel. Mitteilukirjanduse puhul on valdavalt kommentaariks kes-on-kes ja mis-on-mis ehk lisainfo kõnealuste inimeste, nimede, pealkirjade, teoste ilmumisandmete, mainitud ja muutunud nimega kohtade, sündmuste jms kohta. Lisaks tsitaatide allikate otsimine, vihjete, ebaselguste selgitamine ja vigade parandus, mida ilukirjanduse puhul vaid harva ette tuleb, näiteks kui autor on mõnekümne lehekülje järel unustanud tegelase nime, vanuse vms.
