Nüüdseks on Gazas palestiinlaste kallal toimepandav genotsiid reaalajas jälgitavana kestnud kaks aastat. ÜRO ülesandel tegutsev, kuid sõltumatu Okupeeritud Palestiina Territooriumi Uurimiskomisjon on kõigest viimane neist organisatsioonidest, mis on ametlikult kuulutanud Iisraeli jõhkra käitumise Palestiina Gaza maaribal genotsiidiks.[1] Siiski kõhklevad paljude riikide valitsused, Eesti oma sealhulgas, ikka veel seda terminit kasutamast. Miks nii? Augustis, reageerides Iisraeli presidendi Herzogi riigivisiidile Eestisse, väitsin ma, et tõrksuse põhjuseks on osaliselt hüved, mida Eesti saab Iisraeli genotsiidimajanduses osalemise eest.[2]
Muidugi pole asi üksnes poliitilises eliidis, genotsiidi-termin puudub ka avalikest debattidest ja meediakajastusest. ÜRO uurimiskomisjoni raporti avaldamise järel on paljud maad, sealhulgas Prantsusmaa, Kanada ja Ühendkuningriik, otsustanud tunnustada Palestiinat riigina (kogusummas on Palestiinat tunnustavaid riike nüüd 157 ÜRO 193 liikmesriigist). Eesti meedia aga võimendas suuresti rassistlikke troope, mis püüdsid seda protsessi delegitimeerida, selle asemel et näidata seda õiges valguses – nimelt lääneriikide valitsuste reaktsioonina Iisraeli vägivaldse genotsiidi toimepanekule. Nii näiteks avaldas ERR 24. septembril kriitikavabalt Andrei Hvostovi väite, et Palestiina tunnustamisel teiste maade poolt on „sisepoliitiline põhjus, kuna nendes riikides on viimase 30 kuni 40 aasta jooksul islami päritoluga kodanike hulk niivõrd suurenenud, et sealsed erakonnad ja võimueliit ei saa seda enam ignoreerida“.[3] See on mitut pidi vale. Kindlasti on riikides, millele Hvostov viitab, märkimisväärne moslemite kogukond (Prantsusmaal umbes 10%, Ühendkuningriigis 5–7%, Kanadas 5% elanikkonnast), aga see ei mängi piisavalt suurt poliitilist rolli, et suunata vastavate riikide välispoliitikat. Liiatigi toetab näiteks Ühendkuningriigis Palestiina tunnustamist 44% elanikest.[4] Selge, et kõik nad ei saa olla moslemid.
Samal päeval avaldas ERR jällegi ilma mingi kõhkluseta või distantseerumis-klauslita reformierakondlase Eerik-Niiles Krossi väited, millega too solvas nii noorte kui vanade mõtlemisvõimet, ent mis halvemgi, tõi mõttesse lausa Iisraeli genotsiidi soosiva keelepruugi oma väitega: „Meieealised, kes mäletavad Nõukogude Liitu ja seda, kuidas KGB mõtles välja palestiinlased, enam-vähem, ja Kreml toetas Arafatti, NATO toetas Iisraeli ja see tähendas, et Iisrael on hea ja palestiinlased on halvad“.[5] Selle väitega eitab Kross palestiinlaste olemasolu, selle Lähis-Idas aastasadu elanud rahva elu, ajalugu ja kultuuri. Inimeste mahakustutamine, olgu või ainult diskursiivselt, on täpselt ja õigustatult see, mille eest me mõistame hukka Putinit, kui ta räägib ukrainlastest nii, nagu oleksid nad mingi väljamõeldud rahvas. Iisrael on tegelnud palestiinlaste identiteedi ja häälte süstemaatilise mahakustutamisega 1948. aastast saadik,[6] ja Kross demonstreerib vägevalt, kui edukas see projekt on olnud. Edasi selgitas Kross pikalt-laialt, et nii Iisrael kui ka Hamas on rikkunud rahvusvahelist õigust, aga et absurdne oleks nimetada Iisraeli neist kahest hullemaks. Ta ei maini sõnagagi Iisraeli genotsiidi, küll aga viitab seisukohale, et palestiinlased tahavad Iisraeli maha kustutada ja et Iisrael seetõttu võitleb „eksistentsiaalses sõjas“, kus tuleb „minna tihedalt asustatud alal terroristlike rakkude ja maa all asuvate üksuste vastu võitlema, kes ronivad haiglatesse ja koolidesse“ ning kes on kuidagi huvitatud ka tsiviilohvrite arvu suurendamisest, sest see oleks „parem Hamasile ja seda halvem Iisraelile“. Ta toetub endiselt vaikimisi Iisraeli poole pakutavatele jutupunktidele, mis, nagu ikka ja jälle on tõestatud, võltsivad reaalsust, selle asemel et pöörata tähelepanu ÜRO-le, tosinate valitsusväliste organisatsioonide raportitele ning sadadele genotsiidiuurijatele, kes kõik selgelt kirjeldavad Iisraeli tegevust kui genotsiidi.[7]
Need kaks näidet võtavad kokku Eesti meedia ja poliitikute diskursuse Palestiina üle, mis kujutab Iisraeli hea poisina, ainsa Lääne demokraatiana ja meie liitlasena, vastandatult palestiinlastele, kes on kas lihtsalt väljamõeldud rahvas või võib pälvida solidaarsust ainult teistelt moslemitelt, aga kindlasti mitte Euroopa ühiskondadelt. Siinses artiklis pakun välja kaks võimalikku seletust, mis on termini „genotsiid“ Eesti poliitilisest ja avalikust diskursusest välja tõrjunud. Muidugi ei vabasta kumbki seletus neist kumbagi vastutusest. Esiteks, lääneriikide enesemõistmine ja nende ajalooline mälestus holokaustist, see tähendab Euroopa juudi elanikkonna süstemaatilisest tapmisest Saksamaa natsirežiimi poolt ning omaenda võitlusest viimasega, välistab igasuguse võimaluse, et mõni teine nendega samasse kogukonda kuuluv riik, antud juhul Iisrael, võiks panna toime genotsiidi. Samuti paigutab see Iisraeli kindlalt Läände. Teiseks, möönda, et Iisrael on sooritamas genotsiidiroima, tähendaks laiendada seda süüd kõigile kogu maailmas ning jätaks ka Eesti ühiskonnale ja tema liikmetele süüdlase märgi.
Valitsev mälestus holokaustist
1944. aastal vermis Raphaël Lemkin termini genotsiid ning defineeris selle kui „mitmesugustest rahvusrühmade elu põhialuste hävitamisele suunatud tegevustest koosneva koordineeritud plaani eesmärgiga likvideerida need rühmad ise“.[8] Tähtis on see, et need eesmärgid hõlmavad poliitiliste ja sotsiaalsete institutsioonide, kultuuri, keele, rahvustunnete, majandusliku eksistentsi vahendite, isikliku julgeoleku, väärikuse, tervise ja vabaduse lagundamist. See definitsioon jätab ruumi paljude jõletute tegude vaatlemiseks genotsiidina ning riisub osa holokaustile omistatud ainulaadsusest ja erakordsusest. Ma tahan rõhutada, et ma ei soovi mitte kuidagi relativeerida neid roimi ja tapmisi, mis toimusid holokausti ajal, vaid tahan, et me saaksime kasutada seda genotsiidi definitsiooni ka teistes kontekstides, mis neile kriteeriumidele vastavad. Minu kui sakslase suust tulevad need sõnad eriti raskelt. Aastatepikkune sotsialiseerumine ühiskonnas, mida pea ainuliselt puudutab natside roimade ja holokausti Vergangenheitsaufarbeitung (sõna-sõnalt „oma mineviku läbitöötamise protsess“), on ajendanud mind sügavalt samastuma seisukohaga, et ükski roim ei ole võrreldav sellega, mille sooritasid minu mitte nii kauged esivanemad, ning hoidma sõna genotsiid ainuüksi selle natside loodud süstemaatilise hävitusmasina jaoks. Ma olen selle „Auschwitzi-järgse kasvatuse“ saadus, mida Theodor W. Adorno õigusega nõudis 1960ndatel ja 70ndatel noortele sakslastele (ja järgmistele põlvedele), et takistada Lääne-Saksa autoritarismi tagasi pinnale tõusmast. Ühes hiljuti ilmunud ja tõesti silmapaistvas essees, mis ilmus Berlin Review’s, mõtiskleb A. Dirk Moses Adorno töö üle ja küsib, kuidas võiks välja näha „Gaza-järgne kasvatus pärast Auschwitzi-järgset kasvatust“.[9] Nüüd on Saksamaa silmitsi Gaza genotsidaalse hävitamisega, sellal kui tema Staatsräson’iks muudetud poliitiline projekt „ei iial enam Auschwitzi“ – blankotšekk Iisraeli pimesi toetamiseks – varustab Iisraeli kõigi vahenditega genotsiidi läbiviimiseks. Seda olukorda suuresti eiratakse Saksa poliitilistes ringkondades siiani. Teadmatus palestiinlaste kannatustest Gazas annab Saksamaa (ja Euroopa) eliitidele veel teisegi eelise: võimaluse eirata „koloniaalvallutuse, ekspluateerimise, küüditamise ja genotsiidi kuritegusid, mida mitteeurooplased on eurooplaste käe all sadu aastaid pidanud taluma“.[10] See võimaldas Läänel luua ja alal hoida kurjuse hierarhiat, mille tipus istub holokaust kui „absoluutne“ genotsiid, kõigist kõige hirmsam kuritöö.[11] See tekitas olukorra, kus lihtsat genotsiidi-sõna kasutamist mõistetakse ketserlusena ja ümber Wiedergutmachung des Holocausts’i(holokausti heakstegemise, aga eriti reparatsioonide ja kompensatsioonide) pöörlevate fundamentaalsete moraalireeglite rikkumisena.[12]
Mida aitab see Saksa ajaloo õppetükk mõista Eesti konteksti kohta? On võimalik väita, et Saksa ajalooline pärand mõjutab tänini Eesti sfääri; see siiski ei ole minu eesmärk.[13] Pigemini tahan öelda, et holokaust on tuumsündmuseks „Lääne tsivilisatsiooni“ mälukultuuris, milles Eesti valitsus vaieldamatult pürib osaline olema. Holokausti vaadeldakse Lääne tegevuste seas täiesti erandliku võõrväärtusena, mille eest Saksamaa on lepitust otsinud mitte ainult ennastpiitsutava mälukultuuri kujul, vaid ka tihedate sõjaliste partnerlussuhete näol Iisraeliga. Pärast Teist maailmasõda on Saksamaad ka lääneriikide poolt drastiliselt „teisestatud“ ning kirjeldatud kui mittelääneliku „hinge“ kandjat.[14] Selle narratiivi järgi taasühines Saksamaa Läänega alles hiljuti, aga mis tähtsamgi, see müüt on kindlustanud veendumust, et genotsiid ja massimõrvad ei ole asi, mida võiksid toime panna lääneriigid. Arusaamaga, et Iisrael on selle Lääne demokraatiate klubi liige ja ei saaks iial panna toime genotsiidi, paljastame ka rassismi ja islamofoobia, mis lükkab süü ainult palestiinlaste ja teiste selles regioonis elavate moslemite kaela (meenutagem Hvostovi ja Krossi eespool tsiteeritud väiteid).
Holokausti ainukordsuse külge klammerdumine alavääristab massilisi surmi mitte-Euroopa maailmas, enamasti Lääne ekspansionismi tagajärjel, kui normaalset ja rutiinset juhtumust. See kehtis holokausti ajal, kui ajavahemikus 1943–1944 suri 3,5–3,8 miljonit bengalit, aga kehtib ka praegu, kus Iisraeli tegevuste tagajärjel on Gazas hukkunud vähemalt 62 000 palestiinlast.[15] Selle müüdi murdmine on ka Eesti huvides, sest selles ju peitub üks põhjusi, miks Nõukogude Liidu ohvreid võrreldes natside roimadega Läänes ja Euroopas nii palju vähem mälestatakse. Balti riigid on vähemalt EL-i ida poole laienemisest alates seda tuumnarratiivi vaidlustanud ja nõudnud oma sõjaaegsete kogemuste arvessevõtmist.[16] Nimetades palestiinlaste kallal toimepandavat genotsiidi selle õige nimega, genotsiidiks, võiksid Eesti meedia ja eliit veel enam lagundada eurotsentrilist ja universalistlikku vaadet ajaloolisele mälule, mis muudab kehtetuks ka nende enda ajaloolise ja praeguse kogemuse. Vahest kõige kõnekam näide Lääne domineerimisest 20. sajandi roimade mälestamise üle on holodomor, Nõukogude Liidu tekitatud näljahäda, mis 1932–1933 tappis miljoneid ukrainlasi (hinnanguliselt 3,5–7 miljonit). See teema oli kaua unustatud, ent viimastel aastatel on õpetlased nagu Timothy Snyder näidanud, et see oli „klassikaline näide nõukogulikust genotsiidist“.[17] Teadmised holodomorist on hakanud laiemalt Lääne poliitilisse diskursusse jõudma alles nüüd, kus läänlased pärast Vene Föderatsiooni täiemõõdulist sissetungi on hakanud ukrainlasi Lääne osana aktsepteerima. Tähtis on tähele panna, et massivägivalla mitteläänlastest ohvreid Läänes peaaegu ei mälestatagi, ja selline on ka palestiinlaste saatus. Sama seisukoha laiendusena võivad ainult mitteläänelikud jõud olla need, kes genotsiide toime panevad. Asjakohane näide: tihti peetakse Hamasi genotsiidi toimepanijaks sõjas Iisraeliga, ehkki tal puuduvad igasugused võimalused seda roima teoks teha. Kohasel kombel nimetas Netanyahu Iisraeli kättemaksu 7. oktoobri rünnakute eest „võitluseks valguselaste ja pimeduselaste, inimsuse ja džungliseaduse vahel“ ehk, kui Dirk Mosese sõnu kasutada, „tsiviliseeritute ja metslaste vahel … binaarne valik, mis implitsiitselt, kuid muutumatult kodeerib valikut valge versus mittevalge“. See lihtne binaarne valik ongi minu siinse argumendi suur kokkuvõte.
Me kõik sooritame genotsiidi
Lähemal vaatlemisel võime leida ka õigusliku ehk protseduurilise argumendi, mis juhib meid genotsiidi-termini kasutamisest eemale. Juudi-Iisraeli ajaloolane ja holokausti uurija Omer Bartov[18] seletab, et genotsiid ei sarnane ühegi teise roimaga, sest teisi roimi paneb toime üks või mõni üleastuja, genotsiidikuritöös on aga süüdi terved ühiskonnad.[19] Ta tõstab esile, et see kaasab süüdlaste hulka ka ühiskondlikud institutsioonid, eriti meedia, õigussüsteemi ning ülikoolid. Iisraelis mängivad kaasa nii meedia kui ka uurijad. Eestis on olukord sarnane. Akadeemilised isikud on liiga hirmul, et sõna võtta, ja need, kes ei karda, allutatakse hirmuõhkkonna loomise teel institutsionaalsele tsensuurile. Eesti meedia on valmistanud täieliku pettumuse ja ei täida minu hinnangul oma missiooni, mille võiks kokku võtta avalikkuse informeerimise ja harimisena täpse info ja mitmekülgsete perspektiivide pakkumise teel. Meedia mängib elutähtsat rolli kuritegude paljastamisel, nendest lugejate teavitamisel ning seeläbi avaliku diskursuse ja poliitikakujundajate otsuste mõjutamisel.
Selles, et ajakirjanikud genotsiidi toimumise ajal oma vastutuse kõrgusel ei suuda seista, ei ole midagi uut. Näiteks Rwanda tutsi rahva genotsiidi on maailma meedia eksitavalt kirjeldanud „hõimudevahelise sõjana“, mis andis häirekelladele õõnsa kõla.[20] Sedasama näeme Gaza puhul, kus Lääne ja ka Eesti meedia tituleerib seda „Iisraeli enesekaitseks“, „Iisraeli-Palestiina sõjaks/konfliktiks“ või maalib religioosse konfliktina, mitte koloniaalse okupatsiooni ja genotsiidina. Hiljutises arvamusloos Sirbis tõstatas Aro Velmet probleemi Eesti meedia soovimatusest teatada Iisraeli põhjustatud näljahädast Gazas.[21] Samamoodi pisendatakse kõrvalmärkuseks ÜRO uurimisraport, mis leiab, et Iisrael on süüdi genotsiidis, ning esitatakse seda nagu kõiki muid selleteemalisi uudiseid Eesti meedias lahtiütlustega, näiteks et see „ei esinda ÜRO-d ja on pälvinud Iisraeli karmi kriitikat“ või et see põhineb „Gazas Hamasi juhitava Gaza tervishoiuministeeriumi andmetel“.[22] Arvestades rahvusvaheliste vaatlejate, Iisraeli ja rahvusvahelise meedia pakutud ülekaalukat tõendusmaterjali, mis osutab sõjakuritegude ja genotsiidi toimumisele, peaksime hakkama nihutama tõendamiskoormust nende õlgadele, kes seda eitavad, mitte vastupidi. Ometi ei ole leida mingeid lahtiütlusklausleid, kui Hvostov ja Kross valeinfot levitavad ja kasutavad ekslikuks tunnistatud jutupunkte haiglate alla rajatud peakorteritest.[23]
Veel enam, selle asemel et oma missiooni täita, on Eesti meedia usinasti ametis gazalaste elu kaitseks sõna võtvate rahuaktivistide ja õpetlaste laimamise ja hurjutamisega, nagu näiteks Taavi Minnik oma pöörase laimuartikliga dr Toni Čerkezi aadressil, mis näitab, et meediat ei huvita niivõrd energia panustamine sisulisse ajakirjanikutöösse kui pigem nende õpetlaste ja aktivistide diskrediteerimine, kes meenutavad ajakirjandusele tema kaasosalust genotsiidis.[24] Seesama atmosfäär pärsib ka minu tööd selle artikli kallal. Vastavateemalise info nappuse tõttu Eesti meedias tunnen ma vajadust kõiki Iisraeli ja Palestiinaga seotud väiteid üle seletada ja viidata, ehkki need on üleüldiselt aktsepteeritud faktid. Sama kogemuse tegi just äsja läbi Mikko Lagerspetz, kui üks sõgedatel valeandmetel põhinev vastus, mida Sirp täie õigusega ei tahtnud avaldada, mustas tema artiklit „Iisraeli/Palestiina neli tulevikku“[25] kui Hamasi propagandat.[26] Lagerspetzile see siiski muljet ei avaldanud ja oma vastulauses meenutas ta meile kõigile, et me võime ju tegutseda edasi nii, nagu ei näekski fakte ja tõendeid – nii, nagu me ei teaks –, aga lõppude lõpuks siiski „me teadsime ja lasime sellel toimuda“.[27]
Poliitiline eliit hoidub kartlikult genotsiidi-sõna kasutamisest ka sellepärast, et rahvusvaheline õigus ja genotsiidikonventsioon räägivad väga selget keelt, nõudes meilt kõigilt, et me takistaksime genotsiide, tõkestaksime nende toimumist ning karistaksime nende toimepanijaid. Seetõttu, niikaua kui me Iisraeli tegusid nimetame lihtsalt ebaproportsionaalseks reaktsiooniks Hamasi 7. oktoobri rünnakule, ei ole me kohustatud sekkuma ja võime elada oma elu edasi, nii nagu tavaliselt (vt jällegi Krossi artiklit). Gaza genotsiidi nimetamine genotsiidiks teeb selle kaasosalisteks kõik valitsused, kes on Netanyahu režiimi kas materiaalselt või diskursiivselt toetanud. Eesti mängib küll väikest, aga mitte tähtsusetut materiaalset rolli; samas tema diplomaatilised teod osutavad teist tüüpi kaasosalusele. Soovimatus genotsiidi-sõna kasutada on üks asi, aga kaitstes Iisraeli diplomaatiliste kontaktide muutumatuna hoidmisega normaliseerib Eesti valitsus genotsiidi ja sõjakuritegusid. Selle eest hoiatas Noura Erakat oma kõnes ÜRO peaassamblee ees 15. mail 2025: „Kui te normaliseerite genotsiidi, siis olete kaotanud kõik.“[28]
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk
[1] Israel Has Committed Genocide in the Gaza Strip, UN Commission Finds. 16.09.2025.
[2] B. Klasche, Genotsiidimajandus ja Eesti osa selles. Sirp, 15.08.2025.
[3] Hvostov: Palestiinat panevad tunnustama Läänes kasvavad moslemikogukonnad. ERR.ee, 24.09.2025.
[4] M. Smith, Britons Support Recognising Palestinian Statehood by 44% to 18%. YouGov, 19.09.2025.
[5] Kross: Eestil oleks aeg võtta Palestiina teemal seisukoht. ERR.ee, 24.09.2025.
[6] S. Nuqul, Palestinian Cultural Resistance in the Service of the National Project. Arab Center Washington DC, 27.08.2024.
[7] E. Nader, Israel Committing Genocide in Gaza, World’s Leading Experts Say. BBC, 01.09.2025; Israel/OPT: Israeli Organizations Conclude Israel Committing Genocide Against Palestinians in Gaza in Another Milestone for Accountability Efforts. Amnesty International, 28.07.2025.
[8] R. Lemkin, Axis Rule in Occupied Europe. Washington, 1944.
[9] A. D. Moses, Education after Gaza after Education after Auschwitz. Berlin Review, 02.09.2025.
[10] Sealsamas.
[11] Adorno muidugi nägi massiroima potentsiaali igas rahvusluses, tegemata erandit Iisraeli sionismile.
[12] A. D. Moses, The German Catechism. Geschichte der Gegenwart, 23.05.2021.
[13] Sel teemal vt nt Krista Jõekalda ja Linda Kaljundi uurimust saksa mõisahoonest kui saksaliku mineviku ja mõju idealiseeritud portreteeringust: A. Reimann, Mõisauurijad: mõis on Eesti identiteedi ja ajaloo peegel. Novaator.err.ee, 06.04.2025.
[14] T. Barkawi, M. Laffey, The Postcolonial Moment in Security Studies. Review of International Studies, 2006, kd 32, lk 341.
[15] Iisraeli sõjaväelaste poolt lekitatud arvud lubavad oletada, et 83% neist surnutest on tsiviilisikud. E. Graham-Harrison, Y. Abraham, Revealed: Israeli Military’s Own Data Indicates Civilian Death Rate of 83% in Gaza War. Guardian, 21.08.2025. On ka hinnanguid, mille järgi tegelik arv on kümme korda suurem. See tuleneb peamiselt nendest surmajuhtudest, mida pole põhjustanud lahingutegevus, vaid nälg, arstiabi puudumine ja üldine võimatus lugeda kokku rusude alla jäänud ohvreid: Skwawkbox, Gaza Genocide Death Toll Revised Up – Now Over 680,000, Including almost Half a Million Children. The Canary, 12.09.2025.
[16] M. Mälksoo, The Memory of Politics of Becoming European. European Journal of International Relations, 2009, kd 15, nr 4, lk 653–680.
[17] Holodomor. The University of Minnesota College of Liberal Arts. https://cla.umn.edu/chgs/holocaust-genocide-education/resource-guides/holodomor.
[18] Siinkohal on tähtis märkida, et Bartov ise ei olnud alguses veendunud, et Iisraeli teod annavad välja genotsiidikuriteo mõõdu. Pärast seda, kui Iisraeli relvajõud 2024. aasta maikuus Rafah’sse sisse tungisid ja 500 000 inimest sealt põgenema sundisid, ilma et neil olnuks ligipääsu mingile humanitaarsele infrastruktuurile, on ta siiski oma hinnangut muutnud. Need teod tegid talle selgeks, et Iisraeli ei huvita enam sõja väljakuulutatud eesmärgid (hävitada Hamas ja vabastada pantvangid), vaid et see riik tegutseb vastavalt oma juhtide radikaalsetele väljaütlemistele, mis nõudsid Gaza muutmist elamiskõlbmatuks. See on meeldetuletus, et oma seisukohta saab muuta ja ajaloo ees õigele poolele asuda.
[19]„Man muss es völkermord nennen“: Genozid-Forscher Omer Bartov über das Vorgehen Israels gegen die palästinensische Bevölkerung, die Lage in Gaza und Deutschlands Verantwortung. Journal für Internationale Politik und Gesellschaft, 07.08.2025.
[20] N. Schimmel, An Invisible Genocide: How the Western Media Failed to Report the 1994 Rwandan Genocide of the Tutsi and Why. The International Journal of Human Rights, 2010, kd 15, nr 7, lk 1125–1135.
[21] A. Velmet, Meedia ei tunne Gaza-nälga. Sirp, 01.08.2025.
[22] ÜRO uurijad süüdistasid Iisraeli genotsiidi toimepanemises. ERR.ee, 16.09.2025.
[23] J. Borger, IDF Evidence So Far Falls Well Short of Al-Shifa Hospital Beign Hamas HQ. Guardian, 17.11.2023.
[24] T. Minnik, A. Putting, Kas Tallinna ülikooli õppejõud kutsus üles saatkondi maha põletama? Delfi.ee, 26.07.2025. Dr Čerkeze vastuse võib leida siit: On Estonian Media at the Time of Genocide: A Personal Story. https://docs.google.com/document/d/1pufIFupKYLiEEEwSAk9iRUPFfOOOlldcsVJFjsSjCc4/edit?tab=t.0.
[25] M. Lagerspetz, Iisraeli/Palestiina neli tulevikku. Sirp, 25.08.2025.
[26] Muidugi on ERR alati valmis avaldama artikleid, mis vabastavad Eesti kaasosaluse süüst: T. Arro. M. Aavik, H. Naimark jt, Pöördumine. Hamasi propagandast Sirbis. ERR.ee, 05.08.2025.
[27] Mikko Lagerspetz: Me teadsime ja lasime sellel toimuda. ERR.ee, 06.08.2025.
[28] Noura Erakat Palestiina nakba 77. aastapäeva mälestamisel ÜRO-s, 15. mail 2025. https://www.un.org/unispal/document/statement-professor-noura-15may25
