mina, kultuuribürokraat
mul on kohvist kõrvetised
või juba gastriit, aga ma tahan
taotluse enne valmis saada, kui sööma minna
sest tänu minule te saate persetada
lennukites, sapporo ja zürichi kunstnikuvestlustel
sünkida navaho luuletajatega
mustades hõlstides
uurida keha poliitilist mälu
hoolsalt auklikes kuldsetes sukkades ja võrksärgis
ilma rinnahoidjata, mis peaks olema 90C
olla ägedad ja julged
mul ongi juba 117 julget taotlust menetleda
sest julgus ja ägedus on meinstriim
sekuritiseerumisele vaatamata
elate nüüd omavahelises julgeolekus
pommide langemiseni
pole keegi enam lagedal üksi
sõgedate mölin on teretulnud nagu aplaus
mul on ees geomeetriline tabel
selle lahtreid saab venitada
kuigi mitte lõpmatuseni
mul on ees WP1, WP2, NUTS1, NUTS2
pean välja mõtlema teie veiniõhtute
alkovabade mulliõhtute riskid
ja nende maandamisvõimalused
keskkonnahoiumeetmed, kui te sündi saatel
sprechgesangite okastraadist aluspükstes
teie sosistate david graeberi nime, kui mind näete
eile märkasin aknast, kuidas sina,
valusalt aus luuletaja
rääkisid nurga peal jazz-pianisti ja uuriva kunstnikuga
muudkui rääkisid, kuigi oleksid võinud tuua
aruandluse puuduvad tšekid siiasamasse
paar korrust trepist üles
kui neid süsteemi laadida ei oska
oleksid võinud helistada
kolmveerand tunni pärast vaatasin uuesti
ikka veel rääkisite, aga kui ma
alla tulin, olite läinud
ainult sina, lüüriline joodik,
istusid nagu miška kohvikutrepil
ja formuleerisid oma rahataotluse eesmärgi
„käisin keilas ja kaklesin“
ja sina, lugupeetud tõlkija,
kes sa uhkustad sotsvõrgus, et suudad
eristada 100 erinevat valge värvi varjundit
mina, kas tead, suudan eristada teie ehissulgede päritolu
ja et vähegi öösel und saada, unistan, kuidas
ihun tabeli servad teravaks
surun ihutud terasvõre peale kõigile planeetidele
kus leidub elu, pressin planeedid tabelitest
läbi nagu liha masinast
verest ja magmast jäävad jäljed
allesjäänud liha söön ära nagu kronos
sööb need lapsed, kes peavad end kasulasteks
elame pullisitases sümbioosis
ilma minuta teist nii paljud surevad
nagu vee äärde end uputama läinud lepatriinud
tõsi, paljud jäävad ka ellu
aga kas nad siis enam grandioosset vabadust viljelevad
võib-olla piisabki maailmale
mõne äriinimese mälestustest
reisiraamatutest ja meremaalidest,
mis käivad kah, kui stiilis ja mõtte originaalsuses
metsikuid järeleandmisi teha
vajutan „send“ nuppu ja lähengi
praegu oleme kõik elus, kes me elus oleme
küsimus on, kes meist oma risti kannab
teie usute, et jaa
aga mina tean, et ei, ja seda uhkem ja raskem on rist
mina, kultuuribürokraat, olengi teie
romantiline kangelane
viisteist
Evale
see kujutlus: tohutu suur purk, võib-olla kolmeliitrine
põhjas mõned mõttetud igavad mündid
teate küll, või siis näiteks hiiglaslik kast, mille sees
põntsub tühjuses mingi väike nüri asi
mu aadressimärkmik on tühi
ionesco ütles, et kui kostab uksekell
pole ukse taga mitte kunagi mitte kedagi
ma peaaegu tean, kuidas see on
see ongi kõige piinlikum
uks paugub sammud kajavad tool naksub
aga ei tule kedagi
tulen mina
ma elan täitsa üksi
teen hommikul türkiisrohelisse termosesse kohvi
võiksin teha pidusid enda juures
aga tahaksin, et sinna tuleksid
need šikid vaimukad mehed
kellele mul ei ole midagi öelda
niisked minuvanused ajavad omavahel asja
nii kohutavalt omavahel, et mul on külm
nagu põrgus, parem juba keskööprogramm
gloobusekujulisest raadiost
kus keegi kuulutab, et tunneb fotol ära
inimesed, kes on surnud
ei tea, kas ta mind ka tunneks
eksistents eelneb essentsile
aga sellisest eksistentsist essentsi ei tulegi
soome telekas tantsitakse lambadat
ja ma pean liiga laiad riided kokku tõmbama
liiga laia vööga, kuhu tuleb naaskliga auke juurde teha
suur rõve plastikpannal (või on see ilus?)
teen kilpparketil kätekõverdusi
pesen pead merekarbikujulise
talongiseebiga, juuksed jäävad nagu karvane savi
bussi nr 33 tuleb must poole vanem meesõpetaja
kas teile muidu kirjutamine istub
vist jah, aga seda peab kogu aeg tegema, muidu lähed rooste
mis paska ma ajan, ma ju ei kirjuta midagi
metalltorust hoitakse kinni, et mitte kukkuda
tal on heledad nahkkindad, mul on villased
tõstan kätt mustal torul ülespoole
tema võtab käe eest, tõstab allapoole
nihutan käe allapoole
tema võtab käe eest, tõstab ülespoole
siis tõstab üldse teisele torule, kuigi ma ju ei mõelnud
kuidagi ligi litsuda, kui mind olemaski pole
see on peaaegu liigutav, et ta käitub, nagu ma oleksin
hormoonid on ja kohutav iha
aga inimese mõõtmeid ei ole
millest võiks ometi rääkida
bussisõit valutab nagu ette maha magatud elušanss
ah, oleksin ma kas või igav, see oleks ka tihkem
öeldaks vähemalt, et „see on see igav tüüp“
aga buss voldib oranžid uksed kinni
trollis nr 6 vene vanamutid
mohäärmütsidega krimpsus erkpunaste suudega
avoskadega külmas undavas trollis
kuidas need poisid ütlesidki
mingid manjad ja njurad
saja meetri pealt näha et venelased
nii eestlased ütlevad, neid mutte küll keegi ei kadesta
peale minu, kes ma imetlen
nende identiteedikindlust, nende absoluutset enese-
vaidlustamatust, ah, nemad on olemas
aga mina mitte, ma annaksin 15-aastase
energia jõu värske aju, millele kõik hakkab veel iseenesest külge
annaksin selle 60-aastase njura identiteedi eest
nagu anderseni näkineitsi
sest njura on, aga mina mitte
vahel ma ikkagi petan ära
hoian isegi vestlust ülal, räägin
kuidas ma pärast piiritusejoomist
mausoleumi juures oksendasin
pärast mõtlen, et olin nagu luuraja
isegi veidi õnnitlen ennast, et jätsingi mulje
olemasolust
võimalik, et mu
olemine lõpuks ei idanegi
roosas tootmiskoondis uku kampsunis
roosades liiga laiades teksades
mõtlen revolvrist, mida minusugune
ei saa kunagi
aga kõik teised meetodid on jubedad
nii et ikkagi peab
ülepea peaaegu eimiski
jätkama olemist
sõstar sametlest frankenstein
prousti võiks perse saata
sest see oli nii hea
olen kaksteist kõrvapõletikus
loen frankensteini nigelas
mirabilia sarja trükis söön punaseid sõstraid
üle lehe jookseb neoonpunane sametlest
ja kõik vastab kõigele
sõstra happelisus
punase mutuka ja koletise haprus
kõrvavalu
hammustan jälle sõstra katki
kümme sõstart korraga
käeseljal heebeldab punane loomake
frankenstein augustivihm vaimustav traagika
kummipall lendab vastu garaažiseina
pallil on CCCP kvaliteedimärk
kas seened on kiiritatud pärast tšernobõli
naerdakse kui valan omale punast morssi
kuiva seaduse viina
koletis tapab frankensteini ja pärib ta nime
mina saan ka pasase vene värgi seest minema
sõstar maitseb söövitavalt nagu tulevik
mis on neoonpunane nagu putukas
ainult et meist ei kuule keegi
kogu maailm erutub
vanast lollakast prantsuse koogikesest
see on kirjanduse armulaualeib
aga minu konstellatsioon
peab hääbuma
haridus on kultuuriimperialism
kõrvetage põhja madliinid
lööge ümber teetass
enne kui vuntsidega mees koogitötsaka
sinna sisse kastab
koletis
sööb sõstraid
vaikselt
hõõgudes
***
ta vaatab oma kannatusi
need on kuivanud käkras
ratsionaliseeritud ära tallatud
ta pole neid aastaid kastnud
pole päikese kätte tõstnud
tea, kas ongi enam mõtet
tuhmunud hooldamata kannatused
neid ei müü enam kellelegi
kui turul on nii palju
värsket valju verimahlast
aga ka argist tuttavlikult kodust haudunut
mis ometi on hästi väetatud, õigesse mulda istutatud
isegi kannatuse gmo-sid on, räägitakse
need pidavat kauem vastu
(kannatuse kasvuhooned, jaa)
ta ei viska enda omi siiski ära
kes teab, millal mõni veel õide lahvatab
las see kast seista vaikselt riiuli all
kuni aastakümnete pärast
ei saa keegi enam aru
mis kuradi kuivanud pask
