Reiner Brockmann. Seal tähevõlvi all. Koostanud ja tõlkinud Wimberg. Tallinn: Kultuurileht, 2024. (Loomingu Raamatukogu; 2024/18). 71 lk. 6.00 €.
„Seal tähevõlvi all“ on Wimbergi koostatud valikkogu Reiner Brockmanni luulest. Luuletused on tõlgitud vanakreeka, ladina ja saksa keelest ning transpoetiseeritud vanast eesti keelest. Koostamisprintsiibiks näib olevat soov pakkuda valikut, mis jäi erinevatel põhjustel Wimbergile silma ning millega saaks hästi suhestuda tänapäeva lugeja ilma erilise kultuurilise treeninguta.
Reiner Brockmann (ladinakeelsetes tekstides Reinerus Brocmannus), kes sündis 1609. aastal Põhja-Saksamaal Mecklenburgi hertsogiriigis Schwaani linnas, tuli 1634. aastal Eestisse Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professoriks ja tegutses seejärel 1639. aastast Kadrina Katariina koguduse õpetajana, seisab eestikeelse kirjakultuuri päris alguses.[1] Õnneks on eesti kirjandus väga rikas ja tal on palju algusi eri sajanditest.
Käesoleval 2025. aastal tähistame juubelit 500 aastat eesti raamatut ja kirjakeelt, samas kui Kristi Metste on nimetanud 19. sajandi algul elanud ja tegutsenud Kristian Jaak Petersoni esimeseks eesti luuletajaks, „kes püüdis luua eesti keeles nõudlikku kunsti selle traditsiooni alusel, mis valitses tema kaasajal Euroopas: järgis antiikkirjanduse eeskujusid ja oli aldis tärkavale romantismile“.[2] Reiner Brockmanni nimega seostub aga Wimbergi sõnul kõigile eesti ilukirjanduse algus, kuna 1637. aastal ilmus ta „Carmen alexandrinum…“ ehk „Eestikeelne laul aleksandriinis Opitzi poeetikareeglite järgi“ (lk 22–23), mis on esimene teadaolev kirjapandud eestikeelne luuletus (lk 5).
Oletatavasti 1525. aastal trükivalgust näinud eestikeelne missaraamat erineb Brockmanni ilukirjanduslikust juhuluulest žanrilt ja on üsna selge, miks neid mõlemat võib pidada millegi alguseks.[3]Samas Kristian Jaak Petersoni loomingu kirjeldus eeltoodud tsitaadis on rakendatav ka Brockmannile, kui romantism ehk kõrvale jätta. Brockmann püüdis samuti luua eesti keeles nõudlikku kunsti selle traditsiooni alusel, mis valitses tema kaasaja Euroopas. Sellele viitab Opitzi moodsate poeetikareeglite järgimine: Brockmann kasutas üldiselt silprõhulist värsisüsteemi ja mitmeid opitzlikke põhimõtteid.[4] Samuti leiab Brockmanni luules mitmeid antiikvärsimõõte (käesolevas kogumikus on esindatud näiteks eleegiline distihhon ja koliamb). Tema eestikeelsed luuletused on aleksandriinis („Eestikeelne laul aleksandriinis…“, lk 22–23), vahelduvalt trohheuses ja jambis („Jambilis-trohheiline ood eesti keeles“, lk 33–34) ja trohheuses („Pruudile“, lk 36–37, „Peigmees kõneleb pruudile“, lk 56). Kristian Jaak Petersoniga, kes lõi anakreontilist luulet, seob Brockmanni veel ta ladinakeelne „Anakreontiline laul“ (lk 25–26). Samuti on mõlemad autorid kirjutanud saksakeelseid sonette.[5]
Peamine erinevus nende kahe eesti luule alguse vahel ei ole seega niivõrd sisuline ega vormiline, kuivõrd rahvuslik. Reiner Brockmann oli sakslane, kes puutus lähemalt kokku eesti kultuuriga (kas või eesti keele õppimise näol), Kristian Jaak Peterson oli pigem eesti päritolu, kuigi läbi imbunud saksa ja muu euroopa kultuurist. Samuti väljendavad need kaks autorit vähemalt sõnades väga erinevaid hoiakuid eesti keele kohta. Kui Kristian Jaak Peterson küsib 1818. aastal pelglikult, „Kas siis selle maa keel / laulu tuules ei või / taevani tõustes üles / igavust omale otsida?“, kuulutab Brockmann 1637. aastal saksakeelses saateluuletuses „Eestikeelsele laulule aleksandriinis…“ uhkelt: „Eesti keel on kõikjal hinnas, / kõlab rannas, maal ja linnas, / eesti keeles talupojad / räägivad ja kõrged kojad, / daamid sellest peavad lugu, / õpetlased, aadlisugu“ (lk 24). Siinkord oleks paslik Brockmannile toetudes korrata, et eesti kirjandus on väga rikas juba alates 17. sajandist („Eesti keelt nüüd mõnel tunnil / pruugime ka muusa sunnil“, lk 24)!
Kultuurilugu tundes ei saa Brockmanni sõnu võtta siiski puhta tõena. Miks ta ikkagi nii kirjutas? Esiteks on võib-olla asi just päritolus: suure saksa rahva võsu ei osanud ette aimata, et eestlased võiksid kunagi tahta võtta oma rahvusliku identiteedi üheks toeks kristianjaaguliku mõtte, et me oleme noor kirjakultuur. Kuna aga eesti kirjakultuur ikkagi juhtus olema noor, siis ei jäänud Brockmannil muud üle, kui veidi luisata. Teiseks on juhuluule žanrile omane üldiselt ülev ja ülistav väljendusviis.[6] Brockmann võis järgida lihtsalt žanrireegleid ning kiita eesti keelt nagu kord ja kohus, kuigi ilmselt siiski väikese huumoriga.
Huumor ja mäng pole Reiner Brockmannile võõrad, sest ta harrastab sõnamänge nagu näiteks adressaatide nimedest moodustatud anagrammid mitmes pühendusluuletuses ning ohtrad terasega seotud kujundid vaimulikule ja eesti keele grammatika autorile Heinrich Stahlile adresseeritud tekstides (lk 27 ja 31).[7]Eriti pulmalauludes püüab Brockmanni luule olla sageli humoorikas ja seksuaalselt kahemõtteline, nt Lucas Wendelandti ja Elsa Poorteni pulmalaulus leiduvad read: „Hea isand Adramaa, see maa end künda annab – / ei möödu aastatki, kui juba vilja kannab“ (lk 21).[8] Samuti õnnitleb Brockmann pulmade puhul Tallinna trükkalit Heinrich Westphali, kes võttis oma surnud eelkäijalt üle nii trükikoja kui ka lese Catharina: „Tööposte teil on kaks: on trükkimine hoos / nii päeval kui ka ööl“ (lk 35).
Ka Wimbergi tõlge on mänguline ning äärmiselt sorav, ületades kohati originaali.[9] Näiteks arvustuse pealkirjaks valitud avarea puhul 1636. aastal poeet Paul Flemingile pühendatud luuletusest (lk 17) ei ole lugejal originaalis nii suurt ohtu libastuda frivoolsusse kui käesolevas eesti tõlkes.[10] Kui aus olla, siis ületab „Seal tähevõlvi all“ lugemiskerguselt originaali õige mitmes aspektis, nii et hoo maha võtmiseks oleks väga soovitav tarbida seda koos Endel Priideli koostatud Reiner Brockmanni teoste kogumikuga, mis sisaldab nii faksiimileid originaaltrükistest ja -käsikirjadest kui ka tekstide originaali-truid proosatõlkeid.[11] Wimbergi poeetiline tõlge on üsna vaba. Arvustatavat teost lugedes tundsin pidevalt puudust paralleeltekstist või vähemalt tõlgete juures leiduvatest viidetest originaalkeelele (luuletuste originaalkeele saab teada raamatu lõpus olevatest selgitustest).
Brockmanni – ja ka paljude teiste tema kaasaegsete – loomingule on iseloomulik mitmekeelsus. Käesolev kogumik, nagu öeldud, sisaldab saksa, ladina ja vanakreeka keelest tõlgitud ning vanast eesti keelest n-ö transpoetiseeritud luuletusi. Brockmanni luule on niivõrd mitmekeelne, et keele vahetus võib toimuda orgaaniliselt lausa värsirea sees, nt linnapea Georg von Wangersheimi tütre pulmade puhul loodud luuletuses esinev värss „Jumal andnud sulle lasteõnne on heldelt“ (lk 48) näeb originaalis välja järgmine: „Εὐτεκνίην his addidit Deus donis“. Asi ei ole selles, et mõtet poleks olnud võimalik ladina keeles väljendada, vaid värssi sobis hästi see kreekakeelne liitsõna ning autori jaoks oli vanade keelte segamine diskursuse loomulik osa. Tõlkes läheb täielikult kaduma nii mitmekeelsus kui ka visuaalselt eristuv kreeka tähestik.[12] Ka eesti keeles luuletamine oli Brockmanni jaoks ilmselt ennekõike keelelise paljususe suurendamine ning seeläbi oma oskuste ja hariduse demonstreerimine. Mõnes mõttes on mitmekeelne uusaegne luule seega tõlkimatu, sest keeleline mitmekesisus on tema olemuslik osa. Avaldatud tõlke korral pehmendaks seda probleemi paralleeltekst, mis võiks olla muidugi korralikult editeeritud.
Viimaks tuleb tegeleda veel küsimusega, mida toob endaga kaasa vanas eesti keeles loodud luuletuste transpoetiseerimine või tõlkimine tänapäevasesse eesti kirjakeelde.[13] Esiteks läheb ka nende puhul kaduma mitmekesisus, sest Wimbergi kogumikus ei eristu nad enam kuidagi muukeelsete tekstide tõlgetest, ei keelelt, vormilt, stiililt ega sisult. Ometi oli Brockmanni jaoks oluline, et nad on teises keeles, sellele viitab eespool tsiteeritud saateluuletus. Teiseks tekitab küsimusi ka nende luuletuste pidamine eesti ilukirjanduse alguseks, mis pole lugemise hõlbustamiseks lihtsalt näiteks tänapäevaste ortograafiareeglite järgi ümber kirjutatud, vaid transpoetiseeritud või intralingvistiliselt tõlgitud. Asjaolud meenutavad Theseuse laeva probleemi, mida saab ühel või teisel alusel lahendada, kuid kahtlused siiski jäävad. Igatahes, kui meil on ka võimalus tänu Wimbergile kogeda eestikeelse kirjanduse üht algust, siis ei saa siit ikkagi täpselt teada, milline see oli.
Lõpetuseks tahan ma kindlasti lisada, et pean kõrgelt lugu Wimbergi luuleannist, mis näitab end ka Brockmanni tõlke igal leheküljel. Neid tekste on tore lugeda! Käesolev tõlge jätab ainult eri põhjustel veidi varju Reiner Brockmanni ja ühe eesti kirjanduse kuulsusrikastest algustest.
[1] Põhjaliku ülevaate Brockmanni eluloost annab Kaja Telschow rmt-s: Reiner Brockmann: Teosed. Koost. E. Priidel. Tartu, 2000, lk 31–40.
[2] https://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=5&table=Persons.
[3] 1525. aastal ilmunud missaraamatust teame tegelikult ainult tänu Lübecki toomdekaani Johannes Brandesi protokolliraamatu sissekandele, et arestitud vaat sisaldas „Missas in vulgari Livonico, Lettico et Estonico“, vt J. Kivimäe, Eestikeelsest trükisest anno 1525. Eesti vanimad raamatud Tallinnas. (Näitus: 26. aprill – 3. september 2000, Tallinna raekoda: artiklid ja kataloog). Tallinn, 2000, lk 13–36.
[4] Vt M. Opitz, Raamat saksa luulekunstist. Tlk M.-K. Lotman, K. Tafenau. Tallinn, 2016.
[5] Kristian Jaak Peterson on esimene eesti soost autor, kes kirjutas oma surma-aastal saksakeelse soneti riimiskeemiga AbbA/CddC/EFG/EFG, Brockmann kasutab aga oma seitsmes saksakeelses sonetis Opitzi poeetikat ning need on riimiskeemiga AbbA/AbbA/CCd/EEd, vt R. Lotman, Eesti sonett. Tartu, 2019, lk 68–69; M. Opitz, Raamat saksa luulekunstist, lk 167–173.
[6] Vt näiteks arutlust juhuluules väga levinud ülistusepiteetide tõlkimise ja sellega seotud probleemide üle: J. Orion, K. Viiding, Se keick / kumb igganess magister Brocmann teggi… Keel ja Kirjandus, 2001, nr 11, lk 798–799.
[7] Stahl on saksa keeles teras.
[8] Ka selles luuletuses kasutab Brockmann adressaatide nimede tähendusi, Wendelandt on tõlgitav künni- või adramaana ning Poorten on Wimbergil tõlgitud Sadamatariks.
[9] Uusaegse eestikeelse luule transpoetiseerimisega, sealhulgas Reiner Brockmanniga, on Wimberg tegelenud juba 2022. aastal ilmunud raamatus „Pruut, kuningas ja muusapoeg. Eesti luule algus. Eestikeelne luule 1637–1721 transpoetiseerituna 21. sajandi kirjakeelde“.
[10] Gib doch, mein Fleming, raus die wunderschönen Sachen.
[11] Reiner Brockmann: Teosed.
[12] Tõele au andes tõlkija siiski veidi kompenseerib seda luuletuses „Tallinna trükkalile pulmadeks“, segades eestikeelsesse teksti ka saksa Druckerei (lk 35).
[13] Wimbergi transpoetiseeringuid kogumikus „Pruut, kuningas ja muusapoeg…“ on lühidalt analüüsinud Märt Väljataga ja leidnud, et need on tehtud meisterlikult (Õnnis on see luule. Sirp, 07.10. 2022). Väljataga leiab, et Wimberg võinuks eksperimenteerida ka nüüdisaegsema poeetika ehk vabavärsiga. „Seal tähevõlvi all“ teebki seda luuletuses „Vaimulik laul“ (lk 28–30), mis peaks olema Brockmanni eestikeelne tõlge kirikulaulust „In dich hab ich gehoffet Herr“. Brockmanni tõlge on Wimbergi sõnul meetriliselt juhuslik (lk 64) ja seetõttu on see transpoetiseeritud tänapäevasesse vabavärssi. Minu jaoks on see ka üks suuremaid poeetilisi elamusi selles kogus.
