Ma olen araablaste vanadest raamatutest lugenud, austusväärseimad isad, et kui saratseen Abdallahilt[1] küsiti, mis sellel nõndanimetatud maailma teatrilaval paistab talle kõige imetlusväärsem, vastas ta, et pole midagi imetlusväärsemat kui inimene. Seda arvamust toetab ka Mercuriuse ütlus: „Suur ime, oo Asklepios, on inimene.“[2] Nende ütluste üle mõtiskledes ei pakkunud mulle aga rahuldust põhjendused, mida paljud esitavad selgitamaks inimloomuse suurepärasust: et inimene on loodu seas vahendaja rollis, kodakondne kõrgematele olevustele ja käskija madalamatele; et inimene on oma meelte läbinägelikkuse, mõistuse uuriva haarde ja taipamise valguse poolest looduse tõlgendaja; vahepunkt muutumatu igaviku ning voolava aja vahel ja, nagu pärslased[3] ütlevad, maailma ühendaja, koguni abielu, ning inglitest, nagu tunnistab Taavet,[4] vaid pisut vähesem. Need on tõepoolest tähtsad põhjused, seda küll, ent mitte peamised; see tähendab, mitte need, mille põhjal inimesed võiksid õigusega enda omaks pidada suurima imetluse privileegi. Sest tõesti, kas ei peaks me ingleid endid ja õnnistatuimaid taevakoore imetlema inimesest rohkem?
Viimaks näis mulle, et ma olin jõudnud mõistmiseni, miks inimene on elusolendeist kõige õnnelikum ja seepärast väärt jäägitut imetlust ning mis on lõppeks see positsioon, mis talle kõiksuse järjestuses osaks on langenud – positsioon, mida peaksid kadestama mitte ainult elajad, vaid ka tähed ja arukad olevused[5] väljaspool meie maailma. See on tõesti üks uskumatu ja imetabane asi! Ja miks ka mitte? Sest just selle positsiooni pärast nimetatakse ja peetakse inimest õigusega suureks imeks ning tõepoolest imetlusväärseks olendiks. Kuulake nüüd, Isad, milline see positsioon on, ja andke lahkelt kõrvu teritades oma heakskiit minu püüdlusele.
Kõrgeim isa ja arhitekt Jumal oli juba meisterlikult valmis loonud selle maise kodu, mida me oma silmadega tunnistame, selle kõige auväärsema pühaduse templi, mille ta lõi oma varjatud tarkuse seaduste kohaselt. Ta oli juba ehtinud taevapealse arukate olenditega, elustanud eeterlikud sfäärid igaveste hingedega, täitnud madalama maailma roojased ja soga täis osad kõiksuguste elajate tunglemisega. Ent kui töö oli valmis saanud, tundis meister järsku igatsust ühe sellise olevuse järele, kes võiks sedavõrd üüratu töö tähenduse üle juurelda, selle ilu armastada ja avarust imetleda. Nõnda, kui kõik teised asjad (nagu tunnistavad Mooses ja Timaios[6]) olid lõpule viidud, otsustas ta viimaks ilmale tuua inimese.
Kuid tema arhetüüpide seas ei olnud ühtki sellist, millelt ta võinuks võtta uue järeltulija vormi, ega varakambrites säärast, mida ta võinuks oma uuele pojale päranduseks kinkida, ega ka kõigi maailma istekohtade seas seesugust, kus see universumi vaatleja võinuks istet võtta. Kõik kohad oli juba täidetud; kõik oli kõrgeimatele, keskmistele ja madalaimatele kordadele laiali jaotatud. Kuid Isa vägevusele ei olnud omane selles viimses loomistöös justkui kurnatuna küündimatuks jääda; ei olnud tema tarkusele omane nõutult ses vajalikus asjas kõhklema jääda; ei olnud tema helde armu moodi, et see, kes teistes jumalikku heldust kiitma hakkab, iseendas seda taunima sunnitaks. Viimaks otsustas suurepäraseim meister, et see, kellele ta ei suuda anda midagi iseomast, saab liitma oma olemises üheks kõik, mis on kuulunud eriomasena kõigile teistele olenditele. Niisiis võttis ta inimese, veel selge ilmeta loometöö, asetas ta maailma keskele ning kõnetas teda nõnda:
„Me[7] ei andnud sulle, oo Aadam, ei seatud paika, ei eriomast kuju ega ühtki ainuomast ülesannet, et sa võiksid oma tahte ja äranägemise järgi enda omaks teha just selle koha, sellise kuju ning need ülesanded, mis sa ise enesele välja valid, ja neid evida. Teiste olendite kindlaks määratud loomus kammitsetakse meie antud seaduste piiridesse. Sina aga, keda ei kammitse ükski tõke, määrad selle ise oma vaba tahte läbi, mille kätte me oleme su andnud. Ma panin su maailma keskele, et sa sealt hõlpsamini enda ümber näha võiksid, mida kõike see maailm sisaldab. Me ei teinud sind ei taevaseks ega maiseks, ei surelikuks ega ka surematuks, et sa omaenda vaba ja auväärse voolija ning valmistajana valaksid end ise sellisesse vormi, mida sa paremaks pead. Sinu võimuses on manduda mada-lustesse, mis on tuimad ja tundetud, ent sinu võimuses on ka oma hinge soovist tõusta uueks saades kõrgustesse, mis on jumalikud.“
Oo Jumal-isa ülimat heldust, ja oo inimese ülimat ning imetlustväärt õnne! Talle on antud saada, mida ta ihaldab, ning olla, kes ta tahab!
Tuimad elajad võtavad sündides (nagu kinnitab Lucilius)[8] emaüsast kaasa kõik, mida nad eales omama hakkavad. Ülevaimad vaimud[9] on olnud kas algusest peale või vähe aega pärast seda[10] kõik, mis nad saavad olema kogu lakkamatuks igavikuks. Inimese sisse aga asetas Isa tema sünnil kõiksuguseid seemneid ja igat laadi elu algeid, mis võrsuvad ja kannavad vilja igaühes, kes nende eest hoolt kannab. Kui need alged, mille eest inimene hoolitseb, on vegetatiivsed, saab temast taim. Kui need on meelelised, tömbistub ta loomaks. Kui need on mõistuslikud, muutub ta taevalikuks olevuseks. Ja kui need on intellektuaalsed, saab temast ingel ja Jumala poeg. Ja kui ta peaks mitte rahulduma ühegi teise olevuse jaoga ja tõmbuma tagasi oma terviklikkuse keskmesse, saades seal Jumalaga üheks vaimuks Isa üksildases pimeduses,[11] mis on laotatud üle kõige, siis ületab see inimene kõik loodu. Kes siis ei imetleks seda meie kameeleoni? Või õigupoolest, kes imetleks mistahes teist olevust temast rohkem?
Ateenlane Asklepios[12] ei öelnud põhjuseta, et inimest esindab salajastes müsteeriumides tema kujumuutva ja iseennast teisendada suutva loomuse pärast Proteus.[13] Sellest pärinevad ka metamorfoosid, mida heebrealaste ja pütagoorlaste juures hästi tuntakse. Ka kõige salajasem heebrea teoloogia muudab ühel korral püha Eenoki taevalikuks ingliks,[14] keda nad nimetavad ןורטטמ,[15] ning vormib teisigi inimesi pühadusteks. Pütagoorlaste järgi moondatakse roimarlikud inimesed tuimadeks elajateks, ning kui uskuda Empedoklest, siis samuti ka taimedeks.[16]
Neid jäljendades kordas Muhamed ühtelugu, et kes taganeb pühast seadusest, see lõpetab lojusena.[17] Ja seda ka õigusega: sest mitte koor ei tee taimest taime, vaid tuhm ja mitte midagi mõistev loomus. Ja mitte paks nahk ei tee koormaeeslit selleks, kes ta on, vaid nüri ning meeleline hing. Taevavõlvi ei määra mitte tema ümmargune kuju, vaid kohane mõõt. Ning inglit ei tee ingliks mitte lahutatus kehast, vaid vaimne mõistmisvõime. Kui sa tõepoolest näeksid kedagi, kes on oma kõhule allutatud ja roomab mööda maad, siis pole see inimene, keda sa näed, vaid põõsas. Ja kui sa näeksid kedagi, kes on justkui Kalypso manatud fantaasiates[18] õõnsatest silmapetetest pimestatud ning nende kõditavast peibutusest lummatuna oma meelte orjaks saanud, siis on see nüri lojus, keda sa näed, mitte inimene. Kui sa näeksid filosofeerijat, kes teeb kõigil asjadel vahet õige mõõduga, siis sa avaldaksid talle austust; sest see pole mitte maine, vaid taevalik olevus. Ja kui sa näeksid puhast kontempleerijat, kes on unustanud oma keha ja eemaldunud oma mõistuse sügavustesse, siis see pole ei maine ega ka taevane olevus: see on üks veel auväärsem pühadus, kes on rüütatud inimese ihusse. Kas on siis kedagi, kes ei imetleks inimest?
Mitte teenimatult ei nimetata teda Moosese ja kristlaste pühades kirjades kord „kogu lihaks“ ja kord „kõigiks olendeiks“,[19] kuna ta vormib, sepistab ja muundab end kõiksuguseks lihaks ja kõiksugusteks olenditeks. Ka pärslane Evantes kirjutab kaldealaste teoloogiat selgitades,[20] et inimesel pole ühtki ainuomast ja kaasasündinud kuju, vaid tal on mitmeid väljastpoolt tulnud ja võõraid kujusid. Siit tuleb ka kaldealaste ütlus: „Inimene on loomu poolest muutlik, paljupalgeline ja hüplik olevus.“[21]
Aga milleks sellest nii pikalt rääkida? Selleks, et me mõistaksime (kuna oleme sündinud seisundisse, kus me võime saada selleks, mis ise ihaldame), et peame näitama üles suurimat hoolt, et tõepoolest meie kohta ei öeldaks pärast, et ehkki meid hoiti suure au sees, ei taibanud me samas ise, et olime muutunud tömpide lojuste ja rumalate koormaeeslite sarnaseks. Meenutagem parem prohvet Aasafi ütlust: „Te olete kõik jumalad ja Kõigekõrgema pojad.“[22] Ärgem raisakem siis Isa kõige kannatlikumat lahkust, tehes vabast valikust, mille ta meile andis, kasutoova asemel midagi kahjustavat. Vallutagu parem meie hinge teatud püha ja junolik[23] ambitsioon, et me siis keskpärasega rahuldumata januneksime kõigekõigema järele ja püüdleksime selle poole pühendunult kogu oma jõuga; sest kui me soovime, siis me saavutame selle. Põlakem ära siis maine ja jätkem unarusse taevad[24] ning lennakem kõike siinpoolset selja taha jättes teispoolsuse kuuriasaali, mis asub oivalisima jumalikkuse lähedal.
Seal, nagu õpetavad pühad müsteeriumid, kuuluvad esimesed kohad seeravitele, keerubitele ja troonidele; ja meie, kes me ei suuda leppida neile alla jäämisega ja rahulduda teise kohaga, jäljendagem siis nende väärikust ja au. Kui me seda soovime, ei saa me olema neist sugugi vähemad. Ent mil moel või mida tehes? Vaadelgem, mida nad teevad ja millist elu nad elavad. Ja kui meie sedasama elu elame (mida me tõepoolest ka suudame), küünimegi võrdselt nende jaoni.[25]
Seerav lõõmab armastuse tules; keerub särab mõistmise hiilguses; troon seisab kohtumõistmise vankumatuses. Kui meie siis, kes me oleme pühendatud elama seda pulbitsevat elu, võtame madalamate asjadega tegelemise ette nende väärtust kohaselt kaaludes, tugevdab meid troonide vankumatu kindlus. Kui me tegude koormast vabadena mõtiskleme meistritööd jälgides meistrist ja meistrit jälgides tema meistritööst, saame osa kontemplatsiooni rahust ning veikleme kõigist külgedest keerubliku valgusega. Kui me põleme armastuse ja apla tulega üksiti vaid Meistrile endale, siis süttime järsku leekidesse otsekui seerav.
Trooni, see tähendab õiglase kohtuniku kohal istub kõigi ajastute kohtupidaja Jumal. Ta lendab keerubi, see tähendab tähelepaneliku vaatleja kohal ning soojendab teda, otsekui hauks ta muna. Issanda Hing kantakse üle vete, ja tõepoolest nende vete, mis on taevaste kohal[26] ja mis Iiobi raamatus kiidavad Issandat koidueelsetes hümnides.[27] See, kes on seerav, see tähendab – armastaja, see on Jumalas ja Jumal on temas; tõesti, tema ja Jumal on üks.[28] Suur on troonide vägevus, mille me kaalutledes kätte võime võita, ning ülim on seeravite ülevus, milleni me armastades küündida võime.
Ent kuidas saaks keegi kaaluda või armastada seda, mis on talle tundmatu? Mooses armastas seda Jumalat, keda ta nägi, ning kohtunikuna kandis ta oma rahvale ette seda, mida oli kontempleerijana mäe peal näinud.[29] Järelikult siis keerub, kes asetseb samuti vahepealsel kohal, valmistab oma valgusega meid samavõrra ette nii seeravi tuleks kui ka valgustab meie teed troonide õigusemõistmiseni. Ta on Pallase ordu[30] ja kontempleeriva filosoofia eesistuja ning ühendavaks lüliks kõige tähtsamate arukate olendite vahel.[31] Esmalt peame teda jäljendama, tema järele janunema ja teda samavõrra ka mõistma, et me võiksime siis tema juurest saada kistud üles armastuse tippu ning laskuda tema juurest alla oma pulbitseva elu kohustuste juurde, olles nendeks nüüd hästi ette valmistatud ja löögivalmid.
Ent kui vormida oma elu keerubliku elu eeskujul, siis maksab meil hoida silme ees, mis elu see on ja milline. Millised on keerubite teod, millised nende tööd? Et meil, kes me oleme liha ja kellel on küljes maiste asjade lõhn,[32] ei ole lubatud neid oma isehakanud äranägemise järgi jäljendada, siis pidagem nõu iidsete isadega, kellele olid need asjad tuttavad ja hästi teada ning kes võivad seetõttu anda meile kõige küllaldasemat ja kindlamat kinnitust nende loomuse kohta.
Pidagem nõu apostel Pauluse, väljavalitud tööriistaga,[33] mida ta nägi keerubeid tegemas, kui oli tõstetud üles kolmanda taevani. Ta vastaks kahtlemata nõnda, nagu tõlgendab Dionysios:[34] esmalt nad puhastatakse, siis valgustatakse ja viimaks viiakse täiuseni. Järelikult siis ka meie, kes me jäljendame maa peal keerublikku elu, talitsedes moraaliteaduse abil meele-erutuste tormakaid sööste ja hajutades dialektika abil arutlemiste tihedat udu, võiksime puhastada oma hinge, otsekui pestes sellelt maha rumaluse ja pahede kõntsa, et meie tunded ei läheks umbropsu märatsema ja meie arutlused ei veaks järelemõtlematult kiiva. Siis võime immutada oma hästi ette valmistatud ja lepitamisega puhastatud hinge natuurfilosoofia valgusega, et see viimaks täiuseni viia jumalike asjade tundmisega.
Ja kui meid ei rahulda omade[35] tunnistused, pöördugem patriarh Jaakobi poole, kelle kujutis veikleb aukohale tahutuna.[36] Kõige targem isa, kes on suikunud alumises maailmas ja ärkvel kõrgemas,[37] jagab meile õpetust. Ta õpetab meid läbi säärase kujundi (sest neile olid kõik asjad sel moel tuttavad), et on üks paljude pulkadega redel, mis sirutub kõige sügavamast maapõhjast kõige kõrgema taevani. Selle tipus istub Issand ning kontempleerivad inglid liiguvad sellel järjekorda võttes vaheldumisi üles ja alla.[38] Aga juhul kui ingelliku elu matkides meie üritaks teha sedasama, siis ma küsin – kes maldaks puudutada Issanda redelit kas räpaste jalgade või ebapuhaste kätega? Müsteeriumid peavad rüvedaks puutuda puhast asja nurjatuga.[39] Ent mis on need jalad, millest me räägime? Mis on need käed?
Hinge jalg on muidugi selle kõige põlastusväärsem osa, mis toetub mateeriale otsekui maapinnale; see on, ma ütlen, see osa, mis annab jõudu ja toidab, mis on tulehakatiseks himule ja meelelise nõrkuse õpetaja.[40] Ja miks mitte nimetada käteks hinge äkilist osa, mis teenib himu selle kaitsjana; tema eest peab ta lahinguid ja kisub rüüstaja kombel päise päeva ajal ja avalikul areenil endale asju, mille senikaua varjudes suikunud himu siis ära õgib.[41] Need käed ja jalad moodustavad keha meelelise osa, milles elunev kiusatus hoiab hinge, nagu öeldakse, omal kaelapidi pihus. Peskem siis neid käsi ja jalgu moraalifilosoofias nagu voolavas jões, et meid nurjatute ja ebapuhaste kombel ei tõrjutaks redeli juurest tagasi.[42]
Ent ka veel sellest ei piisa, kui tahame olla kaaslasteks inglitele, kes mööda Jaakobi redelit üles-alla saalivad. See saab juhtuda ainult siis, kui meid liigutatakse kombekohaselt astmelt astmele, kui me redelipulkade rajast kõrvale ei kaldu ning kui me võtame osa üles-alla liikumisest, olles selleks kõigeks eelnevalt hästi ette valmistatud ja õpetatud. Kui me oleme keerublikust vaimust inspireerituna ja läbi kõne- või argumenteerimiskunsti selleni jõudnud, see tähendab, filosofeerides looduse järkude kohaselt, tungides kõigesse südamikust südamikku liikudes, siis võime redelil laskuda, kiskudes titaanliku jõuga ühe mitmeks tükiks, nagu kisti laiali Osiris, ning tõusta, koondades phoibeliku[43] jõuga paljususe jälle üheks kokku nagu Osirise ihuliikmed,[44] kuni siis viimaks redeli tipus Isa rinnal puhates viiakse meid teoloogilises õndsuses täiuseni.[45]
Pärigem õiglaselt Iiobilt, kes sõlmis elu Jumalaga lepingu veel enne, kui ta ellu toodi,[46] mida kõigekõrgem Jumal nende kümnete sadade tuhandete asjade seast, mis tema ees seisavad,[47] kõige rohkem ihaldab. Kahtlemata vastaks ta, et rahu, just nagu on öeldud Iiobi raamatus: „kes loob kõrgustes rahu.“[48] Ja kuna keskmise järgu töö on seletada madalamatele järkudele lahti kõrgemate manitsusi, siis las filosoof Empedokles tõlgendab nüüd meile teoloog Iiobi sõnu. Empedokles, nagu tunnistavad ta laulud, osutab läbi tüli ja sõpruse ning sõja ja rahu sümbolite kahetisele loomusele, mis on seatud sisse meie hinge: üks pool sikutab meid üles taeva poole, teine aga surub meid alla sügavuste suunas. Nois värssides itkeb ta sellest, kuidas teda tülidest ja lahkhelidest tagapiitsutatuna otsekui meeletut jumalate juurest pagendatuna merelainetel pillutatakse.[49]
Sest tõepoolest, Isad, mitmekordne on meie sees olev lahkheli ja meie kodus peetakse raskeid sisemisi sõdu, mis on rängemad isegi kodusõdadest.[50] Kui me ei soovi sõda ja kui me püüdleme sellise rahu poole, mis meid üles tõstaks ja asetaks Issanda ülendatute sekka, siis viimselt suudab sõda lõpetada ja rahu tuua ainult filosoofia. Kui see meie inimene peaks soovima pelgalt vaenlastega vaherahu teha, siis moraalifilosoofia surub maha mitmekordse elaja ohjeldamatud kallaletungid ning lõvi kisklemised, raevu ja uhkuse. Kui me seejärel peaksime igatsema targalt enesele ka turvalisust, mis tõuseb igavesest rahust, siis ta saabub ja rahuldab meie soovi rikkalikult. Ja tõepoolest, kui mõlemad elajad on viimaks ohvrisea kombel läbi torgatud, kinnitab see liha ja vaimu vahel kõige pühama rahu puutumatu lepingu.[51]
Dialektika taltsutab kõnelemise vastuoludest ja süllogismide riugastest ärevasse segadusse aetud mõistuse rahutu tunglemise. Natuurfilosoofia vaigistab eriarvamustest võrsuvad tülid ja lahkhelid, mis meie rahutut hinge nõnda kisuvad, killustavad ja haavavad. Ent ta toob rahu sellisel moel, mis meenutab meile, et loodus, nagu ütles Herakleitos, on sõja poeg;[52] sellepärast nimetab Homeros seda ka „heitluseks“.[53] Sestap ei saa tõeline kosutus ja vankumatu rahu meile end ilmutada ainuüksi läbi filosoofia, sest see on filosoofia käskijanna, see tähendab, kõige pühama teoloogia kohus ja privileeg. Ta näitab meile teed ja juhatab meid saatjana sellesama rahu juurde ning, nähes meid kaugelt tõtates liginemas, hõikab: „Tulge minu juurde, kes te pingutate palehigis, tulge ja ma kosutan teid. Tulge minu juurde ja ma annan teile sellise rahu, mida maailm ja loodus teile anda ei suuda.“[54] Nõnda armsalt hüütuna, sedavõrd lahkelt kutsutuna lendame me siis tiivusjalul[55] kõige õnnistatuma ema[56] embusesse nagu maised Mercuriused ning rõõmutseme jäägitult oma igatsetud rahus.
See on see kõige püham rahu, lahutamatu side ja üksmeelne sõprus, milles kõik hinged ühes oius, mis on üle kõigi teiste oidude, mitte ainult pole üksmeelel, vaid saavad koguni teatud sõnulseletamatul moel seesmiselt üheks. See on see sõprus, mida pütagoorlased kutsuvad kogu filosoofia lõpuks,[57] ning see on see rahu, mille Jumal sõlmib oma kõrgustes ning mida maa peale laskunud inglid kuulutasid hea tahtega inimestele, et nood selle läbi taevasse tõustes ka ise ingliteks võiksid saada.[58] Ihakem seda rahu oma sõpradele, oma ajale, soovigem seda igale kodule, kuhu me sisse astume.[59] Igatsegem seda oma hingele, et temast võiks saada Issanda koda; et raputanud enda pealt moraalifilosoofia ja dialektika abil maha näruse, võiks meie hing ehtida end mitmekülgse filosoofiaga nagu õukondliku toredusega ning pärjata oma uste harjad teoloogia vanikutega; et Aukuningas võiks laskuda alla ning koos Isaga meie hinge kodu rajada.
Kui meie hing tõestab end olevat nõnda tähtsa külalise vääriline – sest Tema heldus on piiritu –, siis võtab ta, riietatuna kulda nagu pulmatoogasse ja ümbritsetuna mitmesuguste teaduste küllusest,[60] oma kaunist külalist vastu mitte ainult pelga külalisena, vaid tervitab teda kui peigmeest.[61] Ja et mitte olla lahutatud temast, ihaldab meie hing selle asemel olla lahutatud oma rahvast. Olles unustanud oma isakodu ja lõpuks iseendagi, ihkab ta surra iseendas ja elada edasi oma peius, kelle silmis on tema pühade surm talle tõeliselt kallis.[62] Ja ma ütlen – see on see surm, kui sellist eluküllust peab just surmaks nimetama, mille üle mõtisklemist on targad nimetanud filosoofiastuudiumiks.
[1] Ei ole selge, keda täpselt Pico siinkohal silmas peab. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
[2] Viide hermeetilisele traktaadile „Asklepios“ 1.–3. sajandist pKr, mis omistatakse traditsiooniliselt Hermes Trismegistosele. Teksti tõlkis ladina keelde Pico hea sõber Marsilio Ficino.
[3] Konkreetne allikas ebaselge.
[4] Ps 8:4–7. Picole kättesaadavas piiblitekstis ehk Vulgatas on kuuenda salmi „Jumal“ asendatud „inglitega“.
[5] Mentes ehk „arud“ või „mõistused“ viitab siin ja edaspidi inglitele.
[6] Siin toetub Pico (kaunis loovalt) loomise kirjeldustele 1Ms-s ja Platoni „Timaiosele“.
[7] Pico kasutab siin lõigus ainsuslikku mina-vormi ning nn kuninglikku mitmust samatähenduslikult.
[8] Luciliuse satiirifragmentide 6. raamat.
[9] Viidatakse „arukatele“ ehk inglitele.
[10] St pärast Luciferi langust.
[11] Vrd 2Ms 19:9 ja 20:21, 2Aj 6:1.
[12] Taas üks väljaselgitamatu tegelane.
[13] Proteus on Kreeka mütoloogias prohvetlikke ennustusi andev mere- ning vetejumalus, kes on võimeline nõtketeks kujumuutusteks, sarnanedes seeläbi mere muutlikule olemusele.
[14] Pico osutab siin ilmselt esmajoones pseud-epigraafsele esimesele Eenoki raamatule ning seda ümbritsevale laiemale Eenoki traditsioonile.
[15] Ladina kirjapildis Metatron on ingel, kes figureerib nii judaistlikus, kristlikus kui ka islami teoloogias. Lisaks eelmainitud Eenoki raamatu(te)le leidub kirjeldusi Eenoki ingliks muutmisest ja Metatroniks ümbernimetamisest ka kabalistlikus ja rabiinlikus kirjanduses. Vrd ka 1Ms 5:21–24.
[16] Empedoklese fragment 117.
[17] Koraani suura 2:65.
[18] „Odüsseias“ hoiab nümf Kalypso Odüsseust oma saarel seitse aastat lõksus, meelitades teda enda juurde jääma lubadustega igavesest noorusest ja surematusest.
[19] Nt 1Ms 6:12 ja Jh 17:2.
[20] Ei ole teada, millisele autorile ja kirjutisele Pico siin täpselt viitab.
[21] Väga häguse päritoluga tsitaat on kirjutatud omalaadses segakeeles, mis põimib heebrea ja aramea keele elemente ning on Pico ühes varajasemas käsikirjas tähendatud üles hoopis etioopia tähtedega.
[22] Ps 82:6–7. On märgiline, et antud kirjakohas kõneleb Jumal tegelikult inglitega, ent Pico asetab nende asemele inimese.
[23] Juno on tähtsaim rooma jumalanna (vastab kreeka Herale), kes kuulus koos oma abikaasa Jupiteri ja Minervaga Kapitooliumi triaadi ehk kolme kõige tähtsama Kapitooliumil austatud jumaluse sekka. „Ambitsioon“ võib siinkohal osutada ehk Juno seostamisele elujõu külluse ning igavese nooruslikkusega.
[24] „Taevad“ on siinkohal astroloogilis-astronoomilises, mitte jumalikus tähenduses. Jumalik „taevas“ näib asuvat kuskil maa ja taeva taga või järel, igatahes sisaldub siin tugev edasi rändamise motiiv.
[25] Edasistes lõikudes on hea meeles pidada skeemi, mille järgi asuvad Jumalast kõige kaugemal troonid, kes esindavad kaalutlemist ja kohtupidajana väärtuse hindamist, keskmisel kohal on keerubid, kelle jagu on mõistuslik uurimine ja kontemplatsioon, ning Jumalale kõige lähemal on seeravid ehk armastajad. Müstiliseks edasijõudmiseks tuleb inimesel kõik need rollid järgemööda läbi käia, ent suurima rõhu paneb Pico keerubitele, osutades inimese ja keerubite sarnasele positsioonile vahepealsete ja vahendajatena. Vähetähtis pole ilmselt ka filosoofia ning kontemplatsiooni otsene seostamine keerubite sfääriga. Vahepealsus on ühesõnaga võti.
[26] Pico käsitluses võib alumisi vesi siin mõista kui seitset planeeti, mis hoiavad koos meresid ja ookeani, ning ülemisi, „taevapealseid“ kui spirituaalset-müstilist ruumi, kus elavad inglid ja kust inimene kui alumiste vete elanik võib leida tõelist janukustutust kogu igavikuks. Vrd 1Ms 1:7–9.
[27] Ii 38:7, ent veel tõenäolisemalt on inspiratsiooni saadud: Ps 148:4.
[28] Vrd 1Kr 12:8–14.
[29] 2Ms 24:15–18, 34:1-4, 34:10, 34:18, 35:1, 35–38.
[30] Kõige tõenäolisemalt viide Pallas Athenale, kes seostub tarkuse, mõistuse ja filosoofiaga.
[31] St teiste inglite, troonide ja seeravite vahel.
[32] Rm 8:5, Fl 3:19, Kl 3:2.
[33] Ap 9:15.
[34] Pseudo-Dionysiose „Taevalikust hierarhiast“ (De coelesti hierarchia).
[35] „Omad“ tähendab siinkohal ladina traditsiooni õpetlasi.
[36] Pico osutab siin rabiinlikust kirjandusest pärit folkloorsele motiivile, mille kohaselt on Jaakobi kujutis graveeritud Jumala trooni sisse.
[37] 1Ms 28:11–17. Pico tahab siin ilmselt öelda, et siinpoolses maailmas sai Jaakob Jumalat näha ainult une seisundis, ent taevas on Jumalat võimalik näha ka ärkvel olles.
[38] 1Ms 28:12–13.1
[39] Platon, Phaidon, 67b, vrd ka 4Ms 4:15.
[40] Pico jätkab inspiratsiooni ammutamisega „Phaidonist“, sedapuhku lõikudest 64c–67b.
[41] Ii 40:21. Vulgata tõlkes magab elukas lootospõõsaste asemel varjudes (sub umbra).
[42] Ps 24:3–4.
[43] Titaan Phoibe.
[44] Tõenäoliseks allikaks on siinkohal Plutarchose essee „Isisest ja Osirisest“ kogumikust „Moralia“, milles kirjeldatakse, kuidas pärast Osirise surma satub koletis Typhon tema surnukeha peale ja rebib selle tükkideks. Tükid korjab hiljem kokku Isis ning aitab kokkupandud Osirise tagasi elule. Seeläbi saab Osirisest jumal, kes esindab nii surnuid kui ka uut elu. Plutarchose tekst võrdleb maopealist koletist Typhonit titaanidega, sellest ka ilmselt Pico asendus.
[45] Näib, et redelil alla liikumine tähendab kaost ja laialikiskumist ning üles liikumine ühekssaamist.
[46] Ilmselt peab Pico silmas hoopis kirjakohta Jr 1:5.
[47] Tn 7:10.
[48] Ii 25:2.
[49] Empedoklese fragmendid 17 ja 115.
[50] „Kodusõjast rängema“ all on siin peetud silmas sõdu, mida ei peeta mitte ainult kodanike, vaid suisa ühe pere liikmete vahel.
[51] Viide „Aeneise“ 8. raamatule, kus Romulus ja Tatius sõlmivad ohvrisea kohal rahu.
[52] Herakleitose fragmendid 10, 53, 80.
[53] Ilias, 18.107.
[54] Mt 11:28, Jh 14:27, Jr 6:16.
[55] Sõnumitooja Mercuriuse (elik Hermese) traditsiooniliseks sümboliks on tiivulised sandaalid.
[56] Theologia kui naissoost sõna on siin saanud armastava ema kujundiks.
[57] Iamblichos, De vita Pythagorica, 33.229–233.
[58] Lk 2:13–14.
[59] Mt 10:12–13, Lk 10:5–6, Jh 14:23.
[60] Vrd Ps 45:10–11.
[61] Kiriku, koguduse või inimhinge kui naissoost mõrsja abielu maskuliinse Jumalaga on motiiv, mis kordub Piiblis ikka ja jälle. Kõige tugevamalt kulmineerub see ilmselt Ülemlaulus, ent vt ka Js 49:18 ja 61:10, Jr 2:32, Ilm 19:7–8 ja 21:2.
[62] Ps 116:15.
Ladina keelest tõlkinud Rahel Toomik
Tõlgitud väljaandest: Pico della Mirandola: Oration on the Dignity of Man. A New Translation and Commentary. Ed. by F. Borghesi, M. Papio, M. Riva. New York: Cambridge University Press, 2016.
GIOVANNI PICO DELLA MIRANDOLA sünnib 1463. aasta 24. veebruaril Mirandola lossis krahv Gianfrancesco I Pico väga jõukasse perre viienda lapsena. Oma haridusteed alustab ta 1477. aastal Bolognas, kus tudeerib ema tungival soovil kanoonilist õigust, ent tüdib sellest paari aastaga ja vahetab pärast ema surma eriala filosoofiaõpingute kasuks. Aastad 1479–1486 veedab ta parimates Lõuna-Euroopa ülikoolides eeskätt filosoofiatudengina, ent tegelikult tudeerib ta kõike, mille taha vähegi näppe suudab ajada – tema kustumatu uudishimu ja õpijanu jäljed kumavad selgelt läbi ka „Kõne“ tekstist. Õpingute jooksul kogub ta enda ümber muljetavaldava ringi õpetatud tuttavaid, kelle pildid võiks kleepida mõne Itaalia renessanssist jutustava õpiku kaanele: Lorenzo de’ Medici, Battista Guarini, Marsilio Ficino ja Girolamo Savonarola, kui nimetada vaid mõned.
„Kõne“ (Oratio) näol pole huvitaval kombel tegelikult tegu iseseisva teosega, vaid see on kirjutatud Roomas avalikuks ettekandmiseks mõeldud Pico „900 teesi“ (Conclusiones nongentae publicae disputandae) avasõnaks. „Teesid“ oli Pico katse sulatada üheks hüpersünkretistlikuks tervikuks kogu filosoofia, natuurfilosoofia, maagia, teoloogia, kabala, hermeetika, platonism ja aristotelism ning nimekirja võiks jätkata. Pico ettevõtmine oli megalomaaniline mitte ainult haarde, vaid ka teeside arvu poolest: 900 teesi oli senikuulmatult ambitsioonikas number, kusjuures erakirjas sõbrale väidab Pico, et poleks ta endale päitseid pähe pannud, võinuks number kasvada ka tuhandeni.
Disputeerimiseni Pico pööraselt julged ja kaunis mitut dogmaatilist valuläve ületavad teesid muidugi ei jõudnudki, kusjuures skandaalid algasid juba enne Rooma jõudmist. Teel sinna õnnestus Picol nimelt toime panna ebaõnnestunud pruudiröövi-katse – vahejuhtum, mida ta kirjeldab ise hiljem nukralt sõnadega nihil homine imbecillus, nihil amore potentius – „mitte miski pole inimesest nõrgem, eimiski armastusest vägevam“. „Kõne“ saab punkti just siis, kui Pico skandaali pärast mõned kuud maapaos madalat profiili hoiab ja end kirjatööga lohutab; ta on siis kõigest 23-aastane. Dispuut jäetakse ära ja sellele järgneb äge protsess, kus Pico peab kaitsma nii ennast kui ka oma kirjatööd küllaltki raskete hereesiasüüdistuste eest. Pico annab oma parima, ent hoolimata tema sangarlikest pingutustest sunnib kirik teda siiski lõpuks oma kirjutisest lahti ütlema. „900 teesi“ trükiraamat keelatakse ära (selles vallas on see üks teerajajaid) ning pea kõik eksemplarid saadetakse põletamisele. Malbemasisuline ja veel ainult käsikirjaline „Kõne“ pääseb aga tulesurmast.[62]
Kiriku pahameele eest Prantsusmaalt Itaaliasse põgenenud Pico jõuab veel kirjutada palju huvitavat ja olulist, ent juba 1494. aastal sureb ta traagiliselt salapärase ja äkitselt tekkinud palaviku kätte. Ta on siis kolmekümne ühe aastane. 2018. aastal avaldatud uurimus paljastas, et arseeni kumulatsiooni iseloom Pico säilinud kudedes viitab sedalaadi järsule tõusule, mida võiks seostada mürgitamisega. Näib, et Picol oli annet tabada ajastu närvi täpselt ja suurejooneliselt ning viiteid inimestele, kes oleksid võinud soovida tema surma, leidub tõelisele renessansistaarile kohaselt rohkem kui üks.[62]
Teksti, mida Pico ise nimetas lakooniliselt vaid „Kõneks“, tõeline elu aga alles algab. Pärast Pico surma saab seni avaldamata „Kõne“ endale postuumselt külge nii pealkirjad „Oratio elegantissima“ ehk „Elegantseim kõne“ kui ka „De hominis dignitate“ ehk „Inimese väärikusest“, mille kaudu teksti praegu kõige paremini tuntakse. Hoolimata vahepealsetel sajanditel mõneti jahenenud huvist saabub teksti taassünd 20. sajandi alguses, mil nüüdseks juba pea kanoonilise kindlusega renessansi manifestiks tituleeritud teksti hakatakse järsku tõlkima ja avaldama pea ohjeldamatu pealehakkamisega.[62] See janu ei näi siiamaani raugevat.
Ja mida siin ikka imestada? Pico tekst on jahmatav, lummav, lohutav, meie jaoks juba pea mõõdutundetuna mõjuvalt inimsõbralik ja inimest ülistav, mõõdukusele üleüldse vilistav, helge ja hulljulge, vahest veidi ülbenagi mõjuv, ühtaegu kerge ja raske, pööraselt ambitsioonikas, seda viimast vahel ka üle oma võimete piiri (aga mis sellest!), täiesti siiras, ent samas peenelt vaimukas, järeleandmatult konkreetne ja samas esoteeriline, tunnetuslikult klaarselge ja samal ajal obskuursete õpetlasviidete poolest kohati läbimatu rägastik. On väga raske mitte natuke armuda ühte noorde ja säravasse inimesse, kes kihutas elust läbi kiire ja heleda komeedina, jättes oma meeletusest ja nooruse ekstsessidest hoolimata Lääne kultuuriruumi kustumatu jälje. Ning samuti on väga raske mitte minna kaasa tema õhinaga tunda siirast rõõmu inimese jumalanäolise võime üle saada selleks, kes me ise olla tahame. Ja vahest on see just see, mida me viimase sajandi ränkrasketest ühistest adumistest väsinuna vahelduseks vajame – üht uuestisündi pendli täiesti teises servas.
Rahel Toomik
