On kiusatus kujutada siin numbris ilmuvaid kunstiteoseid palestiinlaste murdumatu elujõu vormina, kui nad seisavad silmitsi koloniaalse jõhkruse ja kustutamispüüdega, või, julmemalt, omamoodi säilmetena laevahukust. Aga praegusel hetkel palestiina kunstist ja kunstnikest mõeldes peame võtma arvesse leina ja kaotuseraevu. Püüdes teha lõppu palestiinlaste eksistentsile Gazas, on Iisraeli genotsiidisõda võtnud elu väga paljudelt meie kunstnikelt, kellest igaüks on omaette maailm.
Me ei saa taandada praegust palestiina kunsti pelgalt vastupanule, mida ta ka on, sest see tähendaks endale õlale patsutamist selle eest, et oleme tarbinud ja ülistanud kestva genotsiidi üleelamise kangelaslikkust. Meie, kes me pole elanud nende pommide all ega talunud sunnitud nälgimise julmust, ei tohi lahkuda kunstigaleriist enesega rahulolevana, sest genotsiid kestab ja saab kesta ainult tänu globaalsele kaasosalusele, mis seda ikka veel võimaldab. Selle kaasosaluse sügavam vaatlemine toob otsemaid nähtavale, et me ei seisa siin silmitsi pelgalt sionistliku asunikukolooniaga, vaid ülemaailmsete kapitalistlike ja imperialistlike võrgustikega, mis tulevad praegu salgamatult nähtavale end kõikjal maailmas kindlustava globaalse fašismi esiletõusu näol. Palestiina vabadus on igaühe vabadus – ja vastupidi.
Selline reaalsus võib näida heidutav: kuidas võidelda nii võimsate vägede vastu? Kuidas saada üle nii tohututest purustustest ja varemetest, elu- ja tähendusekaotusest? Palestiinlaste kultuuriloomingu ja kunstiteostega suhestumine pakub selleks ühte teed. Nagu fööniks, kelle Gaza kunstnik Laila Shawa kujundas Gaza City sümboliks, peame tegelema lõõskava ja närvutava kaotuseraevu ja leinaga, pühendudes samal ajal mõtte ja kehaga rusude all punguva elu hoidmise ülesandele, et muuta need rusud, ainus, mis meile jäänud, relvadeks ja nende abil võimule tõtt näkku kisendada. Nimelt selles vaimus oleme valinud kunstiteoseid käesolevasse numbrisse.
Shahd Rajabi teos ajakirja esikaanel kujutab timuka silmust, mis ripub keset purustatud linna. Silmuses kõlkuv lusikas võtab kokku Iisraeli julmuse toidu kasutamisel söödana, mille abil meelitada inimesi „Gaza Humanitaarfondi“ surmajaotuspunktidesse, näljutamise kasutamisel massimõrvarelvana, toidu tootmise ja ladustamise ettevõtete süstemaatilisel sihikulevõtmisel genotsiidisõjakäigu esimestel kuudel. Oma lihtsuses, pelgalt mõne musta joonega valgel taustal, tungib see pilt läbi multimiljonidollariliste propagandakampaaniate, mis on püüdnud ähmastada seda, kuidas Iisrael on toidu ja nälja muutnud relvaks.
Shereen Abedalkarimi töö mõjub luupainajalikuna. „Läbi silmade loori“ ei luba ära pöördumist, mitte nägemist – iga ihupoor kogeb selle tontlikkust, mille tunnistajad me oleme ja milleks muutume selle tapatöö pealtvaatajatena. Tema teine teos „„Turvaline“ kolle“ kujutab tuleohvrit, millel Iisrael on lasknud sadada ümberasustatute laagritele, mis pidanuksid olema ajutised ja turvalised pelgupaigad. „Ma tahan Gazat kanda“ on austusavaldus Suleiman Mansouri teosele „Jamal al-Mahamel“ („Raskusi kandev kaamel“), kus aga Jeruusalemma kujuteldud tüünust asendab Gaza tihe linnakeskkond ning Mansouri klassikalise maali tasakaalu koorma füüsiline võimatus, mida vaid hädapärast hoiab paigal võimatu nurga all keerduv punane köis.
Samaa Emad Abu Allaban on tõusnud esile Gaza ühe kõige andekama kollaaži- ja segatehnikakunstnikuna, kes kasutab leitud objekte, fotosid ümbrusest, majapidamistarbeid ning oma joonistamis-, illustreerimis- ja animeerimisoskusi, et äratada väga mitmekesiseid tundeid nostalgiast kuni ebanormaalsuse- ja absurditajuni. Siin reprodutseeritud tööd tema sarjast „Telk kõige jaoks“ kujutavad midagi naeruväärsuse arhitektuurilise sidususe taolist – kodu, kus keegi ei saa ukse kaudu siseneda ega väljuda, aknaid, mis pole aknad, ning papist ja tulesüütematerjalidest ehitusplokke, mis viitavad tule õudusele ja igapäevasusele, tuletades samas meelde ajutisust ja jätkusuutmatust. Olla õdutu omaenda kodus. Mõte pole selles, et üks telk sisaldab eneses kõike, vaid et massilise kodutuse ühiskonnas rahuldatakse kõiki põhivajadusi telkides: telgist leiad sa kohviku, vürtspoe, habemeajaja, rätsepa… Sarja täielikum seletus oleks „kõige jaoks on oma telk, välja arvatud meie lein, mille jaoks telki pole“. Nii muudetakse kunstniku peamised ehituskivid – rusud ja leitud esemed – iluks, kommentaarideks, arhiiviks ja relvaks. Sama kunstniku käe alt pärineb ka tagakaanepilt. Siin kasutab ta tikitud mooniõisi, märtritega seotud sümbolit, paigutades need vineerist taustale fraasiga „Sõnade õis ei tohi surra“. Nagu fööniks, võivad nad küll närtsida ja ära põleda, aga nad naasevad, et tuua maailma taas värve, elu, lõhna ja ilu.
Bayan Abu Nahla looming on viimasel ajal pälvinud teenitud tunnustust võime eest avada keerukaid tundemaailmu lihtsate, peaaegu argiste stsenaariumide kaudu ning kummitama jääva käsitluse eest tegelaste nägude, eriti silmade edasiandmisel. Just seda tema loomingu tahku esindavad kaks valitud teost. „Lõppjaama“ peategelane meenutab meile Naji al-Ali küsimärkide merre uppuvat Abu al-Abedi, kuid Abu Nahla käsitluses lebab mees kahel papitükil keset ebamääraste sirgelduste merd. Vigastatud ilusast mehest ei saa selgust, on ta veel elus; tema pilk on tühi, jalad paljad; kui ta on elus, siis igatahes kurnatud ja võib peaaegu kuulda teda küsimas: „Kui ma peaksingi siit üles tõusma ja üritama elus püsida, siis mille nimel?“ „Lõputud episoodid“ näitab turustseeni, taustal silt „Meil on jahu…“, esiplaanil aga mees, kes kannab kaenlas maali Jeruusalemma Kaljumošeest – mida määratu enamus palestiinlasi (nii Gazas kui ka mujal maailmas) pole Iisraeli apartheidirežiimi ja liikumispiirangute tõttu saanud oma silmaga näha. Maali algseks nimeks oli „Lohutav vale“, tumedam pealkiri, mis tabab, kui julm on unistada Jeruusalemma vabastamisest, kui samal ajal kõige põhilisema elutarbe jahu hankimine võib nõuda suurimat ohvrit.
Alaziz Atefi kaks teost on loodud Iisraeli Oferi sõjaväevanglas 2022. aastal, kui kunstnikku seal kinni peeti, ning sealt salakaubana välja toimetatud. Atef pani küll sule paberile, ent teoseid aitasid luua kõik vangid: lõuendiks on paber, mille sisse köögitoimkond pakkis kongidesse smugeldatavat suhkrut, paberi toonimiseks kasutatud kohvi saadi teistelt vangidelt ning teadmisi tehnika kohta andsid suust suhu edasi vangide liikumises 1970. aastatest saadik osalenud kunstnikud; pastaka varastasid teised vangid valvurite tagant ning teosed toimetati vanglast välja samuti kollektiivselt. Aastakümneid on vangide liikumine olnud säravaks teerajajaks, mis on leidnud võimalusi võtta viimast praktiliselt eimillestki, ja seda kõige karmimates tingimustes.
Esimesel kahest siin toodud teosest on pealkirjafraas „Jumal ulatas meile käe relvadega“ antud khatt’i (araabia-islami kalligraafia) keerukalt ornamenteeritud Diwani Jali stiilis, trotslik sõnum isegi mõnevõrra araabia keelt valdavaile vangivahtidele loetamatu, ehkki esineb lehel laitmatuna kolm korda kolmel eri moel. Trotslikkust lisab „kohviga kohvile“ kujundatud jämedais joontes automaadikujuline vesimärk. Teine teos kuulutab lehe ülaservas Murabba’ (neljanurgelises) kirjas uhkelt „Filastin“, kusjuures tähe ya’ kaks ruudukujulist Jali Diwani kirjas täppi keset lehte kuulutavad, et Palestiina on see, mis ülendab, ja see, mis alandab. Selle teose lõi Atef märtrina hukkunud ajakirjaniku Shireen Abu Akleh’ mälestuseks, kes, nagu teatab kirjutis paremal alumises nurgas, „ülendas Palestiinat ja nii ülendas Palestiina teda“.
Ammutades inspiratsiooni Iisraeli koondus- ja surmalaagrite ellujäänutelt, ei saa me kaotada silmist kaotuseraevu ja leina. Me peame neid kandma koos, laskma neil meid juhatada ja informeerida. Palestiina Uuringute Instituut avas hiljuti võrgulehe dokumenteerimaks kultuurisektori süstemaatilist hävitamist Gazas. Seal on üles loetud ligi 60 kultuuritöötajat, kes on Iisraeli jätkuvate rünnakute käigus märtrisurma surnud, ja ülitähtis on neid austada ning mälestada.
Seinamaalide looja Thaer al-Tawil hukkus 43-aastasena koos oma perekonnaga, kui pommirünnak tabas nende kodu Gaza Citys 23. novembril 2023.
Heba Zagout al-Bureiji laagrist lõpetas al-Aqsa ülikooli kaunite kunstide kraadiga ning töötas kunstiõpetajana ja oma maale müües, toites oma neljalapselist peret. Tema teosed katsid teemasid emadusest ja lapsepõlvest kuni maalideni ta kodulinnast Isdudist, aga ka Jeruusalemmast, linnast, kus ta polnud kunagi käinud. 13. novembril 2023 tappis Iisraeli õhulöök ta enda ja kaks tema last, Adami ja Mahmoudi.
Kalligraaf Ibrahim Abu Nada ja tema poeg magasid oma kodus Jabalia laagris, kui Iisraeli õhulöök 30. augustil 2024 nende eluküünlad kustutas. Abu Nada, oma kogukonnas tegev koraaniuurija, oli kandnud seinamaalina ühele müürile laagris oma testamendi – luuletuse, mis algab värssidega
Kinnita oma juured tugevasti mulda, sest
siia sa jääd,
see maa siin on sinu oma, nooruk – see
maa on meie maa
Halima al-Kahlout oli paljutõotav skulptor ja segatehnikat viljelev kunstnik, kes sai kunstihariduse al-Aqsa ülikoolis ning korraldas näitusi mitmel pool Gazas. Suur osa tema tööst kõneles blokaadi julmast totrusest, kasutades leitud materjale nagu papp ja paber, mis tõstsid esile traditsioonilise skulptuuri loomiseks vajalike vahendite kättesaamatust. Ta hukkus Iisraeli sõjaväe pommirünnakus 30. novembril 2023 koos veel kaheteistkümne oma perekonna liikmega.
Fathi Ghabenile, tõelisele hiiglasele palestiina kunstnike seas, sai 24. veebruaril 2024, pärast mitme ühise pingutuse nurjumist tema Gazast väljatoimetamiseks, saatuslikuks järjest süvenev hingamisteede haigus. Ghaben oli sündinud Hirbiyas 1946. aastal ja asustatud 1948 koos perekonnaga ümber Jabalia laagrisse, kus ta veetis kogu ülejäänud elu. Võidelnud eluaeg suure vaesusega, oli Ghaben iseõppija, kes alustas seinamaalidega põgenikelaagri müüridel, kasutades sütt, mida kogus päevil, kui oli tema kord tule eest hoolitseda. Ikoonilised maalid, mida ta hakkas tegema alates 1970. aastatest, kujutavad palestiina mehi ja naisi töötamas, tihti põllul, aga ka valmistamas kangaid, leiba, lõbutsemas, tegemas muusikat või revolutsiooni.
Mohammed Sami Qariqa oli üks dünaamilisemaid kunstnikke-vabatahtlikke Tamer Institute’is – 1987. aasta intifada ajal asutatud kogukondlikus organisatsioonis laste ja noorte hariduse toetamiseks. Kõigest 24-aastaselt otsis ta koos sadade teiste peredega varju Gaza City baptistide (al-Ahli) haiglast. Ta oli üks paljudest, kes hukkusid, kui haigla 17. oktoobril 2023 Iisraeli õhulöögi sai; löögi, mis andis paljudele signaali, et Iisraeli eesmärgiks on sõjaline genotsiid. Qariqa töötas oma kunstnikupraktikas väga paljude materjalidega, märkimist väärib digimeedia kasutus koos traditsioonilise joonistamise ja maalimisega, aga ka filmid ja koomiksid. Ta oli üks võtmetegijaid Gaza esimese ainuüksi koomiksitele pühendatud ajakirja Transit juures, mis oli alustanud kaks kuud enne genotsiidisõja algust.
Nagu paljud kunstnikud Gazas, nii tegi ka maalikunstnik, filmi- ja teatrilavastaja Dorgham Qreaiqea koostööd Tamer Institute’iga. Ta oli üks Banafsaji projekti vedajaid, mis pakkus lastele võimalusi maali, disaini, skulptuuri ja fotograafiaga tutvumiseks. Koos tuhandete teistega asustati tema ja ta pere ümber Gaza Cityst lõunasse, Khan Yunise poole, kus ta kasutas oma oskusi kunsti- ja teatritöötubade ning muude lastele mõeldud tegevuste korraldamiseks ümberasunute laagrites. Jõudes pärast 15 kuud 2025. aasta veebruaris tagasi Gaza Citysse, leidis ta oma kodu ja ateljee eest täiesti hävitatuna. Kuu aega hiljem surid tema, ta naine Ayah ning 26 nende sugulast märtritena ta suguvõsakodus Gaza City Shuja’iyya linnaosas.
Ja nii palju on veel teisi.
Igaüks neist kunstnikest oli midagi palju enamat kui mis tahes sõnulkirjeldatavate osade summa. Igaüks oli sõber ja naaber, ühe pere ja kogukonna liige, internetipersoon ja ateljee ja õpetaja, mõtete ja tegude ja potentsiaalsuste universum. Ja kõrvu inimeste mõrvamisega toimub palestiina kunstnike andeid ja loovust inspireerinud ning toitnud ehitiste ja institutsionaalse keskkonna massiline hävitamine. 50 arheoloogilist leiupaika, ajaloolised hooned ja muuseumid, mille kaudu noored ja vanad palestiinlased said suhestuda oma minevikuga, enam kui 20 raamatukogu ja arhiivi, kus nad omandasid teadmisi Palestiina ja ülejäänud maailma kohta. Purustatud on ligi 40 kultuuri- ja haridusasutuse hooned – füüsilised ruumid nagu al-Aqsa ja al-Azhari ülikoolid, kus nad õppisid, Tamer Institute ja Qattani ja Ta’awuni fondid, kus nad töötube juhtisid või neis osalesid ning oma töid eksponeerisid, tähtsad kultuurikompleksid nagu Rashad al-Shawwa kultuurikeskus, mis oli ühekorraga teater, raamatukogu, näituseruumid ja arhitektuuriline vaatamisväärus, ja veel paljud muud. Kus ja kuidas me hakkame oma kaotusi üldse kokkugi arvama?
Need kaotused on palju suuremad kui inimeste ja kohtade kaotus, mis ühiskonna kultuuriskeenest mõeldes esimese hooga pähe tulevad. Visuaalkunstnik Amna al-Salmi ning fotograaf ja filmitegija Ismail Abu Hattab hukkusid koos 41 teise inimesega Iisraeli õhulöögis Baqa kohvikule 30. juunil 2025. Palju aastaid oli see rannaäärne kohvik rõõmus paik, kus noored kohtusid, internetti pääsesid ja mere ääres istusid. Just sellistes paikades hargnes suur osa kunstiloomingu taga olevast sotsiaalsest võrgustikust – vestlused, ideed, lahkarvamused, koostöö. See hargneb ka kodudes, õhtulauas, poole ööni üksi või sõprade seltsis üleval istudes, eluteel kogunenud raamatuid ja ajakirju lugedes, inimeste ja esemete keskel, mis kannavad mälestusi ja tähendust. Arvud ja lood kõigest kriibivad selle mõõtmatu kaotuse pealispinda. Eriti kui mõelda mitte ainult sellest, kes ja mis kaotati, vaid ka kõigest sellest, mis muidu oleks võinud olla – võimalustest, sõprustest, armastuse- ja mentorlusesidemetest ja lootustest ja ambitsioonidest ja ängidest, tugevusest ja haavatavusest.
Genotsiidiaegne kunstilooming tähendab arvepidamist leina ja raevu üle, ning ainus tee sellega tõeliselt suhestuda on relvastada end selle leina ja raevuga, õppida selle võimest muuta varemeväljad uue elu inkubaatoriteks, ühineda võitlusega Palestiina vabastamise eest, saades aru, et see on võitlus meie kõigi vabastamise nimel. Nagu fööniks, nagu lilleõied, nagu ilu ja tugevus, mida saadavad maailmasse vangid ja genotsiidis ellujäänud, nii ei saa ka elu ja vabaduse leek kustuda, seni kui meie ustavalt seda leegitsemas hoiame.
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk
