Rahvaste enesemääramise ajalugu on enamasti poliitilise vabaduse ajalugu. Alates 20. sajandi algusest, kui see mõiste esile kerkis, on seda seostatud gruppidega, kes nõudlevad otsustusõigust seoses konkreetse territooriumiga, olgu siis autonoomia või iseseisva riigi vormis. Lähiajalukku vaadates näeme aga üha sagedamini, et on juhtumeid, kus nõutakse küll otsustusõigust, aga ainult oma territooriumil asuva majanduse või keskkonna osas. Millega on sellisel juhul tegu? Need juhtumid võivad osutuda ülioluliseks ka poliitilise enesemääramise protsessis – nad võivad võtta ootamatuid uusi vorme, isegi kui neil ei olnud alghetkel sellist ambitsiooni. Eesti ajalugu pakub sellistest juhtumitest mitmeid näiteid. Seetõttu teen siinses kirjutises ettepaneku eristada „enesemääramise“ kitsast ja laia kasutusala. Kitsa kasutusala puhul pean silmas selle mõiste kasutust rahvusvahelises või siseriiklikus õiguses ning juriidilises keeles (nt ÜRO konventsioonid), samas kui laia kasutusala puhul saame rääkida eri keelepruukidest, mis samuti väljendavad grupi enesemääramise ambitsiooni: majanduslik (nt „ENSV kontroll oma ettevõtete üle“), keskkondlik („puhas Läänemeri“), tehnoloogiline keel („e-riik“) jne. Selline lähenemine võimaldab käsitada enesemääramise mõiste mitmekihilisust ning selle vormide dünaamikat, näiteks muutumist keskkondlikust majanduslikuks. Samuti aitab see esile tuua keelelisi vahendeid, mis on (eriti mittedemokraatlikes riikides) gruppidele saadaval territoriaalsete nõuete esitamiseks. Järgnevalt toon mõlema kategooria kohta näite Nõukogude Eesti lähiajaloost, et näidata selle eristuse toimimist praktikas.
1972–1985: rahvaste enesemääramisõigus kui Eesti dissidentide strateegiline tööriist
„Enesemääramise“ mõiste kitsas kasutus oli Nõukogude perioodil iseloomulik Balti liiduvabariikide dissidentidele ehk kohalikule vastupanuvõitlusele. Nõukogude Liidu keskuses Moskvas kujunes alates 1950. aastate lõpust teisitimõtlejate strateegiaks Nõukogude režiimi kritiseerimine (a) juriidiliste ning (b) moraalsete argumentide toel. See lähtus NSV Liidu konstitutsiooni ja ÜRO inimõiguste doktriini sätete meeldetuletamisest režiimile. See tugevnes oluliselt pärast 1975. aasta Helsingi leppeid, millega NSV Liit võttis kohustuse jälgida inimõiguste rikkumisi. Samas ei põhinenud see kuidagi rahvaste enesemääramisõigusel, kuna Nõukogude okupatsioon Baltimaades ei olnud Moskva dissidentide jaoks keskne probleem.
Rahvusvahelise õiguse pakutavast menüüst pöördusid Eesti dissidendid märksa enam just „enesemääramisõiguse“ poole. 1972. aastal saatsid Eesti Demokraatlik Liikumine ja Eesti Rahvusrinne (kuuludes samasse võrgustikku Moskva dissidentidega) ÜRO-le märgukirja, milles nõuti Eesti riikliku sõltumatuse taastamist, Nõukogude vägede väljaviimist, Asutava Kogu valimist ja Eesti vastuvõtmist ÜRO liikmeks.[1] Eesti dissidendid eesotsas Sergei Soldatovi ja Mati Kiirendiga põhjendasid seda rahvaste enesemääramisõigusega, viidates ÜRO 1966. aasta deklaratsioonile koloniaalmaadele ja -rahvastele iseseisvuse andmisest, mille järgi „on kõigil rahvastel enesemääramisõigus, mille põhjal nad vabalt määravad oma poliitilise staatuse ning teostavad oma majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arengut“. Pangem tähele, et viimane osa lausest (areng) ei olnud tingimata seotud esimese poolega (poliitiline staatus). Oli täiesti võimalik võidelda vaid kultuurilise või majandusliku arengu eest, tuginedes enesemääramise mõistele. Seda võimalust on kasutanud teiste seas näiteks Québec Kanadas ja Fääri saared Taani koosseisus. Rahvusvaheline õigus võimaldab enesemääramise mõiste laia tõlgendusruumi, mis ulatub riikliku iseseisvuse taotlemisest kalapüügiõiguse nõudmiseni.
Rahvaste enesemääramisõiguse mõistet kasutasid Eesti dissidendid ka hiljem, kui 1979. aastal koguneti Tartus ning kirjutati järgmine märgukiri (Balti apell), mille adressaadiks oli jällegi ÜRO. Lisaks ÜRO dokumentidele viidatakse seal Atlandi hartale ning tuuakse välja enesemääramisõiguse rikkumine NSV Liidu poolt, seda nii ÜRO deklaratsioonide kui harta punktide osas.[2] Lisaks nõuti apellis Nõukogude vägede väljaviimist, kuna „vastavalt rahvusvahelisele õigusele ei ole rahvaste enesemääramise õiguse teostamine võimalik, kui nende rahvaste territooriumile on paigutatud okupatsiooniväed“.[3] Paralleelselt Balti apelliga kasutasid 1970ndatel „enesemääramise“ mõistet ka Balti diasporaade aktivistid, eriti BATUN Ameerika Ühendriikides.[4]
1979. aasta Balti apellis ilmus enesemääramisõiguse kõrvale uus mõiste – „suveräänsus“. Apell algab sõnadega „Nõukogude õigusteadus mõistab suveräänsuse all rahvuse võimutäiust, tema reaalset võimalust täies ulatuses oma saatust korraldada, esmajoones enesemääramisvõimalust, kaasa arvatud lahkulöömise ja sõltumatu riigi moodustamise võimet“.[5] Eesti dissidendid jätkasid sarnaselt teiste Ida-Euroopa (nt Harta 77)[6] ja Nõukogude Liidu dissidentidega juriidilise keele kasutamist, põhjendades oma nõudmisi ÜRO konventsioonide, Helsingi lepete ja siseriiklike konstitutsioonidega. Teisalt, erinevalt moskvalastest ja tšehhidest-slovakkidest, kujutasid nad NSV Liitu okupatsioonirežiimina, mis rikub mitte ainult oma kodanike inimõigusi, vaid ka Balti rahvaste enesemääramisõigust. Eesti dissidendid olid rahvuse ja vabariigi suveräänsuse, samas Moskva ja Ida-Euroopa dissidendid inim- ja kodanikuõiguste kaitsel.
1975–1989: majanduslik enesemääramine Nõukogude Eestis
Perestroika ehk uutmispoliitika arenedes avanes 1987. aastal võimalus esitada alternatiivseid enesemääramisnõudeid. Uueks võitlusväljaks kujunes vabariigi kontroll oma looduskeskkonna ja majanduse üle. Iseotsustamise õigust hakati põhjendama mitte enam üksnes rahvusvahelise õiguse kaudu, vaid ka muude diskursuste toel. 1987. aasta kevadel algas võitlus fosforiidikaevanduste rajamise vastu, mida võib näha Eesti NSV ökoloogilise enesemääramisena. Kaevandustevastases liikumises, mida hakati nimetama „fosforiidisõjaks“, osales suur osa Nõukogude Eesti haritlastest.[7] Oluline polnud üksnes looduse kaitsmine, vaid ka vabariigi õigus otsustada oma territooriumil toimuva looduskeskkonna arengu, sh migratsioonipoliitika üle, mis oli otseselt seotud kaevanduste rajamisega.
Kui 1987. aasta lõpus õnnestus kaevanduste rajamise plaan peatada, asendus ökoloogilise enesemääramise fookus majandusliku enesemääramisega. Uueks eesmärgiks keskkonna kontrolli kõrval sai majanduslik iseseisvus keskusest ehk liiduvabariigi otsustusõigus oma ettevõtete ja eelarve üle. 1987. aasta septembris avaldasid neli meest „täielikult isemajandava liiduvabariigi“ ettepaneku, millega sooviti, et ENSV teadlased töötaksid välja programmi vabariigi territooriumil oleva majanduse enda kontrolli alla võtmiseks. Ettepaneku visioon oli, et „liiduvabariigi majandusse tuleks suhtuda nüüdsest kui tervikusse … kõik Eesti NSV territooriumil paiknev majandus on Eesti NSV alluvuses …
otsustusõigus antakse sinna, kus luuakse tulemusi“.[8] Uue visiooni kohaselt oleks ka fosforiidikaevanduste küsimus allunud Eesti NSV enda otsustusõigusele. Eesti perestroika-meelsete haritlaste ja aktivistide strateegiaks kujunes seega otsustusõiguse järkjärguline laiendamine, et suurendada kontrolli oma territooriumil toimuva majandus- ja looduskeskkonna arengu üle. See lähenemine oli kooskõlas ka ÜRO dokumentidega, milles rahvaste enesemääramisõiguse üheks oluliseks mõõtmeks oli varasemate koloniaalmaade majandusliku ekspluateerimise lõpetamine. Hando Runnel määratles kaevanduste probleemi juba aprillis 1987 kui „koloniaalmajandusliku mõtlemise“ ilmingut, mis haakus hästi ÜRO toetatud majandusliku enesemääramisõigusega.[9]
Paralleelselt jätkus mõiste kitsas kasutus – 1987. aasta augustis toimunud MRP-AEG meeleavaldusel Hirvepargis lehvis loosung „Enesemääramisõigus Balti rahvastele“, mis jätkas dissidentide strateegiat seostada enesemääramisõigus Baltimaade okupatsiooniga. Ometi sai 1988. aastal selgeks, et üksnes rahvusvahelisele õigusele tuginemine ei too Eesti aktivistidele käegakatsutavat tulemust. Kuigi see oli olnud dissidentide järjekindel strateegia, ei suutnud see kõigutada perestroikameelset keskvalitsust ega lääneriikide liidreid.[10] Tagantjärele tark olles saab väita, et märksa mõjusamaks osutus 1988. aastal hoopis Eesti NSV isemajandamise idee ning sellest välja kasvanud liiduvabariigi suveräänsuse strateegia, mis ründas keskvalitsuse positsioone oluliselt tõhusamalt.
Territoriaal-majanduslik idee juhtida Eesti majandust kohalikul tasandil ei tekkinud tühjale kohale. NSV Liidu jagamine liiduvabariikideks oli andnud võimaluse oma majanduslikku arengut kujundada palju varem. Liiduvabariigi otsustusõiguse laienemine sai alguse 1950. aastate lõpus rahvamajandusnõukogude reformiga, pärast mida jäid Eesti põllumajandus ja kergetööstus 1980ndate lõpuni vabariikliku, mitte üleliidulise kontrolli alla. Eesti põllumajandusjuhid, nagu Edgar Tõnurist (aga ka EKP I sekretär Johannes Käbin), edendasid teadlikult eksperimentaalset lähenemist Eesti põllumajandusele, et mitte anda ruumi Nõukogude rasketööstuse laienemisele Eestisse. Tähtis oli seegi, et võrreldes suuremate liiduvabariikidega moodustas Eesti liiduvabariik tervikuna ühe rahvamajandusnõukogu, samas kui nt Usbeki NSV-s oli neid viis ning Ukraina NSV territooriumil lausa üksteist.[11] Siim Kallas meenutab, kuidas Edgar Tõnuristi loeng võimaldas tal Eesti majandust „tervikuna ette kujutada“.[12] Kui TRÜ majandustudeng Kallas küsis Tõnuristilt 1960. aastate keskel, miks ENSV eelarvest eraldatakse nii palju raha põllumajanduse arendamisse, vastas Tõnurist: „Aga kuhu siis – kas te tahaksite, et see läheks kaevanduste arendamisse – et meile tuleksid töölised mujalt?“ Pärast rahvamajandusnõukogude kaotamist arenes territoriaal-majanduslik mõte edasi rajoonide kaudu, nimelt territoriaalse agrotööstuskoondise (ATK) mudeli rakendamise teel. 1975. aastal anti Viljandi rajoonile NSVL Ministrite Nõukogu käskkirjaga õigus läbi viia territoriaalne eksperiment – koondada kõik kohaliku, st rajooni põllumajandusega seotud ettevõtted ühise juhtimise alla.[13] 1979. aastal laienes eksperiment Pärnu rajooni ning 1980ndate keskpaigaks oli see levinud pea igasse rajooni. Tekkis omalaadne „rajooni patriotism“, nagu seda nimetas Viljandi ja hiljem Pärnu ATK juht Valter Udam 1984. aastal.[14]
1980ndate lõpu kahe enesemääramisdimensiooni – poliitilise ja majandusliku – mõistmiseks peaksime lähemalt vaatlema neid väiksemaid visioone ja ettepanekuid, mis sel ajal Eestis ringlesid. Isemajandava Eesti „nelja mehe ettepaneku“ kõrval on vähem teada, et 1987. aasta detsembris esitati ka nn „kolme mehe ettepanek“, kus kolm eesti majandusteadlast soovitasid viia „täielikule isemajandamisele“ Pärnu linna ja rajooni.[15] Ettepaneku peamine autor oli Ivar Raig, kes oli juba enne perestroikat, 1982. aastal, esitanud isemajandava Saaremaa idee.[16] Raigi eesmärgiks oli muuta kogu saar katselaboriks – luua erimajandustsoon, mis näitaks, kuidas saare turumajanduslikud suhted (teeninduses, väikeettevõtluses, transpordis) oleksid efektiivsemad mandril kehtinud plaanimajandusest. Ettepanek ei saanud siiski Eesti NSV liidrite heakskiitu, kuigi seda toetasid nii ENSV Teaduste Akadeemia kui ka Novosibirski majandusteadlased.
Pärnu rajooni ettepanekut toetas kohaliku rajoonikomitee jurist Jüri Raidla, kes oma artiklis „Rajoon kui isemajandav regioon“ ütles, et „isemajandava regiooni näol tuleb sisuliselt tegemist erimajandustsooniga“.[17] Raidla kaitses majanduslikku ideed esmalt õigusliku seisukohaga, tuues välja, et uus majandusmudel mahub nii ENSV konstitutsiooni raamidesse kui NSVL-i tootmiskoondise põhimäärusesse. Jaanuaris 1988 toimunud sotsioloogide päeval Tallinnas ei leidnud „kolme mehe ettepanek“ aga erilist toetust. Ivi Proos nägi ettepanekus idee taandamist vabariigi tasandilt linna tasandile, öeldes, et „me võime nii minna lõpmatuseni – kas viime isemajandamisele näiteks ainult Raekoja platsi?“ Hardo Aasmäe ei toetanud samuti rajooni ideed, vaid pakkus ENSV jaoks välja „erinevad majandustsoonid, sh looduskaitsealad nagu Lahemaa, kus on lubatud ainult vabariiklik kapital, ning alad, kus on lubatud üleliidulised ja välismaine kapital“. Eesti sotsioloogide deklaratsioon ütles kokkuvõtteks, et „isemajandamine annab sotsiaalset kasu ja suurendab vabariigi elanikkonna osavõtutahet ja peremehetunnet vaid siis, kui ta viiakse ellu täielikult ja süsteemselt: ettevõtete, linnade ja rajoonide ning vabariigi tasandil. Pooliku isemajandamise sotsiaalne kasu on väike“. [18]Ometi leidis regionaalse isemajandamise idee kõlapinda mitmes Eesti linnas. Otepää aktivistide seas tekkis kõigepealt 1988. aasta lõpus idee saada „isemajandavaks spordi- ja puhketsooniks“ ning juba detsembris 1989 deklareeriti, et tekkinud on „isemajandav Otepää“ (IMO) – heisati Eesti lipp, asutati oma pank ja Kaitseliidu malev ning hakati iseseisvalt suhtlema välispartneritega (Rootsi ja Soome omavalitsustega) Otepää majanduspotentsiaali arendamiseks, mida pidi toetama ka Otepää oma konsulaarteenus Tallinnas.[19] IMO projektile tuli appi mitmeid teadlasi, sh esimeste seas Ivar Raig.[20] Novembris 1988 sedastas ka IME Probleemnõukogu kontseptsioon, et „isemajandamine algab külast, vallast, linnast [enne vabariiki]“.[21] Kuigi Eestis ei jõudnud seesugune enesemääramisprotsess kaugele (enne jõudis NSV Liit laguneda), võib seda võrrelda impeeriumijärgsete ajutiste miniriikide tekkimisega, nagu see toimus näiteks Poolas aastatel 1919–1922.[22]
Seega võimaldas „isemajandamise“ idee aastatel 1987–1989 arendada majanduslikku enesemääramist kahes suunas – kõrgemale (vabariik) ja madalamale tasandile (linn/rajoon). Kui suurem osa IME aktiviste (nn suveränistid) toetas esimest suunda, siis väiksem, aga pragmaatilisem osa majandusteadlastest (nn regionalistid) eelistas katsetamist väiksemate üksuste – rajooni, linna, sadama – baasil, muutes need erimajandustsoonideks. Varasemad, perestroika-eelsed eksperimendid põllumajanduses, teeninduses ja kergetööstuses (sh 1982. aasta Saaremaa isemajandamise projekt) olid eeskujud, mis lubasid vähemalt kujutleda selle mudeli katsetamist nii rajooni kui ka vabariigi tasandil.[23] Sellist prefiguratiivset majandusmõtet ei esinenud teistes liiduvabariikides. Regionaalse isemajandamise mudel, millel olid erimajandus-tsoonile omased tunnused, oli küpsenud Eesti NSV-s aastakümneid varem – ENSV oli selles osas „ette arenenud“ paljudest teistest liiduvabariikidest. See omakorda aitab seletada, miks majandusliku enesemääramise debatt Eestis nii kirev ja kirglik oli.
Uute territoriaal-majanduslike üksuste loomise vastu tundis huvi ka Moskva. NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees Nikolai Rõžkov andis 1989. aasta kevadel liiduvabariikide valitsustele soovituse töötada välja erimajandustsoonide eri vormid. Inspiratsiooni otsiti ka rahvusvahelistest eeskujudest. 1988. aasta sügisel külastas plaanikomitee esimees Rein Otsason oma delegatsiooniga Shannoni vabamajandustsooni Iirimaal. 1989. aastal võttis ministrite nõukogu esimees Indrek Toome koos kaaskonnaga ette maailmatuuri, mille käigus külastati lisaks Hiinale ka Johori vabamajandustsooni Malaisias ja Puerto Ricot Kariibi mere saartel.
Kõige konkreetsem debatt suveränistide ja regionalistide vahel leidis aset 1988. aasta oktoobris, kui Eesti NSV Teaduste Akadeemia asepresident majandusteadlane Arno Köörna (kes oli 1982. aastal toetanud Saaremaa eksperimendi ettepanekut) naasis Hiina-visiidilt ja pakkus välja, et kogu Eesti NSV võiks kujuneda erimajandustsooniks Tianjini eeskujul.[24] Köörna koostas seaduseelnõu ENSV Ülemnõukogule, kus ta punkthaaval selgitas oma visiooni sisu. Köörna stsenaariumi järgi oleks Eesti NSV olnud avatud välisinvestoritele, siin oleks loodud ühisettevõtteid, kehtinud konverteeritav rubla, toiminud pangad ja börsid. Köörna ja Raigi arvates oli erimajandustsoonide (olgu need siis vabariigi või alustuseks Pärnu, Saaremaa, Otepää vm tasandil) käivitamine konkreetne ja realistlik projekt, samas kui isemajandamise idee ei paistnud kuhugi jõudvat. Siiski pidasid nii IME Probleemnõukogu kui ka Teaduste Akadeemia majandusinstituudi uurimisgrupp seda ideed ohtlikuks alternatiiviks Eesti NSV-le. Nende ühine kriitika regionalistidele seisnes selles, et erimajanduspiirkond tähendanuks „sammu tagasi Moskva-poolse juhtimise suunas“, samas kui suveräänset liiduvabariiki juhiks täielikult kohalik võim.[25] Suveränistide hoiatus tagasikäigu võimalikkusest sai kinnitust 1990. aastal seoses Narva vabamajandustsooni ideega, mida Eesti Vabariigi valitsus esialgu toetas (sarnaselt Rootsi ärimeestega), ent millest lõpuks loobuti, kuna selles nähti otsest ohtu Eesti iseseisvumisele. Narva tsoon olnuks seotud Leningradi oblastiga ning sidunud Eesti väliskapitali kaudu NSV Liidu finantssüsteemiga. Sai selgeks, et vabamajandustsoon oleks olnud vaid lüli laiemas tsoonide ahelas Nõukogude Liidu läänepiiril, „omariiklusse pürgivate vabariikide territooriumitel“.[26]
Eesti geograafiline sobivus vabamajandustsooniks oli siiski liiga ahvatlev, et lasta heal ideel raisku minna. 1990. aasta sügisel, kui peaminister Edgar Savisaar külastas Ameerika Ühendriike, esitas ta visiooni Eestist kui „Ida-Euroopa Hongkongist“, Ida ja Lääne vahendajast, öeldes oma kõnes, et „pikemas perspektiivis on need geograafilised ja majanduslikud ning mitte poliitilised tingimused, mis otsustavad Eesti tuleviku“.[27] 1990ndate alguses toetas Savisaar aktiivselt Läänemere regiooni ühendava vabamajandustsooni Mare Balticum foorumite ettevalmistamist, konkureerides sarnaste tsooniprojektidega, mis pärinesid Rootsist ja Venemaalt.[28] Et tegemist oli tõepoolest ajastu vaimule vastava ideega, näitab see, et „tsooni“ kontseptsioon ei inspireerinud mitte ainult poliitikuid ja majandusteadlasi, vaid ka kunstnikke. 1990. aastal kerkis Eesti meediasse Narva kõrvale utoopilisem ettepanek Naissaarest kui vabamajandustsoonist. Selle visiooni kohaselt võinuks väikesaarest saada „katselabor turumajanduslike suhete testimiseks, kohtumispaik Ida ja Lääne ettevõtetele“.[29] Kunstnik Tõnis Vint töötas välja nii sisulise kui ka visuaalse kontseptsiooni Naissaarest kui „uuest Manhattanist“, pilvelõhkujatega palistatud saarest, mis viiks ellu tulevikulinna idee.[30]
Seega ei olnud 1980ndate lõpul tegemist üksnes poliitilise, vaid samaaegselt ka majandusliku enesemääramisega – ning need protsessid liikusid aeg-ajalt eri suundades.[31] Nende kahe vahel tekkis pinge: kas eelistada vabamajandustsoonide arendamist koostöös keskusega või liikuda edasi poliitilise enesemääramise suunas, isegi kui see võiks kahjustada vabariigi majandusarengut. Mitmed majandusliku enesemääramise nõuded, mida veel 1987. aasta lõpus tajuti uuenduslikena ja liiduvabariigi olukorda oluliselt parandavatena (nagu regionaalsed tsoonid), muutusid 1988. aasta lõpuks aegunuks ja isegi ohtlikuks, kuna ähvardasid nurjata suveränistide peamist eesmärki – saavutada liiduvabariigi sõltumatus keskusest.
1988–1991: suveräänsusdeklaratsioonid kui uus enesemääramiskeel NSV Liidus
Nõukogude Liidus oli ülimalt oluline, et keegi teeks esimese julge sammu – alles seejärel sai tagajärgedest näha, kas seda sammu tasub järgida või mitte. See käitumismuster kehtis nii majanduseksperimentide ja ühisfirmade loomise, Rahvarinde asutamise kui ka isemajandamisprojekti puhul. Pärast 1985. aasta teeninduseksperimenti võttis ENSV Teenindusministeeriumiga ühendust peaaegu iga liiduvabariik, et uurida, kuidas reform täpselt läbi viidi.[32] Pärast Eesti IME kontseptsiooni avalikustamist hakkasid isemajandamisele ülemineku projekte algatama mitte ainult liiduvabariigid, vaid ka autonoomsed vabariigid ja oblastid.[33] Keskvõimu nõrgenemise seisukohalt kõige olulisemaks osutus aga ENSV suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine 16. novembril 1988. Juba hääletamise ajal helistati ülemnõukogu saadikutele teistest liiduvabariikidest, et uurida deklaratsiooni vormi ja sisu kohta.[34] Deklaratsiooniga tekkis uus enesemääramise žanr, milleks oli kas kehtiva suveräänsuse deklareerimine või liikumine madalamalt administratiivtasandilt kõrgemale. Tšuvaši ANSV andis välja suveräänsusdeklaratsiooni, milles kuulutati, et „maa, maapõu … metsad ja muud rikkused on Tšuvašši ainuomand“, ent tšuvašid ei kuulutanud oma kodumaad mitte iseseisvaks riigiks, vaid liiduvabariigiks.[35] Aserbaidžaani lõunaosas elav talõši rahvusgrupp kuulutas end autonoomseks Aserbaidžaani NSV sees. Kuigi mitmed eesti rahvuslikud poliitikud hindasid deklaratsiooni kõigest kui „propagandistlikult väga efektset“ dokumenti,[36] märkides, et „Eesti ei ole rohkem suveräänne kui ta oli seda 20 aastat tagasi“, osutus see deklaratsioon impeeriumi lagunemises võtmetähtsusega sammuks. Kohe pärast selle vastuvõtmist kutsuti Arnold Rüütel Moskvasse aru andma – ükski varasem deklaratsioon ega märgukiri ei olnud tekitanud keskvalitsuses sellist ärevust. Mõisteti, et tegemist on uue, poliitiliselt ohtliku relvaga, mis võimaldas kasutada Nõukogude Liidu enda konstitutsiooni (nagu Moskva dissidentide strateegiaski) liiduvabariigi vetoõiguse kehtestamiseks üleliiduliste seaduste suhtes. Ida-Euroopas oli tekkinud uus enesemääramise keel, mis levis kiiresti kümnete sarnases olukorras olevate rahvusgruppide seas. Aastatel 1989–1991 võtsid suveräänsusdeklaratsiooni vastu 14 liiduvabariiki ja 26 autonoomset vabariiki, välisriikidest lisaks Sloveenia Sotsialistlik Vabariik, mille valitsus lausa tunnistas Eesti eeskuju järgimist.[37] Eesti suveräänsusdeklaratsiooni levikut aastatel 1989–1991 võib võrrelda Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni laialdase mõjuga 19. sajandil, mida David Armitage on nimetanud „suveräänsuse nakkuseks“. See võimaldas rahvusgruppidel tulla välja omaenda deklaratsiooniga, mille vastu keskvalitsused ei leidnud tõhusat vastumeedet.[38]
Rahvarinde silmis pidi „suveräänsuse nakkus“ saama kollektiivseks nähtuseks – ainult nii oli võimalik neutraliseerida keskvalitsust. Liikumise liidrid kinnitasid mitmes sõnavõtus, et „ei ole suveräänset Eestit ilma suveräänsete liiduvabariikideta“. Tegemist oli vähemalt sõnades föderaalse projektiga. 23. juulil 1988 avaldas Rahvarinne „seisukoha enesemääramise kohta“, milles öeldi, et „sotsialistliku föderalismi areng on ainsaks reaalseks tagatiseks eesti rahva säilimisele … Rahvarinne ei pea õigeks separatistlikke taotlusi … Eesti poliitiline suveräänsus võib tänapäeva maailmas teostuda üksnes enesemääramisõigusel rajaneva sotsialistliku rahvusriigina. Kõige valutum tee selleks on NSV Liidu muutmine liitriigist riikide liiduks. Selleks on vajalik NSV Liidu liidulepinguliste aluste väljatöötamine ja rakendamine“.[39] Savisaar sõnastas oktoobris 1988 liikumise eesmärgi järgmiselt: „[Ü]hiskonna uuendamine Eestis, mis väljendub läbi märksõnade suveräänsus, demokraatia, IME ja rahvuse areng … selles on ka oma osa andmine kogu NSV Liidu muutmisel demokraatlikuks riigiks“.[40] Liidulepingu ja „sotsialistliku rahvusriigi“ idee sai Eesti rahvuslikelt poliitikutelt kõvasti kriitikat. Veel olulisemaks kujunes erinevus enesemääramise kollektiivse ja individuaalse strateegia vahel. Suveränistide jaoks tähendas kollektiivne strateegia, et mitte ainult Eesti, vaid kogu NSV Liit pidi uuenema – ainult liitriigi demokratiseerumine võimaldaks liiduvabariigi enesemääramist. Leedu valis aga 1990. aasta kevadel individuaalse tee ja kuulutas iseseisvuse välja. Sellele järgnes Moskva majandusembargo ja lääneriikide vaikus, mis Savisaare sõnul pidi „kainestama Eestit“ ja kinnitama seda, et iseseisvumine saab toimuda üksnes läbirääkimiste teel.[41]
Kui Rahvarinne nägi enesemääramise strateegiat kollektiivse protsessina – kõikide suveräänsete liiduvabariikide ühise pingutusena –, siis teine poliitiline jõud Eestis, nn rahvuslased, sidus vabariigi enesemääramise vaid restitutsiooniga: Eesti Vabariigi sõdadevahelise iseseisvuse taastamisega, ilma igasuguse dialoogita keskvõimuga. Rahvuslased pakkusid välja idee, et „kuigi Eesti on olnud okupeeritud, pole Eesti Vabariigi juriidiline järjepidevus katkenud …, kodakondsus pole tühistunud …, kõik isikud, kes Eesti hõivamise päeval 17. juunil 1940, olid Eesti kodanikud, on seda ka täna [samuti nende järglased] … . Eesti saatuse määramine on Eesti kodanike moraalne ja juriidiline õigus ja kohus.“[42] Rahvuslased kutsusid üles registreeruma piirkondlike ja omaalgatuslike kodanike komiteede kaudu, mille järel „astuvad Eesti kodanike valitud saadikud kokku Eesti Kongressil, kus arutatakse enesemääramise küsimusi“.[43] Strateegia ei näinud ette mitte uue riigi loomist, vaid riigi taastamist tema seaduslike kodanike tahte kaudu. Lõpuks nõustus ka Rahvarinne õigusliku järjepidevuse kontseptsiooniga. 1991. aasta 20. augustil tegi EV Ülemnõukogu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest, tuginedes 1991. aasta 3. märtsi referendumile, millega Eesti elanikkond oli selgelt väljendanud tahet taastada Eesti Vabariigi iseseisvus.[44]
Kokkuvõtteks
E(NS)V enesemääramine kujunes loominguliseks ja mitmekihiliseks protsessiks, mis toimus nii erinevate ühiskondlike jõudude konkurentsi kui ka uute (sh diskursiivsete) võimaluste avanemise kaudu. Enesemääramise mõiste keskne tähendus – rahvusgrupi õigus otsustada oma majandusliku, keskkondliku ja poliitilise arengu ning staatuse üle – leidis ühe oma piirjuhtumi vabamajandustsooni idees, mis ilmestab kujundlikult veelahet majandusliku ja poliitilise enesemääramise vahel. On võimalik väita, et see peegeldabki kapitalismi lugu – seda, kuidas turumajandus loob uusi piire (eri- ja vabamajandustsoonide näol) rahvusriikide poliitiliste piiride peale ja vahele, uuristades sinna auke, mis toimivad majandusseaduste raames.[45] Samas võib seda näha ka eesti „majandusliku rahvusluse“ loona. Vabariigi majanduslik vabadusvõitlus kui kontrolli järkjärguline laiendamine isemajandavate üksuste ja tsoonide kaudu osutus 1970.–1980. aastatel elujõuliseks (majandusliku) enesemääramise vormiks. Ometi ilmnes sellise lähenemise piir 1989. aastal, kui selgus, et uute võimaluste olukorras võivad majandusliku autonoomia püüdlused hoopis pärssida poliitilise enesemääramise protsessi. Samas ei andnud pelgalt rahvusvahelisele õigusele toetumine (ei 1979. ega 1989. aastal) Eesti vabanemisprotsessile olulist liikumapanevat jõudu. Seda pakkus pigem uute ja revolutsiooniliste mõistete, nagu „vabariigi isemajandamine“, „suveräänsusdeklaratsioon“, „kodanike restitutsioon“, oskuslik ja tegus kasutamine, mis lõpuks ületaski klassikalise enesemääramisõiguse retoorika. Enesemääramise kitsas ja lai käsitlus võimaldab meil paremini mõista „iseoma“ otsustusprotsesse rahvuse, majanduse ja keskkonna kaitsel, mis võivad võtta erinevaid vorme ja liikuda ühest valdkonnast teise.
[1] Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde memorandum ÜRO Peaassambleele (24.10.1972). Rmt-s: Teine Eesti. Eeslava. Dokumendid, kõned, artiklid. Toim. M. Laar, U. Ott, S. Endre. Tallinn, 1996, lk 367.
[2] Atlandi harta oli 8-punktiline deklaratsioon, mille allkirjastasid 1941. a augustis USA ja Suurbritannia ning septembris ka Nõukogude Liit. Nõukogude deklaratsioonis öeldi, et „NSVL hakkab oma välispoliitikas juhinduma rahvaste enesemääramisprintsiibist … . NSVL kaitseb iga rahva õigust riiklikule sõltumatusele ja oma maa territoriaalsele puutumatusele ning rahva õigust valida säärane valitsusvorm, mida ta loeb otstarbekaks ja vajalikuks kogu maa majandusliku ja kultuurilise õitsengu tagamiseks.“
[3] 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukiri (Balti apell) 23.08.1979. Rmt-s: Teine Eesti, lk 370.
[4] Vt selle kohta Kaarel Piirimäe artiklit käesolevas Vikerkaares.
[5] 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukiri, lk 369.
[6]6 Harta 77 oli tšehhide-slovakkide dissidentlik rühmitus, mille peamiseks strateegiaks oli läbi inimõiguste kaitse võitlus Tšehhoslovakkia režiimi vastu. Harta 77 oli otseseks eeskujuks Balti apellile, vt https://www.archiv.org.lv/Praga68/index.php?id=1040.
[7] J. Aare, Fosforiidisõda 1971–1989. Tallinn: Kirilill, 1999.
[8] S. Kallas, T. Made, E. Savisaar, M. Titma, Ettepanek – kogu ENSV täielikule isemajandamisele. Edasi, 26.09.1987.
[9] Kõned TRÜ aulas, 03.04.1987. Rmt-s: Teine Eesti, lk 379.
[10] Balti apell jõudis Saksamaa LV parlamendisaadiku Otto von Habsburgi algatusel ka Euroopa Parlamendi lauale. 1983. aastal andis parlament välja resolutsiooni „Olukorrast Eestis, Lätis ja Leedus“, mis tõi muuhulgas välja, et NSV Liit, liitudes Helsingi lepetega, on kohustatud kaitsma „rahvaste enesemääramisõigust“. Vt https://web.archive.org/web/20130829003200/http://web-static.vm.ee/static/failid/358/eup_resol 1983.pdf.
[11] M. Pihlamägi, Eesti NSV tööstuse areng seitseaastakul (1959–1965) rahvamajanduse nõukogu reformi taustal. Acta Historica Tallinnensia, 2013, kd 19, lk 120.
[12] S. Kallas, Mina. Tallinn, 2024, lk 43.
[13] Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu määrus Viljandi Rajooni Põllumajanduskoondise moodustamise kohta. Eesti Rahvusarhiiv, EAA.M-869.1.1.
[14] V. Udam, Vastutus. Tallinn, 1985, lk 243.
[15] I. Raig, S. Mäeltsemees, R. Rajamäe, Ettepanek: viia üks rajoon isemajandamisele. Noorte Hääl, 16.12.1987.
[16] I. Raig, Saaremaa eksperiment, IME agraarprogramm ja Rahvarinde maaelu edendamise töörühm. Rmt-s: Eestimaa Rahvarinne 30. Toim. K. Gerndorf. Tallinn, 2018, lk 158–159.
[17] J. Raidla, Rajoon kui isemajandav regioon. Noorte Hääl, 13.01.1988.
[18] Sotsioloogide deklaratsioon isemajandamise küsimuses. Edasi, 20.01.1988.
[19] Isemajandav Otepää – IMO. Äripäev, 07.05.1990. Otepää kui „isemajandava spordi- ja puhketsooni“ loomise, mis kontrolliks omaenda majandusideid, eelarvet ja makse, pakkus välja Jaanus Raidal oktoobris 1988.
[20] A. Miks, Otepää. Aja Pulss, 1989, nr 17.
[21] IME kontseptsioon. Projekt. Tallinn, 1988.
[22] Z. Mazur, Mini-States and Micro-Sovereignty: Local Democracies in East Central Europe, 1918–1923. Contemporary European History, 2024, kd 33, nr 4, lk 1208–1221.
[23] 1985. aastast alates töötas kogu ENSV kergetööstus (mis oli 25% kogu ENSV tööstusest) eksperimendi korras isemajandaval alusel, mis andis võimaluse iseseisvalt arendada suhteid nii N. Liidu kui ka välisturul. Vt M. Laos, Mainori lugu. Tallinn, 2014, lk 130.
[24] A. Köörna, Hiina ime ja Eesti IME. Edasi, 06.10.1988, 09.10.1988.
[25] Erimajanduspiirkond: Meie seisukoht. Rahva Hääl, 21.10.1988.
[26] J. Aare, Mõnda ühe majandus-poliitilise jäämäe veealusest osast. Päevaleht, 03.05.1991.
[27] Edgar Savisaare kõne seminaril „Gateway to Trade and Investment in the Changing Soviet Landscape“ Vermontis Middleburys (USA), 11.05.1991. Kõne tekst Vello Pettai eraarhiivis, autori valduses.
[28] Kui 1986. aastal oli maailmas 176 erimajandustsooni (47 riigis), siis 1995. aastaks oli nende arv tõusnud 500 tsoonini (73 riigis). UN World Investment Report. Special Economic Zones, 2019, lk 129. Praeguseks on vabamajandustsoone maailmas üle 5400.
[29] S. Muldia, Pilvelõhkujad Naissaarel. Eesti Ekspress, 19.01.1990.
[30] I. Ruudi, Tõnis Vint’s Vision for Naissaar Island: An Extraterritorial Utopia Zone of the Transition Era. Kunstiteaduslikke uurimusi, 2020, nr 3/4, lk 7−37.
[31] K. Saar, Kas erimajanduspiirkond, IME, või sõltumatus? Aja Pulss, 1988, nr 24.
[32] ENSV teeninduseksperimendi leviku kohta vt J. Saharov, An Economic Innovation as an Icebreaker: The Contractual Work Experiment in Soviet Estonia in 1985. Rmt-s: The Baltic States and the End of the Cold War. Toim. K. Piirimäe, O. Mertelsmann. Berliin, 2018, lk 65−84.
[33] Gruusia, Leedu, Läti ja Valgevene NSV, Vene NFSV ja Sverdlovski oblasti isemajandamisele ülemineku kontseptsioonid ja seadusandlike aktide projektid 1988–1989. ERAF 5006.1.50.
[34] V. Udam, Taasiseseisvumine. Tallinn, 1993.
[35] Eilsest tänasesse. Rahva Hääl, 30.10. 1990.
[36] Eessõna. Mõttevahetus „Kuidas taastada Eesti iseseisvus“. ERSP Toimetised, 1989, nr 4.
[37] Autori intervjuu Erik Terkiga. 11.05. 2018.
[38] D. Armitage, The Declaration of Independence. A Global History. Cambridge (MA), 2008.
[39] Rahvarinde algatuskeskuse seisukoht enesemääramise kohta. Edasi, 05.08.1988.
[40] E. Savisaar, Ettekanne Eestimaa Rahvarinde kongressil. Rmt-s: Eestimaa Rahvarinde kongress 1.–2. X 1988. Materjalide kogumik. Tallinn, 1988.
[41] E. Savisaar, Kõne Eesti Kongressi II istungjärgul. Reede, 01.06.1990.
[42] Eesti Kristliku Liidu, Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei pöördumine Eesti Vabariigi kodanike poole. 10. märts 1989. Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid, 1989, kd 7, nr 3.
[43] Sealsamas.
[44] Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Eesti riiklikust iseseisvusest. Vastu võetud 20. august 1991. Riigi Teataja, 1991, 25, 312.
[45] Q. Slobodian, Crack-Up Capitalism: Market Radicals and the Dream of a World Without Democracy. New York, 2023.
